Näperdasin ettevaatlikult niidiotsa, mis ereroosaks tõmbunud ja pisut paistes väljanägemisega nahast välja turritas. See oli veider – väga veider –, aga ühtlasi kummaliselt paeluv. Kus varem oli üle mu kõhu jooksnud hele joon, arm millestki kaugest selle läbipääsmatu mälestuste seina taga, oli nüüd näha musta niidi hõredaid pisteid. Iga punkt, kus too kohatu peenike võõrkeha väljus või sisse tungis, oli nahk pisut venitatud, pressitud esile mustade kriipsukeste vahelt. Mõtisklesin, kaua läheb aega selle paranemisega. Oli mul varem olnud kriimustusi või vigastusi, need jäljed kadusid alati justkui märkamatult. Ainult mööda kõhtu vertikaalis jooksev triip polnud kunagi hajunud. Nüüd oli see siis seletatud – arm oli sissepääs minu 'mehhanismile'.

"Kas mulle lubatakse nüüd vabadust? Kas te usaldate mind?" Tõmbasin särgi alla ning tõstsin pilgu mehele, kes paari sammu jagu lauast eemal seisis. Ta hoidis käes oma väikest tahvelalust, millele kinnitatud pabereid katsid tulbad ja tabelid. Tema huuled tõmblesid pisut, sünkroonis tema keskendunud meelega, kui ta luges. Mõni sekund hiljem tõstis Randall pilgu. Ta näis oma järgmisi sõnu valivat.

"Otsustada saab alles siis, kui tulemused on teada," lausus ta viimaks. Ta heitis pilgu tagasi tabelitele. "Reeglite korras peaksime su ise kohale toimetama, kuid ma rääkisin juhtkonnaga, et meid vaevast säästa." Ta madaldas häält. "Aga vastuseks sinu teisele küsimusele: mina pole ainus, kellelt küsida. Seetõttu tegin sinu süsteemi kahjutuks."

Kallutasin mõtlikult pead, silmitsedes meest uurivalt. Eemal letil seisis kummaline, umbes vaksakõrgune kaadervärk. Vaid aluse ja tagaseinaga, lisaks servi ja nurki kujutavate lülidega kast sisaldas alusest välja kasvavat tagurpidi U-kujulist traati. Traat oli läbi pistetud tihedalt kokku surutud mustadest plastiklaastudest – igaüks neist pisikene õhuke ruut. Oletasin, et need olid kaardid, millest Randall varasemalt oma pojaga oli kõnelenud.

Mees märkas, kuhu minu pilk oli langenud. "Täpselt," oli kõik, mis ta lausus – ja seda ilma suurema entusiasmita.

Keegi koputas uksele. Aga selle asemel, et avajat oodata, astus tulija sisse ilma pikemalt viivitamata. Pöörasime mõlemad pilgu ukseavas seisvale rõõmutule kogule.

Kiikasin kiirelt Randalli suunas, pooleldi oodates temalt juhiseid. Randall silmitses oma poega aga samasuguse ärevusega. Viimane kord polnud Nathaniel mind mingisuguse hinna eest isegi näha tahtnud. Aga siin ta nüüd seisis. 

Ruumis valitses pinev vaikus.

Mõni hetk hiljem – poiss hingas tugevalt läbi hammaste välja. Ta ei kõlanud rääkides vaenulikult; samas ka mitte just päris lustlikult. "Osakond neliteist teatas, et nad on valmis."

Pinevus lõppes hetkega, kui Randalli silmist ärevus kadus. Tundus, et ka tema oli kartnud hullemat. Mees noogutas õrnalt ning viipas paksule beežist paberist ümbrikule kaardikaadervärgi kõrval. "Võta see kaasa. Garret võib nende järele küsida."

Istusin oma lauaserval liikumatult, pooleldi soovides poisile järele tormata, pooleldi kartes tema kohalolu. Nathanieli ja Randalli väikesest tülist oli möödas mõni tund, võib-olla ka rohkem. Minu sisemine kell ei töötanud ning enamuse ajast olin veetnud siin ruumis omapäi. Küllap olid isa ja poeg oma asjad vahepeal läbi rääkinud, aga mina polnud siiani kindel, mis toimus. Praegu lootsin vaid, et ma uue konflikti keskmesse ei satu.

Olles ümbriku kätte võtnud ja selle lahtise otsa vahelt sisse piilunud, selle peale kulmu kortsutanud ning siis käed ristanud, raatsis poiss viimaks pilgu minule heita. Tema ilme ei muutunud, kui ta mind oma kohalt hindas.

"See on lahti," märkis ta viimaks ilustamata otsekohesusega.

Tore. Minust oli taaskord saanud 'see'.

Randall ei teinud poja vastumeelsust märkamagi. "Ta jalutab ise kohale. Kindlasti ei saa selles midagi halba olla?"

Nathaniel põrnitses mind terava pilguga. Tema sõõrmed laienesid, kui ta nende kaudu välja hingas, andes talle kummaliselt isegi ähvardavama mulje. Tundsin, nagu tabaksid mind tillukesed nõelad, üks teravam kui teine, kuniks poiss viimaks pilgu kõrvale pööras.

"Lähme nüüd," lausus ta letist eemale astudes. "Teeme selle ruttu ära."

Randall viipas mulle, et laualt maha tuleksin. Pingul nahkrihmad olid mu keha pisut tuimaks muutnud, mistõttu ma jahedalt metallilt nüüd alles esimest korda lahkusin. Kuigi olin olnud vaba juba vähemalt viisteist minutit, lõid jalad kokkupuutel maaga minu all kõikuma. See oli veider tunne; sama harjumatu kui siiani kadunud telekineesivõime puudumine.

Oleksin siiski suutnud tasakaalu säilitades Randallile järele koperdada. Tagasi vaatamata astus tema parasjagu välja koridori. Minu suureks üllatuseks aga seisis Nathaniel mõne pika sammuga juba minu kõrval. Tardusin instinktiivselt paigale, osaliselt kindel, et tal midagi õelat plaanis oli. Selle asemel saabus midagi hoopis ootamatut – Nathaniel sirutas käe minu taha, toetades mu selga. Tema puudutud oli õrn – täpselt piisav, et hoida mind kukkumast kui see oleks pidanud juhtuma.

Tõstsin aeglaselt pea, et talle otsa vaadata. Ma ei usu, et ta on kunagi varem mulle nii lähedal seisnud. Vähemalt mitte peale seda mälukadu. Nathaniel vaatas küll vastu, ent tema pilk oli kui kivist. Sama loetamatu kui puhas paberileht.

Ärevusele vaatamata säilitasin kontrollitud hoiaku.

"Ma peaksin olema võimeline ise kõndima," sõnasin, tõmmates vastumeelselt pilgu tema pruunidelt silmadelt, et vaadata alla, oma ebakindlate jalgade poole. "See tunne on veider. Nagu oleks osades närvides lühis."

Nathaniel surus vaevaliselt ohke alla. "Liigu. Saab sellega kiiremini ühele poole."

Poiss ei kõlanud sugugi nii vaenulikult kui oleksin oodanud. Muidugi oli ta ka osav emotsioonide varjamises, mida ta kahtlemata tegi ka praegu. Siiski lasin endal veidi lõdvestuda, kõndides Nathanieli toel, kes minu kõrvalt ei lahkunud, välja koridori. Randall ootas meid veidi maad eemal ning paistis niisamuti oma poja käitumisest üllatunud, kuigi ei öelnud sõnagi. Vaikisime terve lühikese tee hämara trepikojani, kus järsud astmed meid korruse võrra üles viisid. Meie ees oli järjekordne steriilne hele koridor. Nagu haigla – selle järgi, mida televiisorist olin näinud. Ise polnud ma üheski viibinud.

"Miks sa kaasa tulid," küsisin viimaks tungivast uudishimust, Nathanielile pilgu heites. Ta oli vahepeal oma käe tagasi võtnud, ent kõndis siiani minule kahtlaselt lähedal.

"Ma pean teadma."

Silmitsesin teda küsivalt. "Tulemust? Keegi pole mulle veel öelnud, mida minuga tehakse."

Nathaniel vaikis.

"Nagu ma aru sain, selgitab see, kas olen elus, jah? Te arvate, et olen vaid robot."

Nathaniel vaikis siiani, ent tema lõug liikus, justkui krigistaks ta hambaid. Või mõtleks, mida vastata. Aga ta ei teinud seda.

"Miks ma midagi teha ei saa?" viisin teema hoopiski kõrvale. "Need nii-öelda võimed, ma mõtlen. Ma enamuselt ei kasutanudki neid, aga ilma nendeta tunnen end millegipärast nii piiratult. Ja mu keha tundub nõrk."

"See peaks tunduma surnud." Nathanieli hääl kõlas külmalt. Ta tõmbas pea pisut õlgade vahele, jättes mulje, et midagi teda kangesti häiris. Võisin arvata, mis selleks olla sai. Poiss jätkas enne, kui uue teemakursiga lagedale jõudsin tulla. "Sinu 'võimed' on sinult eraldatud. Need kaardid, millest Randyga rääkima tulin? Need olid sinu 'võimed'. Organisatsioonile on need kasutud ja lähevad hävitamisele."

See oli selge märk, et ta ei soovinud vestelda. Pöörasin pilgu ette, kus Randall meist paar meetrit eespool kõndis. Kindlasti kuulas ta pealt. Mõtlesin mainitud kaartidele. Kahjutunne polnud emotsioon, millega eriti tuttav oleksin olnud. Idee, mida nende igavene puudumine tähendaks, oli aga võõrastav.

Randall peatus. Ta avas paremat kätt jääva metalse ukse, mille peal seisis must number 14. Olnud andnud meile märku siseneda, tuli mees ise meie järel.

Meile avanev ruum oli mingil määral sarnane tollega, kus mind aheldatuna hoiti, kuid suurem. Palju suurem. Kaugema seina ääres olid kahetoonilised, valge ja sinisega kapid, mis moodustasid heleda leti. Nende kohal seisid omakorda seinakapid, mis kokku jätsid mulje, nagu viibiksime avaras köögis. Paremal olid töölauad arvutitega – seekord minule tuttavama väljanägemisega – ning mõnel pool laudade all arvukad sahtlid. Vasaku seina juures nurgas seisis vaid üks kõrge kapp, mille kõrval ukseta läbipääs kõrvalruumi. Toa keskel ilutses hiiglaslik pilkupüüdev valge aparaat, ulatudes peaaegu laeni. Selle pind oli voolujooneline, umbes pea kõrgusel masina keskel üksainus must ekraan, mille all väheste nuppudega klaviatuur. Rohkem keerukust oli suure aparaadi ees: lai terasevärvi ristkülik põrandas, mille kohal laes suur ümmargune ketas lülilise kõvera jala küljes. Ristküliku kõrval seisis madal alus, mis hoidis igasugu suure aparaadiga ühenduses olevaid juhtmeid ja torusid.

Ühe arvuti ees istus ligikaudu kolmekümnendates meesterahvas, kes meie sisenedes tõusis. Tema juuksed olid tuhmjad blondid, silmad helesinised, vaatamas mind selge uudishimuga. Randalli tervitades astus ta meie suunas ning ma nägin lugeda tema nimesildilt Dr. Garret Gordon.

"Johnathan seletas mulle oma teooriaid," lausus mees Randallile, pööramata minult oma uurivat pilku. "Ma näen, et te usaldate teda. Erimeetodeid pole sel juhul tarvis?"

Nathaniel ulatas raske ümbriku Garretile, kes selle vastu võttis.

"Mida mina usaldan, ei oma praegu tähtsust," vastas Randall. "Olukord on kontrolli all. Soovime uuringuga vaid kiiresti ühele poole saada."

Blond mees noogutas. "Aga muidugi. Tulge edasi."

Meid juhatati ruumi keskel asuva suure aparaadini. Garret astus klaviatuuri ette, asetades näpu ühele selle vähestest nuppudest ning hoides seda all. Hakkas kostuma ühtlane madal heli. Põrandas asuv ristkülik liigahtas, tõustes tasapisi kõrgemale, hoituna altpoolt jämedast diagonaalsest jalast. See peatus ning blond mees liikus lauale lähemale, kohandades selle kõrgust nüüd käsitsi. Silmitsesin vahepeal plaadi servade alt paistvaid metallist aasasid, seejärel punakaid jälgi oma randmete ümber. Heitsin pilgu Nathanielile, ent poiss ei vaadanud enam minu poole.

Vahepeal oli Garret lauajalga peidetud sahtlist haaranud suure valge riide. Ta tõmbas õhukese madratsi laua peale, kinnitades selle kummist servad metallist plaadi alla.

Randall viipas mind lähemale.

"Heida siia pikali," lausus ta, kuniks teine doktor eemalt aluselt ettevaatlikult juhtmed haaras, vältides nende segiajamist. Tegin, nagu öeldi. Mõni hetk hiljem kummardas Gerret minu kohale. Ta palus mul pead kergitada, et juuksed eemale lükata. Seejärel, asetanud kõik juhtmed ja traadid mu kõrvale, asus mees neid piinliku täpsusega ümber minu pea paigaldama. 

"Te ei seo mind seekord kinni?" küsisin, mõtiskledes, kas nad võisid selle unustada. Garret peatus momendiks, et mulle otsa vaadata. Mehe silmades peitus siiras uudishimu.

"Ei," lausus ta mõni hetk hiljem. "Mulle öeldi, et seda polevat tarvis." Ta heitis pilgu Randallile. "See on tõepoolest huvitav. Kas te võib-olla saaksite..." Garret osutas juhtmetele ning Randall paistis aru saavat, mida teine mees silmas peab. Blond doktor astus tagasi ja Nathanieli isa jätkas tema tööd, paigaldades juhtmeid nüüd ise.

Mõneks ajaks oli ruumis vaikus. Garret oli Nathanieli toodud ümbrikust leidnud paksu kaustiku, mida ta huviga uuris. Ta lausus: "Ma näen, miks Johnathan sellisele järeldusele jõudis. Selle põhjal, mida mina siit andmetest välja loen, paistab tõenäosus üsnagi suur. Kuid ma pole endas väga kindel – tal on omadusi nii elusolendilt kui robotilt. Nagu mingisugune hübriid."

Arvan, et kuulsin Nathanieli turtsatamas, kuid Randall ei lasknud mul pead liigutada, et poisi poole vaadata.

"Ehk laseme arvutitel analüüsida," kuulsin teda siiski ütlemas. Garret vaatas suunas, kus Nathaniel seisis. Kommentaar oli öeldud pisut ebaviisakal toonil, ent keegi ei teinud selle kohta märkust.

Vahepeal hakkas Randall oma peene tööga valmis saama. Ümber minu pea, jooksmas üle mu lauba, oli metalltraat, mille küljes regulaarsete vahedega pehmed punktikesed. Nagu mulle oli tundunud, oli ta nende külge kinnitanud arvukalt peeneid juhtmeid, mis jooksid igal pool ümber minu pea ja läbi mu juuste. Mingisugused külmad kettad olid veel ka mu oimukohtade juures ja paratamatult pidin mõtlema, kui palju see kõik mulle robotlikku muljet juurde andis. Peeglit mul siin kahjuks ei olnud.

Garret tõmbas meie kohal kõrguva tagurpidi taldriku lähemale, minu pea kohale. Randall astus tagasi, kui Garret taas klaviatuuri ette seisis. "Nüüd läheb mõni minut aega," lausus ta, "kuni arvuti andmeid töötleb."

Nii läkski, et kõik jäid vaikides ootama. Blond doktor luges kaustikut, mis võis tõenäoliselt sisaldada kõiksugu üksikasju minust ja mu keha 'mehhanismist'. Randall ning Nathaniel seisid eemal, sõnagi lausumata. Silmitsesin oma pea kohale kaarduvat ringi kujutist. See oli kui üks suur, külm silm, mis ainiti vastu vahtis, tundmata ühtki emotsiooni. Nagu robot.

Jõudsin alles nüüd arusaamisele, et neil võis olla õigus; rohkem, kui ma varem tõeseks pidasin. Mis siis, kui uuring peaks näitama, et olengi vaid masin? Oli võimatu öelda, kuidas nende tuvastamistehnoloogia töötas. Kui nad peaksid mu 'eluküünla' kustutama, nagu Randall oli lubanud – minu välja lülitama –, mida ma siis enam tunda saaksin? Ja kas ma kardaks? Vastus: ei. Hirm oli mulle võõras. Emotsioonid olid mulle võõrad. Kuigi viimasel ajal seda üha vähem.

Tundetu silm ei jätnud minu põrnitsemist. Ometi oli ju selles vähem elu kui minus.

Viimaks juhtis Garret meie tähelepanu väikesele tumedale ekraanile. Randall astus lähemale, minu kõrvale, samas kui Nathaniel säilitas oma positsiooni kuskil minu pea taga. Heitsin pilgu ruudule. Sel seisis valge kujutis, pisut pehme, justkui õhukese udukihi all, ent samas terav ning arusaadav. Tundsin ära inimpealuu. See oli röntgen. 

Ühe keskmise, terve inimese koljust eristas seda siin aga üks väike pisiasi. Valge luu taustal, silmadega umbes ühel tasandil, oli heledam, kergesti nähtav ristkülik. Umbes sõrme pikkune ja sellest poole väiksema laiusega nelinurk näis olevat lapik. Ma ei raatsinud uskuda, et see asetses pelgalt naha all. Ristküliku allserva keskelt, selgroo poole, jooksis välja peenike niitjas triip, selle lõpp kadumas ekraani piiridesse.

Vaikus ruumis jätkus ning keegi ei teinud nägu, nagu ollakse nähtust üllatunud. Järeldasin siis, et midagi on veel tulekul. Ja mul oli õigus. Umbes minut või paar hiljem hakkasid röntgenpilti katma õhukesed kihind värvi – tuhmid rohelised, sinised, kollased ja punased. See meenutas mulle Paco majas televiisorist vaadatud loodussaateid. Värvid tähistasid rohkem ja vähem aktiivseid piirkondi. Praegu oli mul aga raske meenutada, kummad värvid mida tähendasid.

Lisaks vilkuvatele 'aktiivsus'-värvidele märkasin veel, kuidas ühel hetkel hakkas kogunema midagi pildi keskele, kolmanda silma piirkonda. Esialgu oli see hele, kuid kogus siis tuure – tuhmide värvide taustal erksana paistev helesinine udune kogum, mis iga sekundi tagant asukohta vahetas, lainetades, tõmbudes suuremaks ja õhulisemaks, siis väiksemaks ja tihedamaks, säilitades servades tugeva läbipaistvuse, keskel aga peaaegu täieliku erksa tooni massi.

Sellel kummalisel vaatepildil õnnestus enneolematult hästi minu nürinenud tähelepanu endale tirida. Märkasin hilinemisega, kuidas kõik teised ruumis hinge justkui kinni hoidsid. 

Doktor Garret Gordon oli esimene, kes kõneles.

"Keegi meist peab hakkama juhatusele aruannet kirjutama." Mees säilitas täieliku rahulikkuse ja enesekontrolli, mille läbi oli esialgu raske öelda, mida ekraanil näidatu tähendas. Garreti silmad, kui ta mind vaatama pöördus, olid aga täis sootuks uut laadi ärevust ja uudishimu. Nagu oleks miljon küsimust ühekorraga tema meelel.

Teisena reageeris Randall, kes valjult välja hingas ning käe näole tõstis. Liigutus andis aimu, nagu oleks just mõni suur koorem tema õlule lasunud. Nagu ei teaks ta, mida sellega nüüd peale hakata.

"See ei ole tema."

Hääl oli vaikne, peaaegu sosin. Kuigi emotsioone oli seal raske tabada, arvasin, et tajusin õhkõrna varjundit meeleheitest.

Randall tõstis pea. "Nathaniel..."

"See ei ole tema!" Seekord valjem. Rohkem raevu.

"Võimalus oli õhkõrn!" Kuigi Randall tõstis häält, ei olnud seal viha. "Johnathan seletas meile just seda. Mul on kahju, Nathaniel. Meil kõigil on. Aga nüüd peame me..."

Nihutasin end pisut, et Nathanieli näha. Juhtmetest hoolimata kergitasin pead ning tõstsin end toetuma küünarnukkidele. Nathanieli pilk oli minule tardunud; ta paistis vihane, kurblik, ehmunud ja isegi paanikas, seda kõike üheaegselt.

"Ei, Randy!" hüüdis ta, oma isa katkestades, ehmatades oma valju tooniga kõiki ruumisviibijaid. Tema silmad vilksatasid Randallile, siis tagasi minule ning jätkasid seda edasi-tagasi hüplemist iga natukese aja tagant. "Sa tead juhatuse käsku. Sa pead selle lõplikult deaktiveerima."

Vanem mees sulges silmad, raputades aeglaselt pead. Ta kõneles vaikselt: "Sa oled vihane, aga sa ei tohiks seda nii mõtlematult välja elada." Ohates lisas ta: "Sa tead, et ma ei saa seda teha. Mitte nüüd."

Sellised sõnad paistsid Nathanieli vaid rohkem vihastavat. Isegi kui minu mälu ulatus vaid poole aasta kaugusele – isegi kui ma olin robot –, oli poisi raev ning otsekohesus nii võõras ja ehmatav. Sugugi mitte selle Nathanieli moodi, keda tean, et olen kusagil kauges minevikus tundnud.

"See ei muuda midagi. See ei tähenda midagi!" Poiss osutas väriseva sõrmega ikka veel liikuvale värvikogumine väikesel ekraanil. "Kuniks see siin majas viibib, on terve organisatsioon ohus. See tuleb hävitada."

Randalli hääl jäi tasaseks. "Me ei saa võtta elu."

"Sa ei saa seda ka päästa." Nathanieli nägu muutus tasapisi külmaks ja kalgiks maskiks, mille taha ta kõik oma ülejäänud emotsioonid kuhjas. "See on haihtuv. Ta ei saanud ennist korralikult püstigi seista! Kui sina pole nõus seda deaktiveerima, kannan hoolt, et juhatus selleks kellegi teise määraks. Kasvõi minu."

Nende sõnadega marssis ta uksest välja, jättes meid aina venivasse piinlikku vaikusesse. Vahtisin kinnist ust, mille Nathaniel pauguga kinni oli löönud, suurte silmadega. Ta vihkas mind. Ja see oli valus. Kuid oli ta tõepoolest oma isaga nii vaenulik?

Randalli näol valitses piinatud ilme. Tema poeg ei olnud enam sama inimene, ning ta ei teadnud, mida teha. Mingil viisin mõistsin seda täielikult.

Garret astus lähemale. "Saadan juhatusele oma aruande esimesel võimalusel. Ma teen, mis suudan, et aidata."

Vanem mees noogutas vaevu. "Tänan." Siis pööras ta pilgu minule. "Angeline... sul oli õigus."

________

Üks laul siis ka minu lemmikesitajalt :D

Niisiis, aega võttis, aga kohal see on. See ikka peamine, eks? 

Ootan vastukaja (: