Mainstream muusika pole väga minu rida, aga on põhjus, miks too laul (või video) siin kõrval mulle Angelinet meenutab (:

Ning jah, ma tean, et kaua aega on möödunud viimasest peatükist. Jälle :(

______

Ärkasin ebaühtlase pinina saatel, mis kusagil eemal, kuid samas vägagi lähedal tasapisi kõrgemate nootide poole püüdles, enne kui jälle vaibus. Kogu minu keha surises, justkui oleksin liiga kaua samas poosis olnud ja nüüd oli veri viimaks taas liikvele saanud. Tundsin ka suurt väsimust, kui mitte uimasust, ning vaid vaevu suutsin sundida end piisavalt, et proovida hoomata, kus ma olen.

Mäletasin vägagi värskelt, mis juhtunud oli. Asjaolu, et Nathaniel mind tulistas, tegi haiget. Emotsionaalset valu – seda kõige teravamat, ja ainukest, mida olin võimeline tundma. Kas ta mind ka päriselt tappa üritas, ei osanud ma arvata. Olin ju siiani veel elus.

Kõigest mõni sekund peale ärkamist minu meeled teravnesid, loidus tasapisi kadus. Aga kui väga ma ka püüdsin, ei tundnud ma midagi end ümbritseva ruumi kohta. Üldse kõik, mis minu võimetesse puutus, paistis olevat läinud. See tekitas kummaliselt tühja tunde, ja seda väga valel ajal, sest minu keha ümber kinnitatud rihmad olid piisavalt pingul, et neid ilma üleloomulike võimetetagi tajuda.

Avasin silmad. Nii mõnigi asjaolu sai peale seda väikest liigutust selgeks.

Esiteks, ruum, kus ma viibisin, oli üpriski väike. Siin polnud aknaid – peale tillukese klaasist ruudu, mis ilutses hallikarva uksel ruumi kaugemas nurgas minust vasakul. Enamuse sellest kitsast toast võtsid enda alla masinad ja monitorid. Mõned nagu arvutid, kuid mitte päris sellised nagu too, mis Danielal kirjutuslaual seisab. Need aparaadid olid minust nii vasakul kui ka minu jalge pool, arvestades, et lebasin ise külmal metallist laual ruumi keskel. Võib-olla oli midagi ka minu pea taga; sinna ma päris hästi ei näinud

Teiseks, minu võimed võib-olla polnudki läinud, vaid hoopis kuidagi blokeeritud. Minu katsed millegagi – ükskõik millega – hakkama saada lõppesid silmale nähtava värelusega õhus. Sama oli ette tulnud, kui olin püüdnud Nathanieli liivatormiga tabada.

Kolmandaks, ma polnud siin üksi. Minu teadvuseletulekut vaatas suuril silmil pealt nooremapoolne pruunipäine mees. Ta kandis pikka valget kitlit, mis lisas arstiliku välimuse.

Et mina meest samuti vaatama jäin, paistis ta millestki justkui ärkavat, ajas silmad veel rohkem pärani ja astus kaks ebakindlat sammu tagasi. Mehel näis olevat raskusi minult kõrvale vaatamisega, kuid kord sellega hakkama saanud, seisis ta vaid hetkega ukse kõrval ja haaras kuskilt välja telefonitoru.

"Randall, sa pead kohe tulema," teatas ta, nähtavalt ja kuuldavalt ärevuses. Võib-olla isegi natuke ehmunud – ma ei osanud öelda. 

"See ärkab," lisas doktorifiguur veel kiirustades takka. Siis visati toru hargile. Peatumatagi ruttas mees edasi arvuti juurde, mis minust vasakul seisis. Vähemalt midagi arvutilaadset paistis selle kõrge, kapitaolise metallist masina otsas olevat. Minu poole seisis kogu kaadervärk küljega.

Mees klõbistas klaviatuuril nii kiiresti, et ma seda inimese puhul üldse võimalikuks poleks lugenud. Mõne hetke vältel oli see ainus heli, mis vaikusest esile tungis.

Ei läinud kaua, kuni uks avanes ja sisse astus üks natuke vanem meesterahvas. Tundsin temas koheselt ära isiku, kes hetk enne laskusid kooli ette oli sõitnud ja Nathanieli hüüdnud. Tema ei olnud ei ärevuses ega üllatunud. Tema oli tõsine – nii süngelt tõsine, et tundsin, nagu oleksin mina teda milleski alt vedanud ja tema nüüd vaid oma pettumust väljendab.

"See juhtus alles praegu," selgitas siiani ärevil noorem poiss, panemata tähelegi teise mehe ilmset tujutust. "Varugeneraator aktiveerus tõenäoliselt ise, nagu sa ennist presumeerisid. Ta püüdis juba isegi vastu hakata, aga lõpetas katsed. Ma seadsin viiruse valmis, juhuks kui..."

Randall tõstis käe, et noorema kiiret jutuvoolu katkestada. "Viirust pole vaja. Kuni see on magnetväljas, pole meil ohtu."

"Muidugi," pomises teine. Kuuldu ei paistnud teda täielikult rahustavat, kuid poiss noogutas ja astus tagasi arvuti ette, kust ta nii minu kui Randalli poole silmanurgast pilke heitis. Ma ei öelnud ikka veel sõnagi ja lebasin üleüldse vaikselt ja rahulikult paigal. Tundus nii võõras, et ma ei suutnud tajuda oma ümbrust; seetõttu oli ka nende kahe omavahelisest vestlusest aru saamine keerukam.

Mõne sekundi jooksul valitses väikeses ruumis vaikus, kui paari masina tasane undamine välja arvata.

"Ma võtan asjad siin üle," teatas Randall viimaks. 

Pruunipäine mees noogutas. "Loomulikult." Ta lõpetas selle, mis iganes tal pooleli oli, ja taganes ukse juurde. Käsi lingil, jäi ta korraks veel seisma ja vaatas tagasi. "Randall?" Mehe hääl kõlas nüüd vaiksemalt ja nukramalt kui ennist. "Kuidas Nathaniel end tunneb? Tuleb ta toime?"

Veel paar sekundit täielikku vaikust, mille lõhestas Randalli tasane ohe. "Ta ütleb, et kõik on hästi, aga ma ei usu, et ta sellega iseennastki lollitab." Aeglaselt liikus Randalli pilk minule. Ta jätkas kuivalt: "Palusin tal jääda ja meid siin aidata programmi lahti harutada. Ma tean, et see ei mõju talle hästi, aga ta on siiski üks parimaid teadlasi, kes meil on."

"Ja kool? Ta heidetakse nüüd välja, jah?" See ei kõlanud küsimusena.

"On raske uskuda vastupidist. Püüame siiani olukorda kooli juhtkonnale selgitada, aga sellel vast polegi mõtet. Kardan, et pean ta laborisse klassidesse üle tooma."

Noorem mees kirtsutas seepeale nina. "See vist talle ei meeldiks."

"Nii ma usun," nõustus ka Randall tolles, millest mina siiani kogu oma mõistusega aru püüdsin saada. Nathaniel on kusagil lähedal. Vist. Ta on teadlane. Mitte nii üllatav. Ta heidetakse Treewellist välja. Tulistamise tõttu? Ta tunneb end halvasti. See mõte ei teinud minulegi heameelt...

Aga mehed ei jätkanud vestlust. Uks avanes ja sulgus hääletult, peale mida jäin Randalliga ruumi kahekesi.

Kui ma kooli arvutist Nathanieli kohta informatsiooni olin otsinud, sattusin lehe otsa, mis väitis, et Nathanielil on isa nimega Randall. Kuid praegu, kus ma seda meest lähemalt nägin, tekkis mul kahtlusi. Randall tundus olevat heledamapoolsem mulatt, Nathaniel aga puhas valgenahaline. Ka ei olnud neil esilepaistvalt sarnaseid näojooni.

Leidsin, et on sobiv aeg olukorras selgust luua.

"Kus ma olen?"

Mitte, et minu hääl liialt valjusti või kuidagi vaenulikult oleks kõlanud, aga just sellise mulje jättis mehe järsk liigutus, kui tema pea minu poole nõksatas. Vaatasime üksteisele silma võib-olla vaid paar lühikest sekundit, mina oodates vastust oma küsimusele ja tema... tema ilmutamas esimest tunnust, millega Randalli Nathanieliga siduda oskasin. See raske ja tõsine mask, mille ta ette manas, oli sama läbitungimatu nagu tema pojal. Aga need lühikesed sekundid näitasid mulle ka pingutust, mida too oskus nõudis.

Mitte väga kaua hiljem pööras mees pilgu minu näolt, et suunduda arvutite juurde, mis seisid seina ääras minu jalge pool. Polnud vaja kauem oodata, taipamaks, et ta ei kavatsenud vastata. Arvestades ka fakti, kuidas nii tema kui too noorem meesterahvas mõni hetk tagasi minu ümber käitusid, tekkis kummaline tunne, nagu oleksin nähtamatu. Ainult et ma polnud. Selles olin veel kindel.

"Vabandage, aga mis siin toimub? Miks ma kinni olen?" Tõepoolest, ma kõlasin rohkem nagu segaduses tädike poeriiulite vahel, küsimas abi kõrgeima riiuli taganurka lükatud moosipurgi kättesaamisel, mitte tulistatud, röövitud ja laua külge aheldatud teadmatuses teismeline. Viisakusvorm võis siin kohal olla kohatu, aga ma ei saanud sinna midagi parata.

Pealegi, kui vähegi võimalik, soovisin asjad selgeks rääkida hea, mitte halvaga.

Randall tõi oma kitli taskust nähtavale paari valgeid kummikindaid ja tõmbas need kätte. Tähelepanu ei pidanud ma kaua ootama, sest kord see tehtud, pöörduski mees otse siia.

Silmitsesin teda igal tema sammul, kuni ta seisis minu kõrval. Ta ei vastanud minu pilgule; ikka veel oli õhus meie vahel see kummaline sein, nagu oleksin pelgalt asi, mitte rääkiv ja elav olend. Ma aga ei teinud ühtki liigutust; mitte enne, kui ta kergitas minu peale laotud õhukest valget lina – viimane ulatus minu rangluudest kuni vaid veidi üle põlvede. Kuna ta oma käe kohe minu kõhu poole sirutas, ja kuigi minu ohutunnetus ikka veel ei funktsioneerinud, vingerdasin automaatselt eemale; nii palju kui rihmad seda lubasid, vähemalt.

"Hei hei hei..." hüüatasin kulmu kortsutades, kui mehe käsi minu liigutuse peale ootamatult peatus. Võib-olla ta ehmus. Kõik oli juba niigi kummaline, ma ei saanud seda välistada.

"Ma ikka veel ei tea..." Vaikisin, kui märkasin rasket määrdunud kaltsu, mis lina all minu kõhtu kattis. Riie oli märg ja punaseks imbunud. "See ei tundu kuigi tore," pomisesin tasemalt omaette, kuigi veel saamata aru riidetüki eesmärgist. Ent sellest siis vist too veider tuimus ülalpool minu vööpiiri.

Mees seiras mind mind pilguga, mis kohati paistis isegi lõbustatud, kuid häiritud samal ajal ja tiba rohkemgi minu vaiksest kommentaarist. Vähemalt saab ta minust aru – see oli saanud kinnitust.

"Sa ei tohiks nii palju rääkida." Lause tuli vahetult enne kaltsu eemaldamist ja mitte just valjemini kui minu enda viimased sõnad. Ta tõesti sai minust aru. Olin hakanud juba kahtlema. Ent viis, kuidas Randall seda ütles, kõlas rohkem nagu räägiks ta iseendaga, mitte minuga. Uurisin tema nägu uudishimulikult mõni sekund, enne kui lasin pilgul langeda. Märg valge kalts punaste plekkidega oli hunnikus minu kõrval, laua serval, ots rippumas üle ääre põranda poole. Märkasin ka, et minu särk oli kadunud – midagi, mis tüdrukuid üldiselt võiks ärritada. Mina säilitasin rahulikkuse. Pealegi, rinnahoidjad olid ju alles. Mis pilku püüdis, oli hoopiski minu kõht. Silmasin ainiti kahte paksu nahatükki, mis teine teiselpool sügavat verist ava klambritega kaugemale olid kinnitatud, et hoida vabana juurdepääsu minu sisemusele. Randall oli oma valge kindaga kaetud käe avast juba sisse pistnud, aga ma ei tundnud tema puudutust. Ootuspäraelt ei tundnud ma ka ikka veel hirmu. Kuid ma olin segaduses, ja vägagi.

"Kas mind rööviti?" pärisin, silmi üles Randalli poole vilksatamas. "Ma ei usu, et inimkatsed seaduslikud on," märkisin lisaks. "Või siin kohal operatsioonid ilma loata."

Taaskord mind ignoreeriti. Seepeale otsustasin teise plaani kasuks – ümisesin ja vingerdasin, toksisin sõrmeküüntega vastu metallist lauda, sest lõppude lõpuks peab miski panema ta murduma. Leppida möödaheidetud napisõnaliste lausetega polnud see, kuhu ma sihtisin. Ent karjuda üle terve ruumi ei näinud olevat praktiline.

Mida iganes see mees minu sees ka ei sorinud, ei juhtunud mõnekümne järgneva sekundi jooksul midagi. Ainult see väike korts, mis aegamisi Randalli kulmul süvenes, oli näitajaks, et aeg veel edasi tiksub. Esialgu polnud ma kindel, kas selle põhjuseks võis olla minu saavutus.

Vastuse andis tasane ohe, kui mehe pea allaandvalt rippu vajus ning ta mulle kiire ja võib-olla isegi et piinatud pilgu heitis. See viimane reaktsioon tundus kummaline, võrreldes selle tuttava, kuid teisel näol esineva ilmetusega. Äkki mõni vallapääsenud emotsioon. Järele mõeldes koitis mulle, et see võiks anda aimu, mis toimub teisel pool neid tuhmitoonilisi helesiniseid silmi.

Teema üle juurdlemiseks ei õnnestunud mul võtta aega üleliia kauaks. Randall pöördus ümber ja sirutas vaba käe arvuti poole, kus enne noorem sell tegutsenud oli. Vahemaa polnud piisavalt lühike. Kuigi proovinud oma teist kätt minust mitte eemaldada, kerkis see siiski. Üllatuseks polnud valge kummikinnas määrdunud, nagu oleks võinud arvata. Kohati see tegelikult ka oli – kõrgemalt, randme juurest, kus käsi vastu lõigatud nahka oli puutunud. Aga kõik muu oli puhas.

Randall keeras end kohale tagasi, tuues kaasa peenikese valge juhtme, mis nüüd tolle masina ja minu laua vahele rippuma jäi. Ta pistis mõlemad käed avast sisse. Käis klõksatus, saatjaks torkiv särtsatus, kui miski tuntavalt läbi mu selgroo süstis, otse ajju põrutas ja seal kihava terava parvena lahustus. Või pigem suriseva. See polnud valus, loomulikult, kuid tahmatult pidin oma kohal nihelema. Torutasin huuli, püüdes hetke, kui tunnetus minu nahka tagasi jõudis. Nagu oleks veri momentaarselt mu soontes peatunud. Proovisin uuesti rääkida.

"Te ei paista halb mees olevat." Kummaline, aga nii mulle tundus. Osaliselt seetõttu, et ta oli seotud Nathanieliga. "Aga siin... alustuseks toimub siin juba privaatsuse rikkumine," teatasin käsi laiutades – vähemalt nii palju, kui rihmad lubasid. Kuigi tõepoolest, see tuli pigem välja õlgade tõmblemisena.

Randall vaatas mind läbi oma maski, ent tundus, nagu oleks ta ühtäkki pettunud. Midagi omaette nohisedes asus ta järjekordselt oma sõrmedega minu lahtilõigatud kõhus tuure tegema. Ta surus millelegi, järgnes veel üks klõksatus, ja mees võttis minu seest välja paari tolli laiuse musta kaardi, pomisedes ise: "Olnuks Adrianil pisukenegi südant, poleks sa vähemasti nii agar seda oma häält kasutama."

Oli see minule suunatud? Igatahes polnud ma kindel, mida vastata. Ja kes see Adrian üleüldse on?

Ta tõi kaardi – või plaadi – kõrgemale. "Sa oled üks paras pähkel. Sinu mälu pole salvestatud siia." Teise lause juures tõstis Randall häält ja vaatas eseme kõrvalt mulle otsa. "Oskad võib-olla selgitada?"

Siiski kaart, otsustasin, silmitsedes korra meest, siis eset tema sõrmede vahel, ja pingutasin ajusid, mis hetkel lisavõimete puudumisel nii abitu vahend tundus. Küsisin, silmi suureks ajades: "Kas te võtsite selle minu seest?"

Sain vastuseks vaid tüdinenud peavangutuse. Mees pööras selja ja astus eemale. "Sa ei aita sugugi kaasa," ohkas ta, peatus siis järsult, vaikis hetke, ja ohkas taas. "Miks ma sellega üldse räägin?"

Kõhatasin, paraku kõhklevalt. "Vabandust, kas see see peaksin olema mina? Ma olen siiski siin samas."

Ühtäkki mõistsin, et tundsin sügavat soovi tagasi koju, Paco majakesse pääseda. Kui see siin oli minu kadunud minevik, polnud see see, mida olin lootnud leida. See polnud kodu. Ja kohe kindlasti polnud see armastus.

Aga mida ma siis olin lootnud leida? Ja mis siit veel tulla võib? Taipasin nüüd, et minu päritolu on pelgalt uudishimu tekitav, kuid mitte enam nii oluline; vajasin vaid kodu. Ja ma ei pruukinud veel teada taustalugu, aga selge oli, et Nathaniel ei seisnud minu küljel. Ning selge oli ka see, et ega tema isa minust rohkem pidanud. Asja ei teinud sugugi paremaks teadmine, et kõige selle taga peab olema ka põhjus, mida ma millegipärast ei mäleta...

"Me oleme tühjendanud sinu südame enam kui poole võrra, ja ikka veel sa räägid."

Fokuseerisin oma pilgu tagasi Randallile, kes keset ruumi seistes oma ninajuurt hõõrus, ühtäkki mõtteisse vajunud.

"Kuidas sa seda teed? Kuidas Adrian seda tegi?"

Aga minu oma mõtted olid nüüd hoopiski mujal. "Kas mul lastakse ka minna? Lähiajal? Samuti oleksin tänulik mõne selgituse eest, sest..."

"Aitab." Midagi minu sõnades ei meeldinud Randallile. "Juhatus ootab sinu lõplikku deaktiveerimist hiljemalt nädala lõpuks. Ma ei tea, kas sinu süsteem minu sõnu ilma juhtimisseadmeta omaks võtab, aga mis iganes trikid need sul on, parem unusta need kõik. Sa oled parasiit ja selleks sa ka jääd. Olen näinud piisavalt."

Vahtisin meest tühjal pilgul. See kõne polnud just lootustandev ja ausalt öeldes tekitas küsimusi, mitte ei vastanud neile.

"Sa räägid nagu oleksin ma robot," pomisesin, kohati häiritud sellest mõttest. Mitte solvatud, vaid tõepoolest häiritud, sest ma ei osanud tõde enam isegi ennustada. Aga kui ma pidin, siis variandid polnud ilusad.

Randall pöördus vaid küljega minu poole vaatama, nii et nägin ainult üht tema silma. Kuid see oli piisav, et märgata kurbust, mis hooletu peitmise tulemusena vabaks oli pääsenud. "Lõpuks jõuame ikka selleni, mida juba teame," märkis ta vaevukuuldavalt.

Polnudki vaja rohkem öelda.

See kõlas absurdselt, aga nüüd sain ma aru, kuidas Nathaniel robootikaga seotud on.