"Ei ühtki sõna," käskis Randall nii vaikselt kui sai, et ikka veel koridoris seisev Nathaniel seda tähele ei paneks. "Ja ei ühtki liigutust." Ma ei tea, kui kindel ta minu sõnapidavuses oli, kui ta mu valge linaga kattis. Samas aga ei olnudki mul kavatsust talle meelehärmi valmistada.

Tegin ühe aeglase, pinnapealse hingetõmbe, vahtides lakke, enne kui riie minu vaatevälja varjas. Mida ma olin siis lootnud? Et Nathaniel kahetseb tehtut, või et tal hakkas minust kahju, et ta siia tuli? Miski justkui tõmbus mu südame ümber pingule, lugedes enda soovist sõltumata väikesesse ruumi sisenevaid pehmeid samme. Terve mu keha tundus surisevat soovist end lahti rebida ja tema juurde minna. See oli absurdne, ma teadsin, aga siiski üllatavalt raske eirata.

"Kas leidsid midagi?" küsis Randalli hääl.

Kuulsin tasast klõbinat. Nagu hulk plastmassitükke, mis üksteise vastu laksuvad.

"Ma käisin läbi kõik kaardid," lausus Nathaniel, "ja see on ausalt öeldes naeruväärne, mida ta siin teinud on." Poisi hääl ei peegeldanud ühtegi emotsiooni, mis oleks võinud olla tingitud minu kohalolust. Hetkeks mõtisklesin, et kui nad mind tõepoolest igast küljest jälgivad, kas nad on ka teadlikud mu südame tormakast tööst. Nathaniel oli mind tulistanud. Siiski ei teinud see mind tema suhtes külmaks; hoopis vastupidi, nagu näis.

"Neid on palju," kostis Randall, jätkates vestlust, mida olin sunnitud pealt kuulama.

"Rohkem, kui sa esialgu pakkusid. Adrian on nendega kõvasti tööd teinud." Veel erinevaid helisid, segatud sama tasase klõbinaga. "Sest vaata..." Kiire klaviatuuriklõbin. "Näed. Praktiliselt kõik on siin."

"Kõik?"

"Kõik, mis talle vähegi kasu võiks tuua, pluss terve hunnik pealtnäha tähtsusetut jama. Märgistasin iga kaardi ära ja vaatasin hiljem registrist järgi. Osa on isegi õpilaste projektid. Näiteks A4IEB553X," luges Nathaniel tähthaaval. "Või see siin, A8IEB239X, mis minu teada on üks Adriani enda esimesi õpilastöid. Muuhulgas leidsin veel seitse erinevat keelt." Mõni sekund vaikust. "Siin on F4IED042Y, mida tol päeval ka ise nägime."

"Need on teistsugused," märkis vanema mehe külm hääletoon.

"See viib mind järgmise punktini, millest rääkida tahtsin. Kõigepealt aga ühest teisest avastusest. Näed, see siin."

"Mis kaart see on?"

"Selles asi ongi. Ma ei suutnud välja uurida. Iga kaart paljastas oma olemuse niipea, kui nende sinu arvutis avasin. See oli aga hoopiski midagi muud. Arvuti näitas ka kaardile antud nime – Valefar 1-1."

"Valefar?" kordas Randall. "Põrgu valitseja?"

"Teda kujutati mitme peaga lõvina, või lõvina inimese või eesli peaga," lisas Nathaniel omaltpoolt. "Miks ta kaardile deemoni järgi nime pani, ei oska ma öelda. Kaardi ehitus iseenesest on lihtne, mis paneb mind arvama, et see ei saa kuuluda E- ega F-tüüpide nimekirja. Selle olemus jäi aga müsteeriumiks."

Randall kaalus mõne hetke oma poja sõnu. "Võime seda veel uurida," lausus ta tasakesi omaette. "Mis oli see teine punkt?"

"Teine punkt," sõnas Nathaniel, eelmise teema praeguseks kõrvale jättes. "Kõik need kaardid – kokku viiskümmend kaks – on korralikult ümber ehitatud. Ruumala on vähendatud peaaegu kolmandiku võrra, mis idee poolest peaks võimalusi piirama, aga muidugi toob see teatud kasu. Ka hoidik on samal eesmärgil teine." Ta toksis paar korda vastu kõnealust eset, tekitades taas jäika klõbinat. "Nüüd, vaadates kaartide sisemist ehitust lähemalt, pidasin uuendusi siiski ülimalt murettekitavaks. Antud F nelikümmend kaks on üks drastilisematest näidetest. Kaarti on võimendatud pea viiekordselt."

"Viiekordselt?" Tajusin Randalli hääles suurepäraselt talitsetud ehmatust ja skeptilisust. "Teoorias võiks see võrduda koguni kümne megatonni trotüüli lõhkamisega. Oled sa kindel?"

"Kardan küll." Nathanieli hääl jäi toonituks. "Adrian on liiga ahne, et hoolikus talle korda läheks. Asja lähemalt uurides aga pole ma kindel, et kaart sellist võimsust üldsegi vastu peaks."

"Kuni peab, on see siiski väga märkimisväärne relv," mainis Randall kibedalt. "Sa riskisid oma eluga sellele ette astudes."

Taipasin, et vestlus oli kaldunud minu suunas, ja surusin hambad kibestumusest kokku. Ma polnud halb, ja kohe kindlasti ei oleks ma Nathanieli ka oma elu hinnaga õhku lasknud. Mehe sõnad näitasid, kui vähe meie eelnev vestlus teda tegelikult mõjutanud oli, ning tundsin, nagu oleksin alguses tagasi. 

Nathaniel pomises midagi nii vaikselt, et minu nürinenud kuulmismeel seda kinni ei püüdnud. "Lähme edasi kolmanda punktini," kostis poiss uuesti häält tõstes, "ja see leid on kõige veidram. Nimelt on kaardid üpriski segi."

"Palun seleta."

"Paigal vesi settib. Need kaardid on liiga kaua seisnud. Asi pole aga ainult kaartides." Ta vaikis mõne hetke. Mõtisklesin, kas poisi silmad võisid olla langenud ka lauale, millel lebasin. Meenutades tema kommentaari ma aga kahtlesin selles, tundes veelgi suuremat emotsioonide tulva, kui tolle mõtte oma peas ka juba sõnadeks ümber tõlkisin.

"See tekitab küsimusi," lausus Nathaniel viimaks vaikselt. "Terve masinsüda on kahjustunud. Mitte aga füüsilisest kokkupõrkest ega ülekuumenemisest. Arvuti luges välja, et viimane käsk anti sellele robotile peaaegu täpselt seitse kuud tagasi. Lihtsustatult... ta on haihtumas."

Oli mitu pikka sekundit vaikust, mille jooksul halb eelaimus mul sees keerama pani. Lisaks olin segaduses Nathanieli viimase lause tõttu. Kui see just polnud suunatud mulle, võis see olla esimene kord, kui kuulsin teda viitamas minule kui 'tema' ja mitte 'see'.

"Haihtumas?" Randall kõhkles. "See võib olla põhjendatav, arvestades, et sellesarnast robotit pole varem loodud. Lisada veel liigdrastilised uuendused ja võimendused – midagi peab paratamatult valesti minema."

"See ei seleta, miks pole vastu võetud ühtegi käsklust," arvas Nathaniel. 

"Mida sa sel juhul pakud?"

"Ma ei tea!" Nathanieli hääletoon muutus kärsitumaks. "Kui just Adrian pool aastat tagasi ei otsustanud oma robotile võltsidentiteedi anda ja viimaks mind jälitama sokutada, enne kui pult Mariaani süviku kukkus, siis kardan, et ma ei soovi teadagi, kuidas see mind koolis veel jälitada suutis."

Kuulsin Randalli raskelt läbi kitsa suupilu välja hingamas. "Tegelikult, Nate, seoses sellega..."

"Mida?" Nathanieli toon langes kiiresti värvituks.

"Ma saadan ta eluvormi uuringule."

Taaskord järgnes pikk vaikus, mille kestel pidin end vägisi hoidma tagasi nihelemast. Randall oli neid sõnu öelnud ettevaatlikult, ja seda tõenäoliselt hea põhjusega. Isegi kui ma ei teadnud, mida antud uuring endast kujutas, kartsin poisi vastust.

"Miks?" See oli kõik, mis ta ütles. See oli äärmiselt toonitu, kui mitte väikese süüdistusvarjundiga sõna, mis pani mu lihased pingule tõmbuma.

"Johnil on alust arvata et ta ei pruugi olla nii... elutu kui esialgu arvasime."

"Nii elutu?" Midagi kriipis teravalt vastu põrandat. Peale seda oli Nathanieli hääle asukoht natuke liikunud, rääkimata veel, et muutunud. "See on robot," väitis poiss häält vaid pisuke tõstes, tõenäoliselt sundides end vaiksemaks. "Me teame vägagi hästi, kuidas need asjad käivad."

"Nathaniel, kuula mind." Randall ohkas, alustades rääkimist tasaselt. "Ta ei ole mingisugune loom. Tema keha on inimene. Me pole sellise olukorraga varem silmitsi seisnud ja me ei tea, kuhu siit tuletatud omadused küündida võivad. Ning see, et Johnathani avastus tema tihedat iseseisvat otsustusvõimet näitab, on vaid väike tõend sinu toodud leiu kõrval."

"Et see ei täida käsklusi?"

"Täpselt."

"Et see kõnnib ringi, tehes kõike oma tahtmise järgi? Tahad väita, et Adrian pidas oma robotit hävinuks, kui selle neljateistkümne kilomeetri kõrgusel lennukist alla heitsid, ega mõelnudki seda otsima minna?" Nathaniel kõlas pigem skeptiliselt.

Mina aga pilgutasin üllatusest silmi. Oli paljut, mille kohta oleksin soovinud küsimusi esitada. Praegu oli see siiski välistatud.

"Me ei tea veel, kuidas asjad sel päeval edasi kujunesid, Nathaniel. Mis ma aga tean praegu, on see, et me võime teha suure vea, kui uuringut läbi ei viida."

Nathaniel ei vastanud. Tundsin kahetsust, et ei näinud tema nägu ega osanud arvatagi, millised ta tunded võisid olla. Valge lina, mis mind kattis, ühtlasi ka eraldas mind kõigest ümbritsevast sellisel määral, mis oli minu jaoks selgelt liig. Taoline abitus oli mulle võõras ning seeläbi ka häiriv. Eriti praeguses olukorras.

"Randy." Nathanieli hääl oli pingutatud. "Ta on surnud. Me nägime seda ise."

Vaikus.

"Juhtkond hoiab sul niigi teravalt silma peal," jätkas ta mõne hetke pärast, enam sugugi mitte pahaselt, ent siiski oli tajutav tema hääle negatiivsem alatoon, mille varjamisega Nathaniel paistis vaeva nägevat. "Ma ei usu, et on hea idee anda neile veel põhjuseid sinu truuduses kahtlemiseks. Kõige targem oleks olnud selle süda hävitada niipea, kui selle kätte saime."

Sammud tulid minu suunas, kuid peatusid poolel teel. Kõlas Randalli otsustav hääl, mis ei soovinud vastuvaidlemist. "Uuring toimub."

Kuulsin veidrat häälitsust, mis pidi olema Nathanieli protest isa öeldu vastu.

"Kui tulemused on negatiivsed," lausus Randall, katkestades Nathanieli enne, kui too rääkida jõudis, "siis luban, et lõpetame selle."

"Aga..."

"Nathaniel." Randalli hääl oli muutunud rangeks. "Miski siin ei sõltu sinu isiklikust vihast."

Pinge õhus oli lausa tuntav. Surusin alla soovi riie endalt eemale tirida – sellest poleks niikuinii midagi välja tulnud, arvestades kui kindlalt ma jaheda metalli külge olin aheldatud. Kuulsin Nathanieli sügavat hingetõmmet, mis väljendas selget ärritust. Üheks lühikeseks hetkeks oli see ainus heli siin vaikses ruumis.

"Oli veel midagi, millest rääkida soovisid?" Vaatamata katsele leebemalt kõlada, olid doktori sõnad sama otsekohesed ja ranged kui varem.

"See on niikuinii juba haihtuv." Nathanieli sõnad olid surutud läbi hammaste, mis muutis need peaaegu sosinaks. "Kui sul ongi õigus, siis mis? Saadad selle pakiga tagasi Adrianile?"

Randallil polnud võimalustki oma poja vihasele märkusele vastata. Kuulsin taas teravat kriipimist kivist põrandal, millele järgnesid kiired sammud ja viimaks vali paugatus, kui uks kõvasti kinni löödi. See heli paistis õhus mõne lühikese hetke kajavat, enne kui jättis järele vägagi ebameeldiva ja kõrvumatva vaikuse. Vaatamata tema ärritusele ja vihale olin tabanud, mis oli selle kõige aluseks – Nathaniel oli haavunud millestki, mida tema isa oli öelnud. Nahast rihmad, mis mind kinni hoidsid, olid ainsad, mis takistasid mul püsti kargamast ja poisile järele tormamast. Vaatasin suunas, kus teadsin olevat selle ruumi pisike uks, nagu võiks ta iga hetk sealt uuesti läbi astuda ja minu juurde tulla.

Püüdsin osa õhukesest linast sõrmeotste vahele, nähes vaeva, et see randmeid liigutamata piisavalt palju alla tõmmata, et silmad nähtavale tuleksid. Kui see mul viimaks õnnestus, jäi minu pilk pidama Randallil. Mees toetus ette sirutatud käega vastu seina ukse kõrval, samas kui teine käsi oli tõstetud ta ninajuurele. Tema silmad olid kinni pigistatud, sügav korts kulmul. Mees näis tõsimeeli kahetsevat oma sõnu. Ta seisis seal niiviisi pikalt. Viimaks aga hingas Randall sügavalt sisse ja välja, keerates end ringi ning langetades oma väsinud silmad minule.

Hoolimata kõigest tundsin ma muret; nii tema kui Nathanieli pärast. Randall märkas seda ning tema kulmukortsutus süvenes.

"Ta on vihane minu peale," laususin vaikelt. "Mitte sinu."

Mees silmitses mind hetke hindavalt, enne kui ohkega tagasi eemalseisva leti ette toolile vajus. "Tõepoolest," kostis ta sama väsinult kui välja nägi. Tema vastus aga ei tekitanud minus rahumeelt, nagu olin oodanud. Minu lause oli pidanud olema lohutus.

Pöörasin pilgu lakke, kartes emotsioone, mida ma siiani veel hästi ei mõistnud. "Kas teie vihkate mind samamoodi?"

Randall kaalus oma vastust. "Ma isegi ei tea, kes sa oled," sõnas ta tasaselt, kuid siiralt. "Ma vihkan meest, kes sinu selliseks tegi."

"Adriani?" See nimi oli läbi käinud piisavalt tihti, et selle järelduseni jõuda. Randall noogutas. "Kes ta on?" Meenutasin kooli arvutis nähtud kummalist lehekülge lühikese tulba nimedega. Lisaks Templetonidele olid seal olnud nii Johnathan White kui Adrian Freeman. See pidi olema see Adrian, kellest jutt, ilma kahtluseta.

"Adrian oli üks teadlane meie osakonnast, kes läks oma soovidega liiale."

"Mida ta tahtis?" küsisin hellalt, otsustades liikuda oma vastusteni samm sammult.

"Seda, mida inimesed läbi aegade alati on tahtnud," vastas mees mõrult. "Võimu. Raha."

"Kas ta siis sai, mida ta soovis?" uurisin.

Mees silmitses mind pikalt, nägu ilmetu. "Peaaegu. Kasutades ära meie organisatsiooni avastusi asus ta salaja ehitama relva, mis kõik tema soovid täitma pidi."

"Relva?"

"Võimsaimat relva, mis iialgi inimeste käsutuses olnud. Seda poleks kunagi tohtinud olemaski olla." Tema külmade silmade ilmetu pilk seisis ikka veel minul, kui mehe viimane sõna minu kõrvus kajas. "Sind"

__________

Laulu otsides vaatasin sõnu üksipulgi läbi, et see jutu sisuga vähekenegi kokku langeks. Omad kaudsed sidemed ma antud Ellie Goulding'i  laulu ja selle järju (peamiselt Nate'i tunnete) vahel ma isegi tegin. Kas nägite? Või olen see ainult mina? :D 

Plaanisin selle osaga tegelikult kaugemale jõuda, aga tundub, et Nathaniel ja Randy jäid liiga kauaks lobisema :p

Igatahes, ma panin ka tähele, et minu viimaste peatükkide juures on hinnete arv vähemaks jäänud. Kui see on minu harvade peatükkide tõttu, siis vabandust :/ Kool lihtsalt imeb minust energia välja.