KETLIN

Läbi metsa jõudes nägin tee ääres midagi läikivat. See oli süsimust ferrari. Ma lausa ahhetasin, kui Lucy mind selleni juhatas. Ta jõudis ette ning tegi minu poolse ukse lahti. Siis ta haihtus ning ilmus uuesti juba autos, rooli taga. Ruttasin hingeldades ukseni ning istusin sisse. Kohe pani Lucy auto tööle ning kihutas juba mööda teed edasi.

"Ma oleks saanud selle kee ju ära võtta. Me oleks kiiremini jõudnud." laususin vaikust murdes.

Lucy vaatas korraks silmanurgast minu poole. "Ütleme lihtsalt, et Adam poleks just eriti rahul, kui su teadvusetult või surnuna tagasi tooksin."

Jäin alle arusaamatult otsa vaatama. "Ma arvasin, et sa saad seda kontrollida."

"Tavaliselt saangi. Kuid ma kardan, et olen sind juba veidi liiga palju näinud. Ning arvestades et ma pole juba mõnda aega energiat saanud... See on lihtsalt igaks juhuks."

Vaikisin siis mõnda aega. "Aga kuhu me läheme?" küsisin varsti.

Just siis keeras Lucy auto ühe ehitise ette. See oli vist mingi restoran.

"Kõigepealt pead sa midagi sööma. Või kukud kokku ilma minu abita."

Kuna olin nüüd sealt vanglast pääsenud, tuli mul söögiisu tagasi. Lucy ütles, et võin tellida mida iganes tahan ja tema maksab ära. Mind eriti ei huvitanud, mida võtta. Tellisin mingi prae ja õunamahla.

Kui restoranist väljusime, nägin väikese parkla teises otsas üht tuttavat autot. Ning selle juures oli kaks meest, kes - nagu ma ehmatusega avastasin - olid ühed neist "vangivalvuritest". Mind nähes olid nad veidi üllatunud, kuid hakkasid siis minu poole tulema.

Lucy minu kõrval vaid naeratas neile ja lehvitas sõrmeotstega. Rahulikult kõndis ta edasi, mina ebakindlalt tema järel.

Lucyt nähes tõmbusid mehed pingule ja vaatasid ringi. Nüüd ma sain aru. Nad ei saanud mind kinni võtta, kuna Lucy astuks neile vastu. Ning nad ei saa Lucyle midagi teha, sest siin on liiga palju inimesi. Abitult vaatasid nad pealt, kuidas autosse istusime ning välja keerasime.

Kuid nähes, millisesse autosse me istusime, olid nad isegi rohkem ehmunud. Ka nemad kiirustasid autosse ning tulid meie järel. Peateele jõudes surus Lucy aga jala pedaalile ning kummide vilinal eemaldusime neist kiirelt. Veidi maad nägin neid meid jälitamas, kuid üsna pea jäid nad juba nii kaugele, et kadusid meie vaateväljast.

Mingi aeg meenus mulle midagi. "Aga nad nägid meie numbrimärki." ütlesin Lucyle.

Lucy oli ikka rahulik ja raputas õrnalt pead. "Sain selle numbri ühe teise samasuguse auto küljest." ütles ta naeratades.

Rahunesin jälle veidi maha. Kuid mõni asi siiski häiris mind.

"Ega ma enam tagasi ei pea minema?" küsisin vaikselt.

Lucy ei vastanud kohe. "Mina ei läheks. Kuid sellest pead Adamiga ise rääkima."

See vastus ei rahuldanud mind täielikult. Kuid sel oli ka hea külg. Tema lause viitas ju sellele, et näen Adamit jälle. Teadsin seda tegelikult juba siis, kui Lucy jälle välja ilmus. Aga Adami nime kuulmine tegi mind palju rõõmsamaks. Tahaksin teda kasvõi korragi veel näha. Isegi kui tingimuseks oleks, et peale seda igaveseks nägemise kaotan.

Mul polnud aimugi, kuhu Lucy mind viib. Auto aknast nägin vaid metsa. Meie ees oli pikk ja tühi asfalttee. Aegamisi läks hämaramaks ja lõpuks oli täiesti pime. Hakkasin jääma uniseks ning aeg-ajalt avasin silmad, leides end ikka hämaras autos, Lucy minu kõrval. Varsti aga ei suutnud ma enam kaua üleval olla ja jäin magama.

Ärgates tundsin kõigepealt, et laman kuskil pehmel voodil. Avasin silmad ning nägin heledat tuba, ere päikesevalgus vägisi üritamas läbi valge kardinariide tulla.

"Hommikust kaunitar." kuulsin tuttavat häält voodi jalutsi poolt.

Kargasin kohe püsti ning Adamile kaela, kes voodi otsas istus.

"Ma nii igatsesin sind." ütlesin teda tugevalt kallistades. Mulle meenus minu kee, kuid Adam ei paistnud sellest välja tegevat. Siis sain aru, et mul polnudki seda praegu kaelas.

"Vabandust. Ma tõesti ei tahtnud, et see nii läheb." lausus ta kahetsevalt.

Tõmbasin oma pead veidi tagasi ja vaatasin tema hallidesse silmadesse. "Kuid nüüd on see möödas. Ja ma ei kavatse tagasi minna."

Adam ei vastanud.

Pöörasin pilgu kõrvale. "Isegi kui sa ikka kavatsed lahkuda, ei lähe ma tagasi. Küll ma kuskil mingi koha leian." sõnasin vaikselt, proovides nukrusenooti tagasi hoida.

Adam võttis minult ümbert kinni ja surus mind uuesti enda vastu. "Ma ei taha sind jätta." sosistas ta.

Tundsin end tema rüpes väga hästi ning hetkega kadusid kõik mured. Olime lihtsalt tema ja mina, istumas kuskil valges toas pehmel voodil. Kõigel, mis neist seintest väljapoole jäid, polnud enam tähtsust.

Ühel hetkel pööras ta oma näo täpselt minu omaga vastamisi ning naeratas. Seejärel ta suudles mind. Õrnalt ja pikalt. Sulgesin silmad ning minu ajataju kadus täielikult. Tundsin end ülimalt õnnelikuna. Enam ei olnud isegi seda pehmet voodit. Vaid tema ja mina. Ei midagi muud. Ning ma soovisin, et see jääks nii igaveseks.

Peale seda me lihtsalt istusime seal vaikides. Mina tema kaisus. Vaikust segas aga minu äkiline kõhukorin. Adam hakkas muigama. "Nüüd näljutan mina sind." Ta lasi minust lahti.

Surusin end ikka tema vastu. "See saab oodata." Kõht korises uuesti.

Adam naeratas. "Püsti ja kööki."

Ma ei liigutanud.

"Ma tulen sinuga kaasa." pakkus ta siis. Kuid enne kui ma vastata jõudsin, tõstis ta mind sülle ja vedas ise toast välja. Köögis võtsin lõpuks ise jalad alla.

"Kappides on igasugu asju. Vaata, mida sa tahad." ütles Adam.

Vaatasin siis veidi ringi. Siin oli tõesti suur valik. Kuid mul polnud millegi erilise isu ja otsustasin endale lihtsalt praemuna teha. Adam seisis koguaeg minu kõrval ja jälgis minu tegutsemist.

"Sinult oleksin võibolla oodanud hommikusööki voodis." mainisin naeratades, kui mune katki tegin.

Adam muigas vaikselt. "Ausalt öeldes ei oska ma enam süüa teha."

"Nii et sa ei söö üldse?" küsisin.

Ta raputas pead. "Ei. Ma võin juua, kuid see ei anna ikka midagi."

Peale söömist juhtusin aknast välja vaatama. Olime kuskil linnas, kuid koht oli mulle täiesti võõras. Samuti ei saanud ma aru kirjadest, mida siltidel või majadel näha võis.

"Ee... Kus me üldse oleme?"

"Riias." vastas Adam.

"Riias? Ja... Me ei jää ju siia?"

"Praegu oleme me hotellis." Ta mõtles hetkeks. "Ma ei tea veel, mis edasi saab. Kuid siia me jah ei jää."

Kuulsin magamistoast oma telefoni helinat. Olin veidi segaduses, sest ma polnud seda näinud alates hetkest, kui mind koju tulles kinni võeti. Kuid seal see oli, voodi kõrval väikese kapi peal.

"Lucy tõi selle." seletas Adam.

Võtsin telefoni kätte ja vaatasin helistajat. See oli vanaema. Kas ma peaksin vastu võtma? Vaatasin küsivalt Adami poole.

Siis ilmus tuppa Lucy ja vaatas minu telefoni. "Võid vastu võtta." ütles ta.

Ma ei hakanud midagi küsima ning tõstsin mobiili kõrva juurde.

"Ketlin?" küsis vanaema hääl.

"Jah, vanaema."

"Ma parem ei küsi, kus sa oled. Kuid ma tahtsin küsida, kas kõik on korras? Lucy tuli sulle vastu?"

Olin jälle segaduses. "Kõik on hästi. Aga kuidas sa Lucyst teadsid?"

Vanaema ohkas. Kergendusest, ma arvan. "Ta võib sulle pärast ära seletada. Mul on hea meel, kui sina õnnelik oled. Ma ei suutnud enam välja kannatada, mida nad sulle tegid. Ma tõesti ei suutnud."

"Tänan. Et mind sealt välja aitasid." vastasin talle.

"Nüüd aga... Ma ei tea, mida te edasi teete. Kuid ma loodan, et kohtume veel millalgi." Ta ütles seda, nagu suuremat lootust selleks ei oleks.

Ma ei osanud vastata. Siis rääkis ta edasi.

"Soovin sulle kõike paremat. Ma annan nüüd sinu ema kätte." Siis oli kuulda sahinat.

"Hei Ketlin." ütles minu ema. Mulle tundus, et ta nutab.

"Hei Ema. Kõik korras?"

"Jah, jah. Ma olen vaid tänulik, et sinuga kõik korras on." kuulsin teda vaikselt õnnest naermas.

Rääkisin temaga päris pikalt. Lihtsalt niisama. Ema paistis samuti teadvat, et me enam vähemalt niipea enam kohtuda ei pruugi. Kuid ta oli sellega leppinud. Tundsin väikest koduigatsust, kuid mõeldes kõigele mis oli juhtunud, sain aru et saan hakkama.