"Kas midagi on valesti?"

Pilgutasin korra, jäädes ümbrust vaatama, justkui oleksin kuu pealt saabunud. Panin tähele, et olime juba kooli ette jõudnud. Heitsin siis pilgu Jake'ile, kes pargitud autode rivi silmitsedes minu poole ei vaadanud.

"Sa pole autosse istumisest alates sõnagi lausunud." Jake keeras meie tavapärasele kohale. Imestasin isegi, et lähim parkimisplats kooli ustele alati tühjaks jäeti, nagu oleks Jake siin midagi korraldanud - mis tegelikult väga võimalik oli. Olnud mootori seisma jätnud, pöördus ta minu poole vaatama.

Viskasin pilgu maha. "Ei... kõik on hästi." Aga see vastus üllatas mind ennastki. Kõik ei olnud hästi. Kaugeltki mitte. Tegelikult olin kogu sõidu aja pidanud plaani sõna võtta. Kuid iga kord kui mõtlesin, et Jake võiks mulle taolise vale kokku rääkida, mind niiviisi ära kasutada... see tegi mulle haiget. Olin mitmel korral olnud juba suud avamas, kuid vaadates teda kerkis minu peas hääl, mis ütles kõik unustada. Ma armastasin teda. Ma ei tahtnud teda süüdistada.

Hetke pärast langes tema käsi õrnalt minu omale, tema sõrmed kaardumas minu peopesa alla, samas kui pöial silitas hellitavalt käeselga. "Vabandust, et ma eile õhtul läbi ei saanud tulla. Kui Shane mu viimaks vabaks lasi, arvas üks vana tuttav, et oleks tore mind ka ülejäänud õhtu kinni pidada."

Tema puudutus rahustas mind ja kergitas veelgi enam kõhklusi samaaegselt. Tegin pika, kuid nõrga hingetõmbe, enne kui ütlesin: "Asi pole selles."

"Seda ma arvasingi. Aga nüüd väitsid selgelt, et midagi siiski on."

Ma ei vastanud. Ma ei suutnud seda teha. Selle asemel et midagi öelda, pigistasin huuled hoopis kitsaks kriipsuks kokku. Jake'i jaoks oli see vaid veelgi suuremaks kinnituseks, et midagi on valesti, sest ta avas oma turvavöö ja kummardus mulle lähemale, tõstes teise käe, et peopesaga minu põske puudutada. Soe värin läbis minu keha ja ma tahtsin temale veelgi lähemal olla. Ma vajasin seda. Aga ma jäin paigale.

Ta sundis mind endale otsa vaatama. Ning nähes tema hallikaspruune, praegu murega täitunud silmi, ei saanud ma takistada oma kätt, mis tema järele sirutus. Meie huuled puutusid kokku, tema omad nii pehmed ja õrnad, samas kui mina pidin end tagasi hoidma, et mitte liiga ahneks muutuda. Minu sõrmed libisesid läbi tema juuste, tema käed minu ümber tõmbasid mind lähemale. Oleksin võinud end täielikult unustada, kuid ühel hetke tõmbus ta tagasi. Aga ta ei läinud eemale. Toetasin oma otsaesise vastu tema oma, hingeldades, püüdes endale kinnitada, et just sellist elu ma tahangi. Kuid tolle hüääni sõnad kõlasid minu peas ikka ja jälle, justkui suures ja tühjas saalis hüütuna.

See jaaguar pani sind arvama, et teda armastad.

"Selina, räägi mis toimub."

"Ma pean sinult midagi küsima," suutsin viimaks välja pigistada, aga minu hääletoon kõlas kahetsusväärselt nõrgana.

"Jah?"

Vastumeelselt tõmbusin eemale, ajasin end istmel sirgu ning hoidsin pilgu esiklaasil. "See manipuleerimine, mida minu peal kasutasid..." Hetke jooksul mil vaikisin, kuulsin Jake'i tasaselt ohkamas, ent ma ei vaadanud tema poole. "Kas see piirdus ainult väikeste asjadega? Küsimuste vältimisega?"

Jake ei vastanud kohe. Aga siis: "Oli asju, millest kartsin rääkida." Tema hääl oli muutunud toonitumaks. "Ma vist arvasin, et nii on lihtsam. Muidugi oli see vale. Aga ma ei plaaninud kunagi sind ära kasutada."

Ära kasutada. Ma peaaegu värisesin nende sõnade peale. Jake polnud kordagi maininud midagi tunnete esilekutsumisest. Kas ta üritab seda siis varjata?

"Kas see on kõik?" küsisin.

"Oleneb, millist täpsustust tahad." Tajusin endal tema pilku. "Räägi palun, mis lahti on. Sa paned mind juba muretsema."

"Kas sa tõesti armastad mind?"

"Kas ma armastan sind? Mis küsimus see veel on?" Ta kõlas, nagu oleks see absurdne. Aga ma ei andnud alla.

"Kui kaua oli aega möödas tollest õhtust seal koolimajas, kui mulle nii öelda 'külge lööma' hakkasid?" nõudsin. "Ma ei taibanud seda kohe, aga... see ei ole loogiline. Ma oleksin pidanud sinu eest jooksma, mitte..." Vaikisin järsult. See oli tegelikult esimene kord, kui sellele niiviisi järele mõtlesin. Ma olin kartnud iga päev. Kartsin koolist koju minna, sest Jake võis välja ilmuda, mis tähendanuks meie omavahele jäämist. Millal see ühtäkki lõppes?

"Ma hoolin sinust," kostis ta, nüüd peaaegu sosinal. "Rohkem, kui arvata võid."

"Ja mis osa minust selle alla käib? Minu keha?"

Võisin peaaegu tunda teda minu sõnade peale võpatamas. Mul oli ka endal valus neid lausuda, aga ma ei saanud sinna midagi parata.

"Kust sa neid süüdistusi võtad?" küsis ta. Juba tema toonist oli aru saada, et olin teda riivanud.

"Sa siis eitad seda?" küsisin vaikselt.

"Eitan mida?"

"Et minu tunded su vastu on võltsid, sinu loodud?"

Osa minust tahtis kuulda, mida ta selle peale ütleb. Teine osa minust aga kartis, käis tungivalt peale kõik unustada. Ent pika hetke möödudes taipasin, et ta ei vastagi. Autosse sigines vaikus, nagu oleksin ootamatult üksi jäetud.

Aeglaselt pöörasin pea Jake'i suunas. Ta ei vaadanud enam mind - nüüd oli tema see, kelle pilk esiklaasi poole heidetud. Kuid mind ehmatas, kuidas tema olek muutunud oli. Tema pilk oli justkui kivistunud, tema nägu vaid liikumatu mask, tõsine. Ning tema käed klammerdusid rooli külge, nii et sõrmenukid valgeks tõmbusid.

"See on siis tõsi?" küsisin tasaselt, püüdes hoiduda emotsioonide välja näitamisest.

"Kes sulle sellist asja rääkis?"

"See pole tähtis. Ma küsisin, kas see on tõsi."

Vastust ei tulnud.

"Sa vaid mängisid minuga, kogu see aeg." Püüetele vaatamata minu hääl murdus. Pisarad tahtsid ühtäkki minu nägemise varjata ning ma nägin vaeva, et neid tagasi hoida. "Sa ei hooli. Sa lihtsalt naudid."

"See pole tõsi," lausus ta läbi hammaste, ikka minule otsa vaatamata.

"See, et taolise idee mulle mulle pähe panid?"

"Et ma ei hooli." Ta hingas sügavalt sisse ning sulges silmad. Uuesti rääkima hakates oli tema toon palju pehmemaks muutunud. "Minu idee polnud sinu riiete alla pääseda. Armastan sind seetõttu, kes oled sisimas." Tema käsi sirutus välja, et puudutada minu käsivart. Kui sellelt tagasi tema näkku vaatasin, leidsin Jake'i mind silmitsemas. See pilk oli täidetud soojuse, kuid ka kahetsusega. "Sa pole mitte ainult ilus, vaid ka tore, hooliv inimene. Sa mõjud mulle hästi."

Sõnad tahtsid mulle kurku kinni jääda. Pidin end tugevalt sundima, et hääl kõlavaks muuta. "Aga asi on siiski sinu heaolus. Kas minul polegi sõnaõigust?"

"Muidugi on." Ta ohkas. "Tunnistan, et tegin vea. Kuid ma saan seda seletada. Omaette asi on, kuidas sa seda võtad."

Pisarad kippusid nüüd vägisi voolama. Nii lühikese hetkega oli Jake minu silmis täielikult muutunud. Osa minust aga siiski armastas teda. See oli osa, mille praegu sügavale matsin, mida olin otsustanud eirata.

"Räägime sellest?"

Surusin hambad kokku. "Käi kukele," pigistasin nende vahelt, tegin auto ukse lahti ja tahtsin juba tõusta, kui turvavöö mind tagasi tõmbas. Minu käsi kobas rahutult istme külge. "Oled lihtsalt üks jobu." Kui tõusin ja ukse enda järel pauguga kinni lõin, tundsin väikest kahetsust, et polnud tema Chevy ust vastu kõrvalseisvat autot ära löönud. Käsi klammerdumas kotisangale üle minu õla, astusin otsejoones ja rutaka sammuga koolimaja uste suunas. Olin otsustanud mitte tagasi vaadata, aga kui kuulsin tuttavat mootorit möiratamas, ei saanud ma sinna midagi parata. Nägin Jake'i terashalli Chevroletti parkimiskohalt välja tagurdamas ning peagi kadus see mööda tänavat minu silmist.

* * *

Emakeele klassi astudes tabasin esimese asjana poisi, kes istus minu kohal, Nicole'i kõrval. Tundsin temas ära Dereki. Kui lähemale astusin, tõstsid mõlemad pilgu, katkestades oma lõbusa jutuajamise.

"Vabandust, see oli sinu pink?" küsis poiss, hakates tõusma.

"Ei, pole midagi." Tõstsin käe, näidates et kõik on hästi, ning vajusin vabale toolile Rudy kõrval.

Aga ei läinud kaua, kuni nad märkasid, et minuga on midagi valesti.

"Sinu silmad on punased," kostis Rudy, uurides mind murelikult. "Kes selle eest vastutab?"

Pilgutasin paar korda, pöörates näo neist eemale. Kahetsesin, et polnud klassi tulemisega viivitanud. Kui koolimajja jõudnud olin, ärkas minud midagi jõudsat, ja hetkeks olin arvanud, et ei suuda nutmist jätta niipea. Kartuses tundi hilineda, olin näo WC-s ära pesnud, kuid see oli ka kõik.

"Ärme räägi sellest praegu," ütlesin, asudes vajalikke õpikuid kotist otsima. "See pole nii tähtis."

"Kus see Jake'i-tüüp on?" küsis Derek minu selja tagant.

"Ta ei käi meie klassis," vastas Nicole. "Ja teda ei tasu süüdistada. Need kaks on üksteiseta nagu burger ilma kastmeta."

Minu silme ette kerkis pilt liiga rohkest kastmest läbi imbunud burgerist, mis kõike määrima hakkab ja üleüldse ebameeldivaks muutub.

Jake on lihtsalt isekas. Ma ei taibanud, kuidas ma varem sellest aru ei olnud saanud. Millega kavatses ta põhjendada, et oli sundinud mind teda armastama? Miski ei saanud seda tegu heaks muuta.

"Jake ei ole täna koolis," ütlesin, ajades end toolil sirgu. Õpetaja oli klassi saabunud ning ka teised teadsid, et parem on lobisemisega mitte vahele jääda.