KETLIN

"Adam, mida sina siin teed?" Ta seisis minust paar meetrit eemal.

"Ma pidin kindel olema, et sinuga on kõik korras. Ja et sa kellelegi rääkinud ei ole."

"Ei, ma pole kellelegi rääkinud." Üritasin meelde tuletada, kas kee oli mul kaasas.

"Sel juhul pean sul paluma seda ka mitte tulevikus teha. Sinu enda pärast."

"Inimesi on tapetud ja minu parim sõber on haiglas. Kuidas ma peaksin saama seda enda teada hoida?" Sain natuke vihaseks, kuid ei näidanud seda välja. Tegelikult ma alles kartsin Adamit.

Adam astus paar sammu minu poole. Mina taganesin.

"Ma saan sinust aru, kuid see on sinu enda pärast. Lucy küll ei hooli paljust, kuid ta teeb alati kindlaks et kõik kes teda näevad, igaveseks vaikiksid."

"Sa tahad öelda, et ta kavatseb mind tappa?" küsisin ehmunult.

"Ma veensin teda, et ta seda ei teeks. Kui aga jutud levima hakkavad, võib ta seda üritada." vastas Adam.

Siis meenus mulle Kairi. "Aga Kairi nägi midagi. Kas see tähendab, et ka tema on ohus?" tahtsin teada.

"Kairi teab liiga vähe. Ma ei usu, et temaga midagi juhtub."

Tundsin kergendust. Siis aga meenus mulle Sara. Kuidas ma sain tema unustada?

"Aga Sara? Mida ma temale ütlen? Valetasin talle, et ei tea, mis seal juhtus."

Selle peale näis Adam segaduses. "Sara nägi midagi?"

"Ta nägi Lucyt. Ja ta teab, et ta tegi talle midagi." ütlesin. Adam ei vastanud mulle. "On see väga halb?" küsisin varsti.

"Ma ei teadnud, et Lucy end talle näitas. Ja ta pole ka maininud sellest midagi. Aga kui Sara teda nägi, läheb Lucy talle varem või hiljem järele." ütles Adam. See hirmutas mind.

"Kas midagi teha ei saa?" küsisin, peaaegu paanikas.

"Kui Sara ühegi sõna välja ütleb, on ta läinud. Kui ta on nõus vaikima, võib ta veel päästa." Ta mõtles korraks. "Midagi sellist, nagu sinu kee, võiks teda veidigi kaitsta, kuid selliseid ei leidu palju."

"Ma võin talle enda oma anda." ütlesin kohe välja.

"Ei. Sul läheb endal seda vaja." oli ta endas täiesti kindel.

"Aga Lucy on temale suurem oht kui minule." vaidlesin vastu.

"Lucy võib meelt muuta."

Vaikus.

"Aga mida siis tegema peaks?" küsisin lõpuks.

"Helista Sarale. Ütle talle, et ta sellest vaikiks ning et seletad talle hiljem. Mina räägin Lucyga ja hoian tal silma peal."

See vastus mind täielikult ei rahustanud. "Aga kui Lucy pole nõus?"

Adam ei vastanud sellele küsimusele. "Homme mine kooli ja ära mõtle sellele. Kui midagi juhtub, annan sulle teada."

Tahtsin just küsida, kuidas ta mulle teada annab, kuid siis ta kadus. Vaatasin ringi. Ei midagi. Pöördusin siis maja poole ja jooksin tuppa.

Toas helistasingi kohe Sarale. Õnneks võttis ta vastu. Rääkisin talle, mida vaja ja lubasin hiljem seletada. Sara hakkas küll kohe küsima, kuid vähemalt oli ta nõus.

Kogu õhtu oli mul närv sees. Kui pidin magama minema, jäin hoopis oma tuppa ja panin laualambi põlema. Võtsin välja oma kee ja vaatasin selle katkist ketti. Parandada seda vist siiski ei saa. Tuhlasin siis oma sahtlites kuni leidsin ühe kaelakee, mida ma enam ammu kandnud ei ole. Võtsin südame katkiselt ketilt ja panin tervele. Uus kett tundus õnneks tugev ja ka sobis südamega kokku. Panin kee kaela ja heitsin voodisse. Siiski jäin mõtlema, miks tahtis Adam mind ja Sarat aidata?

Hommikul mõtlesin, kas peaksin Sarale uuesti helistama ja küsima, kas kõik on korras. Kuid see võib teda ennast rohkem muretsema panna ja kindlasti hakkaks ta uuesti küsima. Otsustasin siis lõpuks Adamit siiski usaldada.

kool aitas mul mõtteid veidi eemale saada ja rahunesin veidi. Panin tähele, et Adamit koolis ei olnud. Kuid päev läks kiiresti ning varsti saingi jälle koju. Kodus oli vaikne ja ema oli tööl. Vaikus tahtis halvad mõtted ikka tagasi tuua. Lõpuks otsustasin välja jalutama minna.

Värske õhk mõjus hästi. Oli veidi tuuline ja jahe, kuid muidu kena ilm. Jalutasin meie aias metsaäärel ja istusin kivile, mis sinna kaunistuseks veetud oli.

Siis kuulsin jälle samme minu poole tulevat. Ja mina muidugi ehmatasin Adamit nähes.

"Vabandust." ütles ta naeratades ja jäi minust veidi eemal seisma. "Tulin ütlema, et sinu sõbrannal pole praegu ohtu. Lucy pidi minema... Pole tähtis, kuhu. Kuid tema edasisi plaane ei oska ma öelda."

Noogutasin vaikselt. Otsustasin mitte mõelda, kuhu ta minna võis. Natukese aja pärast otsustasin siiski ühte teist asja küsida. "Miks sa üldse meid aidata tahad?"

Natuke aega ta vaikis. "Eks see tuleneb minu minevikust. Pealegi, me kõik olime ju kord inimesed."

Selle peale ma imestasin. "Sa olid kunagi inimene?"

Minu küsimuse üle ta muigas. "Kui tead meist niigi palju, et tead kuidas meid tappa, oleksin arvanud et tead ka seda."

"Aga... kui vanalt sa siis...?"

"18." vastas ta minu lõpetamata küsimusele. Kuid ma ei saanud pihta. 18 on ta ju praegu.

"Kui vana sa oled?" küsisin peale väikest pausi.

Selle peale ta muigas uuesti. "Ausalt öeldes, ma sündisin 298 aastat tagasi. 280 aastat olen olnud deemotay."

Olin hämmelduses. 298? Tõesti?

"Aga kui tohib küsida, kuidas sa ise meist teadsid? Ja seda keed sa ka algul ei kandnud." küsis Adam minult.

"Ee... Internetist juhtusin natuke teada saama. Vanaema andis mulle kee." Kohe peale selle ütlemist hakkasin mõtlema, kas oleksin pidanud vanaema välja ütlema. Siis aga tuli mulle meelde midagi muud. Minu kee! Olin selle kehalise tunnis kaelast võtnud ja oma kotti unustanudki. "Kuramus." ütlesin vaikselt iseendale.

"Midagi valesti?" küsis Adam. Ta kuulis mind? Arvasin, et ta ei kuule.

"Unustasin oma kee..." Miks ma seda talle ütlesin?

Adam jäi mind korraks vaatama. Ta sai vist aru, millest mõtlen. "Kui sa mind usud, võin öelda et sul pole vaja mind karta."

Ma ei tea, kas usun teda. "Aga kuidas sa üldse koolis saad käia, end paljastamata?"

Algul ta vaikis. "Oota, sa arvad et kõik keda puutun, saavad automaatselt surma?"

"Ee..." Jah, tegelikult arvasin küll.

Siis ta naeratas jälle. "Ega asi nii hull ka ei ole. Sel juhul peaksin ju täiesti inimestest eemal hoidma."

Olgu. See oli loogiline. Nüüd aga uuesti Sara peale mõeldes... "Aga kui see kee kaitseb mind teiesuguste puudutuse eest, siis miks ei saaks Sarale anda veidi seda sugarrat. Kas see ei toimiks samamoodi?"

"Tegelikult ei kaitse see puudutuse eest. Kokkupuutel saaksin lihtsalt põletada. Ja see ei aitaks. Kaitsev ehe, kuju vms tuleb teha meistri poolt ja hoolikalt. Ning selle valmistaja peab täielikult uskuma, et see töötab. Ja see pole pooltki nii lihtne kui kõlab."

"Ehk siis ainus võimalus Sarat aidata on Lucyt veenda." Ja mul pole aimugi kui hästi see Adamil õnnestub.

Adam noogutas.

Huvi pärast vahetasin uuesti teemat. "Aga mis sinu minevikus siis juhtus, et käitud nii... teistmoodi?" Ma ei tea, kuidas ma üldse julgesin seda praegu küsida.

"Sa kardad mind, kuid küsid minult selliseid küsimusi." ütles Adam naeratades.

"Kuidas sa tead et sind kardan?" Üritasin väga tavaliselt käituda.

Selle peale tuli ta lähemale ja istus minu kõrvale. Väike värin käis minust läbi.

"Seda on õhust tunda." vastas ta nüüd.

"Kuid väljast oled ikka nagu täiesti tavaline inimene." üritasin end õigustada.

"Kui endas nii kindel oled, võid mul ju käest kinni võtta."

Kuid ma ei olnud endas kindel. Ja tema teadis seda, lihtsalt mängis minuga. Kuid siiski. Temaga rääkides olen end alati teistmoodi tundnud. Ei oska seda õieti kirjeldada, kuid näiteks ütlen välja asju, mida ma muidu ei ütleks. Kas tema tegi minuga midagi? Peale pikka pausi ei mõelnud ma enam sellele ja võtsin tema käest.