Ma nii ootasin sellega alustamist :o Loodetavasti meeldib see teile sama hästi kui "Savanna". Või ehk isegi rohkem? :D Igatahes, loodan ka ise, et saavutan soovitud tulemusi.

Nimel "Permutat" on siin loos oma tähendus, aga see ei tule tõenäoliselt nii pea isegi mitte mainimisele.

PS. Kaanepildil olevad silmad kuuluvad minu õele ;D

_______________

"Kolm, kaks... ei, ei... Selina? Vaata mulle silma, mäletad?"

Tundsin sõrmi oma lõua all enne kui tema sõnad läbi jõudsin mõelda. Jake hoidis minu nägu paigal, sundides mind niiviisi talle otsa vaatama.

"Kahele asjale on raske korraga keskenduda," porisesin, tuues seejärel kuuldavale tasase ohke. "Tuleta mulle veelkord meelde, miks see nii tähtis on?"

Lõbustatud naeratus kerkis tema suunurkadesse. "Pole sa nii nõrguke midagi. Proovi veel." Ta libistas oma sõrmed pehmelt mööda minu näo külge kuni juustepiirini, siludes seejärel õrnalt läbi tuka, et see minu näolt eemale lükata. "See on tähtis oskus. Isegi kui praegu nii ei paista."

"Aga ma ei hakka ju kellegi pähe pugema. Minuga on seda tehtud, ma ei tahaks seda enam kunagi kogeda ja veel vähem hakkan seda tegema kellelegi teisele." Mäletasin veel väga hästi, kuidas too hüään minu pähe oli tunginud. Meenutus pani mind õlgu väristama.

Jake vangutas pead, kuigi naeratus tema suult ei kadunud kuhugi. Ta vaatas mind nagu tobukest, ja tahtsin talle selle eest vastu pead anda.

"Mäletad, kuidas ma Night Pack'is Dace'i ja Codie truudust kindlaks määrasin? Seda võtet kasutatakse rohkem kui arvata võid. Ja hea põhjusega."

Mõtlesin selle üle järele. "Shane väitis, et Dax laseb temal oma mõtteid kontrollida," ütlesin pead kallutades. Ja Shane kohe kindlasti ei taha kellelegi halba.

"Näed siis? Nii et vaata siia. Proovime uuesti."

Tõmbasin õhku tugevalt läbi nina sisse, suu kaudu välja ja kinnitasin oma pilgu kindlalt tema hallikaspruunidesse silmadesse. Noogutasin Jake'ile märku andmiseks.

"Okei, kolm... kaks... üks..."

Minu parem käsi oli kogu aja seisnud tema laubal, vasak tema paremas käes, meie sõrmed põimitud. Pigistasin nüüd tugevamalt, püüdes kogu hingest keskenduda.

"Rahulikult, tasapisi," sosistas ta, ja ma püüdsingi teha nagu ta ütles. Olin juba varem saanud nii kaugele, et tajusin tema teadvust enda käe vastas. Pidin vaid saama lähemale, meie teadvused miskit moodi ühendama. Tegin kõik, et meie silmside ei katkeks, sest nagu tema ütles, teeb see teabe saamise algajatele lihtsamaks.

Ta oli mulle muudki rääkinud - kõike, mida pidin teadma, enne kui seda üldse kunagi tegema peaksin. Näiteks kuidas kindlustada, et teine isik minu enda mõtetes liiga sügavale ei pääseks, kuidas leida just seda mida otsin ja kuidas mitte riivata nende usaldust ja lihtsalt kogemata ise liiga kaugele minna. Aga siiski jäin ettevaatlikuks. Ja kui tundsin midagi läbi oma hinge sähvatamas, oleksin äärepealt tagasi tõmbunud, kui Jake oma pahemat kätt ümber minu piha poleks hoidnud ning haaret minu hoidmiseks tugevdanud.

Hingasin pinnapealseslt läbi hammaste ning üritasin otsusekindlalt edasi minna. Jake oli ka rääkinud, kuidas hinge kokkupuutel võõra ja tundmatusega võib tekkida kontrollimatu hirm. Olin seda ka ise kogenud ja varemgi kuulnud; pidin vaid õppima sellest üle saama. Jake olevat seda saavutanud. Tema ei karda - teatud piirides. Tema sõnul ei saa seda hirmu täielikult välja lülitada.

Kui mingisugune hägune vool minu teadvuse piiridesse vormus, tundsin oma südamelööke kiirenemas. Natuke veel. Aeglaselt kui tigu libistasin oma teadvust sellele lähemale, eesmärgiga saavutada kindlamat ühendust. Kui see mul õnnestus, nägin Jake'i pupille millimeetri võrra laienemas. Arvan, et tajusin ka õrna värinat läbimas tema käsi, kuid muus osas jäi ta liikumatuks.

Väga hea! Naeratus vormus hetkega tema suule ja taipasin alles siis, et ta ei öelnud seda välja valjusti. Tahtmatult ma ahhetasin ning püüdsin instinktiivselt oma mõtteid varjata, kuigi ma tajusin ka ise, et see ühendus püsib vaid sensoorse ja primaarse mälu piires.

"Tegin ära," ütlesin, peaaegu sosinal. "On see nüüd kõik?"

Me alles alustasime, sõnas ta, ikka mõtetes. Õppida oleks veel küllalt. Või on seda sinule ühe korra jaoks liiga palju? Ta kallutas mulle otsa vaadates pead, tema silmadesse tekkimas selge varjund hoolivusest.

E-ei, ütlesin tagasihoidlikult, püüdes seda samuti tema viisil. Mis siis järgmisena?

Ta pilgutas, jäi hetkeks mõttesse. Siis tema suunurk tuksatas, kui ta ütles: Proovime seda.

Mida, jõudsin vaevalt küsida, kui tundsin teda oma peas lähemale tungimas. Nüüd proovisin juba päriselt seina ees hoida, esialgu segadusse sattudes, ent siis taibates, kuhu ta tüürib. Võitlesin vastu kogu oma tahtejõuga, kuid minust polnud Jake'ile vastast. Viimaks, ahmides õhku, viisin oma käed tema rinnale ja tõukasin teda eemale, kuigi juba käe eemaldamine tema laubalt katkestas ühenduse.

"Selle kallal peame vist enam vaeva nägema," ütles ta mõtlikult. "Kui ei oska end kaitsta, pole ka sellest oskusest suurt abi." Ta viis käed ümber minu piha. Tundsin, et too viimane proov oli minu südame taguma pannud, ent see hakkas nüüd tasapisi järele jääma. Kui aga Jake mind lähemale tõmbas, suudluse minu otsaesisele surus, enne kui oma huuled minu kõrva juurde viis ja sosistama hakkas, ei saanud ma oma keha läbivat surinat tagasi hoida. Mälestused meie just veedetud mõtetelugemise tunnist hakkasid hägu sisse vajudes haihtuma ning minu käed liikusid Jake'i seljale, et tedagi lähemale tõmmata.

"Tunned end hästi?" sosistas ta. Tundsin tema huuli riivamas vastu minu kõrvalesta.

"Mhm," ümisesin, kuigi tema küsimusele vähe tähelepanu pöörasin. Aga kui tema käed justkui märkamatult minu särgi serva alla libisesid, meenus tahtmatult mulle minu ema, kes parasjagu alumisel korrusel toimetab. Tal oli mõnikord halb harjumus minu tuppa lihtsalt sisse kõndida, kuigi ta teab, et Jake'iga olen. Me ei saanud täielikku kindlustunnet omada.

Seetõttu tõmbusin veidi eemale, kuigi vastumeelselt, ja tõukasin tema käsi minu külgedel madalamale. Ta ei hakanud vastu.

"Millal sa Shane'iga kohtuma pead?"

Jake krimpsutas nägu ja vaatas hetkeks kõrvale, nagu oleks see nimi hetkel viimane, millest ta kuulda tahaks.

"Täna," ütles ta, kõlades liigagi ükskõikselt.

Astusin sammu tagasi ja ristasin käed, heites talle kulmukortsutusega pilgu. "Kas sa jälle viivitad?"

Jake ohkas ja toetus seljaga vastu seina. Aga ta ei öelnud midagi.

"Ja millal sa seal olema pead?" küsisin viimaks, kui olin taibanud, et ta ise ei räägi.

Jake heitis pilgu kellale. "Umbes... kümne minuti pärast."

"Jake!" hüüatasin.

"Mida?" Rahulolev naeratus kerkis tema huulile. "Ma olen parem õpilane kui Kealan. Üks kord vahele jätta ei tee paha." Tema naeratus venis veelgi. "Eriti, kui sina siin oled."

Vangutasin pead ja astusin tema juurde, et teda ukse poole tõugata. Minu jõud pole Jake'i oma vastu midagi, kuid minu õnneks andis ta järele.

"See on sinu enda heaks. Tegelikult - kõigi heaks. Ega Shane ilmaasjata sind oma laagris vastu võta."

"Tegelikult ei ole see täna laagris, vaid Night Pack'is. Tal olevat seal mingeid tegemisi, mistõttu pidavat see mugavam viis olema."

"Tore," ütlesin, tõugates ta oma toast välja ja trepi poole. Keset koridori võttis ta mul aga ümbert kinni ning otsustas iseseisvalt jalutada, minuga käsikäes. "Jõuadki kiiremini kohale," sõnasin.

All välisukse ees ta peatus, libistas peopesaga õrnalt üle minu põse ning kinkis mulle kiire suudluse. "Ära kuhugi kao, tulen täna õhtul veel läbi. Kui ei jõua, siis homme hommikul kindlasti."

Noogutasin ning jäin ukse vahel seisma, vaadates pealt, kuidas ta tee serva pargitud Chevroletti istus ning mööda tänavat eemaldus. Vaatasin, kuni tema auto minu silmapiirilt kadus, aga ka siis ei pöördunud ma veel sisse tagasi. Minu pilk langes hoopiski punasele 1972 aasta Mustangile, mis pargitud meie maja sissesõiduteele. Kui Jake sai mind nõusse, et ta mulle auto ostab, olin soovinud midagi tagasihoidlikumat. Nüüd oli mul aga peaaegu piinlik sellega ringi sõita. Tähendab, auto mulle meeldis. Vägagi. Aga see oli natuke liiga silmatorkav. Mul pole ka aimu, palju see talle maksma läks, kuid olin otsustanud mitte küsida.

Vähemalt viis ta mind iga hommik kooli oma Chevy'ga.

On vägagi võimalik, et Jake siiski ei tule täna enam minu juurest läbi. Kui ta just pimedas peale südaööd välja ei ilmu, nagu ühel korral. Olin talle öelnud seda rohkem mitte teha. Igatahes, kuigi ma sisimas ei tahtnud, et ta läheb, oli see vajalik. Peale kogu seda hüäänide jama olin Shane'ile maininud Jake'i probleemi tema... söömisharjumustega. Seda, mis oli ka Kealanil. Shane oli siis pakkunud, et kokku lepitud päevadel käib Jake tema juures ning Shane aitab temal sellest üle saada - nagu konsuleerimine. Ning Shane'i sõnul läheb Jake'il hästi, niisiis ei saanud ma Jake'i varasemates sõnades kahelda.

Mõeldes Jake'ile ning hüäänidele, meenus mulle tahes-tahtmata täna lõunatunnil juhtunu. Ma polnud kokkupuutest hüäänikarja uue juhiga kellelegi rääkinud. Olin otsustanud seda hoopiski eirata, ent nüüd, kui Jake oli läinud ning mul tõenäoliselt kogu ülejäänud päev vaba, hakkas minu peas vormuma väike idee. Ning ma ei saanud sellest lahti enne, kui olin oma toast autovõtmed toonud, teatanud emale, et lahkun, ning istunud Mustangi. Tahtsin seda ühel hetkel niikuinii teha, ja praegu paistis sobiv aeg.

Tagurdasin sissesõiduteelt välja ning proovisin meenutada, mis teed mööda pääseb Shane'i õppelaagrisse.

_____

Ma ei mäleta, kas olen varasemalt maininud Selina juhilubade olemasolu või puudumist. Pean järgi uurima ja võib-olla seal muudatuse tegema.

Aga öelge siis, mis arvate :3