"...neli, neli, viis, üheksa, kaks, kolm, null, seitse, kaheksa, üks, kuus, neli, null..."

"Ainulaadne," pomises noor doktor pead vangutades, suured silmad ainiti minul. Oma hirmu oli ta nüüdseks unustanud, mis mulle osaliselt isegi heameelt tegi. Peale siia saabumist olin saanud vaid vähese tähelepanu osaliseks ning seegi oli puudutanud rohkem mind kui 'objekti' ja vähem mind kui 'tüdrukut'. Dr. Templeton – Nathanieli isa – oli teinud ainult nii palju, et selgitas mulle minu robotliku olemuse. Viimast kinnitas hiljem ka kollanokast doktor Johnathan White – ehk John.

"Ma pole veel sugugi kaugel," sõnasin, katkestades lugemise, kui John minu lauast eemale astus. Ta vajus seljaga vastu kõrget seinaäärset masinat, mis juba mõnda aega tasaselt undas, lõug toetatud rusikale ja kulm mõtlikult kortsus.

"Pii usutakse olevat lõpmatu, transtsendentne arv. Kindlaks on tehtud kuni viis triljonit komakohta."

"Olin alles seitsmekümne esimese juures."

"Kas on võimalik, kuidagi, et oskad meile öelda lõpu? Kas lõppu üldsegi on?"

Pöörasin pilgu lakke ja jäin arvutama. Ausalt öeldes polnud ma sugugi kindel, mida antud pii endast kujutas. Kui John küsis vabalt valitud ringjoone pikkuse ja diameetri suhet, andsin temale vastu arvud, ning arendasin niiviisi meie sisutühja vestlust. Võib-olla mitte nii sisutühja Johni vaatenurgast, aga mina siin ühtegi ratsionaalset eesmärki leida ei suutnud; huumoriga mõtisklesin hoopis inimeste uudishimu üle, mis mõnikord tõepoolest absurdseid piire paistis ületavat. Temale ma seda ei öelnud, ja polnud ka vaja. Johnathan keeldus küll mind laua küljest lahti sidumast, ent sellegipoolest leidsin ta olevat üpriski huvitav ning tore tegelane.

"Ei midagi? Kas tõesti?" Poiss kargas laua kõrvale tagasi, mõlema käega kramplikult selle servast kinni krahmates. "Arvuti sinu sees peaks ületama igasuguse tehnoloogia, mis varem inimeste käsutuses olnud! Aga ikka ei midagi?"

"Sa liialdad." Vidutasin skeptiliselt silmi. "Ma olen isegi sinust väiksem." Lasin pilgul rännata üle meid ümbritsevate hiiglaslike masinate. Tõsi, väikesesse sülearvutisse võis mahtuda rohkem kui vanamoelisesse lauaarvutisse, aga oli raske uskuda, et need masinad siin kujutasid endast midagi, mis kellegi igapäevaellu võiks kuuluda, et vajadusel näiteks külmetuse vastu vanarahva tarkusi guugeldada.

John raputas pead. "Aga sa oled ainulaadne." Selga sirgu ajades köhatas ta hääle puhtaks. Tema kulm tõmbus süvenemisel kipra ning ta tõstis sõrme, just kui midagi meeles pidades. "Inimesed kasutavad elus vaid vähest osa oma ajust. Kõik ülejäänu on meile müsteerium, ja just seda tundmatut ala ära kasutades, uurimustöid läbi viies ja katsetades oleme leidnud, et elusolendi vaimne mina võib asuda just ja ainult seal. Teadvuse fenomen on üks suurim müsteerium nii filosoofias kui loodusteadustes ja..."

Keegi paotas ust, mispeale noormees vakatas. See oli Randall, kes peale kiiret pilguheitu meile kahele kergelt kulmu kortsutas, ent sellegipoolest edasi astus.

"Mida ma öelda tahan, on see, et seda müstilist hingelist maailma teaduse ja tehnoloogiaga kokku viies võib luua midagi, mis on üle meie kõigi mõistuste piiride," vuristas John nüüd juba rutakamalt. Paratamatult hakkasin ma naerma. Ta oli siiski väga entusiastlik, ja mina sain aru vaid vähesest, mida ta just öelnud oli. Niiviisi teenisin meile Randallilt teise, sel korral juba sügavama kulmukortsutuse. Mees oli enda ette, masinakastide küljes jooksvale letile asetanud väikese tahvli ja uuris midagi tillukesest ekraanist enda vastas, aeg-ajalt paberile märkmeid kandes.

"Sa räägid sellega," märkis ta, seistes meie poole seljaga. "Miks ta ei vaiki?"

Hakkasin suud avama, kuid John jõudis ette.

"Tegelikult," teatas poiss valjuhäälselt ja haaras taas kahe käega minu lauast, kummardades peaaegu minu kohale, kuid vaadates vanema doktori poole. "Tegelikult tahtsingi sinuga sellest rääkida."

"Mh?" Randall ei näidanud välja suuremat huvi. John ei paistnud seda pisiasja aga märkavat.

"Sa tead, kuidas teoorias meie robotite kehad reageerivad neile antud käsklustele; kuidas närvid töötavad, et asendada teadvust ning panna keha liikuma ja tegutsema. Ma jälgisin tema närviimpulsse, mis märgivad teadlikke otsuseid. Mis ma leidsin, oli üllatav." Johnathan tõmbus tagasi, tatsas oma arvuti juurde minust vasakul ja viipas Randallile, kes nüüd poissi silmitses. "Ma olen sellel postil olnud küll vähem kui sina, aga ma tean, mida oodata. Need siin tähistavad selle tüdruku ajutegevust viimase viie tunni jooksul."

Randall astus lähemale, aina süvenev kulmukortsutus ei kuhugi kadumas, ja vaatas üle poisi õla. Mina oma kohalt ekraanile ei näinud; silitasin sõrmeotstega jahedat metallist pinda, millel lamasin, ja lasin neil asja üle omavahel arutada.

Randall heitis minule kiire kõhkleva pilgu. "Mida sa sellest arvad?" küsis ta Johnilt.

"Ma arvan, et võimalusi on kaks," lausus poiss, pöörates end vanema mehe suunas. "Meil võib olla mõni seadeldis kahe silma vahele jäänud. See võib edastada signaale ning hoida teda järgimas mõnd vanemat, pidevat käsklust."

Nathanieli isa kergitas kulmu. "Teine võimalus?"

"Teine võimalus on, et ta tõepoolest kasutab oma mõistust."

"Pean ma küsima, mida sa silmas pead?"

John ohkas. "Ma tean, et sa ei taha seda uskuda, aga vaadates neid näitusid ei arva ma, et see oleks targeim. Mõtle ise. Arvestades meie seniseid leide..."

"Adrian on kaval. Ta võis selle kõige plaanida," pistis Randall.

"Seda on raske uskuda. Ta ei võtaks nii suurt riski. Pidagem meeles, et see tüdruk ei osutanud praktiliselt mingisugust vastupanu. Olnuks kuuli trajektoor vaid millimeetrite jagu teine, oleks Nathaniel tema süsteemi hävitanud."

Kirtsutasin nina, kuid püüdsin tema viimast väidet eirata. "Ma pole päris kindel, millest te räägite, aga te jätate mind kõigest välja," ütlesin huuli torutades, mille peale mõlema mehe pilgud minule pidama jäid. Nad vaikisid ja ma jäin ainiti silmitsema Randalli. 

"Te pole eriti tema nägu," lisasin venivasse vaikusesse. "Nathanieli, ma mõtlen."

Vanem mees hingas sügavalt läbi hammaste sisse-välja. "Sa ei saa ju uskuda, et..." alustas ta Johnile otsa vaadates.

Noorem doktor langetas momendiks pilgu. "Vabandust, aga just nii ma arvan. See robot teeb teadlikke otsuseid. See tähendab, et ta peab olema eneseteadlik. Iseseisev. Ta ei järgi mitte käskluseid, vaid talitab oma tahte järgi." Rääkides pistis ta käed oma kitli sügavatesse taskutesse. "Ma ei saa veel kindlalt öelda, et mul on õigus, aga Nathaniel tegeleb praegu tema masinsüdame kallal. Peaksime vastuse saama varem või hiljem."

Randall raputas pead, huuled kokku surutud. "Ei. Adrian ei saanud... Tal pole piisavalt vahendeid."

Poiss vaid kehitas õlgu. Samal ajal mõtlesin mina sõnadest "süda" ja "Nathaniel" ühises lauses, ning kusagil sügaval, masin või mitte, tundsin sooja, inimlikku surinat. See pani mind unustama teise tähtsa aspekti meeste vestluses. Peaaegu.

"Eneseteadlik?" küsisin vaikselt, kulm kergitatud. "Kas te viitate, et ma peaksin olema tunnete ja mõteteta hunnik rauda? Vaid veel mõni tund tagasi pidasin end lausa inimeseks." Sellest hoolimata jõudsid minuni tagasi Paco sõnad; kuidas ma tema väitel terve esimese selles majas veedetud nädala tühjalt enda ette olin vaadanud. Ise ei mäleta ma midagi.

Siis veel need emotsioonid. See valu, mida kogesin alles siis, kui kohtasin Nathanieli.

Ma ei märganud, mis täpselt see olla võis, aga midagi minu sõnades tundus Randalli ehmatavat. Ta vahtis ainiti mind ja vaimusilmas kujutasin teda ka tooni võrra heledamaks tõmbuvat. Kuid oli asi tumedamas nahatoonis või treenitud enesevalitsuses, ta ei teinud seda.

"Aga ma ei usu, et ta on..." alustas John ääri-veeri, köhatas, ning püüdis Randallile otsa vaadata, ent tundis silmnähtavat kohmetust. "Ta ei mäleta midagi."

"Ei mäleta mida?" tahtsin isegi teada. Kumbki neist aga ei paistnud soovivat sellele küsimusele vastata.

"Mitte ainult pole asi ressurssides. Ei saa olla, et Adrian sellega hakkama sai." Randall muutus kiiresti tagasi tõsiseks skeptikuks. "Kogu meie organisatsiooni eesmärk ei saa olla lahendatud tema, selle... selle..." Ta ei lõpetanud. Ootamatult mehes midagi murdus ja ma nägin seda – viha, arusaamatuse, ehmatuse, hirmu ja selguse ootamatu ilmumise pundart, enne kui ta käe tõstis ja sellega aeglaselt üle näo tõmbas. Midagi minu kõhusopis tundus värelevat. See polnud mõne seadme tekitatud särts, vaid tunnetus. Minu enda tunnetus. Minu suunurk tuksatas ja kummalisel põhjusel tundsin end halvasti, vaadates seda meest selgelt enesega võitlemas.

"See ei kõla tõenäolisena, ma tean." John sõrmitses oma kitli varruka serva, vältides Randalli pilku. "Aga minu sisetunne ütleb, et asja peaks uurima. Ma..." Ta mõtles, siis viipas ebamääraselt minu poole. Kui noor teadlane mind vaatas, märkasin muutust tema silmis. Mõistsin kiiresti, et see oli osati kaastunne. Mõnel seletamatul põhjusel tahtis ta minusse uskuda. See omakorda pani mind nägema olukorra tõsidust – siin peeti mind robotiks. Külmaks ja tundetuks. Randall oli maininud minu deaktiveerimist. See poiss oli lähim abile, mida praeguses hetkes vajasin.

"Ma rääkisin temaga," jätkas Johnathan. "Ma usun, et peaksite samuti."

Randall oli maski taas üles ehitanud; nii tervenisti, kui suutis. Tuvastasin siiski, millist vastumeelsust pakutud idee temas tekitas. Kübeke paanikat jooksis üle selle pealtnäha vankumatu ja tugeva mehe näo. Tundsin taaskord toda värelust enda sees. Ta ei karda mind, ütles hääleke mu peas, pooleldi vari millestki ammu unustatust. Ta kardab tõde. Kardab mälestusi.

Enne kui arugi sain, paotasin huuled ja sosistasin: "Randy..."

Mehe terav pilk tabas mind vaevu peale teise silbi väljalipsamist ja pani mind vakatama. Oma üllatuseks aga taipasin hetke hiljem, et see polnud viha, vaid ehmatus. 

"Me peame tegema eluvormi uuringu," lausus mees, kõigest hoolimata tema hääl kindel ja tõsine. Sel korral ei pööranud ta minult silmi. "See annab meile kinnituse. Mine osakonda 14; ütle, et nad seaksid kõik valmis."

John noogutas. Ta lahkus ruumist sõnagi lausumata, et täita vanema doktori käsk.

Dr. Templeton hingas sügavalt ja pikalt läbi nina sisse ja välja. Ta astus lähemale, toetus sõrmedega metallist laua servale, mõtles järele, ning asetas käed vaheliti.

Ta lausus, toon hoopiski õrnem kui ootasin: "Kuidas sind kutsutakse?"

"Ma ei tea oma nime," vastasin ettevaatllikult.

"Aga nimi sul siiski on. Kuidas sind koolis nimetati?"

"Angeline."

Ta noogutas aeglaselt. "Ehk Angel." Hoidsin end tagasi küsimast, kuidas ta teadis. Ma juba teadsin, kuidas. Osa minust tahtis vaid kuulda Nathanieli nime, olgugi, et see tekitas valu.

Ootasin, et ta jätkaks. Möödus mitu pikka sekundit.

"Miks pandi sind Treewelli?" küsis doktor viimaks. "See mees, kelle juures sa viimased seitse kuud oled olnud, kas tema oli selle taga?"

"Selle taga?" Olin natuke segaduses, kuid tegin järelduse, et nad olid lihtsalt uurinud minu tausta. Kohalikud ajalehed rääkisid päris põhjalikult minu leidmise loo. Randall teadis ka minu uut nime juba algusest peale. Mind ajas aga ärevusse nende teadlikkus Pacost. Ma lihtsalt pidin küsima: "Kas talle öeldi? Ja tema lapselastele?"

"Mõtled tüdrukut, kes nägi Nathanieli sind tulistamas? Me kuulasime ta üle, samamoodi tema vanaisa, ja seletasime sinu olukorra."

"Nad pole midagi halba teinud," ütlesin, tundes ärevust, et võin neile probleeme tekitada. "Ma elasin nendega pool aastat, sest Paco leidis mu. Jääda temaga oli parem kui minna mõnda asutusse kuni asjad minu päritolust selginevad. Kooli läksin seepärast, et Paco seda soovis."

"Keegi ei teadnud sinu ajalugu," märkis Randall kuivalt. "Nad ei saanud täpselt teada, et panna sind gümnaasiumi esimesse klassi."

"Võib-olla nad oletasid." Kooli direktor oli olnud üllatavalt vastutulelik – seda oli ka Paco ise öelnud.

"Sa viitad siis samale versioonile, mida räägivad kõik," lausus mees. "Ausalt, ma tahaksin sind uskuda. Seitse kuud. Aeg klapib."

Viimased sõnad lausus mees rohkem iseendale, tooni võrra tasemalt. Tahtsin selle kohta küsida, aga hoidsin suu kinni.

"Mind huvitab ka, miks kõigist koolikaaslastest püüdis sinu tähelepanu just Nathaniel."

Nüüd tuli hetk, kui tahtsin ühekorraga öelda kõike ja samas ei midagi. Nathaniel oli tegelikult ka põhjus, miks olen nüüd siin kus ma olen. "Ma tundsin temas midagi," laususin, vahtides õhku enda ees. "Ma ütlesin seda talle, aga ta väitis vastupidist. Ma ei teadnud, mida arvata, aga uskusin oma sisetunnet – et oleme millalgi varem kohtunud, enne seda mäluauku."

"Väidad, et mäletad teda?" Randall oli seda öeldes kahtlev.

"Ma ei tea," ohkasin. "Ma ei mäleta midagi kindlat. Ma lihtsalt... tean teda." Tean, et oleme olnud lähedased ja tean, et Nathaniel on mulle tähtis, isegi kui ta käitus nagu tõeline sitapea – Daniela sõnastuse järgi.

"Aga ta vihkab mind," lisasin vaiksemalt, vaatamata Randalli näkku, sest ma ei välistanud, et sealt täpselt samasuguse emotsiooni leian.

Ma ei lugenud viimast välja ka Randalli toonist. See oli vestluse käigus rahunenud. Samas ei ütleks ma, et ta ka Johnathani teoorias veel kindel oli. "Nathaniel on vihane, ja teda ei saa selles süüdistada." Tundsin endal mehe pilku lausa füüsiliselt, aga hoidsin vaate kindlalt oma ees. "Kuid eelkõige on ta murtud. Me kõik oleme. See, et sa siin oled... Seetõttu on läinud keegi teine."

"Mariss." Ütlesin selle nime automaatselt. "Ta oli Nahanieli õde, eks? Ta mainis teda."

Randall ei vastanud kohe. Kui ma viimaks alla andsin ja mehe poole piilusin, vaatas ta mind pilguga, milles tajusin sisemist konflikti. Aga ma ei märganud vihkamist, mis pakkus mõningast kergendust.

"On see nimi sulle samuti tuttav? Mariss?"

Proovisin meenutada, kuid asjatult. Ma juba teadsin vastust. "Ei."

"Mariss, jah, oli Nathanieli õde. Ja minu tütar," lausus ta vaiksel häälel. "Siin on keeruline hakata võrdlema, aga Nathanieli puhul oli asi rohkemaski. Mariss oli tähtsaim inimene tema elus."

Tundsin midagi endas raskeks muutuvat. See justkui surus mind vastu kõva metallist pinda, mis ühtäkki palju jahedam tundus. Ma polnud kindel, kas Randall püüdis varjata oma süüdistusi minu vastu. Tundus ainult loogiline, et tal neid on. Peale pisikest kõhklust otsustasin välja küsida selle, mis mind juba ammu näris. Ma lihtsalt pidin teadma. "Kas mina tapsin selle tüdruku?"

Randall viivitas.

"Ma tean, et teoreetiliselt oleksin selleks võimeline," lisasin, "aga kas ma tõesti teeksin seda? Ma ei kujuta ette, et oleksin selleks vaimselt võimeline. Ma ei tahakski. Aga ma olen süüdi, Nathaniel ütles." Vaatasin vastust oodates Randalli poole. Kartsin seda kuulda, kuid ma pidin. Mul oli vaja teada, kas olen Nathanieli viha tõepoolest väärt.

Randall oli pilgu vahepeal maha heitnud. Ta mõtles pikalt. Ühel hetkel aga hingas sügavalt sisse ja tõstis pilgu vaid vaevu piisavalt, et mind silmitseda. "Ei. Sa pole süüdi."

Ausalt, see üllatas mind. Randall jätkas enne kui küsida jõudsin.

"Ma ei imesta, kui ta sind süüdistab. Aga robot või... robot või mitte, sa pole otseselt süüdlane. Mariss mõrvati, aga mitte sina ei teinud seda."

"Aga ma olen seotud?" 

"Sina oled põhjus."

Vaatasin teda sõnagi lausumata. Ma ei näinud, mis vahe oli süüdlasel ja põhjusel ning teadsin, et see väike kergendus, mida olin tundnud, võis olla pühitud sama kiiresti kui see oli ilmunud.

"Kuidas?" pidin ühel hetkel siiski küsima, sest Randall vaikis. Mees oli vajunud mõteisse ning justkui ärkas minu häält kuuldes.

"See on lugu, mida ma praegu ei arutaks." Ta ajas selja sirgu ning ühtäkki oli taastunud tuttav emotsioonitu mask koos enesekindlama ja tõsisema hääletooniga. Ta vaatas kõrvale. "Kõigepealt peame sinuga uuringu läbi viima. Alles siis saan kindel olla, kas sinu sõnad üldse midagi väärt on."

Tundsin, nagu oleksin raske kivi alla neelanud. Ta ei usaldanud mind ja see polnud hea tunne. Ma tajusin, et need inimesed siin ei olnud halvad, olgugi et nende organisatsioon isegi minu kõrvus kahtlasena kõlas ning mina siin kui teaduseksperiment laua külge aheldatud olin. Sest kokkuvõttes: nad isegi ei teadnud, et elus olen.

Keegi koputas uksele ja Randalli pea nõksatas automaatselt hääle suunas. Kui lingile ei vajutatud, kergitas ta kulmu ja astus ise selle suunas. Juba enne, kui ta vaatas, kes seisab teisel pool, tundsin ärevust endas kasvamas. Püüdsin pead tõsta, et vaadata, aga kui Randall ukse lahti lükkas, ei näinud ma kedagi. Kes seal ka polnud, ei astunud ta lävele lähemale. 

Randalli silmad olid küsivad. "Nathaniel?"

Väikesed särtsatused tekkisid minu sõrmeotstes, levides mööda käsi ja selgroogu pähe, pannes mu silmalaud hetkeks selle löögist värelema.

"Ma pean sulle midagi näitama," kuulsin tuttavat häält minuni kandumas. See oli vaikne, aga ma tajusin iga hääliku kõla perfektselt, neid seejärel mõttes uuesti üle mängides. Ma ei taibanudki, milline kummaline rõõm mind tabanud oli, enne kui see kõik tema järgmiste sõnadega pühiti.

"Aga kata see jäledus kõigepealt ära. Ma ei taha sellele isegi otsa vaadata."

Sel hetkel olingi surnud. Sest see sõna oli lähim, millega kirjeldada tunnet, mis mind mattis.