Johnathan kummardus mu kohale. Kulm töösse süvenemisest sügavalt kortsus, paistis tema nägu harjumatult tõsine. Seda viga parandas peenike plastmasstoru, mida mees aeg-ajalt kasutas valedesse pragudesse sattunud vere eemaldamiseks. Vabade käte puudumisel hoidis ta juhet hammastega üleval. Mingisugusel väändunud moel andis see talle mulje, nagu püüaks John nende tõsiste silmade all tulla välja sunnitud naeratusega, mis kukkus välja enam kui kohmetult. Naeratasin ka ise. John heitis mulle veidra pilgu, koos sellega summutatud häälitsuse, millest polnud võimalik aru saada.

Natuke aega hiljem sai ta kandilise kaardihoidja raami paigutatud tühimikku keset mu taas lahtilõigatud kõhtu. Sel korral ma enam laua külge aheldatud polnud – vastav nõue tuli Randallilt ning oli kehtinud juba sellest korrast peale, kui viidi läbi mu 'eluvormi uuring', nagu siin seda kutsutakse. Siis, kui oli selgunud minu parasiitlik elutsemine Marissi kehas. John asetas kaardihoidjale õhukese metallist katte, paigaldas selle millegagi, mis nägi välja kui elektrooniline kruvikeeraja, haaras hammaste vahelt kätte toru, millega lõigatud naha juurest üleliigne veri imeti ja kattis kogu mehhanismi viimaks õhukese nahkse materjaliga. Ta eemaldas mu kõhunahka tagasi hoidvad klambrid. Niit ja nõel juba ootasid puhtal valgel kandikul mu kõrval, laua serval.

Oli möödunud nädal sellest, kui Nathaniel mulle ütles, et ma ei saa oma võimeid kandvaid kaarte enam tagasi. Nädal, kui ta vihaselt ja minu deaktiveerimist soovides Garreti tööruumist lahkus. Ma polnud teda peale seda enam kordagi näinud, ent nii Randalli kui Johni kinnitusel viibis poiss veel siin, kusagil selles hiiglaslikus ehitises. Väga täpselt ma teada ei saanud – mu vabadusel olid piirid ning trajektoorid koridorides terve nädala jooksul muutumatuks jäänud. Mul polnud aimugi, kas Nathaniel oli oma vihast üle saanud või kas see üldse võimalik oli. Seepärast kartsin ka oletada, mida ta arvab sellest siin. Kuigi mulle ei antud tagasi kõiki kaarte, oli algus siiski tehtud.

Jahe nõel läbistas ja sakutas mu nahka. Enda sees, kumisemas, kuulsin tasast kuid järjepidavat undamist, mis meenutas väga Paco majas olnud vana arvutit, kui sinna mõni plaat sisse sundida. Johnathani sõnul põhjustas seda heli Nathanieli kuulist tekkinud rike ja nii oli minu 'süsteem' unnanud ja üles kuumenenud kogu selle nädala vältel kui Randall, John või hoopiski mõni teine teadlane mu jälle lõhki lõikas ja mu programmiga jändas. Randall oli küll lubanud, et vaatab, mida selle probleemiga teha annab, ent tundsin, et tegelikkuses ootas ta vaid juhtkonna otsust – minu surm või elu.

Vaadates hõbedast nõela liikumas, lasin oma mõtetel hüpata sootuks teistele radadele.

"Anatoomiliselt ei saa see ju olla korrektne, ega?"

John tõstis küsiva pilgu.

"Kui minu sees pole muud kui metall, siis kuhu on pandud organid?"

Mees mõtles hetkeks mu küsimuse üle järele, ent siis tema suunurgad tõusid, vormides mehe näole poollõbusa, poolebakindla naeratuse. "Tegelikult täidab sinu masinsüda neid ülesandeid. Kui keha muudetakse robotiks... üleliigsed organid lihtsalt eemaldatakse. Osad hoitakse ka alles – aukude täimiseks. Peamised, mis lähevad, on soolikad."

Noogutasin, intrigeeritud selle veidra maailma veidratest külgedest. "See põhjendab, miks ma kunagi midagi süüa pole saanud. Kõik tuleb otsejoones üles tagasi."

John lõpetas õmblemist. "Mitte päris. Ma võin oletada, et Adri..." Ta köhatas, justkui korraga kohmetudes. "Et sinu magu on vähendatud või kinni õmmeldud. Aga nüüd aja end püsti ja ütle mulle kuidas end tunned."

Tegin nagu palutud. Undamine mu sisemuses oli hakanud vaibuma ning kõlas juba vaid kauge suminana. Tammusin jalgadel, lastes elul neisse tagasi voolata. Püüdsin tunnetada oma jõudu, et tagasisaadud programme ise aktiveerida, nagu John oli varem soovitanud.

Nagu välja tuli, olevat osad kaardid töötanud mu kehalise jõu korras hoidmisega. Tehnoloogia hoiab seda keha suremast ning ilma kaartideta, millele salvestatud programmid mu ajule signaale saadavad, oli see keha aeglaselt nõrgenemas. 

Nädalaga oli tasakaal aina suuremaks probleemiks hakanud. Oli meeldiv tunda end taas nagu varem.

"Teete te seda loomadega tihti?" küsisin. "Nokite soolikad välja ja panete metalli asemele? Kas loomkatsed pole mitte keelatud?"

"Organisatsiooni siseasjad on salastatud ka riigi tähtsamatele isikutele. Uurida, kas siin seaduseid järgitakse, ei saa lihtsalt." Ta eemaldas kordkasutatavad kummikindad kahe halvaendelise plaksatusega, ent naeratas siis sõbralikult. "Aga ei. Üks projekt on liiga kallis, et seda uisa-päisa ette võtta. Eksperimentides kasutatud loomad on alati kas surmavalt vigastatud või äsja hukkunud. Viimasel juhul peab transport olema kiire."

"Kõlab muljetavaldavalt. Isegi valitsusel pole aimu?" Vastu metall-laua serva toetudes keskendusin eemal letil seisvale veeklaasile. Nagu arvata võis, telekinees oli endiselt kadunud.

"Eks nad midagi ikka teavad." John kehitas õlgu. "Sõjavägi püüab meid endiselt värvata, kuid juhtkond on siiani visalt vastu seisnud. Tõenäoliselt läheb nii veel paar aastat, aga varem või hiljem ei saa me nende toetusrahadest ära öelda."

"Miks siis mitte kohe nõustuda?"

"Kujuta ette tagajärgi. Kui meie avastused maailmale teatavaks saavad, võiks iga suurem riik omale hävitamatu relva luua. Kui Adrian sinuga hakkama sai, muutusid meie juhtivad pead poole kinnisemaks. Juba tuumasõda võiks Maa hävitada. Mis aga saaks, kui panna võistlema mõnikond üleloomulike võimetega robotit..." Mees vaid vangutas pead ja ma aimasin, et taolise sõja tulemused ei oleks tuumasõjast kuidagi leebemad. See tõi mind tagasi küsimuseni, mis juba ammu mu mõtteid kummitanud.

"Kas juhtkond tahtiski minust seetõttu vabaneda? Midagi minusugust ei oleks kunagi pidanud olema loodud." Nii oli Nathaniel väitnud nädalavahetusel enne saatuslikku esmaspäeva, mil ta mind tulistas. Koolikaaslaste korraldatud pidu tundus nii ammuse mälestusena.

Johni pilk vilksatas minu suunas ja esialgu paistis, justkui ei teaks ta, mida öelda. Jätkasin: "Nad võivad seda teha praegugi, eks? Mu deaktiveerida. Nathaniel soovib seda." Need sõnad tekitasid minus kummalist pigistust.

"Selline oli esialgne käsk," lausus John viimaks. Panin tähele, et tema hääl muutus ebakindlamaks. "Randall esitas soovi käsk tühistada moraalsetel põhjustel, mina ja Garret koos mõne teise teadlasega toetame seda avaldust."

Aga miski polnud veel kindel. Seda polnud tarvis välja öelda.

"Ma tahaks Nathanieliga rääkida."

Johnathanile tuli mu soov üllatusena. "Nathanieliga?" Ta kõhkles. "Oled sa kindel?"

"Ma tunnen, et pean." Mitte, et teda ümber veenda. Tahtsin kasvõi lihtsalt vabandada. Teda näha. "Ma võin siit ruumist ju lahkuda, eks? Sa oskaksid mind temani viia?"

Kaartide tagastamine tuli Johnathanile praegu miinuseks. Võisin otse tema pilgust välja lugeda, et mul oli õigus. Kergitasin teda vaadates kulmu ja John ohkas.

"Kui mul on õigus, on Nate praegu treeningsaalis." Ta heitis mulle veel ühe kõhkleva pilgu. "Oled ikka täiesti kindel?"

* * *

Astusime alla paariastmelisest trepist, kreemjale linoleumpõrandale. Meie ees seisis lai valgustatud koridor, erinev kõigist teistest siiani nähtutest. Õhus oli õrnalt tunda kummalist lõhna, mida ma millegagi otseselt seostada ei osanud. Lae all undavad ventilaatorid töötasid lakkamatult. Parempoolne sein koosnes põrandast laeni klaasist, läbi mille võis näha teisel pool asuvat suurt saali täis higiseid poolpaljaid mehi ja veel rohkem treeningvahendeid. Tundsin oma süda kiiremini lööma hakkavat. Otsisin pilguga seda üht tuttavat nägu.

John viis mind mööda koridori edasi klaasist liugukseni. Treeningsaali astudes lõi meile koheselt näkku higihais. John krimpsutas vaevumärgatavalt nina ja mul tekkis tunne, et siin, lihaseliste ja musklis meeste vahel tundis ta end oma valges kitlis väga kohatult. Ruumi kaugema seina poole liikudes peatus ta poolel teel. "Tahaksin isiklikult veenduda, et ta midagi rumalat korda ei saada, aga kardan, et ma ei saa siia kauaks jääda."

Ma ei kartnud, et Nathaniel mulle haiget võiks teha. Mitte füüsiliselt. Tegelikult polnud ma sellele isegi mõelnud. "Saan ka ise hakkama, tänan."

"Annan mõnele treenerile siiski teada, et ta teil silma peal hoiaks. Nathaniel on väga... ettearvamatu, kas tead. Ma ei tahaks riskida."

Miski nendes sõnades käis mulle vastu, ent püsisin vakka. Noogutasin Johnile ning vaatasin, kuidas ta tuldud teedmööda eemaldus, enne kui asusin pilguga Nathanieli otsima. Mul võttis liiga kaua taipamaks, et John oli mu juba õigele teele viinud. Nathaniel seisis mu ees, paarikümne meetri kaugusel tagaseina lähedal. Ta oli seljaga ega teadnud mu kohalolekust.

Erutus pani mu südame aina tugevamini kloppima. Ainus, mida oskasin selle seletuseks tuua, oli Marissi mälestus temast. Selle nädalaga olin hakanud uskuma, et Marissi keha oli see, mis tundis Nathanieli meie esimesel kohtumisel ära. Marissi keha igatses teda, ja kuna ma elasin nüüd siin, igatsesin teda ka mina.

Hakkasin aeglaste sammudega tema suunas liikuma.

Ta seisis laest rippuva raske poksikoti ees, kandes lohvakaid musti pükse ja valget särki, kuid isegi nii olid tema lihased iga nähtava koha pealt selgelt välja joondunud. Tema rusikas käed olid seotud valgeisse sidemeisse. Ta seisatas, pilk kinnitunud sihtmärgile, hingas sügavalt sisse ja andis vasaku rusikaga nii tugeva hoobi, et ma polnud kindel, kas isegi mina sellist üle elaks. 

Jäin temast paar meetrit tagapool seisma, lastes tal kotile veel mitu hoopi anda, enne kui tema nime hüüdsin. Nathaniel peatus ja seisatas hetkeks. Ta lõi rusikaga veel viimast korda kesk rasket kotti ning pööras end siis rahulikult küljega minu poole. Poisi pilk rändas minust üle, pealaest jalatallani.

"Hei." Keegi pidi selle vestluse algatama ning Nathaniel selleks nähtavasti polnud. Mu hääl kõlas seda üht sõna öeldes aga kuidagi väga kõveralt.

Ta kõndis lähedalseisva pingini, millelt haaras veepudeli. "Oli asja ka või tulid niisama mesijuttu puhuma?"

"Tahtsin vaid rääkida. Esiteks, et öelda vaba..."

Nathaniel peatas mu äkilise käeviipega. "Sinult pole mul vaja seda kuulda, teeme selle selgeks, eks ole?"

Vaikisin, tundes kahetsust valesti valitud sõnade pärast ja tajudes üha teravamini Nathanieli mitte väga hoolikalt varjatud põlgust, mil ta mind vett rüübates silmitses. Olin oodanud tema tõrksust, kuid seda kogeda tuli alati liiga ootamatult, nagu selja tagant hiilituna. Vaatamata südame kiirenenud rütmile säilitasin aga oma välise kõigutamatuse nüüd, kus seda taas suutsin. Mul oli vaja temaga rääkida, ning praegu ei olnud Nathaniel uksi paugutades ruumist põgenemas.

"Randall rääkis mulle," läksin otse pehme teema juurde. "Ta näitas mulle pilti Marissist."

Nathaniel keeras korgi pudelile tagasi ja heitis viimast käest kätte, jälgides pigem seda kui mind. "Ja kuidas oli? Nostalgia?"

Raputasin pead. "Nathaniel... sul on õigus. Ma pole tema, aga..."

"Aga kui oleksid, siis poleks ma sinust kuuli läbi tulistanud, kas?"

"...ma soovin, et ta oleks siin minu asemel."

Ta vidutas kergelt silmi. Hoidsin hinge kinni, olnud viimaks öelnud talle otse näkku sõnad, mis kummitanud mind juba terve see nädal. See tegi haiget, seda ebafüüsilist valu, ja see oli tõsi. "Nathaniel, mul on tunne, et osa temast on siiani alles. Tema tundis su ära, kui ma kooli tulin, mitte mina. Ja praegu... ma tahaks, et tema oleks siin, sest ainult tema oskaks siit edasi minna."

Hetkeks mulle tundus, et olen läinud üle piiri. Nathanieli silmad peegeldasid viha mida kartsin iga hetk lahvatavat, ent see lahtus sama kiiresti kui tekkis. 

"Rääkides faktidest, lahkus Marissi hing iga osakesega sellest kehast hetkel, kui ta tapeti. Rääkides hüpoteesidest, kasutad sina tema mälukillukesi, mis on salvestatud Marissi ajju samamoodi nagu mõned moodsa tehnoloogia vidinad salvestavad andmeid arvutitest. Minnes tagasi faktideni, oled sina, hingega või ilma, Organisatsiooni omand ning ma ei saaks vähem huvitatud olla, mis sinu peas toimub." Ta pöördus tagasi poksikoti poole, võttis asendi sisse ning andis sellele ühe kõva obaduse, mis enam-vähem lükkas ümber tema viimase väite. Ta ei saanud Marissist nii kergelt lahti öelda, isegi kui Mariss enam tegelikult siin polnud.

"Aga mis minust siis saab?" küsisin sammu temale lähemale astudes. "Mida see teie organisatsioon minuga peale hakkab?"

Ta pöördus taas mulle otsa vaatama, ent ei öelnud midagi. Ta näis mõistatavat, miks ma seda nii otsesõnu küsin, kuid ma pidin seda tegema. 

"Ma tean, et asi on siiani kahevahel, kuid ma tahan seda kuulda sinult." Mu hääl kippus sõnade lõppedes vaibuma ning taipasin ootamatult, et olin Nathanielile ka liiga lähedale tulnud. Hetkeks võisin tema pilgust välja lugeda debati, kas kasutada mind uue poksikotina.

"Sa küsid valelt inimeselt," lausus poiss süngelt. Tume vari laskus tema silmile. "Aga minu arvamus? Kui nad teevad su külmaks kohe, oleks see parim kõigile. Me ei saa sind Adrianile tagasi anda ning ilma temata ei ela sa enam üle aastagi."

Nathaniel ütles seda kui teadatuntud fakti, kuid mina ei taibanud ta sõnade tähendust. Vaatasin teda üllatunult. "Mida sa silmas pead?"

"Randall ei rääkinudki sulle kõike, jah?" Ta naeris, kuigi selles puudus rõõm. "Nii tema moodi loota liblikatele. Vaata, Angeline," ta hääldas mu nime tajutava vastumeelsusega, "on sulle räägitud, et roboti juhtimiseks on vaja ka vastavat seadet, mille kaudu edastatakse käske? See on pult. Sinu puldi asukoht on meile teadmata, kuid kõige suurema tõenäosusega on see ikka veel Adriani käes. Kui ta sulle sobiva raadiuse piirkonda peaks sattuma, mille ulatus taaskordselt on meile teadmata, võib ta hetkega pöörata sind meie vastu ning hävitada kõik, mis meil on. Me ei saa aga katkestada sinu ja puldi suhet ilma sind deaktiveerimata."

"Ma pole praegu kuigi võimekas. Enamus kaartidest on eemaldatud," vaidlesin vastu. Ma ei osanud arvata, kas saaksin teadlikult vastu hakata puldi kaudu antud käsule, ning arvasin, et kindlat vastust sellele küsimusele ei teadnud ka Randall ega Nathaniel.

Nathaniel ei lasknud end aga segada. "Sinu ülalpidamine läheks kulukaks. Pealegi, Randall vist ei maininud, et oled haihtumas?" Te kergitas küsivalt kulmu. Mina vaikisin. Olin kuulnud teda seda sõna varemgi kasutamas. "Kui lõpetada robotile käskluste andmine, siis peale teatud ajaperioodi hakkavad nad haihtuma. Nende tehislikud võimed tuhmuvad, ajurakud hakkavad surema. Looduse poolt antud meeled aegamisi nõrgenevad. Ühel hetkel ei võtagi nad enam käsklusi vastu, vaid seisavad tuimalt; surnud olendid, kelle südamed töötavad vaid kustuva tehnoloogia toel. Ühel hetkel on nad kurdid, pimedad, tundetud... mitte ei neil seda enam vaja läheks." Nathanieli silmad vilksatasid minule. "Siis lakkab nende masinsüda töötamast. Nad on haihtunud."

Randall polnud mulle tõepoolest midagi taolist maininud. Isegi mitte John, kellega olin veetnud enamuse viimastest päevadest, ning temale juba lobiseda meeldis.

"Kui mul õigus on," jätkas Nathaniel, "on sul tõsisemate tõrgete ilmnemiseni veerand kuni pool aastat. Kuid kahju on osaliselt juba tehtud."

Mõistsin silmapilgselt, millest ta rääkis. Olin tajunud, et võrreldes esimese kuuga, mille Paco juures veetsin, ei olnud minu "võimed" viimastel aegadel enam samad olnud. Nathaniel võis mind vihata, kuid tal ei saanud olla põhjust valetada.

Uudis mu lähenevast surmast hoidis mind ikka veel oma haardes kui hambuline loomapüünis. Sellegipoolest jätkasin tavapäraselt, tundmata hirmu seal, kus see peaks olema. "Sa esitasid juhtkonnale oma poolthääle minu deaktiveerimiseks." See polnud küsimus.

"Seda ma tõepoolest tegin."

Mu silmad olid kinnitunud tema omadele ning tema piidles mind. Niiviisi vaikides seisime pika hetke. Oletasin, et Nathaniel püüab mu emotsioone välja lugeda, loodab näha ehmatust, hirmu või viha, ent selle asemel seisis ta vastamisi tuima robotiga. 

Kuid ma tahtsin karta. Tahtsin tunda hirmu sama palju kui tahtsin elada. Kõigele vaatamata olin tänulik endale antud elu eest, isegi kui ma seda ei väärinud ja isegi kui annaksin selle iga hetk, et tuua tagasi Mariss. Ma ei tahtnud surra.

Ometi ei osanud ma teha muud kui vastu vaadata. Tõenäoliselt ei andnud minu nägu ära rohkem kui Nathanieli enda kuulsaim mask.

Ühtäkki liikus poisi pilk millelegi mu taga. Ta ajas selja sirgu, astus minust sammu eemale ning asus sidemeid rusikate ümbert lahti sõlmima.

"Nathaniel Templeton." Hääl oli sügav ja autoriteetne. Kuigi mitte liiga vali, kõlas see selgelt juba meetrite kauguselt, häirimatu saalis kajavate treeningmasinate häälte suhtes.

Nathaniel noogutas lugupidavalt. "Härra McGovern."

Minu kõrvale, kuid mitte liiga lähedale jäi seisma vanem meesterahvas, seljas korralik ülikond ning kergelt hallikasalgulised juuksed geeliga taha kammitud, kinganinad kollakas valguses läikimas. Ta nägi välja nagu peene seltskonnaürituse asemel valesse kohta ära eksinud külaline. Või suurt ning salajast organisatsiooni omav ülemus.

Tema paremal käel seisis Randall, minule tuttava valge kitli asemel seljas küll mitte nii esinduslikud, kuid siiski viisakad rõivad. Ta heitis minu ja Nathanieli suunas närvilise pilgu, ent ei öelnud midagi.

"Mul oli hea meel, kui kuulsin, et tagasi oled," jätkas McGovern, hoides pilku ainult Nathanielil. "Oleks vaid tingimused teised. Kuid ma pakun, et liitud nüüd meie erakooliga. Kuulsin, mis juhtus Treewellis."

Tajusin sel korral vägagi selgelt poisi äkilist ärritust. Kui ta minuga rääkis, olid tema emotsioonid isegi sel õhuteel millegipärast kättesaamatumad. Nathanieli näos ei liikunud aga ükski lihas ja ma olin kindel, et vana mees ei aimanud midagi. Hakkasin mõistma, kust Nathaniel taolist enesekontrolli võis olla õppinud. "Kõik on alles lahtine, härra."

Härra McGovern noogutas. "Eks me veel näeme, mis tulevik toob." Siis pöördus ta minu poole. Lasknud pilgul minust aeglaselt üle käia, vaikis ta pika hetke, ning mina ei mõistnud muud teha kui seista sirgelt ja kiigata ettevaatlikult Randalli poole, oodates juhtnööre.

"Mis selle nimi oligi?" küsis mees silmi minult pööramata.

Randall köhatas. "Tema, härra McGovern. Tema nimi Angeline."

"Vabandage mind. Väga huvitav." Vana mehe silmis oli puhas uudishimu. "Tõesti huvitav. Olen soovinud sinuga kohtuda. Kahju, et see alles nii hilja juhtus." Ta sirutas käe ning ma võtsin selle vastu midagi lausumata. Kõik tundus siin nii läbimõeldud, et kartsin olla oma sõnadega ebaviisakas.

"Tohin ma küsida, kas sa tõepoolest omad sind eelnenud tüdruku mälukilde? Mariss Templeton?" See ei tundunud soovi esitamisena, rohkem nagu küsimusena, millele vastamisest ei saanud keelduda. Vaatasin silmanurgast Nathanieli poole kes, teise sideme just käe ümbert lahti kerinud, seda nüüd kahe käe vahel nagu rihma pinguldas ja minule ähvardava pilgu heitis.

"Ei, härra," laususin vaikselt. "See on rohkem nagu tunnetus. Ma tajusin tuttavlikkust Randallis ja... tema pojas. See on kõik."

Härra McGovern näis minu vastust kuuldes tõeliselt vaimustuses. Arvan, et see tuli rohkem faktist, et ma üldsegi vastasin, ilma et keegi oleks mind selleks puldiga sundinud.

"Doktor Templeton, ja te olete kindel, et lasta tal hoones vabalt ringi liikuda on ohutu?" Märkasin õhkõrna toonimuutust mehe hääles negatiivsuse poole.

"Me andsime talle tagasi osad kaartidest, kuid vaid seetõttu, et tema keha rakud surema ei hakkaks. Ta oli nõrgemaks muutumas. Aga võin kinnitada, et ohtu pole." Randall vaatas mind hetke küsiva pilguga. "Kuid ma ei oska öelda, miks ta siin on. Viimati jäi ta Doktor White'iga alla meie tööruumi."

Härra McGovern mõtles selle üle. "Ma usaldan teid, doktor Templeton. Tänu teie pojale on ta ju siiski taas meie valdustes."

Mingi osa minust tundis, et peaksin olema häiritud asjaolust, kuidas minule aina kui esemele viidati, kuid ma ei vaevunud seda mainima. Mingis mõttes ma seda ju olingi.

"Juhtkonnas valitseb praegu veel suur vaidlus mida selle... juhtumi suhtes ette võtta. Kuid me otsustasime, et Angeline originaalkaardid jäetakse praeguseks alles." Nägin, kuidas Nathaniel taaskord ärritus, kuid otsusega vaikides leppis. "Mine sa tea, me võime neist midagi ka õppida."

Härra McGovern lahkus ühtegi hoiatust andmata. Pööras otsa ringi ning me vaatasime, kuidas ta klaasuksed läbis ning mööda saali külge jooksvat koridori eemaldus. Siis pöördus Nathaniel oma isa poole, näol poolpahane, poolmasendunud pilk. "Organisatsiooni erakool? Ära ütle, et sa nõustusid sellega."

Randall tõstis käe näo juurde ning mudis oma kinniseid silmi. Ta nägi väsinud välja. "Käi pesemas ning tule üles minu kabinetti. Ma arvan, et me peame selle läbi arutama." Ta vaatas minu poole. "Angeline, mine praegu tagasi laborisse. Ma tulen õhtupoolikul läbi." Temagi lahkus kiiresti.

Pöörasin end aeglaselt Nathanieli poole. Ta silmitses oma eemalduvat isa.

"Miks härra McGovern sinu isaga järsem oli?" küsisin, sest see oli mulle veider tundunud. Vanamehest oli õhanud negatiivsust iga sõnaga, mis ta Randalli aadressil lausus.

"Randy on mustas nimekirjas," sõnas poiss süngelt, ent esimest korda polnud ta emotsioonid suunatud minule. "See sama tüüp oleks ta Organisatsioonist peaaegu nii-öelda pagendanud." Peale nende sõnade lausumist vaatas Nathaniel viimaks minu poole, ning talle oleks justkui taas meenunud, kes ma olin, sest ühtäkki oli ta taas vaenulik. "Ja sina jäta meelde, mis ma sulle rääkisin. Äkki saad endagi elu lihtsamaks."

Niiviisi lahkus ka tema, juba kolmas inimene, kes mulle lihtsalt selja pööras ning minema kõndis. Seisin hetke üksinda keset musklis mehi ning higihaisu, pöörasin siis isegi otsa ringi ja suundusin tagasi sama teed mööda, millel Johnathan mu siia juhatas. Mitmed treeningsaalis aega veetvad inimesed saatsid mind veidrate pilkudega, mida ma alles nüüd märkama hakkasin. Küllap teadsid nemadki mu lugu.

__________

Tõesti kaks kuud juba möödas? Oiässand...

Ei tahaks valelubadusi anda, aga loodan, tõesti tõesti loodan, et saan järgmise kiiremini üles.

Ja kui see meeldis, võtan avasüli vastu kõik vote'id ja kommentaarid, nii positiivsed kui negatiivsed (: