Teadsin bussi lähenemisest juba enne, kui see kurvi tagant paistma hakkas. Siin metsavahelises peatuses ei olnud kedagi peale minu ja Daniela; teine oli kohal vaid selleks, et mind saata. Bussi märgates pöördus tüdruk minu poole, huulil õrn varjund naeratusest, mis ei rääkinud välja just palju. Mina siiski teadsin, et Daniela oli mures, olgugi, et ta oli enam kui teadlik minu oskusest ise enda eest väljas seista.

Ta hakkas midagi ütlema, kuid paistis viimasel hetkel ringi mõtlevat, sõnades hoopis: "Kui keegi hakkab norima, teed neile tuule alla. Neil on kahju, et sinuga üldse kokku juhtusid."

"Daniela," naersin, vangutades pead, "ma saan hakkama. Pealegi, ma ei lähe sinna kellelegi mulje avaldamiseks."

"Nathaniel, ma tean," kostis tüdruk, ning tema suu tõmbus veidi viltu. Daniela arvates oli Nathaniel kuum kutt perses iseloomuga, nagu ta eelmisel õhtul mulle otse välja oli öelnud. Ta siiski lootis, et Treewellis end kõrgemale oksale upitan; talle ei pidavat eriti meeldima, et sealse õpilaste jaotumise süsteemi nii ükskõikselt suhtun. Mitte, et tema sellise korra poolt oleks olnud. See olevat vaid tähtis, et ellu jääda.

"Olen tagasi homme või täna õhtul," laususin, kui buss meie ees seisma jäi. Saatsin Danielale veel ühe kindlustava naeratuse ning astusin peale. Ostsin pileti Treewelli ja vajusin akna äärde istuma. Laupäeva kella viiene buss oli enamuselt tühi. Sõit kestis ligikaudu viisteist minutit, ning kui ma linna teises servas maha läksin, peatuses, kuhu ma varem polnud sattunud, teadsin, et mul on ees veel umbes kümmekond minutit jalutamist.

Tegelikult polnud ma aadressi küsinud kelleltki. Amber oli esitanud mulle kutse, kuid see oli ka kõik. Kelleltki selle kohta küsimisest päästsid mind loomulikult minu ebamaised viisid. Lühidalt öeldes: kopeerisin teadmised ühe koolikaaslase peast.

Polnud ka raske arvata, millal lähedale hakkasin jõudma. Teeservad olid juba terve pika tänava ulatuses autosid täis, ja tundus, et mida lähemale jõuda, seda kallimaks sõiduvahendid muutusid. Tõenäoliselt tähtsamate eesõigus.

Amberi maja asus hõredamas linnaosas, praktiliselt linnast väljas. Ümberringi olid puud ja majade tagant paistis metsa. Majad ei asunud üksteisele ka eriti lähedal, kuna igaühel oli meeletu iluaed, mis uute ja kalliste majade väärilisteks kõrgusid. Amberi maja oli hallidest tahutud tellistest, mille vahelised tumedamad praod kõigele jumet lisasid. Erkroosade potililledega kaunistatud terrassile viis viie astmeline madal trepp, uks oli tumedast puidust. Maja oli kolme korrusega ning küllaltki suur võrreldes Paco väikese koduga. Aedki oli suur, ent piisavalt laia vaba alaga, et ülekäte läinud noori peenardest ja aiakaunistustest enam-vähem eemal hoida. Mõtisklesin, milline selle maja tagaaed veel välja võiks näha.

Kuna platsil aeda ümber polnud, oli suur hulk autosid segamini majaesisele murule pargitud. Oma mõningaseks üllatuseks märkasin seal ka tuttavat valget Mercedest, kõnnitee ja majani viiva sillutatud raja nurgal. Ta oli saabunud kas väga vara või oli keegi Nathanielile kohta hoidnud. Vähemalt tähendas see, et ta on juba siin.

* * *

Kolm tundi hiljem olin saavutanud vaid nii palju, et olin tõrjunud vähemalt kümne eri poisi katseid minule alkoholi sokutada – tavaliselt tulid need samad peagi tagasi –, olin tutvunud nii mõnegi uue inimesega, kes alkoholi järele haises ning õppisin tundma erisuguseid nimesid, mis – jällegi – kuulusid alkoholile. Ja kogu selle aja jooksul olin märganud Nathanieli vaid kord või kaks, ka siis ainult tema kukalt. Amberi maja oli hulganisti suurem, kui oleksin oodanud ja mahutas vaata et äkki terve koolitäie inimesi. Esialgu olin küll proovinud tervet paika oma meeltega kombata, niiviisi paremini orienteeruda ja ka Nathanielil silma peal hoida. Kuid nii mõningad majas toimuvad asjad, mis minu jaoks sedasi kättesaadavaks muutusid, olid piisavalt häirivad, et see plaan ruttu maha matta.

Kui taevas hämarast aina tumedamaks hakkas kiskuma, võtsin aega ning suundusin välja. Maja taha oli aetud suur veripunane tuunitud kaubik, kõik uksed ja luugid lahti, et sellest kostuv möirgav muusika iga nurgani ulatuks. Majatagune kahepoolne uks oli pärani avatud ja õues paistis olevat sama palju inimesi kui seeski. Läksin neist kaugemale, mööda ilupõõsastest ja peenardest, välibasseinist, kus mitmed bikiinides tüdrukud kilkasid ja poistele pilke heitsid. Plats oli väga suur ja ulatus kaugele, mistõttu oli vaiksema paiga leidmine üpriski lihtne. Juba maja tagant terrassilt võis silmata eemal metsapiiri ees säravat järve või suuremat tiiki. Kõndisingi selle poole, leides vee kalda juurest vana ja kõvera männi. Ühe kaarduva paksu oksa külge oli kinnitatud kaks jämedat nööri, maapinna kohal kõikus õrna tuule käes kulunud puidust kiik.

Kuniks ma sellel istusin, vajus päike tasapisi silmapiiri taha. Kuulates eemalt kajavat muusikat ja noorte tekitatud lärmi, nautisin oma ees laiuvat vaadet.

Pidin tunnistama, et ei teadnud, mida ma siin teen. Mul polnud plaani end täis kaanida, isegi kui ma saaksin midagi enda kõrist alla lasta. Samuti ei huvitanud mind lehkavate mängurite seltskond. Mul polnud aimugi, kus Nathaniel praegusel hetkel viibib või millega ta tegeleb. Kas temagi võis tunda, et see seltskond pole tema jaoks? Olin kuulnud, et see olevat esimene kord üldse, kui ta mõnele peole kohale ilmub.

Mõte, et siia istuma jäämine kogu kohaletuleku asjatuks muudab, pani mind tõusma. Päike oli juba läinud ning taevas tõmbunud mõnusat tumesinist tooni, kus paar üksikut tähte omaette säras. Maja tagaseina külge kinnitatud lambid särasid kaugele ulatuva valge kumaga. Õues seisvad kambad, kes mind pimedusest lähenemas märkasid, saatsid mind pilguga. Teised hüüdsid midagi pehme keelega ja vilistasid ning keegi, keda ma ei näinud, teadis isegi hüüda mind õige nimega. Nähes mõnda kutti mulle järgnemas, lipsasin kiiresti sisse ja sulandusin rahva hulka.

Nagu peagi taipasin, oli parasjagu elutoas käimas karaoke. Seinale kinnitatud suur ekraan oli ühendatud internetiga, lahti oli Youtube ning mängis Who's That Chick Rihanna esituses, video koos sõnadega. Toa teises otsas, kõlarite vahel ja mikrofon käes, seisis keegi pikkade jalgadega blond tüdruk, riietunud nii napilt, kui võimalik. Võttis hetke, enne kui sain aru, et see oli April – Amberi sabarakk. Tüdruku lauluhääl oli üldiselt kena, kuigi sõnad natuke lalisevad ja tema kõrge toon ei jõudnud väga lähedale Rihanna omale.

Kuni laulud ja lauljad vahetusid, leidsin omale nurga elutoaga ühenduses olevas suures, vaid diivanite, kohvilaudade ja riiulitega sisustatud ruumis. Seisin seljaga maast laeni ulatuvale aknale toetudes ja jälgisin toimuvat. Siin, inimeste selgade taga varjatud, oli mul taaskord rahulikum paik avastatud. Asi polnud aga ainult selles. Minust mõnikond meetrit eemal, kus pruunid nahksed diivanid ja tugitoolid ühe kohvilaua ümber olid toodud, istus Nathaniel. Ta oli koos poistega tema jalkameeskonnast ning aeg-ajalt kandus minuni nende vali naer.

Küllap olin eksinud oma arvamusega. Nathaniel paistis lõbusasti aega veetvat. Nüüd panin tähele, et millal ma tema poole ka ei vaadanud, oli tal käes väike plekist purk, millest ta aeg-ajalt rüüpas. Ja ma ei usu, et see alati üks ja see sama purk oli.

"Sa siiski tulid."

Tõmbasin pilgu poistelt. Minu ees seisis Amber, peo perenaine. Kogu selle aja sees, mil siin olin olnud, polnud me veel kohtunud. Amberi leegitsevad punased juuksed langesid kaunite lainetena tema õlgadele ning tema riietus polnud just palju erinev Aprili omast, kuigi võib-olla jäi ta siiski veidi diskreetsemaks.

"Kui nii paljud soovitavad, on raske ära öelda," valetasin, lisades suunurka väikese naeratuse vaid viisakuse tõttu.

"Tulid kellegagi koos?"

"Üksi," vastasin, heites silmanugast pilgu sinna, kus Nathaniel istus. Märkasin, et poiss vaatas parasjagu meid, kuid mitte ühegi märgatava negatiivse emotsiooniga nagu harjunud olin. Pigem paistis ta millestki huvitatud.

"Sel juhul," Amber naeratas, kuid seal oli vähem sõbralikkust ja rohkem midagi muud, "miks nii märkmatult nurgas seista? Tule." Ta haaras minu käsivarrest, talutades mind sügavamale toa keskele. Kuigi oleksin saanud ta eemale lükata, ei teinud ma seda, vaid lasin tal end vedada. Siiski ei meeldinud see mulle. Eriti mitte nüüd, kus Nathaniel mind näinud oli.

"Kuidas oleks karaokega?"

Silmasin kõlareid ja mikrofoni, mille ette Amber mind toonud oli. "Meil on järgmist esinejat vaja," lausus punapea, ning vastupidiselt hetke olukorrast, jäin hoopiski mõtisklema, kas see ei võinud olla Amber, miks Nathaniel äkki sellist huvi tundis. Oletan, et see tüdruk oli suurema osa Treewelli poiste unistustes. Isegi, kui Nathaniel ei otsi kedagi seesugust, ei tähenda, et tal hormoonid puuduvad. Pealegi oli ta praegu suure tõenäosusega joobes.

"Olgu," ütlesin, heites pilgu punapeale ning naeratasin. "Ma teen seda."

"Tore." Ta ulatas mulle mikrofoni, minnes ise sülearvuti juurde, mis suure ekraaniga ühenduses oli. "Erisoove?"

Meentasin, et siiani olid karaoke lauljad esitanud laule tänapäeva mainstream'ist kuni vanemate ja veidramate lugudeni välja, viimased rohkem naermise eesmärgil. Niisiis oli mul täiesti vaba valik.

"Esimene, mis praeguse kõrval ette tuleb," laususin. Amber silmitses mind hetke, kuid pani lõppenud video täisekraanilt väiksema peale. Parempoolsel küljel esimese lauluna seisis nüüd minu valik.

Suurel ekraanil hakkas mängima Natasha Bedingfield – Unwritten koos sõnadega. Kui algusmuusika juba käis, tõstsin mikrofoni kõrgemale. Ma polnud kunagi varem kellelegi laulnud. Õigupoolest polnud ma üldse laulnud, kuid nagu minu puhul tavaline, ma ei muretsenud. Mul polnud põhjust muretseda.

Nägin ka Nathanieli, kes oma kohalt lähemale oli liikunud, seistes nüüd elutoa ning tolle diivanitega ruumi ühenduskohas. Purk oli tal käes, kuid sellele vaatamata seisis ta sirgelt. Käed vaheliti ja õlaga vastu seina toetudes. Pidin tunnistama, et ta nägi hea välja. Poiss silmitses mind varjamatu huviga; siiski ei teadnud ma, kuidas end sellepärast tunda.

Noodid kõlasid suurtest kõlaritest puhtalt ja palju võimsamana, kui selle laulu puhul harjunud olin. Minu suu hakkas liikuma sünkroonis laulu sõnadega Bedingfieldi esituses.

I am unwritten,

Can't read my mind

I'm undefined

I'm just beginning

The pen's in my hand

Ending unplanned

Vastumeelselt hoidsin oma hääle rohkem enda moodi ning vähem sarnasena õigele esitajale. Siiski kõlasin sügavalt ning helisevalt, püüdes rohkem pilke, kui olin kavatsenud.

Staring at the blank page before you, open up the dirty window

Let the sun illuminate the words that you could not find

Minu ja Nathanieli silmad kohtusid. Vastupidiselt näiteks Amberile, või paljudele ruumis viibijatele, ei olnud tema üllatunud.

Reaching for something in the distance

So close you can almost taste it

Release your innovation

Täna võib mul õnnestuda temale lähemale pääseda, mõtlesin, ning sulgesin refrääni eel silmad.

Feel the rain on your skin

No one else can feel it for you, only you can let it in

No one else, no one else can speak the words on your lips

Drench yourself in words unspoken

Live your life with arms wide open

Ma ei teagi, miks see lugu mulle paljude seast nii väga silma on jäänud. Mulle meeldisid need sõnad. Ma mõtlesin neile kaasa.

Avasin taas silmad, et näha, kas Nathaniel on ikka veel seal.

Today is where your book begins

The rest is still unwritten

Nathaniel ei lahkunud, ja mida enam lähenes laul lõpule, seda enesekindlamaks ma tema osas muutusin. Otsustasin, et kohe, kui saan siit eemale, lähen tema juurde ja ütlen paar sõna. Ma küll ei tahtnud tema olekut ära kasutada – sest nagu ma siit nägin, olid tema pupillid tõepoolest laienenud – aga arvasin, et kui üldse kuhugi jõuda tahan, võib nüüd olla parim aeg. Võib-olla räägib ta välja rohkem, kui peaks.

Amber oli minu esitust silmitsedes muutunud mõtlikuks ja ma pidin oletama, et ta kaalub, kas püüda upitada mind kõrgemasse seltskonda. Ta pidi siiski teadma, et Paula ja Arturi juurde pidama olen jäänud, isegi kui ta nende kahe nimesid ei tea. Kahju, et mul sellise pakkumise vastu nii vähe huvi on.

Lugu hakkas lõpule lähenema. Nathaniel loksutas väikest plekkpurki sõrmede vahel ning jõi sellest viimase sõõmu. Tühja purgi asetas ta lähedal asuvale laiale aknalauale, peale mida ta pilgu tagasi minule suunas.

Drench yourself in words unspoken

Live your life with arms wide open

Today is where your book begins

Siis vaatas poiss eemale ning hetkega oli ta kadunud rahva sekka.

The rest is still unwritten

The rest is still unwritten

Taustamuusika veel mängis, kui mikrofoni käest panin. Paar poissi tagantpoolt vilistas ning tüdrukud, keda ma ei tundnud, vaatasid mind kadestavalt. Vahepeal Amberi kõrvale ilmunud April pomises midagi, et mul olevat kõvasti annet.

Enne, kui kumbki neist mulle läheneda jõudis, libisesin ajutiselt lavalt minema ja trügisin läbi noorte sinnapoole, kus viimati Nathanieli nägin. Tajusin tema hiljutist kohalolekut veel õhust, kuid oli raske aru saada, kuhu ta edasi oli liikunud. Teadsin, et saaksin tuvastada ta asupaiga vaid hetkega, ning kahetsesin natuke, et oma võimeid kunagi lõbu pärast katsetanud polnud. Tavaliselt ma teadsin, kui peaksin olema võimeline millegagi hakkama saama, samas teadmata, kuidas seda saavutada. Esimene katsetus oli mul siiski alati õigeks osutunud, praegu aga häiris mind liiga suur rahvasumm.

Liikusin tasapisi välisukse poole. Maja ees ei olnud väga palju rahvast ning sinna jõudnud, hingasin sisse tugeva sõõmu värsket õhku.

Millegipärast on mulle jäänud mulje, et kõik minu üleloomulikud oskused olid pool aastat tagasi olnud võimsamad.

Tahtmatult jäi mulle silma õuel seisev valge Mercedes. Vaatasin maja poole, enne kui sõiduki suunas astusin. Kui keegi vaatab, ei näe nad midagi kahtlast, kui nad just liiga lähedale ei satu.

Sõiduk oli lukustatud ning signalisatsioon valmis käivituma. Siiski avanes uks minu käe all hääletult. Libistasin end kaassõitja istmele ja vaatasin ringi. See tundus vale, ma teadsin seda, aga uudishimu oli juba ammu võitu saanud. Uurisin tagaistmeid ning vaatasin esiistmete alla. Tõmbasin alla mõlemad päikeseklapid. Auto ei paistnud peitvat endas midagi.

Siis aga avasin kindalaeka, kust esimesed esemed nähtavale tulid. Leidsin mobiili ja rahakoti. Uurisin ka viimase sisemust. Peale natukese raha olid seal ka mõningad dokumendid, nende hulgas relvaluba. Olin juba teada saanud, et Nathaniel seda omab, aga oma silmaga kinnitust saada oli kummaline. Mis mind aga üllatas, oli dokument, mis paistis olevat lennujuhiluba. Milleks Nathanielile see?

Ja kas neid peabki endaga rahakotis alati kaasas kandma?

Kompasin käega sügavamale kindalaekasse. Selle põhjas olid mõningad paberid, mida ma lähemalt vaatama ei hakanud, ning leidsin ka paari musti nahkseid kindaid. Tõstnud need eemale, leidsid minu sõrmed millegi kõva ja jaheda. Tõmbasin raske eseme välja, vaadates seda tühja pilguga omajagu pika hetke.

Minu sõrmede vahel rippus terasevärvi ja metalse läikega tulirelv, suurem kui tavaline püstol, kuigi minu teadmised põhinesid vaid telekast nähtud põnevusfilmidel.

Mõtlesin, miks see Nathanielil kaasas oli. Miks on üldse kellelgi, kes väidetavalt tegeleb robootika ja keemiaga, vaja relva? Panin ka tähele, et selle juures oli midagi kummalist, olgugi, et minu teadmised relvadest olid väikesed. See siin õhkas kummalist aurat, mis pani mind tahtma seda käest visata. Oli keeruline seda seletada, aga tundsin oma keha vähesel määral tuimaks muutuvat.

Ühtäkki meenutasin, et olin sarnase tunde saanud ka siis, kui need kaks musta riietunud meest Paco ukse taha ilmusid. Siis oli see olnud nii vaevu tajutav, et ma polnud sellele mõelnudki. Alles viimasel hetkel olin taibanud, et neil üldse relvad kaasas olid.

Kindalaekas midagi muud ei olnud ning asetasin relva õrnalt sinna tagasi, teiste asjade alla, nagu see olnud oligi. Sulgesin laeka ja jäin lühikeseks hetkeks veel istuma, mõtlema. Heitsin pilgu tagasi valgustatud majale. Kuskil seal oli Nathaniel ning ma pidin ta leidma. Tema oligi ju põhjus, miks ma praegu kodus ei olnud.

Otsustades, et Mercedesest ma rohkemat ei leia, väljusin autost ning sulgesin ukse hääletult. Seisin hetke maja ees ja keskendusin. Momendiga oli mul peas terve selle paiga plaan, iga tuba, iga ese ja iga inimene, kes siin viibis. Paljud teise ja kolmanda korruse toad olid hõivatud, ning ma tegin mis suutsin, et mitte mõelda nendes toimuvale. See kestis kõige enam vaid paar sekundit, siis ma juba teadsin, kuhu minna.

Sisenesin tagasi majja. Trepp ülakorrusele oli kohe minu ees, see seisis suures eesruumis ning oli hõivatud naervate ja joobes teismeliste poolt. Pressisin end nende vahelt läbi, jõudes teisel korrusel vastamisi pika koridoriga. Siia olid kogunenud need inimesed, kes natuke privaatsust soovisid, ent samas mitte nii palju, et end eraldi tuppa lukustada. Märkasin mõnd miilustavat paari. Kõndisin neist mööda, vaadates vaid otse ette. Koridori lõpu pool viis uks tuppa, milles olin tuvastanud Nathanieli, ning seistes selle taga, lõin esialgu kõhklema. Püüdsin endale kinnitada, et selleks pole põhjust. Teadsin, et peale tema pole seal kedagi teist.

Panin käe lingile ja vajutasin. Kõlas klõksatus, kui kinni pandud haak teisel pool ust minu tahte peale lahti tuli. Lükkasin ukse paokile aeglaselt, et mitte häält tekitada, ja piilusin sisse. Antud tuba polnud väga suur, võrreldes selle maja teiste ruumidega, kuid siiski suurem kui minu tuba Paco kodus. Sisustust oli vähe. Ainult laeni ulatuv riidekapp, madalam kummut, kaheinimese voodi ja seinalambid voodi peatsi juures. Toa nurgas seisis võrdlemisi kõrge potitaim, meenutades mõnda eksootilist puud. Kogu sisustus oli pruunides ja beežides toonides.

Pöörasin oma tähelepanu voodile. Seal, selili ja suletud silmadega, lebas Nathaniel, käed väljasirutatult kehast eemale viidud, üks jalg püsti, põlvest kõverdatud. Teda vaadates oli keeruline öelda, kas ta oli ärkvel või mitte. Esialgu olin nii arvanud, sest ta ei reageerinud ukse avanemise peale. Minu tajud aga paistsid rääkivat vastupidist.

Kaalusin mõne pika ja veniva sekundi, kuidas edasi toimida. Igaks juhuks sulgesin ukse, et keegi väljas uudishimulikuks ei muutuks.

"Nathaniel?"

Vaatasin, kuidas tema sõrmed minu hääle peale voodilinasse kaevusid, enne kui ta aeglaselt silmad avas. Siiski ei vaadanud ta minu poole, vaid otse lakke. Ta pilgutas paar korda, tegemata ühtki muud liigutust.

"Nathaniel?" küsisin uuesti, seekord tasasemalt. Olin ühtäkki murelik ja valmis tema juurde minema, kuid seekord ta reageeris paremini. Tema silmad vilksatasid minu poole ja momendiks laskus meie vahele vaikus. Nathaniel hoidis hinge kinni, kui ta silmad ukseesist ala kammisid. Sain liiga hilja aru, et ruumis oli tema jaoks liiga pime. Aknast paistis küll hämarat kuma, mis esemete piirjooni vähesel määral valgustas, aga nurk, kus seisin mina, oli täielikult varjudes.

Kõhklevalt vajutasin ukse kõrval seinal lülitile. Terve tuba sai hetkega valgustatud ning Nathaniel oigas, tõmmates käe automaatselt silme ette varjuks. Ta paistis midagi pomisevat, kuid ma ei saanud sõnadest aru. Seisin seal liikumatult, oodates, mida ta ta ette võtab.

"Mida sa tahad?" Pomises ta viimaks pahuralt, hõõrudes valgusele tundlikuks muutunud silmi käsivarrega.

"Rääkida."

Nathaniel ühmas seepeale. Ta kergitas veidi oma kätt, et minu poole kissitada. "Pole sellest juba küllalt?"

Nii et ta siiski puikles veel vastu. Aga ma polnud valesti arvanud, öeldes, et ta joobes on. Nathanielil oli keel pehme ja sõnad kippusid segamini minema. Samas aga tundsin, et ta pole nagu enamus purjus inimesi siin peol. Ta oli vähemalt võimeline säilitama oma mõistust. Küllap ta tuli siia, tajudes, et tema on nüüd piisavalt saanud.

"Sa pole mulle just palju vastuseid andnud," laususin pead küljele kallutades.

Nathaniel turtsatas. "Sa pole midagi mõistlikku isegi küsinud."

"Miks sa mind vihkad?"

Seepeale ta esialgu vaikis. Siis, vaiksemal häälel, lausus ta: "Sa pole enamat väärt."

Ma pole enamat väärt. See lause jäi minu meelele kajama kauemaks, kui oleks pidanud, tekitades võõrast ja tühja tunnet. Tema sõnad tegid mulle taaskord haiget.

Vaatasin teda. Mina ja Nathaniel, me oleme üksteist tundnud, hoopiski teistes tingimustes ja hoopiski teiste tunnetega. Mida enam ma tema läheduses viibisin, seda rohkem ma teadsin. Kuid ei ühtki kindlat mälestust noist aegadest. Ei midagi, mis ütleks, miks see kõik järsku muutus.

"Mida ma sulle tegin?" nõudsin, kuigi mu häälde polnud palju jõudu jäänud. Teadsin, et põhjus pidi olema midagi suurt. See osa minust, mis kuskil sügaval Nathanieli mäletas ja tundis, oskas öelda, et see poiss ei käituks niiviisi ilmaasjata. Ta ei vihkaks kedagi ilma põhjuseta.

Minu üllatuseks hakkas Nathaniel naerma. See oli mõru ja kurvavõitu hääl, segatud vastikustundega. Rääkides oli tema hääl sunnitud ja pingul. "Minu õde on surnud. Ja sina julged veel sellist asja küsida."

See tuli mulle peaaegu hoobina. Surnud. Tema õde. Ja mina... Kas mina olen siis süüdlane?

"Kes ma olen?" See tuli üle minu huulte pigem iseenesest. Teadsin alati, et kõik need oskused, kõik need võimed minu käsutuses saaksid korda saata nii paljut. Vale kasutuse korral võiksid need olla enamatki kui ohtlikud. Aga ma polnud isegi kaalunud, et võib-olla ei olnud ma varem üldsegi selline, nagu nüüd. Ma ei saanud uskuda, et oleksin kellelegi halba teinud.

Teadsin, et Nathaniel hakkab taas tasapisi rahutumaks muutuma. Tundsin end tema pilgu all justkui põletatuna, ent ma ei tahtnud veel lahkuda. "Midagi, mis poleks iial pidanud eksisteerima," vastas ta minu küsimusele kohati põlastusega.

Mul kõhus keeras. Arvasin, et see on õige väljend, sest tunne, mis mind tabas, pani mind tahtma kerra tõmbuda, kuhugi, kus saaksin kõigi pilkude alt ära. Mitte kunagi varem polnud keegi tekitanud minus taolisi tundeid kui Nathaniel. Olin ühtäkki nõrk ja haavatav ning ikkagi ei tahtnud ma teda jätta.

Justkui aimates minu mõtteid, muutus Nathanieli olek taas tõsiseks, tema näole tekkis tühi mask, mida seal nii tihti nägin. "Jäta mind üksi," käskis ta ega vaadanud enam minu poole. "Sul oli vägagi õigus. Ma vihkan sind. Rohkem, kui võid arvata."

Nathanieli hääl oli ühtlane ja toonitu. Sellele vaatamata oli ta karm ning tema sõnadest õhkas tõde. Astusin sammu tagasi, nagu oleks mind tõugatud.

"Sa oled kõik perse keeranud. Kogu meie elu on pahupidi. Jah, ma vihkan sind." Lõpu poole hakkas tema hääl vaiksemaks vajuma, Nathanieli silmad olid jälle kinni.

Tuli toas kustus, kuigi keegi polnud lülitit puudutanud. Ühe hetkega olin uksest väljas. Aeg ei paistnud mööduvatki, kui mööda koridori ja trepist alla läksin, peaaegu joostes. Ma ei märganud enda ümber midagi. Tahtsin vaid välja.

Niiviisi ei pannudki ma tähele, kuidas ühel hetkel taas selle vana tamme juurde olin jõudnud. Istusin jälle siin kiigel, pilk langenud peegelsiledale järvepinnale. Ei olnud vaja öeldagi, et olin rusutud. Enamgi veel. Kes oli Nathaniel, et sai seda minuga teha? Ma pole kunagi lasknud kellelgi end kõigutada. Ja Nathaniel – ma praktiliselt ei teagi teda; ma ei tea, mida ta mulle teinud oli või mida mina temale. Ma ei teadnud, kes me üksteisele oleme. Ja siiski tundsin, justkui oleksin põlatud minule kõige tähtsama isiku poolt.

* * *

Põsk surutud vastu vana jämedat köit, silmi katmas märg udune kiht, tundsin midagi tilkumas minu käeseljale. Aeglaselt kallutasin pead, et vaadata alla. Kui pilgutasin, läks kiht mu silmil laiali, ent mööda minu põske jooksis alla pisar. Vaatasin seda käeseljale langenud piiska pika hetke, mõeldes, et kuni praeguse hetkeni oli nutmine midagi, mida enda puhul võimatuks pidasin. Just nagu valu.

Väljas oli pime ja jahe. Kedagi teist polnud enam majast väljas – pidu oli tervenisti sisse kolinud. Teadsin, et oli möödunud hulk aega, võib-olla isegi tunde. Hommik võis saabuda iga hetk. Kuidagi oli minu automaatne ajaarvamine katkenud ja hetkest, mil siia olin tulnud, kuni praeguseni seisis kummaline must auk. Ma aga ei mõelnud, miks see nii oli. Mõtlesin hoopis, et miski oli mu sellest äratanud. Pehmed sammud tulid üle muru minu suunas. Keegi siiski oli veel väljas. Kuigi ma sellest väga ei hoolinud, tõstsin käe, et pisarad minema pühkida.

Ta jäi seisma minu kõrval. Tundsin endal tema pilku, kuid ei vaadanud üles. Hoidsin tagasi ka igasugused tajud, jättes end vabatahtlikult teadmatusse. Praegu tahtsin vaid üksi olla.

Mõõdus mitu pikka sekundit, enne, kui saabuja tõi kuuldavale tasase ohke. See kõlas nagu oleks ta alla andnud võitluses, mis toimus temas endas. "Sa ajad mind segadusse."

Tundsin oma keha läbivaid särtsatusi, minu lihased tõmbusid pingule, et siis taas aeglaselt ja väsinult lõtvuda. "Kuidas nii?"

"Mul pole vähimatki aimu, mis praegu toimumas on." Nathaniel oli kiigest paar meetrit eemal murule kükitanud, küünarnukid lõdvalt toetatud põlvedele ja pilk samuti järvel. Ta nägi väsinud välja ja ma mõtisklesin, kas tema pea ikka oli vahepeal selgemaks läinud.

"Mida sa siin üldse teed?" See küsimus polnud enam vaenulik. Ta lihtsalt uuris. Siiski kõhklesin enne vastamist.

"Ma ei tea. Ma arvan... arvan, et olen lihtsalt eksinud." Sest praegu tundsin end just nii. Eksinud. Kes ma olen, kuhu ma kuulun, kust ma tulen... See kõik oli segamini.

"Ma ei tohiks sinuga tegelikult rääkidagi."

Vaatasin Nathanieli poole. Ta vangutas pead, paistes isegi kuidagi nukker. Ta ajas end püsti, hakates tagasi maja poole kõndima.

"Nathaniel," laususin viimasel hetkel, pöörates end tema poole. Nathaniel peatus, vaatas siia.

"Sul on autos relv," ütlesin otse. "Ja sa oled seotod kuhugi... organisatsiooni."

Ta silmitses mind, ilma, et tema näos oleks ükski lihas liikunud. Mõni sekund hiljem lausus ta: "Sellest ma rääkida ei saa. Ning jah, loomulikult on seal relv. Oleks see praegu minu käes, oleksin juba ammu kuuli sinu ajju saatnud." Ta ütles seda nii lihtsalt, nagu oleks see midagi loomulikku. Ja mind ehmatas, et tema silmis polnud märkigi, mis ütlenuks, et ta teeb nalja. Nathaniel pööras mulle selja, hakates kõndima tagasi maja suunas. "Ja usu mind, seda valu sa tõepoolest tunneksid."

_____________

Hoian oma Facebooki grupi linki alles External Link all.

Loodan kuulda teie tagasisidet, nagu ikka (:

Ja juba järgmises osas tuleb sisse "väike" pööre; kas siis Angeli või Nathanieli vaatenurgast, seda ma veel ei tea.