KETLIN

Mitte ainult see maja, vaid ka ümbrus oli siin kena. Probleemiks tuli keeleoskamatus, aga Adam aitas mind. Inglise keelega Leedus nii väga toime ei tulegi. See küll natuke aitab, kuid üksi jääksin küll jänni.

Oleme siin olnud juba tervelt üks kuu. Ma pole Adamiga minu tulevikust, ehk minu muutumisest rohkem rääkinud. Küll aga kuulsin neid ühel korral sellest Lucyga rääkimas. Kuid see oli väga korraks, arvatavasti said nad aru, et pealt kuulan. Kuid niipalju kui aru sain, oli Lucyl õigus. Aga see ei paistnud olevat ainus põhjus. Teine olevat midagi raske enesekontrolliga.

Siin veedetud ajal sain rohkem aimu ka Adami ja Lucy omavahelistest suhetest. Lucy oli pigem domineeriv ja kiuslik, kuid mulle tundub, et ta siiski tahab Adamile vaid head. Adam aga on Lucy suhtes tähelepanelik. Vahel aga tundub, et täitsa ükskõikne. Mina aga arvan, et ta otsib Lucylt külgi, mis meenutavad aega kui nad veel inimesed olid. Kokkuvõttes Adam siiski hoolib oma õest.

Sel päeval oli kaunis ja soe ilm. Istusin tagaaias puust lamamistoolis, Adami kaisus. Tundsin tema hingamist oma kaelal. Paaril varasemal korral olen tähele pannud, et ta ei hingagi. See tundus mulle iga korraga üha kummalisem, kuni ma ükskord lihtsalt pidin küsima selle kohta. Tuli välja, et deemotayd tegelikult ei peagi hingama. Adam oli selle endal lihtsalt välja harjutanud, et inimeste juuresolekul midagi ebatavalist ei märgataks. Mingil kummalisel viisil tundvat ta lõhnasid ka ilma hingamiseta.

Peale seda palusin tal minuga olles ikka hingata, sest vahest tundus mulle, nagu oleksin koos sooja laibaga.

Koduigatsust mul viimasel ajal enam nii palju pole olnud. Küll aga igatsesin Sarat ja oma teisi sõbrannasid. Ma ei mäletagi õigesti, millal neid viimati nägin. Mis nad üldse minu kadumisest arvavad? Mida minust koolis räägitakse? Kui ma alguses kadusin, siis politseile minust ei teatatud. Kuid ema pidi ju õpetajatele midagi ütlema. Ning Sara teadis ju deemotaydest. Kas ta oskab midagi aimata? Mõtlesin, et võiks neile helistada millalgi. Kuid siis pean kõigepealt teada saama, palju nad ise teavad. Ning seejärel pean mingi vale välja mõtlema.

"Millest mõtled?" küsis Adam vaikust murdes.

"Ah, niisama." Pöörasin veidi oma pead ja vaatasin tema halle silmi, mis naeratades vastu vaatasid. Ta suudles mind õrnalt.

"Millised sinu niisama mõtted siis on?"

Naeratain talle. "Kõike ma välja ei ütle." Vaikisime hetkeks. "Kas ma saaksin vahest ka telefoni kasutada, või arvad et see on ohtlik?" küsisin siis.

"Arvan, et kõigepealt peaks sulle uue telefoni ja numbri saama." vastas ta.

"Korraldaksid ära?" küsisin. Ma ise neid telefoni asju eriti ei tea ega oska.

Adam noogutas. "Muidugi."

Mul oli seal väga mõnus Adamiga kahekesi. Sellepärast ma ei tea ka, kaua me seal olime. Jäin vahepeal vist isegi magama.

Ühel hetkel Adam äratas mu. "Sinu telefon heliseb." lausus ta.

Teritasin kõrvu kuid ei kuulnud midagi.

"Toon selle ära." ütles ta siis ning tõstis mind vaikselt isuma. Seejärel ta haihtus. Hetke pärast ilmus ta uuesti minu ette, minu telefon tema käes helisemas. "See on sinu vanaema." sõnas ta.

Võtsin telefoni oma kätte ja vajutasin rohelist.

"Ketlin, sa pead mulle kohe ütlema, kus sa oled." ütles vanaema kiiruga.

Kortsutasin kulmu. "Miks? Ma arvasin..."

"Ma tean, kuid arvan, et sinu tädi on teie asukoha teada saanud."

Adam oli samuti selle peale segaduses. "Kuidas?" küsisin.

"Ma ei ole päris kindel. Võimalik, et ta on professionaalidelt abi palunud. Ta lahkus juba täna hommikul lennujaama."

"Mida?" karjusin ma.

"Ma uurisin välja, et ta läks Leetu. Võtsin järgmise lennu, et talle järele minna. Kuid sealt edasi ei oska ma teda otsida. Sellepärast pean teadma, kus olete. Teie põgenemine pole seekord nii lihtne, kardan et ta leiaks teid igalt poolt."

Vaatasin Adami poole. Ta sirutas käe, et telefoni temale annaksin. Andsingi.

"Kõne ei kuulata pealt?" oli tema esimeseks küsimuseks. Peale seda oli tükk aega vaikus.

"Olgu." Lühikae paus, peale mida ütles Adam meie aadressi. Veel väike paus.

"Jah, muidugi." sõnas Adam ja pani telefoni kinni.

Vaatasin Adami poole. "Mis nüüd saab?" küsisin.

"Esiteks pean sellest Lucyle teada andma. Peame olema valvel, juhul kui midagi märkame. Kui sinu vanaema selle Siiri kätte saab, proovib talle aru pähe panna. Kuid see ei pruugi aidata." Ta vaikis. "Kuna ta on sinu tädi, teeb see olukorra palju keerulisemaks."

"Keerulisemaks? Kuidas siis..." küsisin segaduses.

Adam vaatas mulle hetkeks silma ning sain aru, et vastus ei pruugi mulle meeldida. Ega ta ometi mõelnud, et vastasel korral nad tapaksid ta? Adam paistis minu kahtlustest aru saavat.

"Ketlin, ma ei teeks kellelegi haiget. Lucy kohta ma paratamatult sama öelda ei saa. Kuid on veel võimalik panna teda unustama, aga sellisel juhul võib ta vaimselt ebastabiilseks muutuda. Ning ma ei laseks seda teha, kui see sulle ei meeldi."

Ohkasin. "Kuid kas saab teha midagi muud?"

"Tapjad on väga järjekindlad. Ning arvestades et ta on sinu tädi, kes sinu pärast muretseb... Ta ei pruugugi järele jätta."

Vaatasin maha. "Loodan, et vanaema leiab ta enne, kui Siiri siia jõuab."

Adam istus minu kõrvale ja kallistas mind.

LUCY

Arvestades, et Ketlini tädi tuli lennukiga, võib ta kohale jõuda iga hetk. Lennuk on nüüd igatahes kindlalt maandunud, sest õhtu on juba käes. Päike on küll veel mõnda aega üleval, enne kui loojub.

Tiirutasin viie kilomeetri raadiuses meie majakesest. Adam jäi Ketliniga. Mul pole aimugi, mille järgi too Siiri meie asukoha leidis, või mida ta enda varjamiseks kasutada võib. Wollemia on kõige lihtsamini kasutatav ja ka lihtsaimini kättesaadav. Kui ta kasutab midagi muud, ei tohiks ka muude vigurite üle imestada, mida ta korda võib saata. Siiski loodan väga, et see on wollemia.

Paaril korral käisin hetkeks Adami ja Ketlini peal kontrollimas. Siiamaani polnud kumbki meist midagi märganud, mis mind isegi hirmutas.

Äkitselt võtsin üles wollemia signaali. See oli üpris nõrk, mis tähendab et isegi kui ma wollemiat jälitada ei oskaks, leiaks ma selle inimese üles. Kummaline.

Läksin ettevaatlikult lähemale, kartes et siin võib olla lõks. Isik asus väikese külapoe taga. Teleporteerusin ühe kaugema maja katusele, kus avanes vaatepilt isikust. Siis läbis mind teatud kergendus. See ei olnud Ketlini tädi, vaid tema vanaema. Kas ta jõudis tõesti enne Siirit?

Teleporteerusin tema taha. Ta sai aru, et keegi on seal ja pöördus ümber.

"Lucy. On Ketliniga kõik korras?" oli tema esimeseks küsimuseks.

Noogutasin. "Me pole Siirist jälge leidnud."

Ta ohkas. Siis ta sirutas käe minu poole. Seal oli mingi väike ese. Mingi kristall vist. See oli kollakat värvi, lihvitud ja õrnalt läbipaistev.

"Ma pole kindel, kuid see võib aidata sul teda jälitada."

Võtsin eseme vastu.

"Ning ma loodan, et te talle... Loodan, et Siiri võtab ise aru pähe lõpuks." sõnas ta veel. "Teata, kui teda märkate."

Noogutasin. Siis läks ta minema. Mina suundusin jällegi otsinguretkele.

KETLIN

Istusime Adamiga elutoas. Kardinad olid ees, kuid Adam pidavat isegi niimoodi minu kõrval olles ümbruskonda jälgida saama. Sellest mina aru ei saanud. Oli juba päris hilja, kuid midagi ei juhtunud.

Siis ilmus meie kõrvale Lucy. Ta oli meid paaril korral kontrollimas käinud, kuid seekord paistis midagi muud olevat.

"Ma leidsin ta. Ma arvan..." Ta hingeldas millegipärast ning viskas maha mingi väikese kollase eseme.

Adam ei teinud tema sõnadest kohe väljagi ja vaatas väikest kivi. "Kust sa selle said?" küsis ta.

"Ketlini vanaema jõudis linna ja andis selle mulle." vastas Lucy.

Adam noogutas. "Jää Ketliniga siia. Ma otsin tema vanaema üles ning aitan Siiri leida."

Lucy kavatses protesteerida kuid Adam segas vahele. "Sa ei saa. Inimestel on vähe teadmisi sellest kivist, mistõttu ei pruukinud ta teada, et kivi kasutades nõrgestab see sind." Adam võttis kivi korraks kätte ja sulges silmad. Siis pani ta selle ära ja haihtus.

Adami lahkumine tegi mind närvilisemaks. Tükk aega istusin Lucyga seal vaikuses. Tahtsin minna välja ja Adamile järgi, kuid teadsin et see pole hea idee.

Äkitselt kuulsin midagi, mis minu südamel löögi vahele jättis. See oli püssilask. Ja veel päris lähedalt.

Tormasin ukseni, aga Lucy tuli mulle ette ja võttis minust kinni.

"Ma saan aru, kui Adamiga midagi juhtub." sõnas ta.

Olin ikka väga närvis ja noogutasin vaikselt. Jalutasin toas ringi ja võtsin kapi pealt märkamatult ühe eseme. Kui uksele jälle lähemale jõudsin, avasin selle kiirustades. Ma polnud nõus jääma majja passima.

Lucy ilmus jällegi minu ette, kuid kui ta seekord minust kinni võttis, lasi ta karjatades lahti.

"Vabandust." sosistasin ja jooksin metsa poole, südamega keed käes hoides.

Metsas jooksin sinnapoole, kust mäletasin lasku kuulvat. See oli männimets, mistõttu nägi siin päris kaugele. Kuid oli ka juba päris pime, ning valgus vaevu ulatus siia. Olin meeleheites ja jooksin edasi.

Äkitselt nägin midagi. Judinad jooksid üle minu selja, kui märkasin eemal Siirit. Ta sihtis midagi ja valmistus vajutama päästikule.

"Ei!" karjusin ja jooksin tema poole. Ta võpatas, pöördus ja käis lask.

Jäin tardunult seisma. Jalad läksid nõrgaks. Tundsin jubedat valu ja kukkusin kõigepealt põlvili, siis pikali. Külmavärinad jooksid minust üle. Peas sumises ja pilt läks hägusaks. Ma ei tundnud ega kuulnud enam midagi.