Laboritoa kõrvalruum koristustarvete ja muu tähtsa vara hoidmiseks oli hämar isegi eredalt särava laevalgusti all ning siin puudus igasugune konditsioneer, mis andis õhule kergelt umbse ja pesuvahendeid meenutava lõhna. Siia oli Johnathan püsti pannud minu ajutise aseme – krigisev luukere moodi rauast voodialus paksu kollase vahtmadratsiga. Kogu selle hiiglasliku ehitise näilise kõrvalekaldumatu korralikkuse kõrval näis see paik siin humoorikalt niru.

Siiski, ma ei saanud nuriseda. Kas omada luksusliku hotelli stiilis tubadekomplekti või seda siin, poleks kuidagi saanud minu jaoks tähtsust omada. Uurisin huviga tolmuseid juhtmepuntraid, otsikuid, arvutiosi ja kõike seda muud kola, millele ma isegi ligikaudset nimetust ei suutnud anda. Vanade, katkiste ja tolmuste kõrval oli teisigi, uuema ja tervema väljanägemisega kola, mida hoiti peamiselt sahtlites ja suurtes pappkastides.

Elektrooniline kell mu aseme kõrval oli peagi saamas kakskümmend – enam kui neli tundi oli möödunud treeningsaali külastusest – kui uks õrna lingilevajutuse järel avanes. Randall astus sisse, tema korralikud riided alles seljas, kuid olemine isegi kurnatum kui viimati.

"Vabanda, ma pean kohe tagasi üles minema. Kas sinuga on kõik korras?"

"Mis minuga saakski juhtuda?" Kehitasin õlgu ja naeratasin.

Randalli suunurk tõusis vaid viivuks. Ta hingas sügavalt sisse ja istus toolile mu ajutise voodi vastas. "On arusaadav, et tahad Nathanielile endast paremat muljet jätta. Ka mina soovin, et ta suudaks mõningad asjad kergemini unustada. Kuid ma pole kindel, kas teid praegu omavahele jätta on parim idee. Sinuga rääkimine võib tema viha vaid suurendada." Ta rääkis seda ettevaatlikult, kartes mind solvata. Tal poleks olnud vaja muretseda.

"Ma ei karda teda," ütlesin ausalt. Ainult tema vihkamist. Jätsin selle siiski mainimata. "Tal on õigus arvata minust mida iganes ta ise õigeks peab. Ma ju ei tea, kuidas see kõik siin minu jaoks lõppeb." Tõstsin pea, et Randallile silma vaadata. "Ma lihtsalt tahan teda näha kuni veel saan."

Mees vaikis mitu sekundit, mis tundus tegelikkusest palju pikem aeg. "Angeline, mida sa Nathanielis näed?" Ta oli jätkuvalt ettevaatlik.

Kallutasin pead. "Mis mõttes?"

"Ta pole kunagi su vastu helde olnud, on mul õigus? Sa mäletad teda läbi Marissi. Kas see paneb su temale järele vaatama nii nagu sa teed? Angel, ma olen seda märganud. Sa oled peaaegu nagu... meeleheitel, tõlgendades seda, mida su tugeva enesekindluse alt olen näinud."

Mõtlesin selle üle järele, võib-olla juba tuhandendat korda. Sulgesin silmad, lastes mõtetel, mis mu peas alates Nathanieli esmakordsest nägemisest rahutult kui puuri pandud metsikud loomad ringi ringi olid trampinud, välja voolata. "Ma ei kahtle enam, et olen robot. Nathanieliga tunnen end aga teisiti. Temaga tunnen emotsioone, ka neid, millest ma varem isegi ei teadnud, nagu lahvataksid need lugematutesse värvidesse. Ma tunnen end inimesena, isegi kui need emotsioonid teevad haiget. Eriti siis. Ma tahan, et ta minuga lepiks, kuid peaksin seda ebaausaks, sest tean, et see ei saaks kunagi täielikult tõsi olla. See teeks talle haiget. Ma ei taha seda. See, kuidas ta mind tõrjub, on valus, kuid sellega on lihtsam leppida, mõeldes alternatiivile."

Ma polnud isegi kindel, mida Randall mu sõnadest välja luges või kas ta isegi aru sai. Ta vaikis taas, vaatas viimaks kõrvale, justkui õigeid sõnu otsides, ja küsis siis tasaselt, mind uuesti tähelepanelikult uurides: "Kas sa... kas Mariss... kas ta armastas Nathanieli?"

Sain sõnadetagi aru, et ta ei pidanud silmas õe armastust venna vastu. Ka mitte hea sõbra armastust.

Selili voodis lamades heitsin pilgu lakke. Sulgesin silmad. Need jälle avades olin vaid veidi üllatunud, leides oma vaate uduseks kiskuvat. Ma ei pilgutanud seda minema. "Ma arvan küll."

Kuigi kaudselt, oli see esimene kord, kui seda vältimatut tõde endale tunnistasin. Ma armastasin Nathanieli.

Randall jõudis samale järeldusele, kuigi ta ei öelnud midagi. Peale pikka pausi ta köhatas ning ajas selja sirgu. "Oli ka midagi muud, mida sulle öelda tahtsin. Olen juba iga hetk loengule hiljaks jäämas. Nimelt, on parem, kui sa üksinda siit koridorist kaugemale uitama ei lähe. Unustasin seda Johnathanile mainida, sest arvasin, et ta saab ise aru." Ta tõusis, kuid ei lahkunud veel. "Siin majas on inimesi, kes teavad su kohalolust vaid kuulujutte ja on ka neid, kes on asjaga korralikult kurssi viidud. Igal juhul teab igaüks potentsiaalsest ohust, mida sa kujutaksid, tegutsedes kellegi käsu järgi. Mitte kõik inimesed pole nii usaldavad."

Noogutasin. "Ma saan aru."

Mees naeratas poolikult. See nägi rohkem välja vabandava ja kurva kui rõõmsa žestina. Kui ta lahkuma suundus, laususin korra veel ta nime. Ka mul oli küsimus.

"Ma pole oma perest siiatulekust saati peaaegu midagi kuulnud. Sa ütlesid, et Paco viidi asjade käiguga umbmääraselt kurssi, aga see on minulegi umbmäärane. Kas me ei saaks neile helistada või midagi?"

Randall vaatas mind kõhklevalt. Miski tema silmis andis mulle halva eelaimuse. "Ma peaksin sulle vist midagi ütlema. Ametlik versioon, mis esitati ka Casleritele, oli see, et... sa ei elanud kuulihaava üle."

Pilgutasin. "Ei elanud üle?"

Ta ohkas. "Neile öeldi, et oled pärit kuritegelikust rühmitusest. Riigivaenlaste seast. Nathaniel ei teadnud su mälukaotusest, kuid tal on paberid, mis toetavad tema teo õigeksmõistmist. Sinu adopteerinud pere arvab, et oled surnud."

Ma ei öelnud midagi. See uudis sadas mu pihta ootamatult, tabas mingisugust nähtamatut seina minu ja muu maailma vahel, jättes ruumi siinpool summutatult kajama.

"Mul on väga kahju," lausus Randall siiralt.

Küllap see oli loogiline seletus teadmatuses viibivale maailmale. Mida muud saanukski nad öelda? Et olen hävitavate võimetega robot, tehtud tapetud tüdruku kehast? Paljastada kõik nende salapärasest organisatsioonist?

Pealegi, minu surmamõistmine oli enam kui tõenäoline. See lugu poleks täielik vale.

"Angeline?" Randall vaatas mind murelikult.

"Kõik on hästi," laususin. Tegelikult tundsin end lausa üllatavalt tühjana. Rahulikuna.

Ta viivitas veel hetkeks enne kui noogutas. "Ma siis lähen."

Lebasin oma asemel, lastel õhtul ööks veereda, silmad suletud, pea tühi igasugustest mõtetest. See oli peaaegu nagu unenäota uni.

* * *

Ma ei avanud silmi pehmete koputuste peale uksel. Avasin need, kuuldes kellegi mahedat võõrast häält.

"Kas magad?" Selles tundus olevat mingisugune lõbustatus. Vaatasin ukse poole, kus seisis hilistes kolmekümnendates meesterahvas heledate turritavate juuste ja siniste silmadega. See nägu oli mulle võõras, kuid valge kittel andis aimu, et ta oli üks teadlastest.

Tõusin istukile. "Ei... Ma ei saa magada." Küllap teadis ta seda tegelikult ka ise.

Mees noogutas. Nägin tema rinnaesisel nimesilti – Dr. Phillips, G 54. "Mind saadeti mõnda katset tegema. See võtab vaid pisut aega."

Järgnesin talle laborisse, kus end tuttava laua peale selili asetasin. Doktor Phillips asetas mu kõrvale väikese papist kasti, mille sisu ma ei näinud. Pikemalt viivitamata kergitas ta mu särki piisavalt, et õmblused nähtavale tuua. Alles sama – või juba eelmise – päeva algul oli John mu juba korra lõhki lõiganud, niisiis ei taibanud ma, mis nüüd äkki põhjuseks võis olla. Ma ei pidanud piisavalt tähtsaks ka küsida.

Niitide eemaldamine, poolparanenud haava avamine ja klambrite naha külge kinnitamine tundus tema osavate näppude jaoks töö, mida ta on varem korduvalt teinud. Eemaldanud kattematerjali ning mu sisemust hetke lähemalt uurinud, tõi ta kuuldavale lühikese vile. "Missugune amatöör küll sinu eest hoolitsema määrati?"

Uurisin piinlikkust tundmata mehe nägu. Temast õhkas energiat ja positiivset iseloomu.

"Angeline, nii nad sind kutsuvad, jah?" Ta heitis kiire pilgu mu silmile, naeratades.

"Mhm." Vaatasin, kuidas ta kaarte hoidva raami minu seest eemaldas. 

"Oled nagu täitsa iseseisev tüdruk. Kuid sa pole Mariss, on mul õigus?"

Raputasin õrnalt pead, kartes end liigselt liigutada.

"Väga huvitav." Ta võttis kastist püstise traadiga aluse, millele oli kinnitatud patakas musti kaardikesi. Silmitsesin neid kahtlevalt, kuid hoidsin suu kinni. Kas Randall oli selle mehe siia saatnud?

Hakates kaarte hoolikalt minu seest võetud kaardihoidjale kinnitama, oli mehe olek jätkuvalt muretu. Ta naeratas, hoides üht neist sõrmede vahel. Sellele, nagu ka kõigile teistele, oli kinnitatud väike silt koodiga. Tundsin selle numbrite ja tähtede kombinatsiooni ära; isegi mu nõrgestatud meel oli kuidagi suutnud ajju salvestada koodi, mille Nathaniel kunagi siin ruumis ette oli lugenud. Nädal tagasi, kui olin veel laua külge ahelatud.

Naeratus paljastas doktori säravvalged hambad. Ta vaatas minu poole. "Minu suurim saavutus telekineesivaldkonnas. Ohtlik, kui seda hoolimatult kasutada."

"Ma ei tohtinud neid võimeid tagasi saada. Organisatsiooni huvides, see võib ohtlik olla." Mu hääl oli monotoonne. Seirasin seda säravat nägu umbusuga.

"Proovime siis sujuvalt minna, eks?" Ta kinnitas ka viimased kaardid raami külge. "Ole paigal."

Ma ei kavatsenudki liikuda. Ei kavatsenudki vastu hakata. Tundsin oma peas tekkimas vastuolulisi mõtteid, kuniks ta raami tagasi minu sees haigutavasse auku kinnitas ja kõik taas nahkse materjaliga kattis.

"Kohe on kõik," lubas ta.

"Kas Randall teab?"

Doktor naeris. Selle heli kõla oli kerge ja pehme. "Randalli pärast ära muretse. See mees on reetur juba kahel poolel. Palvetame, et tal elu nüüd kergelt läheks."

Lasin tal end kinni õmmelda. Oleksin võib-olla pidanud teda takistama. Miski siin oli mäda, ja seda sugugi mitte vähe. Vastselt õmmeldud lõikele vaatamata ajasin end laual istukile ja vaatasin sellesse liigselt positiivsesse näkku. Vaatasin neid heledaid siniseid silmi, mis pidanuksid olema tuttavad. "Adrian..."

Ta naeratas laialt, tõstis vasaku randme näo juurde ja paljastas varruka alla peidetud käekellalaadse vidina. See meenutas midagi, mida võiksid ulmefilmides kanda salaagendid, igasugu keeruliste lisade ja näidikutega. Ta hoidis tillukest lülitit all. "Angeline, sa oled minu."

Sel hetkel kaotasin enda.

______________

Et mitte asjade käiku üleliia venitada :D

Kui meeldis, kommenteerige, hinnake, kuidas ise õigeks peate. Oleksin väga tänulik! (: