Üle laua minu vastas istus mees, kes mu kahekümne nelja tunni eest röövinud oli, söömas ravioolisid seentega.

Adrian mälus üht suutäit juba kolmkümmend – kolmkümmend üks, kolmkümmend kaks – sekundit. Tema siniste silmade keskendunud pilk uuris mind järeleandmatult. Ma ei osanud öelda, millest ta mõelda võis, kuid kahtlemata oli see midagi piisavalt keerulist, et minu mitterobotlik ajupool sellest aru polnuks saanud. Mis iganes tema peas ka toimus, tema mõtete pingne töö oli tema elavates silmades sama nähtav kui võõras keeles sõnum paberil.

Ta neelatas ja toetas põse rusikale. Mehe kulm tõmbus kipra ja keel limpsas õrnalt üle huulte. Pöörasin näo kõrvale. Olin vaid hägusalt teadlik sõnade hirm, kahetsus, viha või lausa igavus tähendustest. Lauaserva all oma sõrmenukke mudides mõtlesin, kas need oleksid praegu kohal kui oleksin kõigest inimene. Mind ei häirinud isegi selle mehe pinev jälgiv pilk. Olid asjad alati sedasi olnud või ei huvitanud mind enam miski?

"Oled sa kunagi proovinud süüa?" 

Vaatasin üles, olles tema küsimusest pisut segaduses. Adrian ootas huviga vastust.

"Ma ei saa süüa," laususin. "Kui ma prooviks-"

"Peaksid selle kohe välja köhima, sest sul puuduvad seedeorganid." Ta pani söögiriistad käest ja sirutas selga. "Aga toidu lõhn – kas see äratab sinus isu? Olen kõigest uudishimulik."

"Sellest sa terve see aeg mõtlesidki?"

Ta noogutas, nagu poleks seal midagi veidrat. "Ma ei uskunud seda, kui esimest korda kuulsin, et sul võib olla arenenud eneseteadlik mõtlemine. See kõik on väga huvitav; mul oleks palju küsimusi." Ta toetas küünarnukid tagasi lauale, tundes end selles küürus asendis nähtavasti mugavalt. "Luua mehhanism, mis aitaks sul toidust lisaenergiat ammutada võib osutuda võimalikuks, kuid see tooks mitmeid probleeme. Esiteks vajad sa palju rohkemat kui see annaks ja juba su väikese keha füüsiline maht seab piirid. Ning isegi siis..."

Adrian rääkis edasi ja ma kuulasin vaid poole kõrvaga. Olin varemgi kasutanud salvestit, tänu millele sain jätta meelde pisemaidki kogetud hetki. Varasemalt olin seda seadeldist omal soovil sisse ja välja lülitanud, kuid nüüd tegi Adrian kindlaks, et mul midagi kahe silma vahele ei jääks.

Adrian oli toonud mu tagasi teadvusele niipea, kui jõudsime tema katusekorterisse Itaalia kuskil rannikuäärses piirkonnas. Juba alguses polnud ma püüdnud vastu hakata, tundes end tema käskude võimuses. Mäletasin kõike ajast, mil Adriani käsutuses olev väike vidin mind mehe kontrolli all oli hoidnud. Üks käsk oli röövinud mult igasuguse võime vormida üksainus mõttevarigi; mu pea oli olnud tühi, mis pani need mälestused näima nagu oleksin vaadanud maailma läbi kile. Mul polnud võimalusi neid hetki enese mõtetega siduda ning neid sedasi oma elavasse hinge salvestada. Salvestid võtsid selle töö enda kanda.

Mäletasin Nathanieli pähe tungimist ühegi kõhkluseta, kui mulle öeldi seda teha. Mäletasin sinna sundmõtete istutamist ilma mingisuguse kahetsuseta. Mul oli olnud tema üle kontroll, mis oli poissi hirmutanud. Kuid ma teadsin, et temaga on kõik korras. 

Nathanielile mõtlemine tekitas esimest korda peale tema kohtamist minus tuima tühjust. Mitte sellist valulikku tühjust, millest võiks lugeda mõnest romantilisest bestsellerist. See tühjus oli tühine. Eimidagiütlev. Emotsiooniline osavõtmatus, mis tekitas ainult kergelt hoomatavat segadust. Siin teadvusele tulles olin ühtäkki taibanud, et ei teadnud enam, kuhu kuulun ja kuhu tahan minna. Vaatamata kõigele oli Adrian aus inimene ja ta ei pidanud seda mulle ise ütlema. Teadsin juba enne, kui ta need sõnad välja ütles, et tollele organisatsioonile polnud ma muud kui lisakohustus, mis vajas kiiret tähelepanu, kuid millega keegi otseselt tegeleda ei tahtnud. Samamoodi oli mind näinud ka Nathaniel. Vähemalt osa temast pidi olema õnnelik, et ma ei olnud enam tema kohustus.

Adrian oli mulle avatult rääkinud paljudest asjadest. Et maailma valitsemine polnud kunagi olnud tema eesmärgiks. "See toob liiga palju kohustusi ja igavat majandamist. Mu poolest elagu igaüks oma elu. Miks ma peaksin tahtma neile mingiks ettekirjutajaks olla?" oli ta nina kirtsutades öelnud.

"Miks sa mu siis lõid?" küsisin. "Et rikkaks saada?"

Vaatasin kallis korteris ringi ning ta järgis mu pilku. "Rikkusel on palju hüvesid," lausus ta. "See võis olla üheks põhjuseks, kuid lisandus kindlasti palju hiljem. Ma lõin su pelgalt seepärast, et see võimalus eksisteeris."

Vaatasin teda küsival pilgul, püüdes aru saada. Kuidas saab midagi nii tühist olla aluseks millegi nii suure loomisel. Rääkimata inimese tapmisest.

"Ära saa minust valesti aru," ütles ta, justkui lugedes mu mõtteid. "Mariss oli väga armas tüdruk. Mul polnud kunagi olnud plaanis lõpetada asju nii nagu need läksid." Ta vaatas pikalt aknast välja, kaugele merele. "Viimastel aastakümnetel tuli meil üks läbimurre teise järel. Kahtlemata polnud ma ainus keda huvitas mõte, millised võiksid olla võimalused, kui asetaksime masinsüdame inimkehasse. See jäi mind kummitama ning ühel hetkel ma lihtsalt teadsin, et ei saa jätta seda ainult unistuseks. Väga väändunud ideaal, ma tean." Ta naeris, kuid ta silmad jäid neutraalseks. "Aga teadlasena oli mul vaja seda näha. Omada tulemust. Mul tekkis liitlaseid ning aastaid töötasime seni kõige täiuslikuma masinsüdame loomise kallal, mis vastaks inimkeha võimetele ja intelligentsile. Meil iseenesest polnuks raske leida keha samadel tingimustel, mida kasutame loomade puhul. Võimalused olid lausa käegakatsutavad – surijad, kes olnuks nõus end peale surma loovutama rahasumma eest nende lähedastele. Suuremaks probleemiks olnuks keha sissetoomine või salaja valmis ehitatud masinsüdame väljaviimine, et selle viimase etapini jõuda. Ma polnud tahtnud kedagi selle nimel tappa, eriti veel mitte Marissi.

See juhtus ühel ööl, kui ma hilja oma laboris neile küsimustele lahendusi püüdsin leida. Rääkisin telefonis ühe oma partneriga. See oli olnud vaid lühikõne, võimalikult väheste detailidega. Ootamatult oli Mariss aga seal, nõudmas, millega ma tegelen. Ta oli tulnud, et küsida järgmise päeva õppimiskava kohta – olin talle ja Nate'ile õpetajaks. Kuid ta oli ukse tagant mu vestlust pealt kuulanud ja aru saanud, et tegelen millegi lubamatuga. Väga nutikas tüdruk, Mariss. Ta nõudis mis see on. Ja siis ma järsku arvasin, et võib-olla ta saaks aru. See oli täiesti naiivne lootus, kuid ma teadsin ka, et ta ei jätaks oma kahtlusi enda teada. Niisiis ma rääkisin talle."

"Mariss ei pidanud seda õigeks," laususin. Oleksin seda kaljukindlalt teadnud ka siis, kui selle loo tulemused mulle juba selged poleks olnud.

Adrian noogutas. "Ta läks endast välja ja käskis mul juhtkonnale kõik ära rääkida, mida ma loomulikult teha ei saanud. Nad oleksid minult kõik ära võtnud, koos mu ameti ja tiitliga. Oli hilja ja võib-olla polnud ma ka kõige selgema mõtlemise juures, kuid see ei oma enam tähtsust. Paanikas ma lihtsalt lõin ta maha." Adrian hoidis kahe sõrmega oma ninajuurest. "Peale seda olin pikalt oma teost šokis, kuid mõistsin kiiresti, et nüüd oli aeg tegutseda. Võib vist öelda, et ma ei tahtnud teda täielikult kaotada. Edasist võid juba aimata."

Mida võisin ma peale sellist jutuajamist Adrianist arvata? Ma ei näinud teda ei heas ega halvas valguses. Tundsin end endiselt veidralt tühjana ja oma otsustamatuses otsustasin viimaks, et ta oli lihtsalt üks hull teadlane koos oma inimlike ja ebainimlike külgedega. Kummalisel kombel teadsin ka, et selles praeguses olukorras, kus ma ei näinud kindlat kohta kuhu kuuluda, võis siinne olla justkui mingit sorti jaamaks. Adrianil oli õigus – ma ei saaks üksi hakkama. Ka Paco juures ei näinud ma enam kodu; see ei tooks neile kuidagi head. 

Adrian oli jutu minu seedeorganitest lõpetanud ja tühjendas jälle oma taldrikut. Ühel hetkel küsis ta: "Mis on su enda soovid?"

"Mulle aitab ka toidu lõhnast."

Mees raputas pead, suunurk muiges kaardunud. See kadus aga kohe. "Inimrobotit luues polnud ma arvestanud, et tal võivad tekkida enda soovid. Enne, kui Nathaniel ja Randall mu eralennuki kaaperdasid ja ma sinust ilma jäin, olid sa alati kaaslasena mu kõrval: mu ihukaitsja, mu infobaas, pidev abi, kui mul seda vaja läks. Kuid ma ei saa teha inimesest orja."

Ta kutsus mind alati tõsimeeli inimeseks. Adrian oli hoopis teistsugune kui olin arvanud ja ma ei tajunud kordagi, et ta midagi teeselnud oleks.

"Kahjuks ei saa ma lasta sul vabalt ringi liikuda. Mitte ainult ei avaks see meid mõlemaid me vana organisatsiooni poolt tulevatele ohtudele. Oled kindlasti kuulnud, et ilma käskudeta sa viimaks nii-öelda haihtud. Too protsess on sinus juba palju hävitanud. Ma tahan, et jääksid mu kõrvale. Nagu see oli varasemalt. Kuid seda nõudes pean küsima, kas on midagi, mida sa ei taha, et käsiksin sul teha."

Kas maailmas üldse on head ja halba?

"Ma ei taha inimestele haiget teha," laususin hetkepärast. Miski muu ei paistnud oluline.

Adrian noogutas, torgates kahvli läbi seenest. "Siis tahan ma sulle öelda, et vajadusel on inimesed paljuks valmis. Kui selline hetk peaks saabuma, ei saa ma garanteerida, et sellist lubadust pean." Ta pistis seene suhu. "Kuid ma arvestan sinu soovi."

Minut hiljem kostis läbi avara toa meieni metalne pinin. Adrian puudutas oma randmele kinnitatud seadeldist ja lausus: "Ava mikrofon." Käis klõpsatus ja pinin vahetus mehehäälega.

"Mul on uudiseid, Adrian. Asjad kisuvad kiiresti palavaks. Lase mind üles."

Adrian neelas suu tühjaks. "Ava uks," andis ta järgmise käsu.

Mikrofon läks kinni ning lühikeseks hetkeks oli ruumis vaikus. Erinevalt sellest esimesest korrast ei tõuganud need käsud minu teadvust enam eemale. Tol korral oli see olnud Adriani teadlik soov, kuna ta ei osanud öelda, kas ma oleksin võinud talle probleeme tekitada. Taolised lihtsad käsud nagu praegused ei mõjutanud mind aga karvavõrdki. Paistis rohkem nagu avanuks elektrooniline lukk pelgalt sellest, et ma Adriani sõnu kuulsin, mitte käsuga sunnitud tahtejõust.

Korteri uks avanes ning sisse astus pikka kasvu mees väga tavapärases riietuses. Valge õlgadeta särk tõi nähtavale tema käsivarrel kihvu paljastava mao tätoveeringu. Ma tundsin ta kohe ära. Ta oli too kitsehabeme ja patsiga smokingis mees, kes ükspäev Paco ukse taha ilmus.

"Hei!" Ta tõstis minu poole käe – liikumatu lehvitus – ja naeratas üdini enesekindlalt.

"Antony," lausus Adrian umbmääraselt mehe poole viibates. Noogutasin kergelt, mõeldes, kas peaksin ka end tutvustama, kuid Adrian võttis aega viivitamata sõna. Ta tõukas end lauast eemale ning vaatas Antony poole.

"Kas nad teavad kus me asume?"

Kitsehabe kehitas õlgu. "Tõenäoliselt mitte. Kuid ma kuulsin, et nad kasutavad seda šimpansit. Ta võib selle korteri lõpuks välja nuuskida."

"Kui paljud meid jahivad?" päris Adrian edasi oma raudkindlas enesevalitsuses. Võimalus, et see kallis korter avastatakse ei paistnud teda häirivat.

"Need on peamiselt vabatahtlikud üksused, mis tähendab, et vaid käputäis mehi. Aga seda agressiivsemad." Ta naeratas hambaid paljastades. Sellele mehele meeldisid väljakutsed.

Adrian istus, käed rinnal ristatud, ja jäi hetkeks mõttesse. Ta sõrmed toksisid hääletult enda käsivarrel ja keel limpsas pehmelt üle huulte. "Las ma arvan, kes need vabatahtlikud on," kostis ta viimaks lakke vahtides ning Antoni naeratas.

"Täpselt. Randyle on see aga viimane võimalus. Tal on olnud sinuga kontakt, mistõttu on ta neile endiselt kasulik. Kuid üks vale samm ja ta visatakse lõplikult välja."

"Ja Nathaniel?" Adrian heitis mulle pilgu. Vaatasin aknast välja, merele.

"Ta on tüdruku deaktiveerimise pooldajate eesotsas. Ta pakkus end vabatahtlikuks, et sellele lõpp teha, kuid nagu ma kuulsin, oma isast eraldi. Nad ei tee koostööd. Ja tal on šimpans."

"Huvitav küll, kuhu see jõuab," lausus Adrian mõtlikult. Ta vaatas endiselt mind. "Angeline?"

Ta tahtis minu arvamust kuulda. Mida ma pidanuks ütlema? Teadsin juba varasemalt Nathanieli kavatsustest, kuid ma polnud uskunud, et ta kohe mulle järele võiks tulla. Veelgi enam, hakkasin alles nüüd endale teadvustama, et vaid minu pärast peeti seda sõda. Ühel pool hullud teadlased ning teisel minu võimalik lõpp. Ma tahtsin elada, kuid... kas see omas tähtsust? Küsisin hoopis kinnituseks: "Kas see loom on ka robot?"

Adrian noogutas. "Parim saavutus enne sind." Ta kõhkles hetkeks, siis: "Ma sooviks, et te kaks ei peaks kokku sattuma, kuid kas tead, miks Nathanieli seotus selles loos mind eriti muretsema paneb?" Ta ei oodanud mu vastust. "Ta oli alles noor ja hiljuti meie organisatsiooniga ühinenud kui me inimahviga läbimurde saavutasime. Just sel ajal hakkasime välja töötama E- ja F-kaarte. Need on ka sinu üleloomulikena paistvate võimete, nagu telekinees ja mõtete lugemine, taga. Üks, mis mitmete ja mitmete katsete keskel kaugemale jõudis, oli selline, mis pidi aitama parandada ümbritsevate elavate organismide IQ taset. Me tahtsime näha, kas saaksime kasutada oma roboteid ka eluvormide loomisel ja kujundamisel – isegi kui nende kaartide täpne tööviis on meile siiani müsteerium. Peale mitmeid katsetusi näriliste peal märkasime, et see tõepoolest töötas. Kuigi... rottide ajumaht ei luba just väga suuri arendusi.

Olen mõnikord oma tervise kahjuks liiga uudishimulik," jätkas ta mulle viltuselt naeratades. "Tahtsin näha, kas see töötaks ka minu peal. Sel korral sai aga Nathaniel mu plaanist haisu ninna ning muretses mu tervise pärast. Tema õnnetuseks, või õnneks, polnud ta aga ise sugugi parem. Tal õnnestus laborisse sisse pääseda kui kedagi teist seal ei olnud. Ja ta viis katse enda peal läbi, et mind säästa."

Ma polnud kindel, kumb oli veidram: kas Nathanieli tollane läbisaamine Adrianiga või poisi eneseohverdus. Teadsin, et ta oli väga kaalukas ja kaine otsustaja, kui olukord seda nõudis, kuigi mõnikord võis tulla ette hetki, mil ta enesevalitsus ei pidanud.

"Ja see läks läbi?" küsisin.

"Mhmm. Ta oli alati nutikas. Pärast seda juhtumit võeti ta aga vastu organisatsiooni kõrgemasse teaduskooli. Küll aga mitteametlikult, sest ta pole veel keskkooligi läbinud ja me ei tahtnud tema teravale mõistusele ühiskonna tähelepanu. Meie töö ei olnud avalikkusele mõeldud. Igatahes on Nate'il väga suur pagas, mida ta ei saa kunagi ametlikult oma CVsse märkida."

"Sellepärast nad nimetasidki teda üheks oma parimaks teadlaseks," mõtisklesin valjusti, meenutades midagi, mida olin laboris kuulnud.

"Kuid ta on alles õpilane ja õppida on tal palju. Intsident vaid kasvatas tema õpivõimet, mitte ei andnud teadmisi. Siiski, kui ta on oma eesmärgis kindel, siis ta selle tavaliselt ka saavutab. Isegi kui ta peab selleks sinule vastu astuma."

Antony poole pöördudes lausus ta: "Tänu kokkuleppele Randalliga oli madala profiili hoidmine varem lihtsam. Teeme seda kassihiiremängu kaasa ja vaatame, kuhu asi meid viib."

"Ja kui nad kohtuvad?" küsis teine minu poole noogates, tema viide meile kõigile selge.

"Ta ei taha kellelegi haiget teha," ütles Adrian, "ja ma austan tema soovi."

Antony ei paistnud selle vastusega rahul olevat, ent sellegipoolest ei öelnud ta sõnagi. Adrian tõusis, ühtäkki otsuse langetanud. Ta pöördus tõsisel ilmel Antony poole ning Kitsehabeme vaba olek kadus samuti. "Olukorrale pilgu heites näib meil olevat tubli eelis. Kuid reetureid võib leida mõlemalt poolt." Ta vaatas üle õla minu poole ja tõstis randme suu juurde. "Lähme, Angeline."