Öine aeg tekitas juba oma olemuselt mu meeltes kauget unisust. Eirasin seda õrna sakutavat tunnet, hoolimata ohtu seatud unerütmist. Organisatsioonis ei omanud öö ega päev tihtipeale tähtsust. Pool aastat vaba elu oli liigselt ebavajalikke mugavusi pakkunud, mis nüüd peast välja tuli saada.

Jalutasin läbi hiirvaiksete keldrikorruste. Vaatamata tervesse ehitisse paigutatud soojustitele paistis siinne õhustik kuidagi kõledam, jahedam, justkui püüaks sel pimedal tunnil mõne kõrgema õigusega mind heidutada. Ma ei pööranud sellele tähelepanu. Pidin laoruumi sektorisse kaardiraami järele minema, suurus B2. Täiskasvanud isane laborirott Lozen, saanud nime oma selja peal asetsevast rombikujulisest laigust, oli varsti juba viie aastaseks saamas. Ajapikku kaldesse läinud nanotraadid, mis vahendavad närvirakke ning saadavad rotti ajju kunstlikke signaale, olid hakanud vanema kaardiraami peent materjali läbi kärsatama. Lozen ei teeninud enam ammu ühtegi tähtsat eesmärki, nüüd kus me biorobotid tollastest kaugemale on arenenud, ning lihtsam olnuks ta välja lülitada. Olin siiski otsustanud ta enda koormaks võtta sellele pikemat mõtlemisainet jätmata. Millegitõttu pakkus selle vana rottroboti süsteemi kallal nokitsemine mulle teatud laadi hingerahu.

Laoruumi sektori moodustas kõige madalam korrus, ligi viis meetrit maa all asetsev ruumide rägastik. Kitsas koridoris väreles hele valgus, kui mõtteisse süvenenult robotsüsteemide raamidele ja plastosadele pühendatud hoidiku suunas kõndisin.

Mu tähelepanu püüdis vaikne heli, millegi metalse klõpsatus. Peatusin hetkeks, kuid siis oli kõik jälle vaikne.

Teadsin, et siin all võis olla teisigi peale minu. Kuid miski selles hääletuses ärritas mu kõrvu. Siinsete turvameetmetega, keeruliste lukkude ning raskete seifilaadsete topeltuste juures polnud võimalik mitte häält teha. 

Jäin pidama, kui laienenud koridor tõi nähtavale kellegi seismas eemal mu teel. Silmitsesin tüdrukut teravalt. Märkamatult tõmbusid mu õlad pingesse.

"Angeline?" See nimi tekitas mu keelel võõrast, häirivat tunnetust. "Mida sa siin all teed?"

Ta ei liigutanud. Paistis üleüldse veider, kuidas ta seal seisis, vaade otse ette, millelgi lahtise uksega ruumis tema ees. Lõdvestunud ent sirge hoiak. Nägu emotsioonitu.

Astusin pisut lähemale. "Angeline?" Tundsin oma kuklakarvu tõusvat. Ta ei paistnud tähelegi panevat, et seal olen ja ma taipasin, et olin sellist asja näinud ka varem. Ühekorraga langesid mulle kaela mälestused lennukist. Tulevahetusest. Surusin hambad kokku ja sirutasin käe vöö poole. Sellest polnud kasu. Muidugi polnud mul praegu relva kaasas.

Siis astus keegi lahtisest ukseavast välja ning vaatas minu poole, hinnates mind tuima pilguga pealaest jalataldadeni. Kivistusin paigale, enne kui võtsin instinktiivselt sisse kaitsehoiaku. Peaaegu lämmatav raev tabas mind ehmatava lainena. Hääl mu kurgus lausa tilkus sellest. "Adrian!"

Ta vaatas mind veel momendi ilmetult, hindas mu relvitust ja puuduvat kaitset. Siis mees naeratas. "Rõõm taas kohtuda, Nate. Kahju vaid, et nüüd ainult üllatusjuhustega peame piirduma." Ta tõmbas keelega mõtlikult üle huulte. "Näib, et oled isegi kasvanud."

"Mida sa siin teed?" nõudsin kindlal, külmal hääletoonil. Vaatasin Angeline poole. Ta polnud näolihastki liigutanud. Oli see siis tema jaoks kõik? Oli see keha taas vaid tuttava näoga kõndiv laip? Ehmusin, kui meeleheide mind selle mõtte peale justkui nõeltega torkas.

Adrian lõi käed kokku ja vaatas taha, Angeline poole. Nähtavasti tundis ta end küllaltki vabalt, vaenlaste territooriumil viibimisele vaatamata. "Tulin oma asjadele järele."

"Lood pole enam samad," hoiatasin. "Hoia temast eemale. Marissi keha kuulub nüüd Organisatsioonile."

Adrian laksutas keelt ja naeratas. Tal õnnestus endast alati väga sümpaatne mulje jätta. Taolisest enesekontrollist õhkas ohtlikkust. Adrian oli tark ning osav, teda ei tasunud iial alahinnata. "Randall rikkus meie kokkulepet. Meie 'töösuhted' temaga on nüüdseks lõppenud. See aga ei tähenda, et tahaksin asjatult verd valada." Ühtäkki tema ilme muutus, naeratus kadus. "Ma ei tahaks sulle haiget teha, Nate. Olid alati mu lemmik õpilane. Sestap soovitan sul eluga edasi minna ning koos Randalliga minu omast eemale hoida."

Eirasin tema sõnu, kuigi need vaid külvasid minus viha. "Adrian, olukord on muutunud keerulisemaks. See pole enam lihtsalt robot, ta on..."

"Inimene?" pakkus mees. "Angeline, ma tean. Mulle meeldib see nimi muide. Me tegime juba väheke tutvust."

Ma ei teadnud enam, mida öelda. Hambaid kõvasti kokku surudes heitsin veel ühe pilgu tuima roboti poole. Nähtamatu nöör mu kõri ümber tõmbus aina koomale, ning ühtäkki ei hoolinud ma enam turvalisusest. Olin relvitu, kaitsevahendiks vaid mu enda keha ja kiire mõistus ning lootus. Jooksin Adrianist mööda ja haarasin Angeline õlgadest kinni, teda tugevalt raputades. Tüdruku hõbehallid silmad tõusid minu omadele, kuid see oli kogu reaktsioon, mille temast välja sain. Hingasin hirmu tundes järsult sisse, kuigi teadsin, et ei peaks seda tegema. Ei tohiks teha. Karta. Tema pärast. Ent olukord ei andnud aega järele mõelda. Raputasin teda veelkord, tugevamalt.

"Angeline! Kas sa kuuled mind? Astu sellest välja!"

Ei midagi peale uurivate silmade. Kuid see polnud enam see sama uudishimulik pilk. Tõenäoliselt otsisid need minust ohtu. Adrian pidi olema andnud talle käsu end vajadusel kaitsta. Seal polnud haisugi ise tegutsevast teadvusest.

Adrian seisis rahulikult kõrval, silmitsemas asjalikult oma põimitud sõrmi. Pöördusin, vihast tulvil, tema poole. "Sa tapsid ta uuesti? Kui sa..."

Adrian kallutas pead, naol üllatunud ilme. "Minu kõrvu kostus, et olid ise number üks tegelane, kus pooldati Angeline lõplikku deaktiveerimist." Ta naeratas lahkelt. "Olen kindel, et tal oleks palju turvalisem ning rahulikum elu minu kõrval, võrreldes siinse vaenuliku keskkonnaga."

Surusin käsi rusikasse, et mitte mehele kallale minna.

"Angeline ei ole surnud," jätkas Adrian. "Küll aga pole ma varem teadvusega olendile puldi kaudu käsklusi andnud. Ma pean veel süvenema, kuidas asjad siin käivad." Ta hõõrus nimetissõrmega oimukohta, mõeldes. Ta vaatas Angelinelt tagasi minu poole. "Muide, Nate, on väga hea, et sa siin all oled. Jooksime ühte pisukesse probleemi. Nimelt on mul vaja üht kaarti, mille te Angelinest võtsite. See ei olnud koos teistega."

Ma ei teadnud, millest ta räägib, ent siis meenus mulle midagi. Võõras kaart, mille kohta arvuti kirjalikku informatsiooni ei leidnud. Ei midagi peale selle nime – Valefar 1-1. Seni polnud me selle otstarvet välja selgitanud. Ning Adrian oli õigel teel; ma teadsin, kus see asus.

"Noh, Nate?" Ta vaatas mind lahkete, julgustavate silmadega. Turtsatasin selle peale.

Ta ohkas, tõstes käsivarre. Varruka eemale lükates tuli nähtavale tema randmel seisev käekellalaadne aparaat, koos keerukate näitajate ja muude lisanditega. Ta tõstis selle suu juurde. "Angeline, kas Nathaniel teab kaardi asukohta?"

Angeline pööras pea minu poole. Tõmbusin pingule, aimates halba. Hetk hiljem tajusin miskit võõrast oma meelte äärealadel ning teadsin, et ta oli tunginud mu pähe. Mul polnud võimalust seda takistada. See oli ruttu möödas.

"Jah."

Õrn naeratus kerkis Adriani suunurka. Ta kergitas kätt veelkord. "Juhata meid sinna."

Tüdruk keeras otsa ringi ning hakkas astuma. Tema liigutused polnud järsud ega robotlikud nagu võinuks arvata; süsteem võttis kontrolli keha üle perfektselt enda kätte. Teadmatuses kõrvalseisjal võtaks aega, et midagi kummalist isegi aimata.

Adrian viipas mulle. Vastutahtsi olin sunnitud neile järgnema.

"Kuidas Randallil läheb?" Ta algatas vestlust liiga familiaarselt. "On juhtkond temaga leebemaks läinud või on ta alles pahuksis?"

See polnud teema, millel oleksin tahtnud arutleda, eriti veel mehega, kelle pärast see kõik juhtus. Ma polnud siiani Randyle täielikult andestanud.

Adrian ei teinud mu vaikimisest välja. "Organisatsiooni huvides oleks vahest tõesti turvalisem, kui ta selle paigaga enam seotud ei oleks. Kuid ausaltöelda, isiklikult olen ma sinu isa poolel. Ta on ju siiski mulle suureks abiks osutunud."

Seirasin teda, püüdes mitte mõelda mehe sõnadele, vaid pigem kaaludes, kuidas sellest situatsioonist välja pääseda.

"Võid talle edasi öelda, et kõik meie lepingud on nüüd kehtetud. Peale teie lennukikaaperdustrikki ei raatsi ma temaga enam äri teha." Tema suule vormus intsidendile tagasi mõeldes kõver naeratus.

"Äri?" küsisin. "Missugust äri?" Me hakkasime sihtkohale lähemale jõudma. Mõtlesin lahti jäetud uksele, mis Adrianist maha jäi, ning lootsin, et nad olid käivitanud alarmi. Oli ka võimalus, et keegi selle avastab, ent ei tasunud loota, et see juhtub enne kui need kaks majast juba lahkunud on.

Adrian uuris mu kahtlevat ilmet. "Kas on võimalik, et ta pole rääkinud koguni oma pojale?"

Muutusin koheselt ärevaks. Seal oli veel midagi, mida ma ei teadnud? Adrian naeratas vaevumärgatavalt. "Muidugi olin ma lubanud ka ise suud kinni hoida, ning kõigele vaatamata meeldib mulle oma sõna pidada,..."

Turtsatasin selle peale.

"...aga kõik me kokkulepped kaotasid tähtsuse." Ta saatis mulle laia särava naeratuse. "Minu arvates näitab Randall halba eeskuju oma poja ees niiviisi salatsedes. Ütlen siis vaid seepärast: su isa aitas mul Organisatsiooni tegemistel – ning avastustel – silma peal hoida. Seeläbi sain jätkata oma tööd ilma siinse teaduskeskkonna, teadlaste ning õppejõudude abita."

Randy polnud mulle midagi taolist maininud. Võis see tõsi olla? Kas ta lekitas infot vaenlasele, Marissi mõrvarile, kes kasutas tema keha tööriistana oma isekate soovide elluviimiseks?

"Sa tahad, et ma seda usuks?" nõudsin, peaaegu karjudes need sõnad. Adrian tõstis käe, nagu sooviks mind rahustada.

"Sul on liiga äkiline iseloom, Nate. Püüa seda väheke kontrolli all hoida. Aga tagasi asja juurde; ma räägin puhast tõtt. Muidugi oli sel kõigel oma hind. Oletan, et ülejäänuga oled kursis."

"Organisatsioonist distantsi hoidmine ning selle liikmete ning süütute inimeste turvalisuse puutumatus," ütlesin. "See pidi olema hind vaid sinu kaitsmise eest. Et sind jälitajate ninade alt minema saada..."

"Siis rääkis ta sulle vaid poole tõest."

Angeline peatus kitsa terasukse ees. Ilma, et ta sõrmegi oleks liigutanud, keeras justkui nähtamatu võti selle lukust lahti ning uks vajus sujuvalt pärani. Ta hakkas sisenema, kui Adrian palus tal lõpetada.

"Meie otsingul käivitas Angeline kogemata alarmi, kui lasin tal seifi avada. Ta sundis selle küll koheselt vaikima, ent ma ei tahaks uut riski võtta." Adrian viipas raske ümara ukse poole, mis seisis tillukese vaheruumi vastasseinas. Ukse kõrval oli numbriklaviatuuriga lukk.

"Ma ei tea koodi," ütlesin käsi ristates. Paljudel siinsetel laoruumidel olid erinevad koodid, mistõttu ma ei pidanud isegi valetama, et aega võita. Pidin välja mõtlema, kuidas Adriani peatada. Ma ei tohtinud mingil juhul lasta tal põgeneda. Ma ei saanud lasta tal Angelinet kaasa viia.

Mees ohkas. "Laseksin tal lihtsalt süsteemi häkkida ja oleksime minutiga siit läinud," pomises ta oma nina alla, tõstes taas randme ning lükates varruka tagasi. "Aga talle peab enne korraliku uuenduskuuri tegema, kui see enam üldse võimalik on. Pool aastat on ta süsteemi nii perse keeranud et..." Ta andis käskluse: "Angeline, otsi, kas tal on kood kuskil mälusopis."

Külm judin jooksis mööda mu selga alla. Olin kõik Angeline kaardid ise läbi vaadanud, ent enamusi kõrgetasemelisi polnud ma iialgi varem tegevuses näinud. Oli täitsa võimalik, et antud kood oli kuskilt mulle kõrvu juhtunud ning mul endal sellest mälestust polnud. Kui Angeline oli võimeline teadmisi mu alateadvusest nii lihtsalt välja noppima, mõistsin esimest korda tõeliselt, kui hirmutavad tema võimed tegelikult saavad olla. Olin kindel, et ka tüdruk ise polnud reaalsusega nii kursis.

"Leidsin," ütles robot üheainsa ilmetu sõna.

"Väga hea!" Adrian hõõrus käsi kokku. "Ava koodiga uks."

Angeline läks ning tippis koodi sisse. Käis piiksatus ja uks vajus aeglaselt lahti.

Ruum oli kõige enam kümme korda viis meetrit suur. Seinu ääristasid riiulid erinevate tarvete ning lukustatud metallist sahtlitega. Adrian vaatas korra ringi. Surusin käed tugevamini rusikasse.

"Angeline, suudad Valefari siit ise üles leida?" Poleks ta süsteem kahjustatud, ei oleks tõenäoliselt keegi midagi aru saanud enne, kui Adrian temaga juba kaugel teisel pool riigipiiri viibiks. Adrian poleks pidanud muretsema häiresignaalide ega millegi nii pisikese pärast, kui ühe kaardi leidmine hiiglaslikust, kaheksateistkorruselisest ehitisest. Langus Angeline süsteemi võimsuses oli märkimisväärne, kuid polnud teada, mis salanippe Adrianil veel varrukas võis leiduda. Kui ta peaks Angeline süsteemi selle endisele levelile taastama...

"Jah," vastas tüdruk.

"Olgu siis." Adrian pöördus naeratades minu poole vaatama. Ta ilme muutus mõtlikuks. "Nii, mida me siis... Angeline," ta tõstis puldi suu juurde, "kindlusta, et Nate selle korruse koridorides seni ringi luusiks, kuni me läinud oleme. Et ta vahepeal kedagi hoiatada ei saaks ega enneaegselt seisma jääks." Ta naeratas säravalt, uhkelt. "Päris suurejooneline võim, kas sa ei arva?"

Mu keha tõmbus pingesse neid sõnu kuuldes. Lugu oli palju hullem, kui olin hinnanud. Isegi lonkava süsteemiga... Angeline ei saa mitte ainult võõraid mõtteid puudutada, vaid neid lausa kontrollida.

Tüdruk pöördus minu poole ning ühtäkki ma teadsin, et pean minema. Ebaratsionaalne tung, millele oli võimatu vastu vaielda. Hoidsin oma pilku tema silmadel veel nii kaua kui suutsin; tuttavatel silmadel, mis kergitasid minus helgeimaid mälestusi Marissist. Praegu polnud neis mingit elusädet. Isegi kui Angeline oli veel seal, ei suutnud ta mind päriselt näha.

Pöörasin selja ning lahkusin ruumist, kõndides sihitult vaikses, jahedas koridoris Adrianist ja Angelinest aina kaugemale.

Ma ei tea täpselt, kui palju aega oli möödunud kui ma viimaks peatusin. Seisin keset koridori, pilk põrandal. Pigistasin käed rusikasse, püüdes viha ja meeleheidet, eelkõige hirmu alla suruda.

Olin nad minema lasknud. Mariss. Angeline. Nad olid läinud.

Mu tähelepanu püüdis liikumine kaugel eespool. Püsisin oma kohal, kuniks tuvastasin selle allika. Jooksin tumedat turvavormi kandva mehe juurde, kes seinast tuge otsides vaevaliselt kõndida üritas. Tõstsin ta käe ümber oma õlgade, toetades teda teiselt küljelt. "Jumal olgu tänatud," hingeldas ta peaaegu hääletult. "Peame üles minema. Üles... peame ütlema..."

"Mis juhtus?" küsisin, andes turvatöötajale lühikese hetke, et hinge tõmmata, enne kui kiiremal sammul treppide poole suundusime.

"Üles saabus poolik signaal. Arvasin, et miskit jumpsib, tulin alla vaatama." Ta tõmbas sügavalt hinge. "Aga see tüdruk, see Templetoni tüdruk oli siin, koos meie endise professoriga... Ma ei teagi, mis siis sai. Ta käskis tal miskit teha, siis olin siruli maas." Ta asetas oma käe kõhule ning krimpsutas valulikult nägu. "Miskit nagu muljus, ilma et keegi mind katsundki oleks."

Ta oli pisut raskemate killast ning tundus, et minul lasus üle poole tema kehakaalust. Lifte siia alla ei tulnud, ja ma vandusin selle üle mõttes. Võimalik, et mehel oli vaja kiiret arstiabi.

Kiristasin hambaid. Olime me jälle alguses? Üht ma siiski teadsin: nüüd oleks Randallil raske oma poliitikat mängu panna, kui juhtkond tal nii teravalt silma peal hoiab. Lisaks oli Adrian selgeks teinud, et nende leping on muutunud kehtetuks. Algamas oli tagaajamine, see oli kindel. Kuid mida oli meil Angelinele vastu seismiseks?

"Peame sellest kohe teatama," rääkis mees edasi, eirates kindlameelselt oma jõu vähenemist. "Ma neid asju nii kindlalt ei tea... aga see inimrobot on üks ohtlik relv. Sel korral professor Adrian nii lihtsalt ei pääse, kui me mehed talle järele lähvad."

Hoidsin suud kinni, et enda arvamust mitte välja öelda. Oli asju, mille pärast oma isa peale vihastada võisin, aga isegi mina polnud nii rumal, et siin võitluses Organisatsiooni võidule panustada.

Juhtkond ei teadnud, et Angeline vastu polnud vahendeid, isegi kui ta oli haihtumisega poole oma jõust kaotanud. Mitte siis, kui kontroll on Adrianil.

Parim relv Angeline vastu sai olla vaid Angeline ise. Isegi kui mul oli vastumeelne seda tunnistada, oli ta pärinud Marissi õigsustunnetuse. Tema hing pidi olema süütu, jättes tema soovid ning mõistuse meie parimaks relvaks. Seda juhul, kui tüdruk veel elus oli.