PS. Laulud, mis siia kõrvale üles panen, ei lähe alati osaga kokku, kuigi nii proovin. Muidu on need lihtsalt mõned lood, mis mulle meeldivad :3

Nüüd siis jutu juurde. Loodan, et see hakkab teile uute osade saabudes üha enam meeldima, ja kui nii (või kui ka mitte) võiksite seda ju öelda kommentaarides (ja pannes vote) :D

________

„Sina ei võta midagi?“ küsis Paula, kui oli sööklas leti taga oma dokumendi esitanud, mille alusel põhikooli õpilased siin kord päevas tasuta lõunat saavad. Ta asetas oma rahakoti kandikule, millega siis letist eemale pöördus. Jalutasin tühjade kätega tema kõrval.

„Ma pole näljane,“ oli minu lihtne vastus. Viimane kord, kui mul midagi kõrist alla läks, tuli see öökimise saatel kohe üles tagasi. See oli kuid tagasi. Aga seda ei saanud ma Paulale öelda.

Peale bioloogiat olin märganud Paulat söökla juures. Ta ei sallinud väga tüdrukuid, kes olid parasjagu järjekorra lõpus ning kelle taha Paula oleks pidanud seisma minema. Niisiis ootas ta, et keegi teine vahele tuleks. Sel kohal astusin täna teistkordselt tema abiks, kuigi ma ise ei plaaninud midagi süüa.

Võtsime istet ühe aknaäärse laua taga. Kuna järgmise tunnini oli ligikaudu pool tundi veel aega, otsustasin, et võin samahästi ka Paulale seltsi pakkuda.

„Mis sind siis Treewell’i tõi?“ küsis ta, enne kui oma kartulivormist esimese suutäie võttis, seda mäludes siis mulle ootavalt otsa vaatas.

Niisutasin keelega huuli, jäädes hetkeks mõttesse. „Ma pidin kolima,“ laususin viimaks. „Oma vanaisa juurde. Treewell’is oli lähim kool. Ma ise elan linnast väljas.“

Paula noogutas õrnalt ja neelatas. „Kus koolis sa varem käisid?“

Järjekordselt pidin oma ajud tööle panema. Keegi polnud mulle öelnud, et sellised asjad juba eelnevalt läbi mõtleksin. „Ma olin koduõppes,“ ütlesin lõpuks. Paco polnud mulle ka öelnud, et ma tõtt ei tohiks rääkida – vähemalt oma mälukaotuse kohta –, kuid ta soovitas mul mitte liigset tähelepanu tõmmata. Niisiis jätsingi mälukaotuse mainimata.

Paula avas uuesti suu, kuid midagi ütlemata sulges selle taas, tema pilk ühtäkki libisemas kuhugi minu taha. Miski oli ta ärevaks teinud. Siis kuulsin ka ise meie laua poole suunduvaid kontsade klõpsatusi kahhelplaatidel. Alles kui klõpsatused lõppesid, täpselt meie kõrval, vaevusin pilgu tõstma, et näha kaht üleslöödud tüdrukut – blond ja punapea. Olin neid mõlemaid juba varem enda tundides märganud.

„Angeline, on mul õigus?“ küsis punapea, kelle kümne sentimeetrised kontsad ta oma sõbratarist tolli jagu pikemaks tegid.

„Viimati küll,“ vastasin lühidalt. Heitsin kiire pilgu Paulale, nägemaks teda ainiti enda ette vahtimas ja nüüd vaid vaevu oma toitu puutumas.

„Tahtsin mainida, et järgmisel nädalavahetusel toimub linna servas noortepidu. Mõtlesime, et tutvumise mõttes võiks sinule sissepääsu lihtsamaks teha. Igaüks,“ punapea vaatas nähtavalt üleoleva pilguga Paula poole, „sinna kutsutud pole.“

„Kõik parimad Treewell’ist on seal,“ lisas tagapool seisev blond.

„Seal on jooke, tagaaias bassein, kuumad kutid... Mis sa arvad?“ Tüdruk ristas käed ja ootas, vaadates mind samal ajal hindavalt. Tema suule oli jäänud naeratus, mis võis küll olla mõeldud sõbraliku esmamulje jätmiseks, kuid väljendas liigselt üleolekut. Samuti jäi mulle silma tema paljastav välimus – nii palju kui see koolis siis lubatud oli –, ja kui see kõik poleks toonud esile nii palju märksõnu ärahellitatud plikast, oleks tema pakkumine mulle võib-olla ehk veidi ahvatlevamana tundunud. Vastamise asemel jäin teda hoopis silmitsema. Kui vaikus nende jaoks liiga ebamugavaks hakkas muutuma, polnud neil teha muud, kui ise taas sõna võtta.

„Mida sa jõllitad?“ päris punapea, tema toonist õhkamas nüüd enam ülbust kui varem. See ei häirinud mind.

„Sinu puuder on ühe põse pealt paksema kihiga,“ sõnasin mõtlikult, kallutades pead paremale. „Ja... tegelikult sobiks sulle ka pruuni tooni lauvärv paremini. See sinine jätab kuidagi... liiga võltsi mulje. Nagu oleksid just saabunud paraadilt.“ Asi võis olla ka lihtsalt minu teravamas nägemises.

Paula köhatas, ja kuigi paistis nagu vaataks ta alla oma taldriku poole, liikusid tema üllatunud silmad minule.

Tüdruk meie laua kõrval tegi üllatunud nägu. Oli selge, et ta polnud vasturääkijatega harjunud. Blond tema kõrval võttis sõna. „Mida sa endast õigesti arvad?“ päris ta vaoshoitud, kuigi ülbust täis häälega. „Ja kes oled sina, et sellest rääkida. Vaata kõigepealt ise peeglisse.“ Ta viipas käega umbmääraselt minu poole. „Oli hommikul riiete vahetamine ainus, mis sa tegid?“

Minu meeleolu nad oma sõnadega aga ei kõigutanud. Südamesse on asju mõtet võtta vaid siis, kui neil ka tõepõhi all on. See, mida tema ütles, tuli aga saja protsendiliselt riivatud uhkusest. Kahju küll, aga nad sattusid vale tüdruku otsa, kelle ees teadjat mängida.

„See oli vaid lihtne soovitus,“ kostsin ükskõikselt, kehitades õlgu. „Aga muidugi pole hea lasta end mõjutada inimesel, keda vaid hetk tagasi kohtasid.“

Punapea vidutas silmi, seirates mind hetke pahakspanevalt. Siis aga ajas end taas sirgu, manades näole samuti ükskõikse pilgu.

„Ma näen, et sinus on südikust. Ja see on hea. Kuni sa seda valesti kasutama ei hakka.“ Viimase lause juures muutus tema toon teravamaks ning ta heitis kiire pilgu Paulale. „Minu pakkumine on alles jõus,“ sõnas ta seejärel, hääl taaskord ükskõikne. „Mõtle sellele.“ Ja nende sõnadega pöörasid kaks tüdrukut end kannapealt ümber, kadudes kontsade klõpsimise saatel sööklast.

„See polnud praegu hea idee,“ ütles Paula, kui taas kahekesi olime. Nüüd tõstis ta pilgu oma toidult kõrgemale.

„Veel üks kiuslik punt?“ oletasin, minu toon selgelt näitamas lõbustatust. Mulle hakkas tunduma, et mõni asi ses koolis on lihtsalt naeruväärne.

Paula vangutas pead. „Mitte päris sama. Marcuse kamp on rohkem nagu kiusajad, kel oma vaba ajaga midagi paremat peale pole hakata. Need kaks 'kuningannat' aga kuuluvad meie kooli kisakoori. Amber, see punapea, on kisakoori liider. Temaga koos olnud April jõlgub Amberiga alati kaasas. Nende teelt on alati parem kõrvale hoida. Nad ei lase oma uhkust riivata, seda ma sulle ütlen. Vedas praegu, et nad minu piimaklaasi sinul ei tühjendanud. Ja mis puutub sellesse kutsesse, siis ma soovitan soojalt sul asjaga kaasa minna.“

„Ma arvasin, et käskisid nende teelt kõrvale hoida.“

„Jah, aga ma mainisin ka nende uhkuse riivamist.“ Paula nookas peaga söökla kaugema nurga suunas, kus oli kolme laua ümber end ära mahutanud lai punt kümnendikke, ja ka vanematest klassidest oli seal näha, kõik nagu kilud karbis. Esimestest olin mitmeid näinud oma tundideski. „Enam-vähem nad kõik on seal peol kohal. Pluss veel paljud teised – suur osa ei käi siin kooliski. Olen üsna kindel, et sa ei satuks kohale minnes Amberi ja Apriliga otseselt kokkugi. Lihtsalt mine ja näita oma nägu, näita neile, et oled kutsutud. Siis sind aktsepteeritakse rohkem, sul oleks enam võimalusi oma sotsiaalelu edendada. Pealegi, Amber ei kannata seda, kui ta ei suuda kedagi veenda.“

„Ja kui ma kohale lähen, mida ma seal tegema peaksin?“ küsisin. „Ma ei tunne neist kedagi piisavalt hästi. Ning Amber tõi päris selgelt välja, nagu poleks sina kutsutud. Üksi minna kõlab magedalt.“

„See on alles järgmisel nädalavahetudel. Sul on piisavalt aega tutvusi luua.“

Heitsin taas pilgu kolme täistopitud laua suunas. Ei saaks öelda, et tunneksin erilist tahtmist nendega ühineda. „Ma ei näe selles pointi,“ ütlesin oma arvamusele kindlaks jäädes. Mõtlesin hetkeks, et veel kodus Paco juures oma päevi veetes olin väga tahtnud linna tulla ja omavanuseid kohata. Ma ei tea, kuhu see huvi nüüd kadunud oli. Asi võis olla õhkkonnas - kuidas need minust nii erinevad inimesed kõlasid ja käitusid. Paula oli tore. Olin temaga siiani vähe rääkinud ning teemad piirdusid veel vaid põgusa tutvumise laadiga, aga tema tagasihoidlikum ja sõbralik iseloom õhkas temast justkui võngetena läbi õhu. Vist olid need teiste inimeste võnked, mis nii meeldivad ei näinud ja mis mind justkui tõukasid.

„Isegi kui sa mingil veidral moel ei taha Treewell'is endast paremat muljet jätta, võib sinna kohale minek säästa sind nende kisakooritüdrukute tujude sihtmärgiks olemast. Sa tõesti peaksid selle läbi mõtlema.“

„Ei saa koguaeg teiste tahtmiste ja arvamiste järgi elada.“ Kallutasin naeratades pead. „Siin tundub ikka põnev koolielu olevat. Kuid see tüdruk,“ ütlesin, osutades näpuga iseendale, „on midagi teistsugust. Me veel vaatame, mis saab, kui keegi ebavõrdsusele tahab vihjata.“

Paula ilme järgi otsustasin, et avaldasin talle muljet. „Sel juhu tasub vist vaid loota, et sa end üle ei hinda," ütles ta, hajameelselt lohistades noa otsaga ringe oma toidu kastmes.

„Mis on halvim, mis saab juhtuda?“ pärisin. Paula vaid naeratas, kuid ei öelnud rohkem sõnagi. Sellega jäigi meie vestlus sinnapaika.

Ütleksin, et Paula pole just kõige kiirem sööja, kuid mul polnud midagi selle vastu, et siin veidi kauem istuma pidin. Järgmise tunni alguseni oli ikka veel aega. Ja see andis mulle hea võimaluse siinsete õpilaste nägusid õppida. Samas panin ka tähele, et ühtsed huvid olid enamjaolt kogunenud ühiste laudade taha. Näiteks juba 'populaarsed', kellest varem rääkisime. Teise laua taga olid oma tutvusringkonna loonud punk-stiilis tüdrukud ja poisid, järgmises jällegi ruuduliste särkide ja ümmatrguste prillidega väike salk, kes söömise kõrvalt oma nina pidevalt raamatutes hoidsid, pluss veel mitmed teised. Kõikide nende ühte kogunenud puntide vahel võisin märgata üksikuid laudu, kus olid õpilased istet võtnud üldiselt ühe-, kahe- või kolmekaupa. Panin tähele, et mainitud üksikuid oli tegelikult rohkem kui võiks. Üldiselt sulandusid nad kõik märkamatult halli massi, hoidsid oma nina väga toidu lähedale, nii et pikajuukselistel karvad peaaegu söögi sisse puutusid, ja näis, nagu sooviksid nad selle koolipäevaga võimalikult ruttu ühele poole saada. Ainult üks jäi mulle teistest enam silma. Meist mitu lauda eemal, akna all, istus poiss. Tema ees laual polnud kandikut toiduga. Ta istus toolil küljega, selg mugavalt toetumas vastu seina suure akna kõrval. Poisi pilk oli kinnitunud raamatule tema süles, kuid ta ei olnud nagu nood õpihimulised, kes ühe laua taha olid kogunenud. Tema oli üksinda, ja juba välimuselt neist erinev. See poiss kandis rohkem stiilseid riideid – üldiselt musta tooni. Tema pruunid juuksed turritasid tema paremale poolele, pea tagaküljelt lühemad ning eestpoolt vaevu langemas silmadeni. Ja kuigi kõik lauad tema ümber olid enam-vähem täielikult hõivatud, paistis ta kõigest ümbritsevast kuidagi väga eraldatud. Ei jäänud muljet, nagu tahaks ta siit põgeneda.

„Mida sa vaatad?“ küsis Paula, katkestades ootamatult minu mõtisklused ning pannes minu pea nõksatama tüdruku suunas. Taipasin alles siis, et olin kedagi teistest kauemaks uurima jäänud.

Hakkasin just ütlema, et ei midagi, kui minu pilk poisile tagasi libises. Samal hetkel tõstis ka tema pea, et vaadata söökla vastasseinal asuva kella suunas. Nii sain heita parema vaate tema näole. Kuigi vahemaa oli paarkümmend meetrit, ei jäänud minu pilgule varjatuks tema tumedad pruunid silmad, mis nõiduval moel paistsid kutsuvad, ja justkui näisid kuulutavat, et tema meelel on enamat kui ta söandab välja näidata. Aga see ei olnud põhjus, miks mul hing kurku kinni jäi. Ei. Ma olin neid silmi varem näinud.

„Angeline?“ kostis Paula, hääl väljendamas tibake segadust.

„Kes see on?“ küsisin hoopiski, noogates peaga poisi laua suunas. „See, kes üksinda istub.“

Paula keeras pea suuda, kuhu olin näidanud, tema silmad otsimas kõnealust. „Nathaniel?“ küsis ta seejärel. Naeratus vormus tema suule. „Oled juba armunud?“

„Ei,“ vastasin toonitult. „Lihtsalt... ma arvan, et olen teda kuskil näinud. Aga ma ei tea, kus.“

Paula torutas mõeldes huuli. „Ei oska sind väga aidata. Kuna sel kutil Treewell'is omamoodi maine on kujunenud, tean temast rääkida ehk rohkem kui mõnest teisest õpilasest. Aga peaaegu kõik põhineb kuulujuttudel.“

Minu kulm tõmbus kipra. „Mis mõttes?“

Paula kehitas õlga. „Ta on kümnendik. Tugev mängija kooli jalgpallimeeskonnas. Aga ta ei sõbrusta kellegagi, nii palju kui mina tean. Ning kui aus olla, ei näe ta minu arvates ka eriti sõbralik välja. Olen kuulnud, et ainsad kellega ta üldse normaalse inimese kombel tavapärastel teemadel räägib, on mõned kaaslased jalkatiimis. Teatud mõttes on see isegi veider, sest peale vaadates võiks arvata, et too Treewell'is kohe skaalal kõrge koha teenib. Ma mõtlen – hea sportlane, hea välimus... See käib tüdrukutele peale. Mitte et teda populaarsete sekka vastu ei taheta võtta. Asi on hoopis selles, et ta ei soovi suhteid." Paula toksis sõrmenukiga vastu alahuult. "Ma juba mainisin, et ta ei ole kõige sõbralikumat tüüpi. See avaldubki väga hästi siis, kui temaga sõna püüad vahetada.“

"Aga kuulujutud, mida mainisid?"

Paula ohkas, naaldus siis üle laua mulle lähema, kuid ei tasandanud häält nagu ootasin. Ta kõlas vaid süngemalt, nagu räägiks tundmatusest, mida inimloom harjunud kartma. "Olen kuulnud, et ta ei jaga killukestki informatsiooni oma elust väljaspool kooli. See ja tema teistmoodi iseloom on koos tekitanud tema ümber päris suure kuulujuttude pilve. Mõned – või siis paljud – usuvad, et Nathaniel on seotud keelatud äridega. Narkots, alkohol... isegi relvaäri. Räägitakse veel hasartmängudest, kihlvedudest, autoröövidest, ja mõned läinud ka nii kaugele, et levitada jutte vägistajatest ning palgamõrvaritest." Kui Paula võttis lonksu oma piimaklaasist, olin valmis arvama, et see on kõik. Ent ta jätkas kohe peale neelatust. "Suur osa kuulujuttudest moodustab ka kategooria pealkirjaga 'perekond'. Keegi pole tema lähedasi näinud. Arvatakse, et nad on surnud, hukkunud õnnetuses, ja et nüüd on ta masenduses ning tõmbunud endasse. Räägitakse, et ta elavat kasuperes või koguni lastekodus, oodates järgmist sünnipäeva, et kaheksateistaastasena oma elu rajada. Siis on veel teooriaid tema tüdruksõbra surmast ja nii edasi."

Mul peaaegu et tekkis probleeme Paulaga järge pidamisel. Olin ju samal ajal ka hoidmas pilku kõnealusel poisil, kes minu mõtteid ikka ja jälle triivima tahtis viia. Nüüd aga pidin sõna vahele ütlema.

"Seda informatsiooni oli sul küll palju, arvestades et koolis ligikaudu tuhat õpilast." Tegelikult oli mul kohe alguses tekkinud arvamus, et Paula, kui märkamatu ja vaikne tüdruk üheksandast, ei ole nii kursis inimestega, kes temasse ei puutu. Ta aga hämmastas mind oma kiire ja detailse jutuga.

Paula kehitas üht õlga. „Raske on kõrvale jääda, kui jutud nii laialt levivad.“

Nathanieli pilk oli peale kella vaatamist kuni siiani ikka veel kinnitunud raamatule tema süles. Millegi tõttu oli mul raske uskuda, et tal oleks taoline pahem külg, nagu Paula kirjeldas. Võib-olla aga miski minus ei tahtnud seda uskuda. Ma ei saanud ikka veel lahti mõttest, et ta mingil viisil tuttav näib.

"Okei, asi pole vaid kuulujuttudes," tunnistas Paula ühtäkki, nagu oleksin väitnud, et ta valetab. "Tänu oma vennale on mul ligipääs natuke enamale selle kooli populaarsest elust, kui mõnel teisel 'alamklassist'. Kui sulle pole veel öeldud, siis nii on jaotatud Treewell kolme klassi – populaarsed, ehk 'parimad', nohikud, ja piiriks nende vahel on märkamatud. Igatahes, minu vend oli lasteaias parim sõber tüdrukuga, kes selle kooli direktori tütar, kes samuti kuulub populaarsete hulka. Minu vend on küll esmaklassiline nohik, kuid..." Paula kehitas õlgu. "Nende sõprus on pidanud. Erinevalt minu vennast ei taha direktori tütar suhtega kaugemale minna, aga see on juba omaette teema."

Noogutasin, kuigi ma Paula jutule peaaegu tähelepanugi polnud pööranud. Minu pilk oli meist kahest eemal. "Aga tagasi tema juurde. Mida Nathaniel ise nende kuulujuttude kohta ütleb?"

„Mitte midagi, niipalju kui mina tean. Ta ei kinnita neid, kuid ei lükka ka ümber. Tõenäoliselt teda ei huvitagi, mis temast räägitakse. Aga üht ma tean – tal on ikka väga osavaid liigutusi. Eelmisel aastal nägin oma silmaga, kuidas ta endast vanemal ninaluu sodiks lõi."

Ma ei teadnudki, mida sellest arvata. Uurisin ikka veel tema nägu, püüdes pingsalt meenutada, miks ta nii tuttav tundub. Nagu kusagil sügaval sisimas, peidetud seinte taha, mida ma polnud suuteline murdma. Abitus pole midagi, millega harjunud olin, ning olin peaaegu juba valmis kasutama esimest ettejuhtuvat meelt, tegema mida iganes, et pääseda lähemale ja sein murda. Olin üsnagi kindel, et polnud teda kohanud selle poole aasta jooksul, mil olen elanud Paco ja tema lastelaste juures. Aga kaaluda võimalust, et olen teda näinud varem, ajal enne seda mälukaotust, tekitas minus liigset ärevust. See peaks tähendama, et olen viimaks leidnud midagi, mis seondub minu minevikuga. Kordasin tema nime oma peas. Nathaniel... Nathaniel... Kuid minu mälestustes valitses vaid tühjus, pimedus. Ma ei suutnud meenutada muud, kui vaid seda võõrastavat, kuid samas lähedat tunnet, mis ütles, et siin on midagi tuttavat, midagi, mida mäletab veel vaid minu süda.

Kui üks lärmakam punt tolle maailmast eraldatud poisi lauast mööda kõndis, ta sealt äratas, tõstis Nathaniel kulmu kergitades pilgu, et neile järele vaadata. Kui punt möödunud oli, jõudis ta napilt tagasi oma raamatusse süveneda, sest juhtumisi libises tema pilk just üle meie laua, hetkel mil ka mina vaatasin. Leidsin end hinge kinni hoidmas, kui meie pilgud kohtusid. Aga ma ei vaadanud kõrvale. Ka tema ei teinud seda. Selle asemel paistsid tema silmad justkui siia tarduvat. Tema ilme ei muutunud, kuid silmad – need nagu võtsid uue varjundi. Ja ma ootasin. Ootasin midagi, mida ma seletada ei suutnud, kuid olin kindel, et see tuleb.

Aga sama ootamatult kui kõik juhtus, see ka lõppes. Ta vaatas eemale – taaskord kella suunas. Siis haaras oma koti, toppis raamatu hooletult sisse ja juba oligi ta püsti, suundumas sööklast välja kiiremini, kui oleksin tahtnud.

„Miski ütleb mulle, et tema sind ei mäleta,“ lausus Paula, kes kogu asja pealt oli näinud.

Ma ei vastanud. Ma ei osanud vastata, sest taipasin alles nüüd endaga toimuvat midagi, mida ma polnud kogenud kordagi oma mälestustes alles oleva poole aasta jooksul. Justkui saanud uut süttima löönud energiat, tagus süda nagu vasar vastu minu rinnakorvi.