Tee tagasi tundus minevat kiiremini. Destin rääkis, et oli otsustanud kooli tulla vaid selleks, et ma siin enam elada ei tahaks. Et oleks suurem võimalus meie majast välja kolimiseks. Enda avalikustamine tuli tal mõtesse alles hiljem. Ning ta kinnitas ka seda, et korrad mil ta Jose keha üle võttis, ei teinud Jose'le mingit kahju. Kõik oli vaid hirmutamiseks.

Kui sisse astusime, pistsid Lilian ja Jose pead elutoa ukse vahelt välja. Ja meid nähes paistsid nad veidike kergendust tundvat. Ma pöördusin tagasi Destini poole, ainult et näha kuidas ta haihtus. Otsivalt vaatasin silmadega ringi, kuid tõenäoliselt polnud sel mõtet.

"Mis siis tegite?" küsis Lilian tagasihoidlikult, astudes lähemale.

"Destin viis sõrmuse oma ema haua juurde," vastasin. "Ja siis rääkisime niisama."

"Millest te rääkisite?"

Mulle meenus üks asi, ning minu pilk liikus trepi suunas. "Võibolla räägin hiljem?" ütlesin trepi poole astudes. Lilian ohkas, kuid noogutas. Ja siis ma juba ruttasin üles.

Olin nüüd juba päris kindel, et Destin on kogu selle aja vaid igatsenud kedagi, kellega rääkida. Miks ta siis ikka nii avameelne oli? Ja see oli väga suur muutus tema käitumises. Nagu oleks ta viimaks alla andnud selle mõtte koha pealt, et meist iga hinna eest lahti tuleb saada. Ja mulle tundub, et see osa temast, mis meile nii pikalt varjatud oli, võib tegelikult vägagi meeldiv olla.

"Oled sa siin?" küsisin trepi juurest paar sammu edasi astudes ning ringi vaadates.

"Tehniliselt olen ma igal pool selles majas." Vastus tuli kohe, ja jällegi ei osanud ma selle asukohta kindlaks teha. See tõesti tuli igalt poolt.

"Olgu," vastasin aeglaselt. "Sa... lubasid mulle näidata, milline sa välja näed."

Hetkeks oli vaikus.

"Oled sa kindel? See võib tugevalt sinu mällu sööbida ja sinu käitumist majas tegutsemisel muuta."

Kortsutasin kulmu. "Ma ei usu, et ma nii nõrganärviline olen."

"Hmm, kui sa nii arvad."

Olin vahepeal sammunud koridori, kus asusid ka meie toad. Ootasin iga hetk näha mingit koletise moodi asjandust, või midagi taolist kahtlast. Mida ma aga nägin, oli must suits, immitsemas läbi seinte, lae ja põranda, mattes ehmatava kiirusega enda alla kõik. Ootasin, et see lõppeks, kuid seda tuli aina juurde. Endalegi märkamatult liikusin pigem koridori keskele, sest paks suits kogunes rohkem nurkadesse. Minu suu vajus ammuli. Mõne hetke pärast ei näinud ma enam ühtegi värvi peale musta. Suits tekitas koridoris toruja tunneli, kuid keerles hõredalt ka igal pool vahepeal ja minu ümber. Leidsin, et minu jalad olid põlvedeni selle sees. Ning väikeste jätketega see peaaegu nagu ronis vaikselt ka kõrgemale. Tegin paar sammu, hajutades need jätked laiali. Kuid kuitsust välja saada polnud mul võimalik. Ka valgus paistis koridori lõpus olevast aknast vaid vaevu.

"S-See..." kokutasin.

"See olengi mina, jah," vastas Destini hääl.

Vaatasin taha trepi suunas. Ka seal oli kõik sellega kaetud. Ma tõesti ei näinud mitte ainumatki värvi peale musta. See meenutas mulle kordi, kui olin seda musta suitsu ka varem näinud. Ainult et seekord oli see natuke erinev. See oli pigem nagu pehme udu, mitte sumisev suits. Liigutasin käe läbi paksu seina katva suitsu. See liikus õhuvoolus kaasa, ent hajus kiiresti minu peos, kui proovisin osakese kinni püüda. See seletas, miks Destinist haihtudes mõnikord must suits järele jäi.

Ja siis taipasin ma järgmise asja, mille peale ma esialgu paigale tardusin.

"Ma... hingan sind sisse," kokutasin vaikselt. Hõredam must udu mis minu ümber õhus hõljus, liikus kooskõlas minu hingetõmmetega.

Kuulsin vaikset naeru. "Seda sa teed jah. Kuid sinna ei saa parata midagi."

Umbes nagu instinktiivselt kõhatasin ma paar korda. Muidugi ei muutnud see midagi. "Ega see miskit halba ei tee?"

"Ei midagi muud peale põhimõtte, et sa tõesti mind sisse hingad." Ta naeris jälle, tagasihoidlikult. "Kui mina esimest korda sellest aru sain, oli minu reaktsioon palju hullem. Aga tegelikult pole siin midagi nii halba."

"Olgu," ütlesin aeglaselt, püüdes ka ise end selles veenda. Ma vaatasin uuesti meie ümber. "On kogu maja selline?" küsisin siis.

"Jap. Ainult et väljas ning alumisel korrusel ei ole see nähtav; pealtnägijate ning sinu õe ja venna pärast."

Märkasin jälle, kuidas suits mööda minu jalgu üles hakkas ronima. "Ee, mida sa teed?" küsisin.

"Mida?" Ta vaikisis lühikeseks hetkeks. "Oh, vabandust." Jätked minu jalge ümber taganesid. "Ma ei pane tähele, kui see juhtub. See on loomulik, et ma hakkan kinnituma kõigele, mis ette jääb."

"Ah-ah," vastasin vaikselt. Mõtlesin sellele, kuidas see võis olla varem, kui ma tema kohta nii palju ei teadnud. Kas ma võisin mõnikord olla üleni selle keskel? Instinktiivselt väristasin õlgu.

"Jube, jah?"

"Ee, see on... ebatavaline."

Arvan, et kuulsin teda jälle naermas.

"Kuidas seda nii palju saab olla?"

"See on vaimude omadus," ütles ta. "Vaimud on nii-öelda udukogud. Inimesed näevad neid mõnikord aga sellisena, nagu nad nägid välja elades, sest see on lihtsaim kuju mida võtta, kui end näidata tahad. Kõigil ei tule disainimine nii lihtsalt välja, et kellegi teisena esineda. Vaimu udukogu saab üldiselt katta üks või kaks tuba, deemoniks saanud vaim aga palju rohkem, nagu sa näha võid. Aga seda on aastate jooksul ka juurde tulnud."

Udu hakkas minu silme ees vaikselt hajuma, tuues põranda ja seinad jälle nähtavale. "Kuhu sa lähed?" küsisin kohe.

"Ma muutun vaid nähtamatuks," vastas ta. "Ma ei kao kuhugi."

Udu kadus kiiremini kui see tekkis. Ning peagi oli kõik jälle endine. Ainult et mulle märkamatult oli Destin oma inimkujuga vahepeal välja ilmunud.

"Ja sa ütled, et see polnud hii hull?" küsis ta, kulmud ootavalt tõstetud.

"No... ma ei oodanud midagi sellist. Aga vähemalt ei näe ma seda koguaeg."

Ta naeratas kummaliselt. "Et sa ei näe, ei tähenda, et see siin ei ole.

Ma ei vastanud talle. Kuigi arvan, et tal võis isegi õigus olla. Hammustasin huulde.

"Vau," ütles ta viimaks omaette. "Ma olen sulle väga palju ära rääkinud." Ta vaatas enda ette.

"Oled vist liiga kaua kõike endas hoidnud," vastasin.

Ta tõstis aeglaselt pilgu üles minu poole. "Ma arvan, et peaksin mõne asja veel läbi mõtlema," kostis ta vaikselt.

"Olgu siis," vastasin aeglaselt, hakates end ümber pöörama, saades aru et ta vihjas üksi olemisele. Kui see tema tõelise välimusega üldse siin majas võimalik oli. Kuid mulle meenus veel üks asi, ja ma vaatasin tagasi tema poole.

"Destin?" küsisin tagasihoidlikult. "Ma tean, et sa ei pea seda mulle ütlema, aga... mind siiski huvitab; mis seal tagumises toas on?"

Ta vaatas hetkeks minu poole, astudes seejärel minust mööda. Kergitasin kulmu ja läksin talle järgi, kuigi ma ei saanud aru, kas ta tahtiski. Aga siis ma taipasin, et ta suundus parempoolsesse koridori. Ja läks viimase ukse suunas.

Astusin vaid vaikides temal järel, kui ta sisenes kolaruumi. Ühtäkki hakkasid kastid ruumis liikuma. Nagu see pusle, kus sa pead tükke lükkama, et pilt kokku saada. Hetkega oli tagumise ukse juurde vaba tee.

"Miks sa mind sinna lased?" pärisin.

"Sa oled seda ju koguaeg näha tahtnud." Ta astus ukse ette, ning ma kuulsin klõpsatust. Ja uks hakkas avanema... Sain aru, et hoian hinge kinni. Ta astus sisse, ja ma järgnesin talle ukse lävele. Ja seal oli...

"M-Mis... Mis siin täpsemalt peaks olema?"

Muidugi nägin ma ka ise, et see oli magamistuba. Põrand oli kaetud tumeda tuhmrohelise vaibaga, seinad olid samuti tumerohelised, tumepruunide reljeefsete kaunistustega. Lai voodi oli asetatud parempoolse seina vastu, kaetud oli see erkpunase päevatekiga. Vastasseina akna all oli tumedast puidust töölaud, kaetud paberite ja muude esemetega, nagu oleks keegi just hiljuti seal tegutsenud. Lauast vasakul oli heledast puidust väike klaver. Voodist natuke siin pool oli nikerdustega puust riietekapp, teisel pool voodit suur jalgadega peegel. Ja vasak sein oli täielikult kaetud kapiustega. Kokkuvõttes nägi see väga vanaaegne välja.

"See oli minu vanemate tuba," ütles Destin.

"Aga mida sa siin varjasid?"

"See on ainus tuba terve maja peal, mis on säilinud täpselt sellisena, nagu see oli meie eluajal," lausus ta, astudes toa keskele. "Ma ei lasknud kedagi siia, sest niiviisi hoiab see koht enim mälestusi." Ta viipas laua poole. "Isegi mina pole siin midagi muutnud."

Märkasin nüüd, et tool laua taga oli viltuselt tahapoole lükatud, nagu keegi oleks sealt just tõusnud.

Uks meie taga äkitselt avanes, kuigi ma polnud selle sulgumist tähelegi pannud. Ning ma peaaegu kiljatasin, kui üks võõras naine sisse astus. Ta oli lühikeste, vaevu õlgadeni heledate juustega ning kandis tuhmpunakates toonides midagi tagasihoidliku kleidi laadset. Meist välja tegemata astus ta laua juurde, tõmbas tooli rohkem välja ning istus sellele. Ta võttis laualt ühe raamatu, ja paistis nagu otsiks sealt järge.

Destin vaatas tema poole minule ei midagi ütleva pilguga. "See on kõigest pilt," ütles ta vaikselt. "Aega kinni jäänud hetk."

Vaatasin, kuidas naise - Destini ema, ma otsustasin - silmad raamatul edasi-tagasi liikusid. Nii kestis see mõne hetke. Destin ei viinud oma silmi temalt kordagi.

Ühel hetkel tõstis naine pea, justkui oleks ta midagi kuulnud. Aeglaselt tõusis ta püsti ja pöördus akna poole, jättes tooli asendisse, nagu olin näinud seda varem. Tema suu avanes veidi, tema näol varjund ehmatusest, ning siis kiirustas ta juba tagasi ukse suunas, tuisates seejärel välja.

"See oli viimane kord, kui ta siin toas käis," ütles Destin, kõlades seekord veidi nukralt.

Kui olin oma pilgu ukselt eemale tirinud ja ehmatusest veidike üle saanud, jalutasin toas natuke ringi. Ma libistasin sõrmedega üle kapi uste, kuni mulle meenusid Destini sõnad ja ma käe tagasi tõmbasin. "Vabandust, sa vist ei tahtnud, et siin midagi muudetakse," pomisesin.

"Sellest pole midagi." Ta kehitas õlgu. "Sa võid nendesse vaadata kui tahad."

Noogutasin ja avasin esimese ukse, kust tulid mulle nähtavale erinevad vanaaegsed värvilised kleidid. Vaatasin neid suurte silmadega, libistades sõrmedega üle nende pehmete materjalide. Seejärel pöördusin ma järgmise ukse juurde, uurides mida see enda taga peidab.

Niiviisi unustasin end kiirelt, kõndides toas edasi-tagasi. Destin vaid seisis seal ega öelnud midagi. Märkasin siis miskit toa taga nurgas. Astusin lähemale, leides mingisuguse pärgamendirulli.

"Mis see on?" küsisin Destinilt.

Ta astus lähemale. "Lihtsalt üks vana asi."

Mulle meenus, et Lilian oli kord midagi sellist maininud, peale seda kui Destin ta linadesse oli mässinud. Destin vist taipas, millest ma mõtlen.

"See pole tegelikult midagi erilist." Ta astus sellele lähemale, võttes selle kätte ja kerides lahti. Seal tuli nähtavale suur harilikuga valmistatud joonistustöö, mis kujutas kolme inimest. Nagu perepilt. Hetkega tundsin ära Destini ja tema ema. Destin istus kõige ees, jalad risti. Tema ema oli tema taga, üks käsi Destini õlal. Ja naise teine käsi oli nende kõrval maas istuva mehe kaela ümber põimitud. Kõigi näol oli naeratus ja nad vaatasid siia poole.

"See on ilus," ütlesin lummatult.

"Joonistamine oli vanasti minu lemmik hobi. Aitas mul end kenasti väljendada." Ta sulges rulli, asetades selle tagasi nurka. "Mulle ei meeldinud, et sinu õde seda nägi. Tundus liiga isiklik. Ma püüdsin selle pildi tema mälust kustutada, mistõttu pidin ta minestama panema. Hirmutamine oli niisama."

Vaikisin mõneks hetkeks. Mees pildil oli tõenäliselt tema isa. Ta oli pikk, ümara näo ja kiila pealaega.

"Ega see Liliani kuidagi ei kahjustanud?" küsisin viimaks.

Ta kehitas õlgu. "Ma ei usu."

Noogutasin tagasihoidlikult.

Ta vaatas mulle näkku ja ohkas. "Aga vabandust. Ma poleks liiga kaugele nagunii läinud."

Naeratasin õrnalt. Ta oli siiski ka varem vähemalt osaliselt hea südamega.

Veidi hiljem tabas minu silm siis kaks kõrvuti asetsevat suurt ust vasakpoolse seina keskel. Võtsin ühest nupust lahti, et uks lahti tirida.

"Ee, ma ei soovitaks seda..." kostis Destin kõhklevalt, ent siis oli juba hilja. Kui minu silmad olid tabanud ukse taga peituva, pääses minu huulte vahelt lühike kiljatud ja ma hüppasin tagasi, jõllitades suurte silmadega enda ees olevat.

Destin astus minu kõrvale. "Jah... Eks ügaühel ole kuskil kapis oma luukere," ütles ta tagasihoidlikult.

Ma tean seda väljendit väga hästi. Ent ma pole kunagi oodanud näha, et kellegi kohta see sõna-sõnalt käib. Tal tõesti oli luukere siin kapis! Isegi juukseid oli veel kolju küljes näha.

"M-Mida? Kes... Miks...?" Ma ei teadnud isegi, mida ma täpselt küsida tahtsin. Neelatasin valjult. "Kes see on?" sosistasin.

"See," ta astus lähemale, "on minu isa."

Jõllitasin Destinit ehmunult. "Miks ta siin on?" See küsimus tuli välja hääletult.

"Kannab oma karistust," vastas Destin toonitult, samal ajal kui kapiuks kinni libises.

"Luukere?" küsisin arusaamatult.

"Ei. Tema hing, mis on tema enda luudesse aheldatud."

"Sa..." Vahetasin pilke tema ja nüüd suletud kapiukse vahel. "Ma arvasin, et ainult elusolendid saavad vaimu aheldada."

Destin kehitas õlgu. Ta paistis selle olukorra suhtes väga ükskõikne. "Deemonina saan ka mina mõndagi teha. See pole aga päris nagu piirangud mida kehtestavad inimesed. Ta saaks proovida põgeneda, aga siiani olen ta alati tabanud."

Mulle meenus, kuidas ma kord köögis olles kummalisi hääli ülevalt olin kuulnud. See oli siis tema?

Destin jalutas aeglaselt eemale. Viskasin viimase pilgu kapile, ning astusin talle järele.

"Ja sa niiviisi lihtsalt hoiadki teda seal kinni?"

"Jap," vastas ta. "Vaimuna ei saanud ma teha just palju, kuigi mul õnnestus temalt elu võtta. Peale deemoniks saamist läksin otsima, kas tema hing veel siin maailmas on. Ja sellest ajast ta seal nurgas istubki."

"Tundub karm karistus," pobisesin vaikselt.

"Halvim mis olla saab," vastas Destin.

Vaikisime hetkeks. Meenutades, mida ma sel korral siit toast kuulsin, jäin mõtlema kas vaimudel on võimalik muutuda. Ta oli palunud abi.

"Destin, kas sa talle andestada pole proovinud?" küsisin vaikselt.

Destin pööras pea kohe minu suunas, vaadates mind pilguga, mida ma kirjeldada ei suuda. "Ma vihkan teda rohkem kui kedagi teist," vastas ta madalal monotoonsel häälel. Hetkeks isegi kartsin, et ütlesin midagi väga valesti.

"Sa siis jätad ta siia igaveseks?" Minu hääl oli nüüd jällegi peaaegu sosin.

"Tema vabastamist ma kaalunud igatahes ei ole."

Hetke teda uurinud, sain aru, et ta võibolla siiski ei paistnud ähvardav. Need emotsioonid paistsid rohkem olevat suunatud tema isale.

"Ma olen tavaliselt arvanud, et kõik väärivad andestust," kostsin, peaaegu nagu omaette.

Destin ohkas ja pööras pilgu kõrvale. "Ma ei saa seda talle nii lihtsalt teha."

"Katy!" kostus kusagilt treppide juurest Liliani hääl. "Kuhu sa kadusid?"

Mulle meenus, et Destin oli varem tahtnud omaette olla.

"Ta tahab kindlasti mõningaid asju teada," ütlesin ukse poole astudes. Seal jäin aga uuesti seisma, et tagasi Destini poole pöörduda. "Sellest pole ju midagi, kui ma kõik neile ära räägin? Või on midagi, mida sa..."

Ta viipas mulle, katkestades mind. "Kui te just maailmale sellest kuulutama ei lähe, pole mul selle vastu midagi."

Naeratasin ning lahkusin toast, kuhu pääsemisest ma nii ammu unistanud olin, sulgedes ukse enda järel.

***

Liliani ja Jose reaktsiooni jälgida oli päris põnev, kui neile kõik mis mul meelde jäi ära rääkisin. See venis ka päris pikaks, nii et kui ema viimaks koju jõudis, pidime üles minu tuppa minema.

Ma polnud veel mõelnud sellele, kuidas emale Destini tagasitulekust rääkida. Seetõttu otsustasime esialgu üldse tema ees kõigest vaikida, kuni ma midagi välja olen mõelnud. Ja ma ei teadnud ka seda, mida Destin plaanib teha selles osas, et ta inimestega maja ei soovi jagada. Ma loodan väga, et lahendus midagi ebameeldivat pole.

Järgmine päev oli päris tavaline. Heas mõttes. Koolis läks kõik suurepäraselt. Ja kodus oli kõik hästi. Kuigi ma teadsin, et ta seal oli, ei andnud Destin endast sel päeval märku. Ma mingis mõttes isegi ootasin, et ta välja ilmuks, kuid kuni magama minemiseni polnud ma teda sel päeval kordagi näinud.

Laupäeva hommik möödus sarnaselt. Päeva poole hakkasin ma natuke isegi muretsema. Ta oli küll öelnud, et ei kavatse meid enam kiusata, aga kas ta mõtles siis täiesti märkamatuks jääda? Võibolla ma lihtsalt igatsesin teda. Ei midagi ebatavalist; ma alles õppisin tundma tema varjatud poolt. Aga võibolla oli tal tõesti palju asju, mille üle järele mõelda.

Õhtu poole kuulsin alt ema häält, kui ta teatas, et õhtusöök on valmis. Panin oma päeviku kõrvale ning olin valmis toast lahkuma, kui ma midagi märkasin. Läbi rõdu ukse nägin kedagi seismas oma rõdul. Astusin klaasile lähemale, saades kohe aru, et see on Destin.

"Hei," ütlesin vaikselt, kui olin samuti välja astunud.

Ta vaid noogutas, ent ei öelnud midagi. Siis märkasin tema pilku. Ta paistis mõtlik; kusagi sügaval oma maailmas. Tema silmad olid kinnitunud kuhugi kaugele silmapiiri taha.

"Mis toimub?" küsisin, püüdes kõlada igapäevaselt.

"Ma mõtlen, mis oleks parim," vastas ta vaikselt, kordagi minu poole vaatamata.

"Millised on valikud?" pärisin tagasihoidlikult.

Hetkeks tuli vaikus meie vahele, kuni ta ohkas ja maha vaatas, pöörates seejärel pilgu minule. "Võibolla kuuled sa homme."

Vaatasin talle silma ja taipasin, et ta vist ei ütle praegu mulle just palju rohkemat.

"Olgu... Ma pean praegu vist alla minema."

Ta noogutas, pöörates pilgu tagasi sinna, kuhu see oli kinnitunud ka varem. Viivitasin hetke, enne kui otsa ümber pöörasin, et tagasi sisse minna.

***

See öö oli kuidagi jahedam. Kerisin end tekkide vahele, sulgedes silmad, valmis unne laskuma. Tuba oli vaikne ja pime. Tundsin ühel hetkel jahedat õhku puhumas minu näole. Ma ei tea, kui palju oli möödunud hetkest, kui oma tuppa tulin. Olin ma vahepeal maganud? Kuuvalgus paistis klaasist rõdu ukse tagant tuppa, heites sinakat valgust minu voodile.

Keegi kõndis pehmete sammudega minu voodi kõrvale, laskudes seejärel minuga ühele kõrgusele. Olin aga liiga unine, et lähemalt uurida, kes see on. Sulgesin silmad.

"Katy?" kuulsin Destini häält sosistamas.

"Mh?" suutsin vaid vastata.

"Saad sa mulle midagi lubada?" jätkas ta sosistamist.

"Mhm," vastasin vaikselt, tahtmata ikka veel silmi avada.

"Hoidke seda maja. Ärge laske inimesel unustada, miks keegi siia tulla ei tahtnud."

Avasin silmad vaid natukene, nähes teda õrnalt naeratamas. Püüdsin noogutada, sulgedes silmad uuesti.

"Minu vanemate toas ühes lauasahtlis on pruun karp. Seal sees on palju vanaaegseid rahatähti. Need peaksid ka praegu midagi väärt olema, juhul kui teil halvemaid aegu peaks tulema."

"Mhm," vastasin uuesti, tõmmates nina külma õhu eest tekiääre alla.

Mõneks hetkeks oli vaikus. Siis tundsin tema sõrmede jahedat puudutust oma käsivarrel. "Head-ööd," sosistas ta, seekord poole vaiksemini.

"Head-ööd," vastasin ka ise, valmis uuesti uinuma. Mõne hetke möödudes tundsin, kuidas temperatuur toas uuesti tõusis, ning ma uinusin rahulikult.

Ärkasin järgmisel hommikul koputuste peale minu uksel. "Katy, oled üleval?" küsis Jose hääl.

"Nüüd olen," pomisesin, tõmmates teki pea pealt ära. Jose avas ukse ja piilus sisse. "Vabandust," lausus ta maha vaadates. "Aga ma kuulsin öösel midagi... nagu kaks isikut rääkimas seina taga. Üks neist ma arvan, et oli Destin."

Haigutasin ja sirutasin selga. "Millest nad siis rääkisid?"

"Ma pole kindel," vastas ta. "Aga see teine oli mehe hääl. Ja sa rääkisid, et Destini isa oli seal taga toas. Võibolla tema?"

Kergitasin kulmu. "Ma ei tea..." Ma vaikisin, märgates midagi oma kirjutuslaual. Sirutasin käe selle poole. See oli kokkuvolditud paber, mille peale oli asetatud vana roostes võti. Kortsutasin kulmu ja vaatasin paberit. Selle peal oli minu nimi.

"Mis see on?" küsis Jose.

Äkitselt meenus mulle, et olin eelmisel ööl näinud Destinit oma toas. Ja ta rääkis minuga. Mingist karbist tema ema lauasahtlis? Ja maja hoidmisest? Äkitselt tardusin ma paigale. Kas ta...

Avasin kiirelt paberi, leides sealt lühikese teksti. Lihtsad sõnad, mis seletasid nii kergelt Destini eelmise öö käitumist.

Näeme teispoolsuses.

Destin

Jose tuli lähemale, vaadates kirja.

"Kas see tähendab...?" küsis ta aeglaselt.

"Ta valis uue elu," kostsin tasaselt. Destini ainus võimalus pääseda teispoolsusesse oli alustada uut elu. Vaatasin seda kirja pikalt. Viimaks ilmus minu suule õrn naeratus.

Näeme seal.

__________________

See oli viimane osa. Loodan et jäite sellega rahule :) Ning nüüd võite oodata järgmist järjut Destini seisukohal. Aeg on aga teine, mistõttu Katy't ja tema perekonda sinna ei tule. Kui on küsimusi või midagi jäi segaseks, siis küsige :D

EDIT: Destini seisukoht on nüüdseks juba valmis. Pealkiri - "106 aastat peale surma".