Kui auto väikesele parkimisplatsile keerasin, võtsin hetke aega, et paigale pilk peale heita. Vaatamata oma viimasele mälestusele siit - päevale, mil hüäänid ründasid - tundsin meeldivat tuttavust. Naeratasin õrnalt iseendale, võtsin võtme süütelukust välja ning väljusin autost. Mul oli natuke kahju, et ma Shane'i siin täna ei näe. Peale laagrist lahkumist olime rääkinud vaid telefoni teel. Ja Jake on oma 'nõustamistel' käinud alati üksinda.

Liikusin vaiksel sammul maja tagumise nurga juurde, kust sain vaate maja taga asuvale laagriplatsile. Mõnel lastegrupil paistsid veel käivat tunnid. Otsisin kedagi tuttavat, ent nii kaugele kui minu silm seletas, ei leidnud ma kedagi. Üks väike, ligikaudu kümne aastane tüdruk valge kleidi ning pikkade heledate juustega peatus mind nähes, naeratas ja lehvitas. Lehvitasin vastu.

Ma küll ei olnud jõudnud oma siinoleku ajal just paljudega tuttavaks saada, aga mulle tundub, et teised teavad mind paremini kui mina neid.

Uuesti ümber maja nurga minnes lähenesin eesustele, mis viisid otse treppikotta. Hetkeks seisma jäänud, asjad läbi mõelnud, sammusin viimasele, kolmandale korrusele. See korrus oli poistele, samas kui teine korrus tüdrukute päralt jäi. Esimene oli enamuselt noorematele lastele, lisaks ka klassiruumidele ja taolistele kohtadele nagu haiglaosakond.

Leidsin kolmanda korruse koridorid tühjad. Vahemaade taga asuvad süvendid tubade vahel olid varustatud akendega, mis heledasse koridori kollakaid päikesekiiri lubasid. Jalutasin aeglaselt edasi, saades aimu, et pealtnäha hüljatud paik polnud sugugi nii tühi. Mitmest toast kostusid minuni poiste ja ka tüdrukute hääled, mõnest naeru ja mõnest liigagi valju muusikat.

Jõudnud ukseni mida otsisin, ma peatusin, leides endas kasvava kõhkluse. Tundsin end natuke veidralt - olla siin, kui ma ise enam selles laagris ei peatu. Mõte oli aga naeruväärne, sest teadsin, et Shane võtaks mind iga kell avasüli vastu. Arvan, et tundsin end rohkem närvis selle tõttu, miks ma siin olin, mitte selle tõttu, et siin olin.

Tõmbasin hinge ning koputasin. Tegelikult ei saanud ma kindel olla, et keegi üldse sees on, aga juba hetk hiljem vajutati link alla. Daxton seisis ukseavas, tema tumedate silmade pilk libisemas üle minu, pealaest jalatallani, enne kui jäi pidama minu näol.

Naeratasin tagasihoidlikult. "Hei."

Ta ei vastanud, kuid noogutas vaevumärgatavalt. Ma ei osanud öelda, kas ta paistis minu visiidist üllatunud või pigem ootas seda.

"Ma tahtsin rääkida," lisasin.

Hetkeks ta veel seisis seal, mind silmitsedes, kuid astus siis sammu taha, andes niiviisi märku, et võin sisse astuda. Seda ma tegingi, püüdes kohe silmadega tema ruumi sisu. Seinad olid kaetud ühevärvilise tumeda sinakashalli tapeediga, akna ees rippusid vaid vaevu tooni võrra veelgi tumedamad kardinad. Akna all seisis laud, mille nurgal väike raadio, laua keskel plokk paberitega, mille kõrval pliiatsitops. Laua teises nurgas olid üksteise otsas kingakarbi suurused kastid, nende peal paar lahtist paberilehte. Oli veel palju väiksemat nodi, mis korrastatult laua kaugemasse serva paigutatud. Voodi oli ruumis sama koha peal kus minu voodi minu ruumiski olnud. See oli korralikult ära tehtud, ent kortsus jäljed valge-mustal tekil näitasid, et keegi sealt hiljuti tõusnud oli. Voodi kohal olid seintel riiulid paljude raamatute ja nööriga kokku köidetud A4 paberite virnadega. Kappidel seisid samuti paberite hunnikud, kuid mulle jäid silma ka tosinad väikesed puunikerdused, mis peamiselt kujutasid erinevaid loomariigi esindajaid. Põrandal oli must paks ja karvane ümmargune vaip. Tuba oli küll peamiselt tumedates toonides, ent hubane, ega jätnud erilist muljet süngest teismelisest. See oli stiilne.

Dax oli ukse minu taga sulgenud. Kui tagasi tema poole pöördusin, läks ta parasjagu oma voodini ning võttis selle serval istet. Ta lükkas tumedad salgult silmadelt ja sel hetkel nägin temas tõesti pigem poisikest kui sünget ja näiliselt emotsioonitut poissi. Tema kahvatu nahk andis talle peaaegu süütu välimuse, ja taaskord oli mul raske uskuda, et ta kaks korda hüäänile minu kaitseks vastu oli hakanud, üksinda, esimesel korral päästes seeläbi minu elu.

"Kuidas end tunned?" küsisin, meenutades viimast telefonikõne Shane'iga. Ta oli öelnud, et Dax enamuse ajast voodis viibib.

"Paremini," vastas ta ja nookas siis akna poole. "Mind ei saa liiga kaua sees kinni hoida."

Õrn naeratus tõmbus minu huulile. "Mul on hea meel. Ma tõesti võlgnen sulle."

"Ära selle pärast muretse." Dax kallutas end tahapoole, toetades ülakeha oma kätele. Ta viipas ka ratastega tooli poole laua taga ning ma võtsin seal istet.

Ma polnudki väga kindel, kuidas teemat alustada. Tundsin end väheke veidralt niiviisi vaikides istudes, ent Dax ootas kannatlikult. Mõtisklesin, kas ta võis teada, miks siia tulin. Minu pilk libises üle tema laua ning mulle jäi silma karpide peal olev paberileht trükitud tekstiga. Suured paksud tähed küsisid: KOKKUSATTUMUS? Hetk hiljem püüdis minu tähelepanu rohkem aga allservas asuv väiksem peakiri: KOOLI JUURES VÕITLUS HÜÄÄNIKARJAGA.

"Mis see on?" küsisin, sirutades käe paberi järele. Kogu tekst oli trükitud nagu ajaleht. Ülaserval oli isegi kuupäev, mis näitas eelmist nädalat.

"Ebaametlik ajaleht," ütles Dax oma kohalt.

"Savannalastele?" Ma polnud mõelnud, et midagi sellist olemas olla võib. Kuid järele mõeldes tundub loogiline. Küllap toimb selles maailmas palju enamat, kui uudistesaadetes räägib. Kui inimestele nendest sündmustest teada anda ei saa, toimub kõik nagu teises maailmas.

"See levib üle terve riigi. Hea viis vahel natuke teenida."

Vaatasin teda imestunult. "Sa kirjutad? Ma ei teadnudki."

"Mõnikord saadan kaastöid." Ta kehitas õlgu.

Seepärast vist siis need paberivirnad. Heitsin pilgu tollele, mis mul veel käes oli. Allpool oligi kirjutatud sündmusest, millele ainuüksi mõtlemine minule judinaid tõi. Ainsad nimed, mida oldi mainitud, olid Samara Küla Õppelaager ja Shane Tyson, muus osas kasutati loomade liiginimesid.

"See leht pole minu tehtud," sõnas Dax, kui lugema olin jäänud. "Need lihtsalt kogunevad."

Libistasin pilgu kiirelt ka üle ülemise teksti. Seal võrdles intsidenti, kus noort irbist taheti hingega manipuleerimise abil võõrasse musta kaubikusse meelitada, juhtumitega, kus enam kui nädal tagasi sama piirkonna lähistelt paar eri liikidest savannalasi teadmata kadunuks olid jäänud.

See meenutas mulle jällegi, miks tegelikult siia olin tulnud.

"Dax," alustasin aeglaselt, pannes lehe tagasi lauale, "ma tahtsin sinult midagi küsida." Viivitasin momendiks, otsides õigeid sõnu. Dax silmitses mind ootavalt. Tegin siis viimaks sügavama hingetõmbe ning lasin tulla. "Jake rääkis mulle päeval, mil hüäänid siia tulid, et ta oli minuga manipuleerinud. Tänu sellele oli ta vältinud minus kahtluste tekke, kui midagi küsida olin proovinud. Aga ma tean, et peale seda pole ta rohkem nii teinud."

Dax ei vastanud. Mulle tundus, et ta oli hoopiski tõmbunud tagasi sellesse müstilise poisi rolli. Tema silmad paistsid ühtäkki jälle palju tumedamad, mustad salkus juuksed kippusid ikka veel silmile ning oma tumedate riietega ta lausa sulandus hämarasse tuppa. Hetkeks hakkas mul isegi kõhe.

Tegin tema pilgust aga omad järeldused.

"Seal on muudki, eks," ütlesin vaikselt ja toonitult. "Jake varjab rohkemat."

"Vaata, Selina," alustas ta, ajades end sirgu, "ma olen aru saanud, et sellel Jake'il on ka enda jaoks segane minevik olnud. Ta ei teadnud, kuhu kuuluda. See omakorda on põhjustanud ootamatuid ning ettearvamatuid valikuid tema elus."

Mulle meenus, kuidas Shane oli rääkinud Dax'i andest teisi lähemalt tunda. Aga kuulata Daxtoni ennast niiviisi rääkimas, tekitas väheke kõhedust. Mõtlesin, mida ta siis veel minu kohta teada võib.

"Täna koolis lõuna ajal tuli minu juurde üks hüäänidest," ütlesin vaikselt. "Ta väitis, et Jake on pannud mind arvama, et... et armastan teda." Nüüd end kuuldes, kõlas kuidagi piinlik minu ja Jake'i vahelisi asju arutada Dax'iga.

Dax silmitses mind, hingas sügavalt läbi nina ning heitis eemaloleva pilgu aknale. "Ta riskis oma eluga sinu pärast. Isegi, kui oli võimalus, et sa ei tule enam elusana tagasi." Peale neid sõnu tõusis ta voodilt ja astus minu juurde. Panin ühtäkki tähele, et ta näeb välja palju vanem kui viisteist, kuigi ta oli minust lühem. "Räägi sellest temaga otse," lausus Dax. "Ta ei teeks sulle haiget isegi vihasena."

Vaikides mõtlesin tema sõnade üle järele. Nii nagu ma aru sain, vihjas Dax otseselt sellele, mida olingi kartnud: too hüään rääkis mulle tõtt. Jake on valetanud. Tõusin toolilt isegi teadmata, mida tahan teha või kuhu minna. Aga ma ei tahtnud lasta endal uskuda, et see ongi nii. Jake ei teeks midagi sellist.

Vajusin seljaga seina najale ning toetasin pea kätele, sõrmed libisemas minu juustesse.

"Ta valetas mulle," pobisesin peaagu hääletult. Ootasin, et see teadmine tooks esile mingeid teistsuguseid tundeid. Näiteks viha, pettumust tema üle. Aga taipasin, et hoolisin Jake'ist rohkem. See armastus lämmatas muud tunded. Olin vaid segaduses ja üllatunud, proovides Jake'i motiividest aru saada.

"Selina." Dax'i hääl kõlas nüüd juba lähemalt. Tõstsin pilgu, leides ta toetumas vastu laua serva täpselt minu ees. Lasin kätel alla vajuda, mõeldes, et äkki peaksin nüüd minema hakkama. Dax aga sirutas oma käe ja puudutas õrnalt minu rannet, enne kui oma sõrmed selle ümber lukustas. Ta sulges silmad ning jäi niiviisi mõneks momendiks. Kuigi sisimas kõhklesin, ei hakanud ma tagasi tõmbuma. Mind võisid tema arenenud võimed mingil määral hirmutada, kuid ma usaldasin teda. Shane usaldab teda. Ja Dax oli päästnud minu elu.

"Kõik, mis ma ütlen, on, et pead temaga kõigepealt rääkima. See toob sulle selgust." Nende sõnadega avas ta taas silmad ning lasi minu käest lahti.

Heitsin pilgu maha. "Ma... pean vist minema." Tõukasin end seina najalt lahti. Tegelikult polnud mul kiire. Tahtsin lihtsalt olla üksinda, asju läbi mõelda. Tahtsin Jake'i peale vihane olla.

Olin juba ukse poole astumas, kui Dax veelkord minu nime lausus. Vaatasin tagasi. Daxton tõstis käe oma pluusi krae juurde, kust tõi nähtavale peenikese hõbedase keti, mille otsas kõige enam vaid sentimeetri pikkune hõbedane piisa kuju. See oli kõik. Ei mingeid muid kaunistusi, keerulisi mustreid või erinevaid värve.

"Kui soovid hingerahu või midagi, mis juhiks sinu südant, ei ole vaja muud kui midagi lähedast. Midagi, mis seondub sinule tähtsaga."

Vaatasin väikest piisa kujundit tema sõrmede vahel. "On see jälle midagi seotud hingedega?"

Vaevumärgatav naeratus tuksatas Dax'i suunurkades. "Jah, seda küll. Arvasin, et see soovitus võib sulle ära kuluda."

Mul oligi tunne, et tema sõnadel taaskord mingisugune salapärane tagamõte on.

"Ja see kee," ütlesin, noogates peaga selle suunas. "Oletan, et sel on sinule suur tähendus. Mul oleks vaja midagi taolist?"

"See.." Dax viivitas hetke. Ta heitis pilgu maha. "Võtsin selle, kui Shane'iga minu vanemate kodu külastasin. Tähendab, varastasin."

Kergitasin kulmu. Ta varastas selle? Oma vanematelt?

"Jah, nad ei varjanud, et olid tahtnud minust lahti saada," ütles ta, "aga mingi seletamatu põhjusega hoian seda, kuna see on minu ainus ühendus nendega." Ta kehitas õlgu. "Mõned asjad elus lihtsalt lähevad omamoodi."

Ja ta hoiab seda alles, isegi taolise teadmisega? Tuleb au anda sellele, kes suudab viha nii kergelt kõrvale jätta.

Aga peale seda ma lahkusin. Jätsin Dax'iga selleks korraks hüvasti ning väljusin tema toast, läksin trepist alla ja majast välja. Suundusin otse oma Mustangi, kuid ei käivitanud mootorit koheselt. Haaranud roolist, lasin oma peal sellele vajuda ning püüdsin kõik asjad uuesti läbi mõelda. Ent ma ei jäänud sinna peatuma kauaks. Võtsin suuna tagasi Blue Mist'i, et oodata Jake'i. Pidin temaga rääkima.