Pühendatud Gertule, sest... Head sõbrapäeva! :3

Ootasin selle järju väljalaskmist juba nii ammu :D Loodetavasti teile meeldib. Ja kui meeldib, oleksin vägagi tänulik, kui vajutaksite vote või kirjutaksite oma arvamuse kommentaarides :) Sellel järjekal tuleb ka teine raamat/hooaeg; edasises pole ma veel kindel.

Head lugemist :3

_________

„On see ikka täiesti vajalik?“ küsisin, kontrollides uuesti läbi, kas mul kõik vajalik ikka kotis on. Seda vajalikku ei olnudki väga palju. Vaid rahakott, mobiil – mille Paco mulle just kaks päeva tagasi oli muretsenud – ning sellega kaasnevad kõrvaklapid, paar pliiatsit, kamm ja paberitükk bussiaegadega.

„Sa ise tahtsid seda. Kas oled meelt muutnud?“

Vaatasin mõtlikult Paco poole, kes oma vanas kiiktoolis, täpselt toa keskel, istus. Väike vanaaegne televiisor veelgi vanemal kapil nõudis pildi arusaadavalt näitamiseks parimat kohta, mis leida andis.

„Ei, lihtsalt... Äkki ma eksin. Võib-olla olen ma vanem? Võib-olla isegi noorem? Kümnes klass võib mul minevikus nii ette kui taha vaadates kaugel olla.“ Tõmbasin oma koti luku kinni ning kaalusin seda ühe käe otsas. „Keegi ei saa ju kindlalt öelda.“

Mulle vastas hoopiski Daniela, kes parasjagu elutuppa sisenes, juuksehari paremas käes tähendusrikkalt üles tõstetud. "Ära muretse nii palju," ütles ta. "Kool võib isegi lõbus olla. Saad uusi tutvusi ja nii. Uusi teadmisi." Ta naeratas mulle läbi suure seinapeegli, mille ees ta oma keskkohani lainetavaid kuldseid kiharaid üle vaatas, kamm tema käes stardivalmis. "Nojah, Treewell'is käib piisaval hulgal tõpraid, aga usun, et saad hakkama."

Paco heitis Danielale altkulmupilgu, enne kui julgustavalt minu poole vaatas. "Muidugi ei pea sa kimbutajate pärast muretsema. Aga pea siiski meeles - teiste nähes ei mingeid trikke. Ja mis puutub klassi - ausalt öeldes olen su mineviku pärast muret tundma hakanud. Aga kindel on see, et me ei saa sind algklassi panna."

Teadsin väga hästi, mida Paco sellega mõtleb. Varem koolist rääkides oli see mitmel korral teemaks tunud. Ta kardab, kas kunagi oma möödnud elu jooksul üldse jalga koolimajja olen tõstnud. Sooviksin, et saaksin sellele vastata. Kuid mis minevikus, see unustatud. Mitte et see minu teha oleks olnud.

„Ma ei pabistagi kiusajate pärast," vastasin hoopiski tema sõnade esimesele poolele. "Mis siis, kui keegi mu ära tunneb? Mida ma peaksin ütlema?“

„Seda näed sa siis, kui olukord käes.“ Seda öeldes ajas Paco end kiiktoolilt püsti. Mul oli hea meel näha, et tema käsi talle enam valu ei põhjustanud. Murdvarga kuul oli teda tabanud küll juba enam kui pool aastat tagasi, kuid paranemine polnud kulgenud just oodatult. „Aga mulle tundub, et kell on nüüd piisavalt palju. Te peaksite minema.“

Heitsin samuti pilgu seinakellale, mis näitas üksteist minutit seitse läbi. Buss tuleb kahekümnest.

„Lisette!“ hüüdis Daniela üle maja.

„Tulen!“ kõlas koheselt ka vastus ning juba kõlas trampimine, kui tüdruk trepist alla kiirustas.

„Võta nüüd hoogu maha,“ hüüatas Paco. „Kiirabi võib küll kiire olla, aga kooli sa temaga ei saa.“

„Vabandust,“ teatas Lisette. Tüdruk oli väga oma õe sarnane. Mõlemal oli armas ümar näokuju, ühtemoodi rohelised silmad ja pikad blondid juuksed. Lisette omad olid vaid heledamad ja sirged ning erinevalt oma õest, oli Lisettel tukk. Jäin mõtlema, kas võib-olla nende ema naturaalne juukse värv on samuti hele. Vähemalt olid tema silmad pruunid. Olin nende tüdrukute vanemaid vaid korra varem näinud. Nad töötavad koos välismaal, mistõttu nende lapsed elavad siin vanaisa juures.

„Aga lähme siis,“ sõnas Daniela, tõmmates käsi läbi halli jaki varrukate. Minu arvates tundus see liigselt õhuke, et piisavalt sooja anda. Niisiis lihtsalt ilu pärast, otsustasin. Aga ilmad olid nagunii alles pigem suvised kui sügisesed.

Enne lahkumist seisatasin hetkeks veel peegli ees, et end üle vaadata. Nägin endale vastu vaatamas keskmist kasvu tüdrukut, kelle sirged tumepruunid juuksed rindadeni välja langesid. Tema nägu oli süütu ja kaunis, nahk hele, silmad säravat halli tooni. Ma ei kasutanud meiki, kuna ei näinud, et see minu jumele midagi juurde oleks andnud. Kõik sobis täpselt nii, nagu see oli.

Riietuseks olin valinud tavapärased teksad ning pika roosaka teesärgi, mille peal oli nii keeruline tekst, et isegi mina neid tähti välja ei lugenud. Daniela arvates see igatahes aitas. Särgi peal kandsin tuhm-sinakat karva dressipluusi, mille luku eest lahti hoidsin. Paco oli soovitanud mul see vähemalt teel kooli kinni panna. Kuigi väljas ei ole just kõige külmem, ei hoia selline riietus niigi palju sooja kui Daniela oma. Ma küll ei karda külma, ent ega teised inimesed seda tea.

Nii me lahkusimegi. Olin selle poole aasta jooksul vaid korra sellest paigast lahkunud. Paco oli viinud mu linna, et hankida mulle vajalikke esemeid, kui oli kindlaks tehtud, et nende juurde elama jään. Vähemalt seniks, kuni minu mineviku kohta midagi välja ilmub. Pacol õnnestus seniks taotleda minu hooldusõigus. Ja mul oli hea meel, sest Paco oli väga lahke ja heasüdamlik inimeme, nagu tema lapselapsedki. Pealegi olid nemad ainsad, kes teadsid, et ma ei olnud päris tavaline.

Bussipeatuses ei pidanud me kaua ootama ning sõit kestis ka vaid veidi üle kümne minuti. Kool, milles pidin hakkama käima, asus Treewell’i nimelises väikelinnas. Samanimeline oli ka sealne kool. Kuna kõik see hooldusõiguse taotlemine ja muu kaasnev aega võttis, ei saanud ma kooliaastat alustada septembri algul, vaid hoopis kuu lõpus. Tegelikult poleks ma pidanud üldse kooli minema. Olin selle ise välja pakkunud. Kuigi osaliselt asjaolu tõttu, et minu varasem koolitee tõepoolest küsitav on, siis teadsin, et põhjuseks oli ka lootus leida midagi oma minevikust. Midagigi, mis aitaks mul meenutada.

Koolimaja oli kolme korrusega helepruun hoone, milles pidavat käima napilt alla tuhende õpilase. Kui siia jõudsime, pool tundi enne tundide algust, oli hoone ees näha üldiselt vähe inimesi. Siiski rohkem sellest, millega eraklikus majas metsa vahel keset eimiskit harjunud olin.

Daniela näitas mulle ette, kust pean küsima oma tunniplaani ja kui see kätte saadud, polnud muud kui oodata esimest tundi, milleks osutus ajalugu. Kui aga sellele mõtlesin, taipasin, et teadsin ajaloost vist vaid nii palju, kui Paco juures elades telekast näinud olin. Midagi maailmasõdadest?

Teiselt korruselt ajaloo klassi leidmine ei osutunud keerukaks, kuigi Daniela oli öelnud, et kooli plaan võib esialgu tunduda keerukas koos kõikide nende koridoride ja ruumide paigutustega. Minu õnneks võis osutuda aga fakt, et ajaloo klass trepist üles astudes mulle esimesena vastu tuli. Selle uks oli avatud ning seest oli kuulda õpilaste jutusuminat. Vaatamata asjaolule et mul polnud erilist aimu, mis järgmisena saama hakkab, ei tundnud ma end närvis. Otse vastupidi. Astusin lävele ning heitsin pilgu üle ruumi, kus oli ligikaudu kakskümmend õpilast. Mõned jäid minu saabudes siia poole vaatama. Ma ei pannud neid väga märkamagi; astusin pingiridade vahelt viimase lauani uksepoolses reas ja võtsin istet. Klass oli üpris suur ning vabu kohti paistis piisavalt.

Möödus paar minutit, ning alati oli keegi, kelle pilk minule kinnitunud. Nad paistsid uudistavad. Aga keegi ei astunud ligemale, et midagi öelda. Võib-olla nende huvi siiski polnud nii suur. Samas jälgisin ka ise teisi, õppides nende nägusid ning püüdes vestlustest kinni nende nimesid. Rääkigu nad nii vaikselt või läbisegi kui tahes, minu kuulmine ei vedanud mind alt.

Hääled klassis muutusid vaid siin-seal kõlavateks sosinateks, kui üks keskmises eas naine sisse astus. Tal olid heledad õlgadeni lainetavad juuksed ja üldiselt kena figuur, kuigi näol olid paista üksikud kortsud. Ninal istusid tal lihtsate kitsaste raamidega prillid.

Naine võttis istet kõige rohkem tahvli poole lükatud laua taga, õpilaste vastas, ja lappas mingisugust punakate kaantega päevikut. Paaril korral jooksid tema silmad üle klassi, nagu otsides teatud isikuid, samas kui tema huuled nende nimesid hääletult lugedes kaasa liikusid. Viimaks jäigi tema pilk minule.

„Meil on täna uus õpilane,“ lausus ta oma selga sirgu ajades. „Angeline Casler?“

„Või lihtsalt Ange. Või Angel,“ ütlesin, minu vaikne ent mõjuv hääl kõlamas kenasti üle klassi. See nimi anti mulle, kuna ma ka ise ei teadnud, mis minu sünnitunnistusel seisab. Perekonnanimi oli mul hetkel sama, mida kandsid Paco ja tema lapselapsed.

„Siin koolis kutsun sind siiski terve eesnimega. Hüüdnimesid võite kasutada sõprade ringis.“ Õpetaja hääl oli lahke, ent minule ei jäänud varjatuks see märkus-iseendale: õpilane-on-julge-ja-võib-rääkida-vastu-pilk.

Noogutasin. „Sobib.“

Õpetaja võttis oma lauanurgal oleva raamatuhunniku otsast ühe, mis oli identne kõigi nendega, mida nägin teiste õpilaste laual. Ta tõusis ja astus minu juurde.

„Töötasite te eelmises koolis sama õpiku järgi?“ küsis ta, kui raamatu minu lauale asetas.

Lappasin seda aeglaselt. „Ma ei tea,“ oli minu lihtne vastus, mis kõlas peaaegu igapäevaselt.

Kuulsin, kuidas keegi klassis turtsatas.

Õpetaja kergitas kulmu. „Ei tea?“

„Ei tea.“ Kehitasin õlgu ja kallutasin naisele otsa vaadates pead. „Mulle öeldi, et kooliga on asjad läbi räägitud ja personalile minu olukarrast teavitatud.“

Õpetaja silmitses mind mõne hetke kahtlevalt. „Ju ma siis pean asjad millalgi üle vaatama,“ sõnas ta viimaks, pöördudes kõhklevalt ümber. Olin tekitanud temas segadust, otsustasin naise ilme järgi.

Mõningad õpilased alles vaatasid siia. Nende huvi minu vastu paistis olevat suurenenud. Naeratasin õrnalt – arvan, et viisakusest – ja asusin tagasi oma raamatu kallale. Pidin tunnile keskenduma, et kogu sellele koolivärgile paremini pihta saada.

Peale kolmandat tundi olin veidi eksinud, kui pidin leidma bioloogia klassi. Tunniplaani järgi asub see keldrikorrusel, mistõttu käisin koridorides ringi, otsides mingisugust kohta, kus trepp viiks esimeselt korruselt veel madalamale. Tundidega oli siiani läinud hästi, sest õpetajad üldiselt minult midagi ei küsinudki. Seal poleks olnud just palju, mida oleksin osanud vastata.

Kui ümber järjekordse nurga pöördusin, pidin end kohe kiirelt tagasi kallutama, kui midagi suurt minu suunas lendas. Siin liiga paljude inimeste keskel ning väikeses ajutises meeltesegaduses olin oma tavapärase loomuliku valvsuse kuidagi unustanud.

„Vaata kuhu sa sellega vehid,“ naeris keegi minu ees seisvast pundist.

Kiitsuke poiss, kes musta koolikotiga ringi oli keerutanud, pöördus, et mulle otsa vaadata.

„Hei, see on ju meie uus plika, Angel.“ Seda öelnud poiss naaldus vastu reas seisvaid oranžikaid metallist kappe, käed rinnal vaheliti. Ta paistis pundis kõige vanem, ent siiski noor tema kasvu kohta. Võib-olla selle lapsiku ilme pärast tema näol. Poiss kandis tumedaid, veidi kottis riideid, ja tema lühikesed tumedad juuksed turritasid korrapäratult. Mäletan, et ta istus ajaloos kaks lauda minust eespool, keskmises reas. Ülejäänud siin olid mulle võõrad.

„Hmm, see nimi sobib sulle,“ ümises koolikotti näpu otsas kiigutav poiss, silmitsedes mind totra naeratusega.

„Hei, anna see tagasi!“ Märkasin alles nüüd lühikese kasvuga tüdrukut, kes poiste vahel seisis. Ta kandis paksude tumedate raamidega prille, mis mingil moel isegi sobisid tema sirgete lühikeste mustade juustega. Tüdruk polnud parima figuuriga, ent tema kohta ei saaks ka just paks öelda. Seljas oli tal tumepunane dressipluus ja tumedad teksad. Kokkuvõttes paistis ta tüdruk, keda sa võiksid koridoris endast möödumas näha, ning siis ta hetkega unustada.

Kõhn poiss sirutas koti oma pika jäsemega tüdrukust eemale, kui too seda krahmata püüdis. „Oot, oot nüüd. Tunni alguseni on veel aega.“

Tüdruk pigistas huuled kõvasti kokku ning märkasin tema käsi õrnalt rusikasse tõmbumas. Aga ta ei teinud midagi.

Kergitasin kulmu. Koolikiusamine koti röövimise näol? Tõsiselt? Kas see pole mitte algklasside tase?

„Glen, viska siia,“ hüüdis poiss, kes seisis mind esimesena kõnetanud tüübist vasakul.

Gleni-nimeline tegi nagu öeldud, vaadates siis veel totaka irvega, kuidas lühike tüdruk tulutult seda püüda proovis. Poiss, kelle käes kott nüüd oli, tõmbas luku lahti ning soris seal, ise naerdes, kui mingit vanemat tüüpi mobiili sealt välja tõmbas.

„Kuhu sa sellisega helistad? Oma surnud vanaisale?“

Teised naersid kaasa, jälgides tüdruku aina punasemaks tõmbuvat nägu.

Astusin vaikse ohkega nende vahele, haarates poisilt nii koti kui ka telefoni. „Ega sinu enda oma parem pole,“ sõnasin ükskõikselt, ulatades esemed tüdrukule, kes mind üllatunult vaatas.

„T-tänan,“ kokutas ta tasaselt.

Vastuseks saatsin talle vaid lahke naeratuse.

„Ah et siis korrapolitsei,“ lausus too sama poiss aeglaselt. Ta lükkas end kappide najalt lahti – ma ei tea, kas mingi efekti mõttes – ning vahtis ainiti mind. Muie oli tema näol alles. „Mida sina minu telefonist tead?“

Kehitasin õlgu. „See ei sobi sinusugusele.“

Poisi kulmud kerkisid ning ta turtsatas. „Mida sa üldse ajad?“ Ent ta küünitas oma teksade tasku poole, kust väikese eseme välja tõmbas. Tema silmad läksid ühtäkki pärani ning suu vajus lahti. Ka teiste pilgud olid nüüd kinnitunud käepärasele ja õhukesele puutetundlikule mobiilile, mille korpus oli kõige roosamat tooni, kaunistatud servadest miniatuursete valgete ponidega.

„Mida kuradit...?“

Tüdruk minu kõrval köhatas ning tõstis käe suu ette, et naeru tagasi hoida. Ka mina muigasin.

„Vabandage, aga mul on vaja nüüd klassi jõuda.“ Pöördusin ümber ning heitsin pilgu mustapäisele tüdrukule. „Ehk saad mind aidata? Mulle tundub, et ma ei saa õige koha leidmisega hakkama.“

Tirides oma pilgu poistelt, tüdruk noogutas. Koos astusime neist eemale. Ning õnneks ei otsustanud nood meile ka järgneda.

„Kuidas sa seda tegid?“ päris tüdruk, kui ümber nurga olime pöördunud.

„Mina ei teinud sellega midagi. Võib-olla peaks ta lihtsalt oma asjadel rohkem silma peal hoidma,“ sõnasin naeratusega, tehes kindlaks, et võimalikult siirana kõlan. „Ja mul oleks vaja saada keldrikorrusele. Klass oli number kaks.“

Tüdruk noogutas. „Minu nimi on Paula. Ja sina olid... Angel?“

„Angeline,“ ütlesin. „Aga võid kutsuda ka Angeliks.“

„Olgu, Angel. Miks sa mulle seal appi tulid?“

„Miks mitte?“

„No vaata,“ alustas tüdruk, visates pilgu maha. „Sa oled vist siin uus? See seal oli Treewell’i kooli üks 'populaarsetest kampadest'." Seda ütles ta ülepingutatud dramaatiliste tooniga. "Sa ei tahaks nende ees nohikute superkangelast mängida.“

„Nohikute superkangelast?“ naersin. „Nad paistsid pigem lasteaia riiukukkedena. Mida nad veel teinud on? Kirjutavad poiste WC seinale kaka?“

Sellega ajasin ka Paula uuesti naerma. „Nad on mõnikord küll lapsikud, aga keegi ei paista sellest eriti välja tegevat. Ja Marcus, see turris juustega kutt, kes sinuga esimesena rääkis, on nagu nende kamba juht. Tema ja Steve on ainsad kümnendikud sellest pundist. Ülejäänud käivad üheksandas nagu minagi. Ja siis Carl, see... roosa telefoniga tüüp, on neist kõigist kõige hullem. Sa võiksid parem ette vaadata. Välimuse järgi võid küll poistemagnet olla, aga tema ei jäta kedagi nii lihtsalt rahule.“

„Sa arvad, et ma olen poistemagnet?“

Paula silmad libisesid minust üle. „No vaata ennast! Sinu nimi ei valeta. Sul pole säravaid riideid ega värvitud nägu vajagi.“

Naeratasin õrnalt. „Ära minu pärast muretse. See Carli-nimeline pole nii kõva mees, kui ta ise arvab.“

Olime suundunud madalast trepist alla ning Paula peatus ühe valge ukse ees. Selle peal oli number kaks.

„Ma pean ka ise nüüd enda klassi minema,“ kostis ta kotti oma õlal kohendades. „Ja ma soovitaksin sul siiski siin koolis pigem läbi mõelda, kellega sõbrustama hakkad.“

Pööritasin naerdes silmi. „Kujutad sa mind ette mustade kottis riietega kuskil poistekamba keskel, loopimas teiste koolikotte? Vabandust, aga ma eelistaksin tagasihoidlikumat seltskonda.“

Paula ei saanud nende sõnade peale oma naeratust tagasi hoida. Ta tänas mind veel, et teda aidanud olin, ning pöördus, et tuldud teed tagasi minna.

Siiani tundub minevat hästi, mõtlesin omaette, lükates ukse lahti. Seal seisis mul ees järjekordne jutusuminat täis ruum ja järgmised võõrad näod.