"Vau, Paco!" Kinkisin vanamehele laia naeratuse, venitades ise kaela, et oma positsioonilt teisel pool lauda tema söejoonistusele pilk peale heita. Seal seisis noore tütarlapse naeratav nägu, kelle sai raskusteta Lisettena ära tunda. "Sa oled osav."

Paco naeris oma kõmisevat naeru ja pani söepliiatsi käest, et sõrmega värvi veidi hajutada, pildle ilmekust juurde anda. Alles natuke aega tagasi oli ta lõpetanud joonistamise juures oma vasaku käe kasutamise. Küllap andis kuulihaav mingil määral veel tunda. Vähemalt ta ise ütles, et käsi kipub kiiremini väsima. Tundsin selle pärast muret, aga teadsin, et Paco ei tahaks seda kuulda. Tema ise loeb sellist nõrkust oma käes tühiseks.

"See tuleneb aastatest kunstikoolist," lausus ta, lastes naerul vaibuda, et siis hinge tõmmata. "Aga ma pean ütlema, et kadestan sind."

"Mind?"

"Mhmm." Ta võttis pooliku söepliiatsijupi tagasi oma vanade, kuid osavate sõrmede vahele ning viibutas seda minu paberilehe poole. "Oleks ma vaid oma kolmkümmend aastat tagasi kuulnud kohast, kus sellist nippi õpetatakse."

Heitsin pilgu tagasi lehele enda ees. Sealt vaatas mulle vastu lõpetamata joonistus meie koduväravast ja selle taga laiuvast õunapuudeaiast koos iga peenra, ilukivi, kändude ümber kasvanud ja niiduki eest pääsenud murututi, aialambi ja vana võrkkiigega. Iga detail oli oma kohal, iga oks õunapuudel ja põõsastel kaardus õigesse suunda. See oli suvine pilt. Üks hetk, mille olin püüdnud oma mälust ning detail detaili haaval paberile üle kandnud. Pilt oli alles poolik, aga isegi minu silmis meenutas see pigem mustvalget fotot kui paberile kritseldatud joonistust.

"Ma ei usu, et see on anne," laususin pehme keelega, pead tasapisi viltu kallutades. Ma tõepoolest nägin rohkem erilisust Paco töös kui enda omas.

"Ah nii? Ja milleks sa seda siis nimetad?"

Kehitasin õlgu. "Selleks. Kõigeks. Endaks."

"Sa oled eriline, Angeline." Vanamees naeratas mulle soojalt. Tundsin seepeale ka enda suunurki ülespoole kaardumas.

"Nojah. Aga kuni ma pole selle õppimiseks vaeva näinud ei saa ma seda eriliseks pidada. Tähendab, kust ma seda kõike oleksin pidanud õppima? Või isegi kui õppisin, see ju ei tähenda, et enne mul "annet" ei olnud." Libistasin pliiatsi otsa õrnalt mööda peent kõverat joont, milleks oli lähima õunapuu etteulatuv oks. See ei nõudnud minult isegi vähimat keskendumist, et mitte tõmmata joont üle peenelt viimistletud õunapuulehtede, mis puid vohavalt katsid.

"Sa siis väidad, et õppimine ja eeltöö on need, mis tulemuse tähtsaks teevad?" Paco noogutas mõtisklevalt, käsi enam mitte kordagi paberilt liiga kaugele ekslemas. Isegi kui ta rääkis, oli ta süvenenud joonistamisse. "Siin võib sul tõetera sees olla." Ühtäkki ta peatus, vaatas üles minu poole ning tõstis oma siiani tegevusetult küljel rippunud vasaku käe, et osutada meie mõlema paberilehtedele. "Aga siin sa minu väidet ümber lükata ei saa. Vot see on alles anne!"

Pidin paratamatult muigama. Ning ma ei vaielnudki vastu – tema rõõmuks. Kindlasti polnud ta varem joonistanud alusel, mida päriselt seal polnudki. Nii minu kui Paco paber seisis õhus laua kohal, täpselt selle nurga all, kus joonistamine kõige mugavam ja kätt kõige vähem väsitab. Minu jaoks ehk polnudki see kõige tähtsam, aga Paco oli loomulikult vaimustuses. Nagu joonistaks klaasist alusel, oli ta öelnud, kui selle võimaluse talle ette olin näidanud. Paber oli õhus kivistunud, mistõttu polnud ka kartust, et pliiats sellest läbi tungib.

Tundsin mööda koridori lähenevad sammud ära enne, kui Daniela ruumi astus. Tüdruk ei olnud ligilähedalegi sellele Danielale, keda koolis võisid kohata. Tema pikad blondid juuksed olid pealaele lohakasse krunni seatud, üksikud salgud mööda näo külgi alla rippumas. Ta kandis mitu numbrit suuremat halli T-särki ning lohvakaid tumesiniseid dresse. Ja tema käed olid jahused – nagu ka tema riided. Daniela oli just tulnud köögist, kus ta mõne oma järjekordse huupi valmistatud retseptiga kooki valmistada püüdis. Tegelikult tulid need tal välja päris hästi. Nii vähemalt rääkisid Paco ja Lisette. Mina sain nautida vaid lõhnu, et mitte tema valmistanud palasid välja öökimisega raisata.

Praegu oli tüdruku näol aga sügav kulmukortsutus. Ta hõõrus jahuseid käsi üksteise vastu, nii et peen pulber aeglaselt läbi õhu põranda poole pudises.

"Mingid mehed on ukse juures," lausus ta, olles peaaegu kõhklevil, kui kiire pilgu tagasi üle õla heitis.

"Mehed?" Paco viivitas hetke, ilme küsiv tüdukut vaadates. Siis aga pühkis oma tahmavärvi näpud pükstesse ning tõusis diivanilt, millel istudes oligi ta söejoonistusega tegelenud. Daniela järel suundus ta koridori, mina omakorda nende sabas.

"Nad mainisid, et otsivad kedagi. Küsisid selle maja peremeest."

"Nonoh," pomises vanamees omaette, astudes pikast istumisest natuke loiuma sammuga kui tavaliselt.

"Ja nad on veidralt riides," lisas Daniela, nüüd juba sosinal, sest ümber nurga pöörates, koridori laiemasse esiotsa saabudes, nägime lahti jäetud ust ning lävepaku taga seisvat kaht meesterahvast.

Nad olid oma varastes kolmekümnendates, üks kogukas ja kiilakaks aetud peaga, teine mitte nii suur kui esimene, aga jättis ikka tugeva mehe mulje. Viimasel olid pikad tuhmpruunid juuksed, mis tagantpoolt pikaks patsiks kokku tõmmatud. Märkimata ei saanud ka jätta seda väikest kitsehabet meenutavat tutti tema lõua otsas. Lisaks oli Danielal õigus olnud. Nad nägid välja pigem nagu kuulsuste turvamehed, palgatud hullunud fänne tõrjuma. Mõlemad kandsid süsimusta ülikonda ning paari samas toonis pükse. Kiilakal olid mustad päikeseprillid silmadest kõrgemale tõstetud. Patsiga tüüp näperdas neid oma sõrmede vahel kõhu ees.

"Kas saan teid kuidagi aidata?" küsis Paco. Muidugi tundus asi temalegi veider, aga tal polnud kombeks esitada küsimusi, mis ei tundunud kõige olulisematena.

"Te elate siinkandis?" küsis kiilaspea. "Kas juba pikemat aega?"

"Jajah, kogu elu," kostis Paco vastu. "Milles asi?"

"Olime teel ühe tuttava poole," rääkis edasi kitsehabemega mees, "aga paistab, et eksisime teelt. Võib-olla oskate kuidagi aidata?"

Paco noogutas ja Daniela astus mõne sammu kaugemale, mõistes, et temal pole siin suuremat mõtet seista ja pealt kuulata, kuigi meeste veidrus temas huvi tekitas. Ega tüdruk läinudki kaugele. Ta tõmbus vaid natuke sügavamale koridori, kuhu ülikondades mehed väga hästi ei näinud ja kust ta siiski asjadel silma peal sai hoida.

Mina aga kaugemale ei taganenud. Isegi mitte siis, kui kitsehabe mainis kedagi Roger Alleni nimelist ja hakkas Pacole seletama, kes ja kus see isik umbkaudu olema peaks. Ma isegi ei pööranud tähelepanu nende vestlusele. Minu pilk oli kinnitunud kiilaspeale – täpsemalt tema vasakule silmale, mida samuti veidrate asjade hulka lugeda sai. See oli tehis. Klaasist vist.

Mees taipas peagi, et temal kellegi uuriv pilk, ning vaatas esimest korda Pacost mööda ja minu poole. Ma ei häbenenud ega heitnud pilku kõrvale. Minu pea kaldus hoopiski tasapisi kõrvale; vaatasin teda uudishimulikult. Ja tema vaatas vastu, esialgu silmi vidutades, nagu ei oleks kahedimensiooniline vaade piisav minu täielikuks nägemiseks. Pilgutasin korra. Tema kaks korda. Siis, täiesti ootamatul hetkel, tema silmad läksid äärepealt pärani. Ent ta oli kiire seda varjama. Vaadates kõrvale, ta köhatas, ning ma nägin kuidas ta oma kaaslasele peaaegu märkamatult küünarnukiga pihta andis. Paco parasjagu ei jälginud üldsegi neid – ta vaatas üles taeva poole, nagu ta ikka teeb, kui üritab midagi kaugelt oma mälusopist kätte saada. Sel hetkel leidis ka kitsehabe aega minu suunas vaadata.

"Ei, mina küll ei tea," sõnas Paco ohkega, heites pilgu tagasi meestele. "Võib-olla olete täiesti vale tee leidnud. Või kas juba küsisite proua Simmonsilt? Ta elab kohe maantee ääres. Metsa vahelt välja jõudes pöörate paremale ning sõidate kuskil kolmsada meetrit edasi. Tema maja punane katus jääb kergelt silma."

Kitsehabel võttis sekund, et vastata. Tema silmad oli jäänud minule ja mõte justkui kokku jooksnud. Need väikesed tähelepanekud tekitasid minus aga aina enam uudishimu ja kallutasin pead teisele küljele, nagu uudistav loomake.

"Küllap me uurime ka temalt," lausus mees, manas näole tagasihoidliku tänuliku naeratuse ja astus sammu tagasi. "Tänan teid abi eest."

Paco noogutas. "Muidugi. Head päeva teile."

Aga ta ei sulgenud ust, kui kaks ülikonnas meest värava poole eemaldusid. Teadsin täpselt, mida ta mõtles. Mis tsirkus see nüüd oli? Ta vaatas ukse vahelt, kuidas nad väravast väljusid ja autosse istusid. Nägin seda ka ise, kui lävepakule astusin. Must Mercedes, uudne ja kindlapeale mitte odavate killast. Aga ka liiga puhas ja läikiv, et olla sõitnud kilomeetreid poriseid radu siinsete metsade vahel, otsimaks oma kadunud Roger Allenit. Ja midagi veel. Midagi nende meeste juures.

"Kui nad kellegi pulma hilinevad, tuleb kaasa tunda." Nende sõnadega sulges Paco välisukse, valmis lahterdama kogu värgi aju sellesse ossa, kus hoitaksegi taolisi imelikke vahejuhtumeid, kuid millele pole põhjust ega aega pikemalt järele mõelda.

Aga mina nii ei teinud. Ikka ukse vastas seistes, vaadates eimiskit, ütlesin need sõnad otse välja.

"Neil olid relvad."

Paco peatus, vaatas tagasi minu suunas ja kegitas kulmu. "Mh?"

Pöördusin ukse eest tema poole vaatama. "Neil olid vöö küljes relvad. Smokingi hõlma alla peidetud."

______________

Vabandust, kui see lühike tundub. Ma lihtsalt ei tahtnud panna lõppu veel mingit lampi hüpet järgmisesse päeva ;)

Aga jutt meeldib? Jah? Võib-olla? Haha, igatahes... mulle meeldivad vote'd ja kommentaarid ;D *hint hint*

Kiku soovib teile päikest! :)