Anna

Ükskõik mida ma teen, jõuan viimaks ikka nendeni tagasi, mõtlesin, minu näol mõru naeratus. Olin kihutanud läbi linna nagu keravälk, seistes nüüd kõrge kortermaja katuse serval. Minu vaateväljas seisis suur vampiiriküttide peakorter. Mul pole aega linna peal ringi rännata, et leida kedagi, keda saaksin hoiatada. Ma pidin leidma nad siit. Ma pidin rääkima Jarediga.

Ainus probleem oli aga sisse pääsemine. Seekord ei saanud ma oodata, et keegi keda ma tean, välja tuleks. Ma pidin ise sisse saama. Loomulikult aga ei lase keegi mind sinna peauksest.

Silmasin ühte paljudest akendest. Natuke mööda katuse serva edasi liikudes võisin läbi klaasi märgata ka lauda ning selle taga istuvat meesterahvast. Kuna aega oli vähe, ei hakanud ma asja läbi mõtlema ega andma endale võimalust sellest võimalusest taganeda. Jooksin tagasi katuse kõige kaugemasse nurka. Seal võtsin  vaid ühe kiire sügava hingetõmbe... ja pistsin taas jooksu. Vaid hetkega olin taas teisel katuse serval, hoo pealt tõukasin end sealt lahti. Vahemaa kahe ehitise vahel oli enam kui sada meetrit. Sinna jäi sõidudee ning lai parkimisplats. Ma polnud veel nii pikka hüpet sooritanud.

Viimasel hetkel sulgesin silmad ning pöörasin end õhus piisavalt, lükata õlg kokkupõrkel ette. Kuigi klaas oli tugev, ei avaldanud see mulle suurt vastupanu. Kuulsin klirinat, peale mida minu külg vastu kõva põrandat prantsatas. Suure hooge jõudsin põrandal veel ühe keeru ära teha, kui juba selja vastu seina lõin.

Ma pigem tunnetasin kui nägin Jaredit püsti kargamas. Hetkegi viivitamata tõukasin ka ennast maast üles, seistes järgmisel hetkel juba tema ees, minu käsi hoidmas kinni püstoli toru, mis ta minule oli suunanud.

"Miks sa veel siia tagasi tulid?" küsis ta enne, kui enda suu avada jõudsin. Jaredi hääl oli vali ja isegi vihane, ent sellele vaatamata tabasin temas hirmu.

"Mul pole seekord aega kuulata, milliseks koletiseks ma olen saanud," ütlesin eneselegi üllatuseks otse välja, minu toon tavapärasest liigagi enesekindel, näiliselt kõigutamatu. Tõmbasin relva Jaredilt käest. "Ma üritan siin teie elu päästa," laususin, asetades relva lauale.

Ta jäi mulle hetkeks otsa vaatama, silmis arusaamatus. "Millest sa...?"

"Peagi tulevad tuhanded vampiirid oma peidupaigast välja, et laastada linna oma tahtmise järgi," ütlesin. "See peakorter on esimeseks sihtmärgiks."

Jaredi pilgus oli ehmatus märgatav. "Sa... Sõda?" Ta heitis kiire pilgu katkisele aknale. "Miks sa peaks meid hoiatama? Sa tapsid Randy. Ja peaaegu oleksid-"

"See oli tema enda süü," ütlesin, olles veidi ärritunud. Kui nägin, et see oli Jaredit ehmatanud, ohkasin enda rahustamiseks. "Ma ei tahtnud seda. Ma kaotasin kontrolli. Aga praegu pole meil tõesti aega selle üle vaielda. Iga minut nüüd tulevad nad välja. Ja kui keegi sellest hoiatatud ei saa, võivad vaid need mõned õnnelikud olla, kes võibolla ellu suudavad jääda."

See sundis teda juba tegutsema. Kuni Jared haaras telefonitoru, et teavet edasi anda, sammusin mina katkise akna ette. Päike oli juba minu vaateväljast majade taha kadunud, ent taevas oli veel jälgi kustuvast valgusest. Ühtäkki meenus mulle midagi, mille peale end kohe tagasi Jaredi suunas keerasin.

"Kus teised on?" küsisin tungivalt.

Kuigi Jared juba telefoniga rääkis, tõsis ta selle hetkeks madalamale. "Sinu endised kolleegid on patrullis. Nad..."

Kuid enne kui ta lõpetada jõudis, olin juba aknast välja hüpanud. Jared teab, mida edasi teha. Ja ma ei tea, kuhu Skylar jäi, kuid ehk on ka temal plaan.

Kahjuks aga ei teadnud ma, kus nad praegu patrullida võivad. Kirusin end, et Jaredit lõpuni ei kuulanud. Haarasin nüüd oma taskust mobiili, millega kiirelt Ethani numbri valisin. Pidin jooksmise lõpetama, et tuule vihin teisel pool kuulmist ei segaks.

Õnneks ei lasknud Ethan oodata.

"Ethan?" küsisin kohe, kui vastu võeti.

"Jah? Anna, sina?" Ta kõlas üllatunud.

"Kus sa oled?" pärisin kiiruga.

"Hmm..." Ta vaikis hetkeks. "Selle baari lähedal, millest su kord leitsime. Aga miks-"

"On teised sinuga?" küsisin, laskmata tal lõpetada.

"On küll. Anna, mis juhtunud-"

Jällegi ei lasknud ma tal lõpetada. "Jääge sinna," laususin, peale mida ma kohe kõne lõpetasin. Kiire jooksu pealt poleks Ethan mind niikuinii kuulnud.

Õige paigani jõudmine ei võtnud mul kaua. Jooksin seal lähedal asuvatest ehitistest kõige kõrgema otsa, et saaksin ümbruskonnale parema vaate. Märkasin kohe nende kaubikut ühel teeserval. Ethan seisis väljas, toetudes vastu sõiduki esiotsa ja käed vaheliti. Ülejäänud istusid järelikult sees.

Kerge hüppega laskusin alla ja olin hetkega tema ees. Ethan tõstis aeglaselt pilgu.

"Mis toimub?" küsis ta kõhklevalt. Küllap oli ka tema ebakindel fakti suhtes, mis Randy'ga juhtunud oli.

"Sõda," ütlesin, nüüd minu hääl kõlamas taas vaiksemalt. Tundsin end halvasti, et polnud saanud neile sellest varem teada anda. "See toimub täna."

"Täna?" päris Ethan, veidi segaduses. "Läheb ju juba pimedaks." Justkui oma väite üle kontrollimiseks heitis ta pilgu taevasse.

"Nad ründavadki pimedas," teatasin kiiruga. "Tegelikult nüüd juba iga hetk."

Tema suu avanes veidi, ent esialgu ei öelnud ta midagi. Ta pööras pead, et vaadata autosistujate poole. "Kas keegi teine teab?" päris ta tagasi minu suunda pöördudes. "Peakorterile peab sellest teada andma," lausus ta kiirustades, lükates end sõiduki najalt lahti.

"Jared juba teab," ütlesin teda peatades.

"Aga sa annad seda meile teada alles nüüd? Nii viimasel hetkel?" Tema häälde hakkas tasapisi siginema paanikat.

"Ma ei saanud varem," ütlesin. "Meid hoiti kinni."

Ethan tammus natuke edasi-tagasi, jäädes viimaks ikka sama koha peale seisma. Ta püüdis mõelda, samal ajal proovides rahulikkust säilitada. "Mida me nüüd siis tegema peaksime?" küsis ta viimaks. "Palju neid vampiire siis tuleb?"

"Liiga palju," ütlesin vaikselt.

"Nii et... nad siis lihtsalt hakkavad siin laastama? Inimesed peavad lihtsalt surema?"

"Inimesed saavad võidelda ka vastu," kostsin.

"Aga kui suured on meie võimalused?"

Siin kohal jäin vait. Ma ei teadnud vastust, ega tahtnud ka oletada.

Kaubiku juhi kõrvaline uks avanes ning Oliver pistis pea välja. "Milles asi?"

Samal hetkel tabasin mina midagi muud. Mingi heli, kasvamas suure kiirusega...

"Mida...?" kostis Oliveri ehmatushüüe, tema silmad kinnitunud millelegi meie taga. Selle peale pöörasime end ka Ethaniga samas suunas. Ja nähtu ehmatas mind tõsiselt.

Kuigi me olime sellest väga kaugel, oli eemal majade kohal, selles viimases valguses märgata tumedat, justkui parvena paistvat liikumist. Siit vaadates ei püüaks inimsilm selle vist nii hästi kinni, ent mina nägin neid täpselt. Pesa uksed olid avatud. Ning tuhanded vampiirid jooksin linna peale laiali, suurem osa neist tõenäoliselt suundumas peakorteri poole.

"Anna?" Ethani hääl kõlas nii heledalt. Vaatasin taha tema poole. Ethan oli paigale tardunud, pilk meile avalduval vaatepildil. Ka Oliver oli liikumatult.

"Me peame siit lahkuma," laususin Ethanile ette astudes, blokeerides tema vaatevälja.

"Kuhu?" küsis ta vaikselt.

Vaatasin otsivalt ringi. Ega siin palju võimalusi olnudki, kui...

"Sinna," ütlesin, osutades baarile, millest mul just parimad mälestused pole. Ethan kortsutas õrnalt kulmu, aga midagi ütlemata vaatas taha auto suunas. Oliver vahetas meie kahe vahel pilke, enne kui pea tagasi autosse pistis. Ja siis - kuigi kõhklevalt - astusid ka ülejäänud autost välja. Kuna ma polnud varem autosistujatele suurt tähelepanu pööranud, ehmatasin nüüd veidi, kui nad kõik seal polnud.

"Kus Jayden on?" küsisin Ethanilt järsult.

Mulle tundus, et tema huuled hakkasid õrnalt värisema. "Nad peaksid olema kuskil läheduses. Neil on teine auto... Me oleks pidanud raadioga tihedas ühenduses olema, aga see katkes. Ma ei tea..."

Nohisesin pahaselt omaette. Raadioühenduse katkemine ei olnud tõenäoliselt juhus. Proovisin kuulatada, et naabruskonnast inimesi või sõidukeid tabada, kuid vähese keskendumisega polnud see nii kerge. Läheduses oli teisigi inimesi. Ning vampiirid levisid New Yorgis kiirelt laiali. Peagi võivad nad olla ka siin.

"Tulge," ütlesin teistele otsustavelt, sundides end suletud baari poole. Ma ei pidanud taha vaatama, et teada, kas nad kõik mulle ikka järgnevad. Astudes baariukse ette, tegutsesin kiirelt, et lukk toore jõuga lõhkuda. Kui uks kääksatuse saatel avanes, oli meie ees jahe pimedus. Vähemalt ei olnud baar täna avatud.

Kui nad mulle sisse järgnesid ning uks suleti, oli mul lihtsam tajuda, kelle hirm oli suurim. Ma polnud nägude uurimisel põhjalik olnud, ent olin siiski märganud üht nendega koos olevat mustapäist tüdrukut, kes kasvult päris lühike. Ma polnud teda varem kohanud. Ja tema oli nende seas ka kõige ebakindlam.

Olin juba baari tagaukse juures. See polnud lukus, ning teisel pool võisin näha väikest koridori, mis esimesest toast veelgi pimedam. "Siia," ütlesin teistele, kes käsu peale kohe ka järgnesid. Vampiiridele omasi sujuva - peaaegu hõljuva - kiirsammuga ületasin põranda, kuni jõudsin sügavamale viiva kivist trepi. Teised pidid mulle järgnema pooljooksuga. Kui ma aga trepil vaid kaks sammu alla olin jõudnud minna, kuulsin enda taga vaikset oiet. Pöörasin end ringi täpselt õigel hetkel, et Oliver kinni püüda. Teised peatusid hääle peale, paistes kõhklevad.

"Sa ei hoiatanud, et trepp tuleb," nohises ta, lükates end minust eemale. See liigutus tundus tema poolt pigem kui tülgastuse väljendamiseks. Ma ei meeldi Oliverile enam.

"Vabandust," ütlesin tasaselt. Olin unustanud, et inimeste silmad pole just pimeduseks loodud.

Veidi aeglasemalt, kätega seina kobades, ületasid nad need mõned trepiastmed, mis viisid alla keldrisse. See oli üpriski helikindel paik. Siin oli isegi eraldi ruum, raske uksega, mida pidasin kõige paremaks kaitsemeetmeks. Ruumis asus elektrikilp, ja see koht polnud just kõige suurem, ent piisav et neid kõiki mahutada. Ja kui kellelgi neist sellega just probleeme pole, ei tohiks tekkida ka klaustrofoobiat.

Vähemalt oli siin nende rõõmuks väike lambipirn, mis heledat valgust heitis.

"Aga edasi?" küsis Lucas, olnud lasknud pilgul üle ruumi lennata. "Peame me nüüd siia jääma?"

Üritasin sobiva vastusega välja tulemiseks pea kiirelt selgeks saada. "Ma pean kõigepealt leidma Jaydeni... Keegi on veel temaga?"

"Keegan, Danielle ja Allen," vastas Ethan.

Keeganiga taaskohtumine ei pakkunud mulle just rõõmu, kuid kaks ülejäänud nime olid mulle võõrad.

"Ma... Ma püüan nad leida," laususin kiirustades, aga püüdes samal ajal meeles pidada inimeste võimete piire kuulmise osas. "Ja ma pean aru saama, mis olukord väljas on-"

"Aga kas me ei peaks just võitlema?" päris Susana. "Me ei saa lihtsalt siia pageda."

"Te võite seal surma saada," laususin, taibates alles hetk hiljem, kui emalikult see oli kõlanud. "Lihtsalt... Ma uurin järgi, milliseks olukord kujuneb," kordasin. Ning siis, ootamata rohkem vastuväiteid, väljusin ma ruumist ning kihutasin tagasi, trepist üles. Enne baarist väljumist jäin ukse taga kuulatama. Ning polnud raske aru saada, et mõningad vampiiridest juba siia ümbruskonda olid sattunud.

Mul võttis vaid hetke, et uks avada, välja astuda ja uks taas sulgeda. Pidin lootma, et keegi minu käiku märganud polnud ning koha vastu huvi ei hakka tundma.

Mulle jäi silma kaubik, millega Ethan ning ülejäänud siia saabunud olid. Ma pean küll leidma Jaydeni ja Keegani koos kahe võõraga, ent pidin tegema ka kindlaks, et keegi keldris olijaid ei ohustaks. Jooksin kaubiku tahaotsa. Ning see ei võtnud minult palju jõudu, et sõiduk mööda tänavat edasi lükata. Vaid paar sekundit, et see mööda pikka tänavat kaugele eemale veereks. Ning jäämata selle edaspidist libisemist juurdlema, lasin sealt jalga, et järgmiste inimeste turvalisuse eest hoolt kanda.