Ma polnud esialgu kindel, kas see on ikka hea mõte või mitte. Kartsin, et liiga palju võib päevavalgele tulla, aga läks vist hästi:)

Laul küljel – teadsin juba ammu, et tahan seda siia panna! Üks minu lemmik ja ausalt öeldes läheb ka kokku :D

Igatahes on siin osa Nathanieli vaatenurgast. Hoiatan ka ette, et neid peaks tulema veel. Loodan, et meeldib :)

_________

Juba mitmekümnendat korda libises minu pilk mööda veatuid sirgeid ja nurki minu pea kohal – paigad, kus üks erkvalge laeplaat lõppes ja teine algas. Oli raske öelda, kas oleksin oma mõttelõngaga pigem nende korduva ja üksluise mustri juurde jäänud, ning kui, siis juba pikema peatuse teinud.

Turtsatasin enda üle naerda, kuigi siin puudus igasugune lõbu. Poleks laeplaadid vaid nii nüri teema.

Naeratus kadus aga juba hetk hiljem, sama järsku kui see oli ilmunud, ja asendus tavapärase ilmetusega. Hajameelselt tõmbasin keelega üle oma sirge hammasterea. Taolisel hetkel ei oskaks pealtvaataja arvatagi, mis minus tõeliselt pulbitses. Meenutasin, et polnud tähelegi pannud, millal see minuga juhtus. Millal olin ma nii ükskõiksena näivaks muutunud?

Laisa liigutusega kergitasin mobiiltelefoni, millega pika hetke vältel vaid sõrmede vahel igavlevalt mänginud olin. Ekraan näitas aga sama mida varemgi – ei ühtki kõne ega sõnumit. Tajusin endas uut pahameelt isegi vaatamata asjaolule, et viimased viis minutit mobiili endaga olin hoidnud. Vaid viis minutit tagasi, või ehk isegi vähema aja eest olin seda samuti kontrollinud, ja ma ei oska öelda, mitmes kord see oli alates hetkest mil siia paigale olin jäänud. Oleksin iga kõne või sõnumi kätte saanud kohe peale selle saabumist.

Tundes viha endas kasvavat, viskasin telefoni eemale. See maandus vaid tolli kaugusele minu väljasirutatud jalast, jäädes lumivalge tekiga kontrastis olles minule veel eriti hästi silma. Pahameelest tugevama pahvaku õhku välja hinganud, keerasin pea küljele. Niiviisi olin veel ühe pika hetke, lihtsalt mõeldes, vasak jalg põlvest kõverdatud ja vasak käsi toetamas minu pead, kui ma seal selili oma laial voodil lebasin, kuklaga vastu seina. Ei võtnud aga kaua, kuni minu silmad jäid pidama väikesel pildiraamil öökapi peal, voodist paremal. Peaaegu iseenesest sirutus minu käsi selle järele.

Pilti lähemalt vaadates läbisid mind paljud tunded. Eelkõige aga soojus, kui mälestus tollest päevast värskena minu vaimusilmas kerkis. Rohelisel niidetud murulapil, eredas päikesevalguses erkrohelistena kumavate puulehtede all seisime mina ja Mariss. Tüdruku näol oli särav naeratus, tema kaunid helehallid silmad vaatamas otse kaamerasse. Ta kandis värvilisi suviseid riideid, erkpunased õlgadeni juuksed vahvlilokke täis ja pea taha puhevil krunni asetatud. Mina ise seisin tema taga, käed ümber Marissi kaela, näol nii lai naeratus nagu viimasel opakal.

Ma pole enam ammu niiviisi naernud, meenutasin. See pilt oli tehtud natuke rohkem kui aasta tagasi, just peale kooliaasta lõppu. Sellel õnnel seal oli ka suurem põhjus – olime sõitnud Hawaiile, koguni kaheks nädalaks kogu sellest ulmest eemale. See oli tõeline puhkus. Oli raske leppida, et see ei kordu enam eal.

Tahtmatult seda viimast lauset peas korrutades, asetasin pildi õrnalt kapile tagasi, tõusin voodile istuma ning rapsasin mobiili uuesti kätte. Minu sõrmed töötasid juba raevukalt, kui numbri sisse toksisin, telefoni seejärel kõrva äärde tõstsin ning ootama jäin. Pööritasin peaaegu silmi, kui kõne nüüd juba teise kutsumisega vastu võeti.

"Nathaniel?" küsis sügav selge meeshääl kohati murelikult, enne kui sõnagi jõudsin lausuda. "Kas midagi on juhtunud? Asi peab olema tähtis, kui sellel numbril helistad."

Ohkasin, hõõrudes peopesaga üle otsaesise. "Jah, muidugi. Kui arvestada, et jätsin sinu automaatvastajale eile vähemalt seitse kõnet, pluss viis veel täna," ütlesin, kõlades pigem ärritatult kui kergendunult, et ta viimaks kätte olin saanud.

Nüüd oli tema kord ohata. "Vabandust, Nate. Sa tead, kui palju tegemist mul on. Mul lihtsalt ei olnud aega järele vaadata."

"Jajah," sõnasin ükskõikselt, lisades siis omaette mõminal: "Isegi minu kooli direktor saab sinuga kiiremini ühendust."

"Vabandust," kordas ta, seekord veidike valjemini, andes märku, et minu kommentaar tema kõrvu oli jõudnud. Saabus hetkeline vaikus, peale mida ta ütles: "Ma pean siiski küsima, kas see on piisavalt tähtis. Mul on võib-olla hetkel aega rääkida, lühidalt, aga ma pean..."

"Adrien on välja ilmunud," laususin mõrult, katkestades mehe teisel pool toru.

Vaikus. Siis: "Adrien? Oled sa kindel?" Randy kõlas juba kõhklevamalt, minule palju meelepärasemalt. Nüüd, ma teadsin, ta vähemalt kuulab.

"Adrieni tööriist igatahes on siin," ütlesin, avastades, et lause kippus mulle kurku toppama jääma.

"Tööriist?" päris Randy segaduses hääl läbi mobiili, kuid kohe jõudis pärale ka arusaamine. "Oh sa poiss, sa mõtled..."

"Jah, Frankensteini," hüüatasin irooniaga, kuid ei lasknud tal seepeale kommentaari vahele öelda. "Ma ei tea mis Adrianil plaanis on, aga kindlasti ei ole mul mingit soovi siia suureks avastuseks ootama jääda." Sain aru, et kõlan liiga valjult ning et mul pole õigust oma raevu Randy peale maha valada, ent ma ei asunud end ka peatama.

"Kas ta tahab sinult midagi?" küsis nõudlik, ent samal ajal muretsev hääl teiselt poolt.

"Ei oska öelda," vastasin, oma meeleolu tõttu mitte näitamas välja tõelist huvi selle tähtsa küsimuse vastu. "Ta rääkis minuga, jah. Aga ainus, mida küsis, oli, et kas me varem kohtunud oleme."

Võisin peaaegu kujutleda teda kulmu kortsutamas. "Miks ta midagi sellist peaks küsima?"

"Kust mina tean!" hüüatasin, käsi õhku loopides ja voodilt järsult tõustes. "Lihtsalt võta mind koolist välja, enne kui teen midagi mida me mõlemad kahetseme."

"Ta käib koolis...?" alustas Randy, ent katkestas end. "Oota nüüd, sa tahad koolist lahkuda. Oled kindel? Sa ju tead, et ainus põhjus miks me su üldse sinna üle viisime..."

"Aga see plaan ei lähe enam läbi, kas sa ei arva?"

"Jah, jah."

Vaikus.

"Sul pole aega sellega tegeleda, mis?"

"Nate, mul on väga kahju." Ja seda oli kosta ka tema häälest. "Me oleme ikka veel Austraalias. Noorte koolitused veel käivad ning mul on tunne nagu ootaks mind veel sada konverentsi."

Aeglaselt lasin endal tagasi selili voodile langeda. Uued mõtted hajutasid viha, tuues asemele masenduse, ning ma ei suutnud oma häält enam kõrgel hoida.

"Kas poleks võib-olla parem kogu projekt katkestada?" küsisin. "Lihtsalt jätta see kõik sinnapaika. Kustutada kõik failid."

"Nathaniel," ohkas Randy. "On selline idee sul juba ammu? Sa tead, et me ei saaks seda, isegi kui see oleks meie otsustada."

"Tean, tean..." pobisesin vaikselt.

"Ja ma saan sinu suhtumisest aru. Keegi ei saa sind süüdistada. Mis juhtus Marissiga... me ei saa lubada sel korduda. Aga kõige unustamine ei ole lahendus."

"Lihtsalt ütle millal sa tagasi jõuad. Kahjuks oled ainus, kes ametlikult minu isa võib mängida." Kahetsesin lausutud sõnu niipea, kui need kuuldavale olin toonud.

Randy ei vastanud kohe. Vastust oodates pigistasin väikest telefoni oma käes.

"Ma alles kaotasin oma tütre," lausus ta lõpuks, tema toonist võimatu midagi välja lugeda. "Vabandust, kui olen olnud eemal, kuid ma lubasin endale, et võtan oma positsiooni nüüd tõsisemalt. Aga ma saan aru, et sul on raske aeg ja ma ei heida seda sulle ette."

"Ma ei mõelnud seda nii..." alustasin, aga Randy hakkas uuesti rääkima.

"Jõuan tagasi tõenäoliselt nädala lõpus. Selleks ajaks aga palun, et elaksid oma elu nagu peaksid. Olen kindel, et sa pole isegi võtnud aega end lõdvaks lasta. See polnud ju niisama, et sind töölt kõrvaldasin. Käi koolis, käi väljas. On sul isegi sõpru? Tee koos nendega midagi."

Ei, päris sõpru mul ei olnud. Ning ma ei arvanud, et neist hetkel ka erilist puudust oleksin tundnud. Ent ühtäkki meenus mulle midagi muud.

"Koolikaaslased korraldavad sellel nädalavahetusel linna servas peo," ütlesin vaikselt.

"Hmm, las ma arvan. Tüdrukud, alkohol ja kõva lärm."

"Midagi sinnakanti vist jah," laususin kukalt kratsides. Ma polnud enam ammu taolistest asjadest osa võtnud.

"Olgu, on mis on. Sa oled selle ära teeninud. Mine, ja vaata et sa endale viga ei tee."

"Ära minu pärast muretse." Õrn naeratus hakkas juba minu suule kerkima. Ausalt öeldes polnud ma kohale mineku suhtes sugugi entusiastlik. Ma isegi ei teadnud, mida seal tegema peaksin. See omakorda aga andis märku, milliseks tühiseks, tõsiseks ja igavaks inimeseks ma kujunenud olin. Isal oli õigus. Ma peaksin end lõvaks laskma.

"Aga pea meeles, miks ma ei lase sul oma vabadust laboris veeta. Hoia temast eemale."

Tema sõnade peale tõin kuuldavale valju oige. "Ära kutsu seda 'temaks'."

"Ja vaata, et sa rumalusi ei teeks. Meil on Adrieniga leping. Selle murdmine võib meile palju jamasid kaela tuua."

"Kuni tema seda esimesena ei murra." Või kuni minu enesekontrolli üle piiri ei viida.

"Nathaniel, kuula mind. Kuni sa ei tunne, et oled ohus, ära tee... sellest välja. Adrienil pole mingit põhjust sinule järele tulemiseks."

"Loota võib, jah."

"Olgu, küllalt. Ma pean minema. Helista uuesti, kui midagi tähtsat märkad. Mine sellele peole, lõbutse. Me näeme varsti."

Noogutasin, nagu näeks ta seda läbi mobiili. "Näeme."

Kõne lõpetati napilt peale minu viimast sõna ja ma lasin mobiilil tagasi voodile langeda. Tegelikult olin ma lootnud, et Randy võtab ette midagi tõhusamat.

Aga mis seal ikka. Pidin veel kolm päeva sellega vastu pidama.

Voodilt tõustes ning ringiga sellest mööda minnes haarasin toa nurgast oma seljakoti. Visanud selle voodile, jalutasin riidekapini. Kõige kõrgema riiuli poole sirutades pistsin käed hunnikutesse lapitud särkide alla, kuni minu sõrmed puutusid midagi kõva. Tõmbasin selle välja, silmitsedes terasevärvi püstolit külmade silmadega. See tundus minu käes raskem kui tavapärased sarnased tulirelvad ning selle omapärane ehitus püüdis pilke. Ent see pidigi olema eriline. Spetsiaalne relv, mida võib kasutada nagu igaühte, kuid lisaks oli siin ka tähtsam põhimõte. Sihtmärk, mida võib tabada ainult see. Olin toda relva varem vaid korra kasutanud, seegi kord sihtmärgist mööda.

Eirates Randy hoiatusi, toppisin relva koti põhja. Teadsin, et kui koolis sellega vahele jään, toob see nii minule kui Randyle suure jama kaela, kuid enesekaitseks oli mul siiski õigust. Pidin sel juhul vaid lootma, et relvaloast vähekenegi abi saab.