See osa on rohkem nagu tegelaste ja olukorra tutvustus.

Laul küljel on hetkel üks minu lemmikuid ning millegi tõttu meenutab mulle seda järjut, kuigi see ehk täpselt kokku ei lange :)

________

„Ku-kuu... Angel?“ Daniela käsi liikus minu minu silme ees üles-alla, saades viimaks hakkama sellega, et minu mõttelõng täielikult katkes.

„Jajah, ma kuulsin sind.“

„Kuulsid, aga kas sa kuulasid?“ Tüdruk kergitas minu suunas kulmu. Teadsin, et ta seda tegi, kuigi ma ei vaadanud tema poolegi.

Liiga pikalt tema terava pilgu all, ohkasin sügavalt. „Kolm tänavat edasi, üks paremale, restorani juurest kitsale kõrvaltänavale, edasi keerata vasakule ja...„

„Olgu, olgu, ma usun sind.“ Ta vaikis hetke, siis kummardus lähemale. „Mida sa teed, üldse?“

„Ee, proovin seda endale selgemaks saada,“ vastasin, ükskõiksust säilitades. Sulgesin oma päeviku kiiresti, nagu kardaksin talle seal midagi näidata.

„Oma päevaplaani?“ päris Daniela. „Ma arvasin, et sul on super-mälu.“

„Ongi, lihtsalt...“ See imeb, nagu nendes telesaadetes või filmides tihti öeldakse, mõtlesin enda peale kirudes. Daniela seletust, kuidas koolimajast kaubanduskeskuseni pääseb, suutsin kuulamatagi perfektselt oma mällu salvestada, kuid oma kehakeele jätsin täesti unustusse. Ja seda ainult seepärast, et minu pea oli liiga hõivatud kellegi Nathanieli-nimelisega. Ehk siis – olin praktiliselt terve bussisõidu tühja pilguga oma päevikusse vahtinud.

„Lihtsalt... sinu pea on liiga mõtteid täis?“

Tõstsin pilgu, leides Daniela mulle kavalalt vastu naeratamas.

„Seda ei olnud raske märgata,“ lausus ta süütult. „Aga niisiis, räägi.“

„Millest?“

„Sellest, mis sind vaevab. On kooliga probleeme? Sa võid ju alati küsida.“ Ta naaldus lähemale, vaadates mulle otse silma. „Asi on milleski muus, eks? Ma haistan seda.“

„Kõik on korras, tõesti.“

Daniela ei paistnud mind uskuvat.

„Seda et... ma arvan, et nägin täna koolis kedagi tuttavat. Tead küll, ajast enne minu mälukaotust. Aga ma ei suutnud teda kuhugi paigutada.“

Daniela silmad läksid uudise peale suuremaks. „Miks sa kohe ei öelnud? Kas sa rääkisid temaga? Kas ta nägi sind?“

„Ma ei öelnud, sest... ma ei tea. Ma polnud kindel. Kui teda nägin, meie pilgud hetkeks kohtusid. Aga ta lahkus kohe peale seda. Ma võin inimeste nägudelt kõike välja lugeda, usu mind. Kuid ma ei näinud tema silmis kindlat äratundmist.“ Minu hääl vajus lõpu poole. Hetk hiljem leidsin end üldse aknast välja vaatamas, silmitsemas muutumatut metsapiiri maantee ääres, mis koosnes peamiselt okaspuudest.

„Aga sa ei rääkinud temaga?“

„Ma tahtsin,“ vastasin toonitult. „Aga peale seda ma teda rohkem ei näinud. Ta on samuti kümnendik, kuid meil polnud täna ükski tund ühine. Hulkusin vahetundides küll mööda koridore, aga ei märganud teda kusagil. Ja Paula – üks tüdruk, keda kohtasin – viis mind tundide lõpus staadionile, kus pidavat olema tema jalkatrennid. Tuli aga välja, et täna polnud seal kedagi.“ Pöördusin tagasi Daniela poole. „Äkki sina tead teda? Tema nimi on Nathaniel.“

Daniela mõtles hetkeks järele. „Ma tean vist kolme Nathanieli seal koolis.“

„Tema ümber pidavat käima hunnik kuulujutte?“ lisasin kahtlevalt.

Daniela üks kulm kerkis. „See Nathaniel? Nathaniel Templeton?“

„Ju siis,“ kostsin õlgu kehitades.

Daniela viivitas, enne kui vastas. „See peab olema huvitav.“

„Mis mõttes?“

Tüdruk kallutas pead mõeldes küljelt küljele. „Ta on nii kinnine,“ sõnas ta lõpuks. „Ta harva vaevub kellegagi rääkima.“

„Aga kui me oleme sugulased?“

„Sel juhul... võimalik. Aga ma pole kunagi teda ühegi lähedasega näinud.“

„Mõned pidavat rääkima, et tema pere on surnud.“

Daniela noogutas aeglaselt. „Aga kes seda täpsemalt teab.“

Kui buss meie peatuses seisma jäi, oli tuul vahepeal tõusnud. Kiirendasime sammu, kuna Daniela riietus ei pidanud külmale enam nii hästi vastu. Seetõttu ei vahetanud me mööda pikka metsateed käies just palju sõnu.

Lisette oli koju jõudnud varasema bussiga. Leidsin ta istumas meie suure ja vana, tumedast puidust ümmarguse köögilaua taga, väike hunnik raamatuid sinna laiali laotud. Tema ees lebas lahtiselt töövihik, samas kui Lisette ise küünarnukiga lauale toetus, pastaka ots hammaste vahel. Olin teda ka varem peale koolipäevi siin niiviisi näinud. Esimesed paar päeva polnud ma asjale üldse pihta saanud, kuni viimaks Pacolt järele küsisin. Tulemuseks oli, et avaldus minu teadmatus taoliste kohtade nagu koolide eksisteerimisest.

„Liiga raske sinu jaoks?“ küsisin tema kõrvale toolile istudes, küljega seljatoe poole.

„Natuke,“ sõnas tüdruk, hääl töösse süvenemisest eemalolev. Hetke pärast tõstis ta aga pea ning sirutas selga. „Saaksid sa teha nii, et kõik vastused siin ise täidetud saaks?“ Lisette näol oli peaaegu paluv ilme.

„Võibolla,“ ütlesin naerdes. „Oleneb, kas neid vastuseid tean.“

Pöörasin pead, kui tajusin Pacot köögiukse lävele astumas. „Angeline, kui sul midagi selle vastu pole, oleks mul sinu abi tarvis."

„Muidugi,“ vastasin koheselt. Paco peaks juba teadma, et ta ei pea mind nii viisakalt paluma. Aitasin teda alati meeleldi.

„Kusagil minu riidekapi otsas peaks olema karp söepliiatsitega. Aga ma ei usalda oma liigeseid enam piisavalt, et ise tooliga turnima minna.“

Naeratus kerkis minu suule, kui kui laua tagant tõusin. „Sa joonistad?“

„Vanal inimesel võib ka olla vajadus end väljendada,“ ütles Paco, tema madal hääl kõmisemas üle ruumi.

„Muidugi võib.“ Enne köögist lahkumist heitsin pilgu tagasi Lisettele. „Aga kindel viis neis tühjades lünkades midag näha, on neid ise täita." Saatsin talle paljastatud hammastega naeratuse.

Lisette pööritas silmi, tuues kuuldavale midagi oige sarnast, mille peale mina vaid naersin. „Olen kindel, et ka sulle anti kodutöid. Ja kui sa just mingi hüper-super-intelligentne pole, siis tule seda uuesti ütlema.“ Muidugi oli tema hääles kuulda ka lõbusust.

„Eks seda näeb,“ hüüdsin talle järele ja astusin siis Pacost mööda, et suundudes vanamehe toa poole. Selle uks avanes tasase krääksatusega ning vajus peale minu sisenemist ka ise kinni. Ma polnud siin just tihti käinud. Mitte et siia sisenemine keelatud oleks. Aga see oli lihtsalt harjumus, mis oli sisse kasvanud ka Danielale ja Lisettele. Pealegi polnud meil siia sisenemiseks nagunii eesmärki just tihti.

Paco riidekapp oli sama vanaaegne ja kulunud välimusega nagu suurem osa selle maja mööblist. Ometi lõi see kõik kuidagi väga koduse tunde. Visanud pilgu ülejäänud ruumile, nägin taburetti akna all oleva kirjutuslaua taga. Vedasin selle kapi ette, et pääseda piisavalt kõrgele, et vajalik sealt otsast üles leida. Minu võimed pole mind küll kunagi alt vedanud, ent igaks-juhuks eelistasin taburetti leviteerimisele.

Kohe kindlasti ei saanud ma märkamata jätta kogu tolmu, mis poollagedale kapilaele kogunenud oli. Mustus oli terve pinna beežikaks värvinud. Tõmbasin näpuga sellest üle, tuues lühikese joone alt nähtavale tumepruuni puidu. Kirtsutasin nina ning vaatasin ringi, otsides pliiatsikarpi, mida Paco oli soovinud. Üks väike karbike, mis oli samasuguse tolmukorra all, jäi mulle otsapidi silma ühe suurema kasti tagant. See oli aga minu käeulatusest väljas. Ma ei hakanud proovima karbi järele küünitada. Vaatasin seistes pealt, kuidas tolmukord nii pinnaselt kui seal olevatelt esemetelt minu tahte peale tekina maha hakkas rulluma, tuues nähtavale puhta kapipealse.

Pean ütlema, et kogu see mustus ühe suure pallina kokku pressitud polnud sugugi meeldivam nähtus kui tolmune kapp. Paco peaks laskma mul siin tihedamini koristada.

Pliiatsikarbi järele ei hakanud ma ka nüüd küünitama. See libises mööda puust pinda kenasti minu sõrmede vahele. Kontrollisin selle sisemust. Söepliiatsid.

Tulemusega rahul, astusin toolilt maha. Kui pilgu üle õla heitsin, oli taburet tagasi oma kohal kirjutuslaua taga. Kuid kui minu silmad libisesid uuesti üle Paco toa, tekkis mul idee. Lastes oma kätel külgedele rippu vajuda, vaatasin, kuidas väikesed osakesed kogu toast õhku tõusid, kogunedes üheks tihedalt kokku muljutud tolmukeraks. See võttis vaid hetke, kuid tulemus oli silmnähtav. Mõtlesin, et veelgi põhjalikum koristus oleks Paco tervisele kindlasti hea, kuid samas ma austasin ka tema privaatsust.

Siiski jäi mulle silma lahtine sahtel tema voodi kõrval olevas madalas kummutis. Midagi oli selle vahele jäänud, mistõttu sahtel korralikult kinni polnud. Astusin lähmale, et sahtlit kinni lükata. Haarasin sinna vahele jäänud väikese karbi. Uudishimust hakkasin uurima, mis see olla võiks. Enalapril, öeldi karbikese küljel.

Kergitasin kulmu, saamata aru sõna tähendusest. Niisiis avasin selle, tõmmates välja lehe väikeste valgete nuppudega. Tabletid, seda ma taipasin. Aga mille jaoks? Keerasin karpi oma käes, otsides seletust.

„Mida sa teed?“

Hääl kuulus Danielale. Siiski sulgesin karbi, tundes end vahele jäänult, minu sõrmed robotlikult kiired ning täpsed.

„Vaatasin, lihtsalt,“ ütlesin. „Ma ei saanud aru, mis asi see on.“

Enne kui jõudsin selle tagasi sahtlisse panna, oli Daniela juba minu kõrval. Ta haaras karbi oma kätte ning vaatles seda lähemalt. "Sa ei tohiks Paco asju võtta."

„Vabandust,“ kostsin pilgu maha heites.

„Ma ei hakka sinuga pahandama,“ sõnas Daniela nüüd juba pehmemalt. „Asi on vaid selles, et Paco on harjunud oma asju kindlatel kohtadel hoidma."

„Ma tean,“ ütlesin end õigustavalt. "Ega ma seda ära poleks siis peitnud."

Daniela heitis nüüd lähema pilgu pakendil olevatele kirjadele. „Need on Paco ravimid tema südamehaiguse tarvis,“ ütles ta viimaks.

„Paco on haige?“ pärisin.

„Tal on krooniline südamepuudulikkus. Tema haigus on vaid kerge, kuid ta võtab siiski tablette.“

"Miks mina sellest ei teadnud?"

Daniela kehitas õlga. "Ma ütlesin, et see pole tõsine."

Loodetavasti tõesti, mõtlesin, kui Daniela karbi tagasi sahtlisse pani ja selle kinni lükkas. Kuulsin sel hetkel Paco samme, kui ta oma toale lähenes, ja mulle meenusid söepliiatsid. Läksin Pacole vastu, otsusega talle selgeks teha, et aeg-ajalt tuleb seda paika tolmust puhastada. Eriti veel, kui tema tervis nõrgem on.

* * *

Ööd olid minu jaoks alati kõige üksildasemad. See oli aeg, kui lasin oma mõtisklustel vabalt joosta, lasin endal unistada ja kujutleda. Ma ei saanud magada. Kui väga olin ka proovinud, ei vajunud ma unne nagu teised inimesed. Sain vaid mõelda, kuidas oleks näha unenägusid. Mõtlesin isegi, mis tunne on see hommikuväsimus, mis Lisettet nii kangesti kooli kiruma paneb.

Saades teada minu 'ebatavalisusest', olid Pacol tekkinud pigem teadusteemalised uudishimud. Mina tema huvisid jagada ei osanud – jäin oma mõtisklustega alati pigem inimlike omaduste juurde. See omakorda tekitas neis imestust, sest nagu Lisette väitis, ei peaks tema enam kunagi sõrmegi liigutama, kui ta minu kehas oleks.

Aga mina jäin ikka endaks. Vaatasin läbi akna selge tähistaeva poole, püüdes mõista, kuidas oleks elu tavalise inimesena. Sest kuigi ma ei tundnud end siin Paco majas sugugi kurvana, ei möödunud päevagi, mil ma ei mõelnud oma tõelisele perekonnale. On nemad nagu mina?

Trepiastmete kääksatused panid mind pead pöörama. Väike kogu pimeduses jäi keset treppi seisma.

"Sa peaksid magama," ütlesin vaikselt. "On juba hilja."

Lisette tegi vingus nägu. Ja ma teadsin, kuhu see viib. "Mul ei tule und."

Hingasin kergelt välja ning vaatasin teda, nagu püüaksin jõuda otsusele, kuigi teadsin väga hästi, mis saab. Libistasin end aknalaualt maha ja läksin trepist üles. Lisette läks minu ees, suundudes tagasi oma toa poole. Kui sinna jõudsin, puges ta tagasi voodisse. Paco ütles Lisettele tihti, et kümne aastane on piisavalt vana, et iseseisvalt magama jääda, kuid ainult minule oli Lisette rääkinud kummitavatest unenägudest, mis olid alanud pool aastat tagasi, ööl, mil musta riietatud relvastatud mees sellesse majja tungis. Ööl, mil peale nädalat voodis lamamist viimaks tõusnud olin, esimest korda mõtlevast mõistusest märke olin näidanud ning koguni esimesed sõnad lausunud. Teiste sõnul olevat ma terve nädal peale õhtut, kui Paco mu leidis, lihtsalt ilmetu pilguga neid vaadanud, justkui midagi oodates. Kordagi ei avanud ma suud, kordagi ei tundnud huvi ümbritseva vastu ja kordagi ei liigutanud enamat kui silmi või kaela. Ma ise ei mäleta sellest midagi. Kõik, mida tean, on, et tundsin ühel hetkel vajadust toast lahkuda. Ja nii leidsingi Daniela ja Lisette ehmunult elutoas trepil seismas, Paco toa teises nurgas põrandal, käsi verine, võõra mehe relv temale suunatud.

Keegi ei tea siiani, miks ta sellesse rikkusteta üksikusse metsavahelisse majja oli tulnud. Mäletan, et sel hetkel ei tundnud ma huvigi. Mees oli mind nähes ehmunud, saatis kuuli sirgelt minu otsaesise pihta. See nähtavasti oli mind vihale ajanud.

Minu käsi tõusis iseenesest, et puutuda kohta nahal, mida kuul tabanud oli. Enam polnud seal armigi. Peale kogu intsidenti oli kuul varsti ise välja kukkunud, minu haav kummalisel kombel kokku kasvanud. Politsei viis mehe minema, ent paar päeva hiljem saime uudised, et too oli vanglast põgenenud. Tagasi polnud ta vähemalt tulnud.

"Angel?"

Lisette istus ristatud jalgadega oma voodil, tekk ümber keeratud. Võtsin istet tema voodi serval.

"Näita mulle midagi," ütles ta, nagu tavaliseltki. "Siis ma jään magama."

"Ma olen nagu tähele pannud, et see sind just ergumaks teeb," ütlesin käsi ristates, kuid minu hääl jäi tasaseks ning pehmeks.

Lisette lasi endal selili vajuda. "Ma jään magama. Ma luban."

Teades, et ta ei jäta, tõin kuuldavale tasase ohke ning vaatasin teisel pool seina riiulil seisva klaasi poole, milles kaunistuseks väikesed sinised klaaskuulid olid. Ükshaaval need tõusid, liikudes ühtlaselt üksteise järel nagu madu õhus meie kohal. Kuulisesed tekitasid spiraalseid kujundeid, hajusid korrapäratult laiali ning võtsid uue kujundi. Lasin pilgul aeglaselt tagasi Lisettele libiseda, kes end mõnusalt tekkide keskele keeras, lummatud pilk kinnitunud hõljuvatele kuulidele.

Ma ei saanud parata, et naeratus minu suule kerkis. Armastasin seda tüdrukut kui oma õde. Samamoodi ka Danielat. Nii otsustasingi praegusel hetkel tänada seda, mis iganes mind nende juurde oli toonud. Olgugi, milline minu tõeline elu peaks olema.

Kuid homme pidin ma tõele lähemale saama. Ja Paula oli lubanud väikest eeltööd teha, et mind aidata.