Neljapäev möödus peaaegu märkamatult. Isegi rahulikult, võiks öelda, kuigi panin tähele pilke, mida Marcuse punt meile söögivahetunnil heitis. Võis arvata, et eilset juhtumit ei unusta nad niipea. Ka Nathanieli nägin vaid korra või paar. Nagu ikka, ei pööranud ta mulle mingisugust tähelepanu. Ja kodus, kuna ilm oli sombus ja jahedavõitu, istuti enamuselt toas, mis andis mulle suurepärase võimaluse väikeseks jalutuskäiguks omapead.

Kõndisin tiiru ümber Paco kesmise suurusega maalapi, väljaspool vana madalat puidust aeda, mis kohati juba lagunes, kuid ikka veel võitlusvalmilt püsti seisis. Kõndisin läbi märgade okste, pea kohal kõrgumas vanad männid ning mõned nooremad lehtpuud, kased ja lepad. Aeg-ajalt tõi tuul tihedat seenevihma, mis mõjus kui eriti niiske udu, teinekord jällegi võis tunda suuremaid piiski pealaele tagumas. Mind vihm ei häirinud, samamoodi ka külmus, mis paratamatult nahka näpistas. Mõnikord ma lihtsalt vajasin seda aega, et mõtteid koguda.

Seisatasin alles siis, kui helendv piksenool taeva rebestas, ja vaatasin üles. Vihm kippus juba suhu ja silmadesse.

Oli üks asi, millest ma üle ega ümber ei saanud: olin ma selles maailmas ainus endasugune? Või oli meid veel? Ma polnud kunagi olnud õnnetu, aga oli raske vältida seda veidrat auku, mida endas tundsin. Nagu ei teaks ma, kuhu kuulun. Nagu ootaksin midagi – juba sellest päevast peale, kui Paco mu leidis.

Ning siis saabus reede. Viimane koolipäev sel nädalal. Ja seda mainides – tundus nii veider mõelda, et alles viiendat päeva Treewellis käin. Olin leidnud, et kool polegi kõige hullem. Oleksin isegi hakanud mõtisklema, mida kaks päeva kestva nädalavahetusega ette võtta, kui meenutus Amberi peost nii selgelt minu mõtetes ei ulbiks.

Võrreldes teiste päevadega oli reedeti mul koolitunde vähem – ainult viis. See eest oli viimane neist füüsika. Ja mitte ainult. See tund peaks mul olema ühine Nathanieliga.

Klassi jõudsin juba ammu enne teisi, põhjusega, et kehalise õpetaja Miss Duley meid kiiruse peale ujuma oli pannud ega osanud minuga enam muud peale hakata, kui teistest palju varem kõikide ringidega valmis sain. Tegelikult oli mul isegi hea meel basseinist välja ronida, et üksinda pesemis- ja riietusruumis toimetada. Tüdrukud olid minu armi – ainsa armi, mis minu nahalt ei kadunud ja mille päritolu ma ei teadnud – nii huvitavana leidnud, et mind aina sügavamale tähelepanu keskpunkti tõukasid, samal aja kui oleksin eelistanud hoopiski rahulikku õhkkonda. Arm jooksis vertikaalselt üle minu kõhu ja oli umbes kolm tolli pikk – kaks tolli nabast allapoole, üks üles. See oli heleroosa ning perfektselt sirge, mis tähendab, et tekitatud tõenäoliselt teadlikult ning mõne väga terava riistaga. Võimalik, et meditsiinilisel põhjusel. Võib-olla polekski see nii suurt tähelepanu saanud, kui oleksin piisavalt mõelnud ning midagi muud öelnud, kui nad küsisid, kuidas selle saanud olid. Eemalviibivalt olin vastanud, et ei tea ka ise, ning peale seda ma nende käest enam ei pääsenud. Nagu polnuks neil midagi huvitavamat, millest kõnelda.

Õiget istumiskohta otsides lasin meeltel juhtida end lauani, mis kellelegi teisele ei kuulunud. See oli kolmas aknapoolses reas ning ma vajusin istmele, toetasin küünarnuki lauale ja pea rusikale. Juuksed, mis näo ette kippusid vajuma, olid ikka veel märjad. Tõenäoliselt oleksin saanud lasta neil hetkega kuivada, aga tegin vaid niipalju, et need ei tilguks. Oma vähesest mälust ei leidnud ma midagi, meenutamaks varasemaid kogemusi suplemisest, ja arvestades, et kooli ujula oli piiratud suurusega, tekkis minus väike huvi suuremate veekogude vastu. Mul polnud aimugi, kaua saaksin hapnikuta vastu pidada, ja mõtisklesin, mida kõike võiks leida näiteks järve või mere põhjast, samal ajal kui klass aeglaselt täitus.

Registreerisin vahepeal ka selle, et pink, mis täpselt minu ees asus, kuulus Nathanielile. Kaks minutit enne tunni algust oli tema veel viimane, kes saabunud polnud. Ning kümme minutit hiljem, minu suureks pettumuseks, oli see ikka veel nii. Tunni lõpuks loobusin lootusest, et ta üldsegi ilmub, ja olin juba süvenenud füüsikasse, mis polnudki tegelikult nii raske, kui kõik mõisted ja valemid kord teada saadud. See oli nagu matemaatikaski – tekkis tunne, nagu oleks kalkulaator mulle pähe kaasa antud.

Kella helisedes otsustasin siiski tegutseda. Jäin õpikute kotti pakkimisega viivitama, ja kui kõik teised lahkunud olid, astusin noore õpetaja härra Colemani laua juurde.

"Vabandage, õpetaja," laususin, kui ta pilgu minule oli tõstnud, "kas Nathaniel äkki teatas teile, miks ta puudub?"

Noor meesõpetaja, võib-olla kuskil kahekümnendate lõpus, oli kõhn ja vaid natukene pikem minust, tema õrnalt lokkis kuldblondid juuksed olid kinnitatud taha väikesesse patsi. Polnud raske aru saada, miks paljud tüdrukud tema Treewelli parimaks õpetajaks hindasid. Samas armastati ka tema sõbralikku ja mõistvat iseloomu. Praegu aga, kui ta lõpetas oma tegemised paberite ja õpikutega, et mind oma pilguga uurida, tõmbus tema kulm kortsu.

"Angeline, on mul õigus?" Kui noogutasin, küsis ta: "Olete Nathanieli sõber?"

"Ei, mul on lihtsalt vaja temaga rääkida."

"Ah nii." Ta istus oma toolile ning pöördus arvuti poole, et logida sisse kasutajasse nimega 'õpetaja'. "Nathaniel käib harva minu tunnis," ütles ta pea korraks tagasi siia poole pöörates. "Sama on ka keemiaga. Ja matemaatikaga, kui mul õigus on."

"Aga miks?" küsisin, natuke segaduses.

"Kui ta Treewelli astus, kirjutas tema isa meile avalduse, et ta nendest tundidest vabastada, kuna Nathaniel on reaalaineid õppinud enam kui küllalt seoses oma erialaga. Pole mõtet käskida tal siin tegevusetult istuda." Härra Coleman naeris madalat lõbusat naeru. "Ausalt öeldes poleks ma imestunud, kui ta suudaks tunni läbi viia minu asemel. Tal võib olla minust isegi rohkem nutti."

Olin üllatunud, kui õpetaja mainis sõna 'eriala'. Kui arvutist Nathanieli kohta neid kummalisi kirjeldusi näinud olin, arvasin, et siin koolis ei tea neist keegi midagi. Olin unustanud mõelda õpetajatele. "Eriala?" küsisin siiski üle, tundes huvi, kui palju tema teab.

"Jah. Ta pidavat tegelema teaduse ja robootikaga. Tema teadmised keemias ja füüsikas on kaugelt üle teiste teievanuste; küllap on ta juba noorest east kõvasti õppinud. Aeg-ajalt ta siiski ka käib meil tunnis, kui tulevad kontrolltööd. Et hinnet saada, peab ta ikkagi midagi tegema, kuigi tema teadmistes pole mõtet kahelda."

Võib-olla õpetaja siiski ei teadnud kõike. Või olid minu eelarvamused asja liiga sureks puhunud? Ei, seda ma ei uskunud. Kuid lugu, mille Nathaniel oma elu jaoks väljaspool kooli loonud oli, huvitas mind ikkagi.

"Kuidas ta robootikaga tegeleb? Tähendab, kas keemiat on tehnoloogiaga tegelemisel ülearu palju vaja tunda?"

"Täpsemalt ma tema tegemistest tõesti ei tea," kostis härra Coleman arvutis mingisuguse dokumendi avades, kuhu ta tõenäoliselt õpilaste hindeid sisse kandis. "Kui teil tema numbrit või e-maili pole, oskan öelda vaid, et esmaspäeval peaks tema esimeseks tunniks olema inglise keel, kui mul õigus on."

"Tänan." Esmaspäeva hommikul teda otsima minna ma ei kavatsenud. Vähemalt oli minu vaist õige olnud, kui õpetajalt tema kohta küsima olin tulnud – siin polnudki mõni tavapärane põhjus tunnist puudumiseks. Et Nathaniel mingisugune matemaatika ja füüsika spetsialist on, sellest ei osanud ma hetkel midagi arvata. Ma ei uskunud väga, et tema elu juurde kuulub väikeste robotite ehitamine meelelahutuse eesmärgil. Ning keemiaga seoses kerkis minu silme ette vaid laud eri kujuliste klaasanumatega täis eri värvi vedelike, ja see mõte paistis kõigist teistest täiesti omaette teed minevat.

Jätsin õpetajaga head aega ning lahkusin klassist. Bussini oli aega üle kahe tunni ja ma teadsin, et ei Daniela ega Lisette pole tänaseks veel koolist vabad. Niisiis suundusin puidust laudade suunas koolimaja taga. Võrreldes eilsega oli ilm selgem, isegi päikeseline mõnikord, kui pilved natukeseks eemale triivisid. Õhk oli hiljutisest vihmast veel värske ning puidust pink natuke lige, kuid minu lähenedes kuivas väike osa pingi otsas silmanähtava kiirusega, jättes järele heleda laigu. Kedagi polnud piisavalt lähedal, et seda tekkimas märgata.

Istuda ma sellele kuivale nurgale aga ei jõudnudki, sest ühtäkki tabas minu pilk lumivalge Mercedese koolimaja kõrval parklas. Selle juhipoolne uks oli avatud ja minu terane silm tabas Nathanieli sama selgelt, kui seisaksin seal samas, otse auto nina ees, mitte kuskil sada meetrit eemal. Ta oli end esiistmele seadnud nii, et üks jalg uksest välja ulatus ja parkla asfaltile toetus. Käes oli tal midagi, mis nägi välja nagu saiake, ja armatuurlaual lebas kokku kortsutatud paberkotike. Järele mõeldes meenutasin, et polnud teda täna söögivahetunnil sööklas näinudki. Paremal keskendumisel tabas minu kõrv ka mitte väga valju drummide ja basside tümpsumise, mis just tema auto makist kõlas.

Astusin auto suunas juba enne, kui sellele ise mõtlesin. Nathaniel ei märganud minu lähenemist ja endalegi üllatusena olin ühtäkki avanud kaassõitja poolse ukse ja tema kõrvale nahksele istmele vajunud.

Sel hetkel Nathaniel tardus. Ma ei pidanud tema poole vaatama, et seda tajuda. Temagi ei vaadanud siia, vaid hoopiski otse ette, läbi klaasi, aga ta teadis, kes ma olen, sest mõni sekund hiljem neelas ta selle, mis veel suus oli ja sirutas käe kortsus paberkotikese poole, et poolik saiake sinna sisse panna.

"Mida sa siin teed?" küsis ta vaikselt, raadio heli maha keerates, tema toon oli madal ning kohati vaenulik, aga tabasin siiski ärevuse.

"Ma tahan sinuga rääkida." Sundisin hääle palju enesekindlamaks kui end tegelikult tundsin.

Ta vaikis esialgu, pilk siiani suunatud ette, nagu sunniks ta end rangelt mitte pead pöörama. Mõni aeg hiljem aga kuulsin teda tasaselt ohkavat, kuid rääkides ei olnud tema toon muutunud. "On see väga tähtis?"

Viivitasin, kuna ei teadnud, mida ta tähtsa all silmas pidas. Minu jaoks oli uute teadmiste hankimine küll tähtis. Viimaks ma laususin: "Mis osa minul kogu selles mängus on?"

Nathanieli käed olid vist alateadlikult roolile tõusnud. Nüüd märkasin, kuidas tema sõrmed sekundiks seda pigistasid, justkui oleks ta võpatanud. "Mängus?" küsis ta kõhklevalt, kuid vaikis siis äkki ning hetke pärast naeratas mõrult. "Seda peaksid sina minule ütlema."

"Sul pole mõtet valetada," ütlesin tungivalt ja kindlameelselt, proovides niiviisi temast tõde välja pigistada. "Ma tean, et tead minust rohkem kui välja näitad."

Nathanieli pea nõksatas järsult minu poole. Tema sügavad pruunid silmad omandasid tumedama varju, lisades tema pilgule ebameeldivat süngust. "Mida sa tegelikult minust tahad?" nõudis ta. Ma ei jõudnud vastusele mõeldagi, kui ta juba jätkas. "Või pigem: miks ta su saatis? Et mind piinata? Miks?"

Pilgutasin üllatunult silmi. Tajusin väga hästi tema tõusvat raevu, veel paremini, kui minu silmad ja kõrvad seda edasi said anda. Midagi oli Nathanieli ootamatult ärritanud, ja tundsin, et ta püüab ka ise end rahunema sundida.

Suutsin alles mõni hetk hiljem mõtteid piisavalt koguda, et küsisida ettevaatlikult: "Vabandust, kes?"

Nathaniel mühatas pahaselt ning pöördus jälle eemale. "Lihtsalt kao mu autost," ütles ta vaikselt, kuid varjamata oma vaenulikkust.

Ma ei liigutanud. Olin liiga üllatunud, ning peaks ütlema, et isegi jahmunud tema käitumise üle. Muidugi ei oodanud ma, et ühel hetkel ta lihtsalt leebuda otsustab, ja ka kuulujutud rääkisid alati tema vähesest huvist vestluspartneri vastu, aga teda päriselt vihastama panna ma ei kavatsenud. Tegelikult jahmatas mind ka ootamatu piste kusagil sügavamal enese sees. See polnud tavaline valu, mul isegi puudus võime füüsilist valu tunda, aga tekkinud tunnet suutsin kõige rohkem just sellega seostada. See tekitas valu, et Nathaniel mind tõrjus.

Nathaniel ei korranud oma lauset, aga väikeses autos tekkinud pinget täis õhustik oli piisav, et tema mõte alles jääks. Vastu tahtmist surusin hambad kokku ja pöörasin alla andvalt pea kõrvale. Tõusin ning lahkusin autost. Ja kui ukse kinni olin lükanud, tõmbas Nathaniel ka ennast korralikult istmele, sulgedes seejärel ka juhipoolse ukse. Mõni sekund hiljem möiratas auto mootor ja Nathaniel tagurdas kohalt, ning kordagi tagasi vaatamata sõitis ta kooli valdustelt välja, kadudes liiklusesse.

Sel hetkel meenus mulle taaskord Amberi suur pidu, kuhu Nathaniel väidetavalt ilmuma pidi. Hakkasin kõhklema, kas talle sinna järgnemine siiski parim idee oleks.

___________

Järgmises osas peaks siis juba natuke rohkem põnevust olema. Ma tegelikult ei arvanudki, et loo pöördepunktile nii kiiresti lähenema hakkan :D Nii et vabandan, kui uuendamine mul venima kipub, aga tulemata järgmine osa ei jää (:

Tegin Facebooki ka oma grupi, kus hakkan teateid üles panema, ja kus saab muustki rääkida. See on alles arenemisel. Aga saate sinna, kui vajutate küljel 'External Link'.