KETLIN

Kui ärkasin, tundsin kuidas mul sees keeras veidi. Tundsin, et olen kuskil soojas voodis. Kuid ma ei mäletanud magama jäämist. Siis tuli mulle pauguga kõik meelde. Jooksin metsa, kust kuulsin lasku. Nägin tädi Siirit. Ja ta... Ta tulistas mind? Ja mis sai Adamist?

Ma ei julgenud end liigutada, kartes et mul võib valus hakata. Avasin lõpuks silmad. Ma ei saanudki kohe aru, kus ma täpselt olen. Nägin tumeda tapeediga seinu ja vanaaegset kappi seina ääres. Tuba ise oli tegelikult päris ilus, kuid ma pole varem siin olnud. Midagi oli ka minu nägemisega teistmoodi, aga ma ei saanud päris täpselt aru. Proovisin silmi hööruda.

Äkitselt tundsin kellegi lähedust. Lükkasin tekki veidi ära, et vaadata. Nägin Adamit istumas voodi kõrval.

"Tere tulemast tagasi." sõnas ta naeratades.

Ajasin end kohe veidi püsti, et teda kallistada. Olin üliõnnelik, et temaga kõik korras oli.

"Tunned end hästi?" küsis ta mind emmates.

Avastasin, et ma ei tundnudki valu. Nüüd tundsin end täiesti hästi. "Jah." vastasin.

"Ketlin?" kuulisin äkitselt toa teisest otsast. See kostus minu ema hääle moodi.

Pöörasin pead ja nägingi oma ema ja vanaema voodi otsas seismas. See ajas mind veidi segadusse. Mida nad siin tegid?

"Hei." tervitasin neid. "Mis toimub?"

Adam lasi mind uuesti pikali.

"Me tahtsime sinu juures olla. Ja olla kindlad, et sa terveks saad." lausus ema naeratades. Nägin pisaraid tema silmanurkades.

Kuna tundsin end piisavalt hästi, ei tahtnud ma enam pikali olla. Tõusin istukile ja ajasin jalad üle voodi serva. Panin tähele, et Adam ei proovinud mind ka takistada. Kuid ma ei teadnudki tegelikult, kui hullusti ma üldse haavata sain. Ja mis päev üldse on?

"Kaua ma siin olen olnud?" küsisin Adami poole vaadates.

"Neljandat päeva juba." vastas ta.

Enne tõusmist tahtsin ikka üle küsida. "Kas ma jalutada saan?"

"Olen kindel, et saad." Adam naeratas mulle armsalt. Tõusin siis vaikselt püsti. Tundsin end tõepoolest ikka veel hästi.

"Nii et kuul ei tabanud midagi elutähtsat?" küsisin samme proovides.

Adam paistis hetkeks veidi nukker. "Ma arvasin, et sa ei ela seda üle. Kuul läks väga lähedale sinu südamele, tekitades tugeva verejooksu." lausus ta vaikselt.

Olin segaduses. Kas ma ei peaks siis praegu surnud olema või kuskil haiglas lamama?

"Adam päästis sinu elu." seletas vanaema. "Tahaksin sind praegu tugevalt kallistada, kuid Adam arvas, et see ei pruugi hetkel hea mõte olla."

Jäin segaduses Adamile otsa vaatama. "Kas sa... muutsid mind?" küsisin imestusega.

Ta naeratas. "See oli ainus võimalus sind päästa."

Hetkeks jäin talle ikka silma vaatama, kuni see mulle kohale jõudis. Siis kargasin talle jälle kaela ja kallistasin teda tugevalt.

"O-oota. Õrnemalt." ütles Adam muiates.

Lasin lahti. "Vabandust." Naeratasin talle. Siis meenusid mulle minu ema ja vanaema.

"Ja, teil pole selle vastu midagi?" küsisin nende poole vaadates.

Adam asetas oma käe minu õlale ja silitas seda. "See oli sinu vanaema soov." lausus ta.

Vanaema noogutas. "Peaasi et sa elus oled."

Olin õnnelik, et kõik hästi välja tuli. Jäin jälle tuba vaatama. "Kas me oleme tagasi Eestis?" küsisin siis. See mööbel ja kujundus meenutas väga Adami Eestis asuvat maja.

"Jah, oleme küll." vastas Adam.

Kortsutasin kulmu. "Kuid Siiri? Kus tema on?"

Kõik vaatasid mind veidi murelikult. "Ta on alumisel korrusel." lausus Adam viimaks.

"Ta on siin? Mis ta sellest kõigest arvas?" Mulle tekitas see olukord jälle segadust. Siiri vihkas ju deemotaysid, ja nüüd oli ta siin ise kohal? Ja mis teistest tapjatest sai? Kas nad ei jahigi Adamit ja Lucyt enam?

"Siiril oli raskem olukorraga leppida. Ta tunneb end väga süüdi, mis ta sulle kõik teinud on. Ja nüüd veel ka see tulistamine." sõnas vanaema ja ohkas. "See oli õnnetus, kuid ta ei suuda endale andestada. Ma ei tea täpselt, mida ta sinu muutumisest arvab, aga ta käskis selle jahi lõpetada. Teie kaks ega Lucy ei ole enam ohus."

Mõtlesin selle üle. Olin Siiri peale ikka veel vihane. Ma ei usu, et talle andestada suudaksin. Kuid tundsin siiski, et pean temaga rääkima.

"Kas ma teda näha saaksin?"

Algul kõik vaikisid. "Kas ikka tahad teda näha?" küsis ema siis.

"Ma peaksin temaga vist rääkima." vastasin mõtlikult.

"Kas peaksin sinuga kaasa tulema?" küsis Adam.

"Arvan, et saan ka üksi."

Adam raputas pead. "Ma mõtlen seda, et sa ise talle midagi ei teeks. Kui sa korragi inimest puudutad, võid ta tappa."

Ehmatasin selle peale. "Siis vist võiksid tulla küll." sõnasin.

Ta noogutas ja juhatas mind ukse poole. Läksime sealt väiksesse koridori ja trepini. Trepile astudes nägin tuttavat elutuba. Ja seal diivanil istuski Siiri. Mind nähes jäi ta liikumatuks. Märkasin kurbust tema näos.

"Ma ootan siin." sosistas Adam. Noogutasin ja läksin alla.

"Kuidas end tunned?" küsis Siiri vaikselt.

"Hästi."

Ta pööras korraks pilgu ära. "Ma vabandan väga. Kõige pärast." Seejärel vaatas ta maha. "Sa ei pea mulle andestama."

Ohkasin. "Võibolla kunagi. Kuid praegu ma ei saa."

Ta noogutas arusaamise märgiks. "Ma ei suuda unustada seda hetke, kui nägin et see olid sina... Kartsin et olen su tapnud." Sain aru, et ta tundis end tõeliselt halvasti.

Tekkis lühike paus.

"Ma tänan, et selle tagaajamise lõpetasid." sõnasin viimaks.

"Sain aru, et olen sulle juba liiga palju haiget teinud. Kuid see on sinu elu. Ja nüüd alustad sa uut elu ning ma luban, et ei sekku sellesse rohkem." Seda öelnud, tõusis ta püsti. "Ma lähen nüüd. Eks näeb, kas kohtume veel." Seejärel väljus ta majast.

Adam ilmus minu kõrvale. "Kõik korras?"

Noogutasin. "Muidugi." Pöördusin siis tema poole ja suudlesin teda.

Hiljem näitas Adam mulle paari asja, mis deemotayks olemisega kaasa tulid. Muidugi olin nüüd tugevam ja kiirem. Aga mitte nii kiire, kui nendes uutes vampiiri filmides. Meie jooksmist on näha ka inimsilmaga. Ja seda mainides - paremad olid ka minu nägemine, kuulmine, haistmine ja teised meeled.

Adam õpetas mulle veidi ka transporteerumist, aga see tundus mulle päris keeruline. Ta ütles, et ajapikku harjub sellega väga hästi ära. Nimelt oli keeruline valida koht, kuhu ilmuda. Esimesel korral, kui proovisin, läks tükk aega enne kui ilmusin samm eemal uuesti välja. Ainult et maapinnast veidi kõrgemal ning kukkusin siis alla. Õnneks polnud see liiga kõrgel.

Lisaks sain ma ka lõpuks aru, kuidas käis see jälitamine, mida Adam ja Lucy vahel maininud olid. Nimelt oli deemotaydel nagu sisseehitatud radar, mis tuvastas iga hiirest suurema olendi umbes viie kuni kuue kilomeetri raadiuses. Adamit nägin selle radariga väga õrnalt, kuigi ta oli täpselt minu kõrval. Lucyt ei näinud ma sellega üldse. Siis Adam seletas mulle, et deemotaydel on võime end ka teiste meiesuguste eest varjata. Seda peab aga ise harjutama. Samuti peab harjutama ka teiste deemotayde leidmist, kui tahad osata seda paremini teha. Lucy pidi enda varjamises Adamist parem olema, Adam oli aga parem teiste tuvastamises. Ning mina ei osanud hästi kumbagi. Vähemalt veel mitte.

Olime Adamiga kahekesi. Kell oli nüüd umbes neli päeval. Tulime Adamiga just metsast, kus ta aitas mind energia kogumisega. Ta püüdis väga osavalt kinni ühe hirve, ilma sellelt ise energiat võtmata. Kuna ma transporteerumises väga osav ei olnud, oleks mul ise sellega raskem olnud hakkama saada.

Adamil polnud aga tarvis mulle energia võtmist õpetada. Algul ma küll kahtlesin endas veidi. Ka hirvest oli natuke kahju. Kuid kui ma seda hirve puudutasin, jooksis mul hetkeks mõte kokku. Tundsin kummalist joovastust. Järgmisel hetkel loomake enam ei liigutanud ja Adam lasi sel vaikselt maha vajuda.

Nüüd jalutasime vaikselt tagasi. Adam hoidis minult ümbert kinni.

"Nüüd oled sa vaba." lausus Adam naeratades. "Kuhu sa minna tahaksid?"

"Sa mõtled, et kuhu elama minna?"

Ta noogutas. "Ükskõik, kuhu maailma otsa. Sina saad valida."

Ükskõik kuhu? See tundus nii ebareaalne. "Ma veel mõtlen selle üle." vastasin.

"Aga on veel midagi, mida enne lahkumist teha tahaksid?"

Üks asi oli tegelikult küll. "Ma tahaksin enne oma sõpru veel näha. Sarat ja teisi."

"Neil saab nüüd koolipäev läbi, eks?"

Noogutasin. "Peaks küll."

"Siis lähme." Adam jäi seisma ja võttis nüüd mõlema käega minust kinni. Ta naeratas jälle armsalt. Siis läks pilt lühikeseks hetkeks häguseks. Seejärel olime kuskil mujal. Aga meie ümber oli alles mets. Transporteerumine oli lihtne, kui Adam seda minuga koos tegi.

Leidsin, et olime nüüd kooli kõrval metsas. Tunnid olid just läbi saanud ja metsast välja tulles nägingi paljusid enda ja paralleel klassi õpilasi maja ees. Paljud jäid meid nähes suu ammuli vaatama. Mitte ainult, et ma nii kaua kadunud olin olnud, ilmusin nüüd välja koos Adamiga. Naeratasin mõttes.

Ees nägingi oma sõpru. Oli kurb mõelda, et ma ei näe neid enam nii tihti. Kuid loodan, et see pole viimane kord. Aga mind ootas ees igavene elu koos Adamiga. See mõte täitis mind sügava rõõmuga.

_____________________________

See oli siis selle jutu lõpp. Olen plaaninud teha sellele ka teine osa, kuid pole siiani veel kindel. Kui ma aga teen, siis läheb tõenäoliselt sellega veel tükk aega enne kui alustan.