Värvitus koridoris valitses nukker vaikus. Vaid Randalli aeglane, läbi kitsa huultepilu käiv kohati ebaühtlane hingamine julges sellele piinavale hääletusele vastu hakata. Ent heli oli nõrk ja jäi alla, hajudes juba esimese paari meetri teekonnal. 

Silmitsesin teda laitmatult valge seina ääres seistes liikumatult, säilitades oma robotliku kannatlikkuse. Nathanieli isa istus madalal, pehme halli voodriga pingil, mis oli selles haiglataolises koridoris ainus ja kuidagi eksinuna näiv ese. Mehe nägu oli peidetud käe varju; ta oli nähtavalt rusutud. Peale Garreti uurimisruumist väljumist polnud ta öelnud sõnagi, ning see tekitas minus muret. Olime just saanud teada, et ma tõepoolest – kuigi robot – olen elav ning mõtlev olend. Nüüd aga kerkis minus kahtlus, kas see tähendab üldse head.

Peale pikka mõtisklust tõstis mees aeglaselt pea. Tema pilk oli kinnitunud eimillelegi otse ees. Ta ütles, hääl vaevu üle sosina: "Ma poleks kunagi uskunud, et asjaolud sellisele teele pöörduvad." Ta näis seda lausuvat tühjale õhule. Sellegipoolest nihkusin vastamiseks pisut lähemale.

"On see siis halb?"

Randall raputas pead, kuid ma polnud kindel, kas võtta tema vastust tõena. Astusin pingi vasta, laskudes mehe ette ühele põlvele.

"Randall... Alates hetkest, kui Nathanieli nägin, ma teadsin, et temas on midagi tuttavlikku." Puudutasin õrnalt mehe kätt. "Mäletan emotsioone. Sooje emotsioone. Selliseid, mis paistavad nüüdseks võõrastunud, kuid mida avastan tema läheduses taaskordselt." Randall vaatas mind teraselt, silmis ebakindlus. Jätkasin: "Ma polnud esialgu kindel, aga arvan, et tean ka teid. Rääkisite, et keegi Adrian olevat mu loonud, kuid miski jääb puudu."

"Randy," lausus ta. "Sa ütlesid mulle Randy, kui ennist all viibisime."

Tagasi mõeldes meenutasin, et nii oli see tõepoolest olnud. See on hüüdnimi, mida ka Nathaniel oma isa kohta kasutas.

"Tule," lausus mees end ootamatult püsti ajades.

Kätt mu õlale toetades juhtis ta mind mööda koridori edasi. Liikusin kuulekalt kaasa. Vaatamata teda äsja vallanud raskele meeleolule oli Randalli sammus nüüd sihikindlust, mis meid loetud minutitega korruseid ja koridore kaugemale viis. Kui mu suunataju juba korralikult segi oli aetud, peatus mees väikese halli ukse juures, mille keskel ruudukujuline mattpinnaga aken. Sisse astunud ning ukse meie järel sulgenud, suundus Randall otse paberite alla mattunud kontorilaua juurde. Vaatasin pisikeses ruumis ringi kuniks tema sahtlites soris. See pidi olema Randalli kontor või töötuba. Minust paremal seisis nurgas kahekohaline pruun diivan, teist seinaäärset katsid madalad sahtlitega kapid ning taga nurgas, laua kõrval, oli kõrgem riidekapp. Korrast ei saanud siin rääkidagi; kõik kohad olid pabereid täis, mõned koguni maha laiali pillatud. Lauanurgal seisis mitu ühekordseks kasutamiseks mõeldud joogitopsi, tumedad kuivanud sõõrid mööda sisekülge jooksmas. Valge villane kampsun rippus tooliseljalt alla, ähvardades iga hetk maha libiseda.

See oli ka esimene ruum seni, kus nägin akent. Selle taga laius hämar ning tühi maastik, kaugemal metsapiir. Taevas oli indigosinine, taamalt pisut kollaka kumaga. Üksik hele täht vilkus horisondil. Oli varahommik. Ühtäkki mõistsin, et mul pole aimugi, kus piirkonnas hetkel viibin. Kaua olin Pacost ja õdedest juba eemal viibinud? Kas nad muretsevad?

Randall astus lähemale, käes väike kandiline paber. Foto. Nägin vaid selle valget tagakülge, kui ta seda minu poole välja hoidis.

"Võta," lausus ta, kui paberit arusaamatult silmitsesin. "Kuigi juhtkond pole oma otsust veel teatanud, arvan mina, et oled osa tõest ära teeninud."

Võtsin pildi vastu, kuid tundsin ärevust. Aimasin, et võin saada teada killukese oma varasemast elust – kui mul üldse oli üks enne Adriani käest pääsemist. Aga ma ei saanud ega tahtnudki mineviku eest põgeneda. Soovimata kauem viivitada, pöörasin foto ringi.

Randall silmitses mind vaikides, kuniks pildi sisu enda mällu söövitasin. Seal oli kaks inimest. Nathaniel, paar aastat noorem, silmis ning huulil ehe naeratus. Ta kandis öömusta ülikonda ja punast lipsu, seistes mingisuguse suure ehitise, tõenäoliselt koolimaja ees. Nathanieli kõrval, poisi käsi ümber tema õlgade, seisis temaga umbes samas vanuses tütarlaps uhkes punases kleidis. See tüdruk naeratas laialt, näidates oma säravaid valgeid hambaid. Tema punased juuksed olid vahvlilokilised ning pea taha suure klambriga üles seatud. Temagi oli noorem kui nüüd, ent vaatamata pisikestele erinevustele polnud kahtlustki, kes ta oli. Vaatasin fotot päranisilmi, hing ühtäkki kurgus kinni. 

"See olen mina," laususin hämmeldunult, suutmata pilku pildilt rebida. Mul oli õigus olnud. Mina ja Nathaniel... me olime olnud lähedasemad. Kord, kunagi ammu, oli elu olnud ilus.

Kuid Randall raputas pead. "Ei," ütles ta. "See on Mariss."

See sundis mind üles vaatama. Otsisin mehe pilgust midagi, mis reedaks tema mõtteid. Enda üllatuseks nägin seal vaid sügavat kurbust ning leina.

Randall ohkas väsinult ning läks tagasi laua juurde, et toolil istet võtta. Vaatasin kordamööda pildile ning temale otsa, püüdes taibata, mida see kõik tähendab.

"Mariss ja Nathaniel olid väga lähedased. Nemad kaks, mina ja Adrien – neljakesi moodustasime siin organisatsioonis grupi viiskümmend kaks. Umbes aasta tagasi kulges kõik veel hästi. Töötasime koos robotite masinsüdamete kallal, neid paigaldades ja pidevalt uuendades. Sel ajal ei teadnud ma veel, kes Adrian sisimas oli. Pidasime kõik teda oma sõbraks." Randall vaikis hetkeks. Ta tõmbas käega üle näo, nähes korraga kurnatud ja palju vanem välja. Ta jätkas: "Me ei märganud seda, kuid Adrian oli tegelikult täis ahnust. Organisatsiooni teadmised ja avastused olid ja on ikka veel küllaltki noored ning arenevad iga kuuga. Me ei märganud, et ta nägi neid avastusi kui võimu ja väe sümbolit. Kõik oli plaanitud ja valmis seatud enne, kui midagi aimatagi võisime. 

Ühel päeval, umbes aasta tagasi, jäi Mariss hilisööni laboratooriumi. Me ei tea kindlalt, mis sel ööl juhtus, kuid arvame, et ta nägi Adriani ning jälitas teda, sest teine pidanuks sellisel ajal oma ruumis viibima. Mariss võis teada saada, mis plaanid Adrianil on, ning püüda talle mõistust pähe panna. Ent oli juba hilja. Adrian polnud nõus alla andma, ning kohe kindlasti polnud ta valmis, et Mariss ta üles annaks. Me arvame, et just seepärast ta Marissi tappiski."

Kuulasin aina süveneva halva eelaimusega. Punasejuukseline tüdruk pildil oli nii elurõõmus. Tundus täiesti arusaamatu, kust võib tulla iha tappa, isegi kui see on oma unistuste kaitsmiseks. Kõhedakstegev oli ka meie seotus. See naeratus, silmad, need pehmed näojooned... kõik olid samad mis minul. Tegu ei saanud olla juhusega.

"Aga Adrieni teod ei piirdunud vaid selle jõhkrusega," lausus Randall. "Robotid kui sellised, mida meie oleme loonud, oleksid võimelised palju enamaks, kui oleme siiani lubanud. Vaid ettevaatlikkus pole lasknud meil kiirustada. Adrian neist piiridest ei hoolinud." Rääkimine näis mehe jaoks raskemaks muutuvat. "Roboti võimsus oleneb suurel määral kasutatava keha loomulikust intelligentsist. Oleme teinud katseid koerte, jäneste ja sigadega. Paljude loomadega. Isegi šimpansite ja delfiinidega. Aga Adrian... tema kasutas... ta..."

"Inimkeha," sosistasin, tundes ootamatut värinat endast läbi käivat. See justkui naelutas mu paigale, jättes mu keha surisema ja tundlikuks. Nagu tajuksin iga enda rakku. Šokk arvasin see olevat. Mina. Mina olingi Mariss.

Randall noogutas mu järelduse peale. "Ta kaotas igasuguse inimlikkuse. Ta lõi inimkonna tugevaima relva minu tütrest."

Nõrgestatud meel võttis aega, et seda informatsiooni seedida. "Aga kui mina olen Mariss..." alustasin.

"Mariss on surnud," lausus Randall külmalt. "Tema hing on igaveseks lahkunud. See, mis on selle keha sees, see noor, mitte isegi aasta vanune vaim, oled sina. Angeline. Sa oled uus isiksus Marissi kehas."

Minu silme ette lõi pilt sinisest udukogumist lainetamas mu pea röntgenpildil.

"Uurida hinge olemust ning selle kinnitust kehaga oli meie organisatsiooni algse loomise põhjus. Kuigi see on meile õpetanud, et lahkunud hinge ei saa tagasi kutsuda, oleme aastakümneid proovinud leida viisi surnute elustamiseks, kuni aina enam inimesi selle idee võimalikkuses kahtlema lõid ning uutele suundadele edasi liikusid. Kunstlikele kehade asustajatele ehk robotitele. Et kehas tekib uus hing... seda pole me varem näinud."

Nüüd meenus mulle Nathanieli reageering, kui too lainetav sinine kogu ekraanile oli tekkinud. Ta ütles, et see pole tema. Et see pole Mariss?

"Te olete selles kindel?" küsisin ettevaatlikkusega. "Et minu hing ei kuulu Marissile? Võib-olla on tegu vaid mälukaotusega?"

Randall raputas tujutult pead. Kuigi teadsin, et ta igatseb oma tütart, ei saanud ma jätta märkamata näpistustunnet, mida see tekitas. Ka tema oli oodanud midagi muud. Mitte seda. Mitte mind.

"Sinu hinge kujutis näitas noore lapse vaimu. See oli kiiresti arenenud. Taoline, mis nüüd võiks kuuluda paariaastaselisele. Lisaks olid hinge kujutise iseloomulikud jooned Marissi omadest erinevad." Ta noogutas. "Ma olen kindel."

Laskusin aeglaselt diivanile istuma. Ühtäkki sai kõik selgeks. Miks Nathaniel mind niiviisi vihkab ja pelgab mu lähedust. Olin kui kõndiv laip; pidev meenutus surnud Marissist, kes rääkis ja tegutses, aga võõra meele juhtimisel. Ning nüüd sai ta veel teada, et olen hoopiski teine inimene. Olin võtnud üle tema õe elu.

"See, et ma Nathanieliga kauget ühendust tunnen," laususin tasaselt, "tuleneb vaid Marissi mälestustest. Ma ei saa sinna parata, et alati tema juurde tagasi tahan minna. Aga need pole üldse minu mälestused kasutada. Need ei kuulu mulle." Tundsin enda sees õõnest tühimikku. See oli hirmutav tõdemus, et me polegi mõeldud koos olema.

Randall jälgis mind oma kohalt vaikides. Heitsin pilgu süles lebavatele kätele, tajudes, kuidas üks teine pisike detail selles loos mu alateadvuses näpistab. Võrdlesin kaht fotol naeratavat kogu. "Nii et ta on minu vend," kostsin, tajudes oma häält kui õhukese seina tagant, kummalise summutatud alatooniga. "Minu keha, tähendab, Marissi vend." See tundus mingitmoodi... vale. See võõras tõmme, mida Nathanielile mõeldes tundsin, oli see tõesti Marissi armastus venna vastu?

"Nathaniel ja Mariss ei jaganud ühte verd. Nad on mõlemad adopteeritud küll ühest lastekodust, aga tulevad erinevatest peredest."

Kuigi ma ei osanud seda seletada, tundsin sisimas kergendust. Ma ei pruukinud olla kindel, mida kõik need uued meeldivad ja hävitavad emotsioonid võisid tähendada, kuid arvasin, et olin pääsenud tõele lähedale. Need arusaamatud soovid ja mõtted, mis täidavad pea iga kord, kui Nathanieli näen, isegi ihad... Siduda seda kõike tõega oli valus ja joovastav üheaegselt.

Vaatasin Randallile uudishimulikult silma. "Kas Nathaniel teab...?" uurisin ebakindlalt, teadmata, kuidas küsimust sõnastada.

"Nad mõlemad mäletasid seda päeva. Nathaniel oli just saanud seitse, kui nad enda hoole alla võtsin."

Noogutasin vastuseks. Mõtlesin tagasi kõigile aastatele – isegi kui neid Marissi mälestustes ei näinud –, kui nood kaks üksteist tundsid. Juba lastekodus? Väikeste lastena? Minus hakkas tasapisi kohta võtma uus tunnetus. Teradega kett, mis kriibib seestpoolt ning poogib kaela väljast. Asi ei olnud selles, kas olin süüdi või mitte. Süü ei saagi enam tähtsust omada. 

Elan Nathanielile tähtsaks olnud inimese kehas nagu laipa elustav parasiit. Ta ei saa iial sellega leppida. Mõistsin nüüd täpselt, mis Nathaniel oma viimaste sõnadega silmas pidas. Võin olla elus, võin öelda talle, et mul on kahju. Kuid ta ei annaks alla. Ta soovib minu deaktiveerimist. Mu hävitamist.