Tundus nii ammu, kui viimati seda teed üksinda jalutasin. Ja tavaliselt kui seda ka tegin, pidin kartma Jake'i või hüäänide pärast. Mingisugune näriv ebamugavustunne oli minus ka praegu, nagu toimunu vari, kuigi teadsin, et oht on nüüdseks möödas.

Oleksin tahtnud Rudyle ja Nicole'ile kõik ära rääkida. See oli täpselt see hetk, mil tüdruk vajab oma toetavaid sõpru, et raskusest ja masendusest üle saada. Nicole veetis aga suurema osa päevast Derekiga, mille vastu mul tegelikult väga midagi polnudki, kui ei oleks just tekkinud seda õrnalt tajutavat tunnet, nagu oleks too poiss nüüd esikohal ja meie Rudyga alles tema järel. Samas aga teadsin, et olen midagi taolist ära teeninud. Olime Nicole'i ju samuti pikaks ajaks omapead jätnud.

Teine asi selle juures, mida ma endale tõdeda ei tahtnud, oli asjaolu, et näha neid kahte koos tekitas minus teatavat pistetusetunnet. Mul polnud aimugi, et Nicole nii kiiresti ühe poisi käte vahele langeks. Täna olid nad kurameerinud nagu kevadised linnud! Tahtmatult meenutas see mulle Jake'i, ja seda, mida ta minule tegi. Meenutas seda, millest nüüd võib-olla ilma jään.

Klomp tahtis mulle kurku tõusta, kui kõigele järele mõtlesin. Pilgutasin silmad kuivaks ja tõmbasin sisse tugeva sõõmu värsket väikelinna õhku.

Oleksin võinud asjast Rudyle rääkida. Aga võib-olla ei teinud ma seda seetõttu, et ei teadnud veel, kuhu see lugu areneb. Ma olen Jake'i peale pahane, kuid mulle tundub, et need negatiivsed emotsioonid tulevad ainult minu mõistuse selgemast poolest. Minu süda - ning teine pool mõistusest - ei taha teda jätta. Need alles ihkavad tema lähedust. Soovivad tema armastust.

Olin vaid langenud tema võrku. Just niiviisi ma praegu end tundsin.

Kuulsin selja tagant lähenemas autot, mis hoogu maha hakkas võtma. Minu kõrvale teeserva tõmbus Jake'i terashall Chevrolet, mis libises mööda asfalti minu sammuga ühel kiirusel. Juhipoolne aken lasti alla.

"Istu autosse," ütles Jake, mitte just käskivalt, ent mitte ka ühegi rõõmsama emotsiooniga. Tundsin endal tema pilku, ilma, et tema poole vaadanudki oleksin.

Kui ma ei vastanud, kuulsin tema häält pehmenemas. "Selina, palun," kostis ta. "Me peame rääkima."

"Kust ma tean, kuhu see välja viib? Äkki tungid hoopis sügavamale minu pähe?" Vältisin meelega temale otsa vaatamast, sest teadsin, et sel juhul ei suudaks ma neid sõnu öelda.

"Sa oled piisavalt tark. Nüüdseks peaksid juba oskama selliseid hetki ära tabada." Tema hääles kõlas varjatud kannatamatust.

"Piisavalt tark et teada, et sinu vastu mul jõudu niikuinii ei ole. Ja pealegi, kui mind nii väga tagasi oma mänguasjaks soovid, miks sa mind siis juba lihtsalt autosse ei tiri ning minema ei sõida?" See tuli välja palju süüdistavamalt kui olin lootnud, kuid ma ei hakanud midagi tagasi võtma. Minu plaan polnud ka Jake'ile mingisuguseid ideid anda. Tegelikult ei uskunud ma, et ta minu peal jõudu kasutaks, kuid sõnades kõlas see nii võimalikuna.

Jake'i terav pilk minu näol oli juskui füüsiliselt tuntav. Minu alateadvusest kerkis tahtmatult esile soov teisel pool kõnniteed asuvatesse põõsastesse hüpata, tema silme alt minema.

"Sa pole minu jaoks mäng, Selina," ütles Jake toonitult.

"Millest sa siis rääkida tahad? Sellest üllast põhjusest, mis minu ajus surkimise okeiks teeb? Kuidas sa saad öelda, et mul oli siin sõnaõigust?"

"Selles asi ongi," lausus ta. "Me peame rääkima, et sul oleks sõnaõigust. Nüüd, kui sa sellest teada oled saanud, pean rääkima ka loo, mis jääb selle taha. See ei pruugi sulle meeldida, kuid tõde sa ju tahad?"

Ma ei vastanud koheselt. Tegelikult oli tal õigus - ma tahtsin kuulata, mis tal öelda on. Vaid trotslikkus hoidis mind tagasi.

Oma küsimusega vältisin teemat hoopiski.

"Sa ei käinud koolis. Kus sa tundide ajal olid?" Lubasin endale viimaks ka pilgu tema suunas. Jake'i mõlemad käed olid roolil, sõrmed toksimas selle nahka kui ta mõtles.

"Ma võin sulle kõik ära rääkida," lausus ta lõpuks. "Lihtsalt, palun, istu autosse."

Ma tahtsin minna. Juba selle pärast, et olla tema lähedal. Ja mida enam ma sellele mõtlesin, seda raskem paistis keeldumine. Niisiis tegingi oma otsuse ja peatusin oma kiirel sammul. Jake peatas auto ning ma jalutasin teisele poole, et kõrvalistuja kohal istet võtta. Jake silmitses mind osalt kergendustundega, kuid tema silmis oli ka rahutust - tõenäoliselt eelseisva jutuajamise tõttu. Ent ta ei öelnud sõnagi. Olime juba elamurajoonidest välja jõudmas, kui küsisin vaikust katkestades, kuhu me sõidame.

"Mitte kaugele," oli tema ainus vastus, peale mida vaikus tagasi sigines. Ning ta ei valetanud. Peagi jättis ta auto teepervel seisma. Ainult et me olime Blue Mist'ist välja sõitnud ning tühja maanteed ümbritsesid mõlemast küljest vaid kõrged puud, mis varjutasid isegi päikese.

"Mida me keset metsa teeme?" küsisin kõhklevalt, vaadates Jake'i autost väljumas. Aga siiski ma järgnesin talle, märgates alles sel hetkel, et puude vahele viis kitsas sisseastutud rada.

"Koht ei ole oluline," kostis Jake, pöördudes minu poole vaatama. "Tahtsin vaid, et oleksime omaette."

Sel korral ei hakanud ma vastuväiteid otsima. Jake võis mulle valetada, kuid ta ometigi ei teeks mulle ju haiget. Seda oli ka Daxton öelnud. Jake näitas mulle, et järgneksin, ning astus kitsale metsarajale. Hoidsin temaga enam kui meetrist vahet, mõeldes, et kui ma tahaksin ringi keerata, kas Jake lubaks mul minna? Ent leidsin, et ma ei soovi proovida. Osaliselt vastuste tõttu, mis ta oli lubanud mulle anda, ent ma teadsin, et suuremal määral oli selles süüdi minu armastus tema vastu.

See võlts armastus, mis ta minu pähe oli pannud.

Ootamatult läksid puud hõredamaks ning eest paistis palju sinist taevast, millest oletasin, et oleme jõudnud lagendikuni. Mul polnud aga täielikult õigus. See oli hoopiski künka serv. Langus ei olnud just järsk ega väga kõrgegi, kuid meile ulatus üpriski kauge vaade üle puude latvade allpool helesinist taevapiiri. Selle koha peal Jake peatuski ning võttis kuival murul istet, ristates jalad ja vaadates minu suunas, justkui lootes, et tulen tema kõrvale.

Seda ma ka tegin, ainult väikese vahemaaga.

"Nüüd räägi mulle mis toimub," sõnasin viivitamata. Jake tõi kuuldavale tasase ohke ning vaatas eemale.

"Las ma alustan kõige algusest. See on siis... öö, kui teid ründasime."

Ootasin, et ta jätkaks, lausumata ise midagi. Jake paistis otsivat õigeid sõnu ning ma andsin talle selle aja.

Ta hingas sügavalt sisse ja vaatas kaugele horisondi poole, tegemata välja eredast päikesevalgusest, mis minu silmadele aegamisi mõjuma tahtis hakata. Ta alustas: "Ma tunnistan, et enne seda polnud ma sind õigesti tähelegi pannud. Ma ei mõelnud suuremat ka tol ööl. See, kuidas minule vastu hakkasid, oli vaid sinu loomulik soov ellu jääda. Et see ka läbi läks, oli sinu jaoks lihtsalt suur vedamine." Ta mängis oma sõrmedega närviliselt, vältides minu pilku. "Koolis, peale seda, käisin sinul järel vaid seetõttu, et osa minust tõepoolest kartis, et asja välja räägid. Väikelinnades nagu Blue Mist hoiavad elanikud üldjoontes kokku. Nii on ka nende savannalastega, kes vägivalda ei poolda. Ausalt öeldes seisavad nad sellele lausa vastu." Jake viivitas momendiks, heites minule kiire pilgu. "Üks tol ööl hukkunud tüdrukutest oli ühe meie jalkatiimi kuti tüdruksõber. Ma vist mainisin sulle, et osa neist on kaeluskarud. Ta arvatavasti haistas, et meie võisime selle taga olla ning väiksemgi kinnitus oleks tõenäoliselt nad kõik minu kallale saatnud. Minu süüd haistas ka Rudy, ning ma ei saanud välja jätta võimalust, et tema pooltki võib keegi minu vastu astuda. Ja ma ei valetanud sulle, ma ei plaaninud sind uuesti ründama asuda, kui olukorra oleks saanud ka teistmoodi lahendada.

Mõne päeva jooksul hakkas midagi sinus minu pilku püüdma, aga sel oli rohkem tegemist igavuse vähendamisega. Vaatamata kõigele püüdsid tavaliselt oma hirmu minu vastu varjata. Ja sa ei muutunud tüütavaks. Aga kui ma ütlesin, et löön sulle külge? Ma valetasin. Vähemalt ei teinud ma seda tunnete alusel."

Jake vaatas nüüd maha. Ja taaskord ei rääkinud ma vahele, sest teadsin, et kohe läheb ta edasi. Tema pilgust lugedes aga võisin arvata, et see pole midagi meeldivat.

Edasi rääkis ta poole tooni võrra vaiksemalt. "See kõik oli lihtsalt katseline, mõtlematult tehtud. Ma ei plaaninud seda nii jätta." Ta peatus, tõmbas tugeva sõõmu õhku kopsudesse. "Mäletad päeva, kui sulle peale kooli järgnesin? Surusin su vastu puud ja... siis Nicole leidis meid?"

Noogutasin aeglaselt. Muidugi ma mäletasin. "Siis ma sain teada, kes Rudy on."

"Sel juhul mäletad ka võib-olla seda, et tol korral manipuleerisingi sinuga esmaselt. Et panna sind mitte vastu hakkama. Aga see polnud kõik. Ütlesin sulle, et kergitasin sinus tundeid, mis nii väiksed, et sa neid ise tähelegi ei olnud pannud. Aga ma ei lasknud neil pärastpoole uuesti kaduda. Selle pärast sa peale seda mind enam niiväga ei kartnudki. Selle pärast olid nõus minuga koos olema. Ainult selle pärast sa mind armastadki."

Kui Jake peale neid sõnu näo kätele toetas, läbi hammaste surutud tugevad hingetõmbed ainsana minu kõrvu kostumas, sain aru, kui raske see temale endale oli. Ta tundis end süüdi. Ja kuigi minu kaine mõistus teadis selgelt, et Jake oli teinud parandamatu vea, ei tahtnud ma muud, kui minna lähemale ja öelda, et kõik on hästi. Tahtsin, et ta ei peaks end niiviisi tundma. Kuid ma ei liikunud paigast. Jake'i äsja lausutud sõnad jooksid minu peast ikka uuesti ja uuesti läbi, hirmutades mind, kuigi ma ei suutnud neist täielikult aru saada.

"Aga aja möödudes hakkasid asjad muutuma," lausus Jake vaiksel häälel, ikka veel vaatamata üles. "Mulle hakkas üha rohkem meeldima sinuga aega veeta. Kui hüäänide kujutatud oht süvenes, tahtsin üha enam sind kaitsta. Ma... sain aru, et seda ma tahangi. Aga sinu jaoks oli juba liiga hilja. Selina..." Jake pöördus ühtäkki minu poole vaatama, ja oma ehmatuseks nägin tema silmi katmas vesist kihti, mis päikesevalguses läigatas. Ta sirutas käe minu järele, ent peatus siis, paistis järele mõtlevat ning lasi käel langeda. "Ma tahtsin sulle öelda," sosistas ta. "Ma isegi proovisin, mitmel korral. Aga ma kartsin."

"Kartsid, et saan su peale vihaseks?" küsisin tasaselt, püüdes järele mõelda, kas ma iialgi suudaksin seda viha püsima jätta, isegi kui mul seda oleks. Olin ehmunud, jah. Aga vihane? Seda ma ei suutnud.

Jake raputas aeglaselt pead. "Ma kartsin mis saab siis, kui ma teen mis on õige."

Uurides Jake'i nägu püüdsin teda paremini mõista. "Mida sa sellega mõtled?"

Seepeale ta viivitas, surus oma peopesad kokku ja põimis sõrmed, et laup nendele toetada. Ta vaatas tühjusesse, kui lausus, hääles närvilisust: "Ma saaksin... selle tagasi võtta. Ma peaksin kõik õigeks tegema. Ma ei taha, et... et sa oleksid minuga vaid seetõttu, et sul pole muud valikut."

Võttis paar pikemat momenti, et tema sõnade tähendus sügavamale minusse imbuks. Ja arusaamine ehmatas mind suuresti. "Tähendab siis, sa tahad öelda, et soovid kõik kaotada? Kõik mis ma sinu vastu tunnen... lihtsalt kaoks?"

Jake pigistas silmad kinni, nagu oleksid minu sõnad teda pistodana otse rinda torganud. "Ma pean seda tegema. Ma mõtlesin pikalt järele ja tean, et see on kõige õigem. Olen seda juba ammu teadnud. Aga ausalt öeldes pole ma kindel, mis edasi saab."

"Mis mõttes pole kindel?" küsisin, ikka veel jalust nõrgaks võetud. Proovisin kõike kuuldut alles seedida.

"On vägagi võimalik, et selle aja jooksul mil oleme koos olnud, on arenema hakanud ka sinu tõelised tunded," seletas ta, siiani tühjusesse vaadates. "Aga on ka täiesti võimalik, et oled mind aina enam vihkama asunud."

Ei. Mõte tema vihkamisest oli minu jaoks täiesti üle mõistuse. Jah, ma olin olnud pahane, kui olin esimest korda sellest Jake'iga juttu teinud. Olin olnud pahane veel ka siis, kui ta mind peale kooli autosse kutsus. Aga ma ei vihanud teda.

"Tahad sa seda?" küsis Jake ootamatult, lisades oma häälde sellist jõudu, et peaaegu ehmuma pidin. Sain aga aru, et ta sundis neid sõnu endast välja. "Ma võtan selle tagasi ja kõik läheb nagu olema peab."

"Kohe praegu?" pärisin kõhklevalt.

"Lihtsalt, et sellega ühele poole saaks. Varem või hiljem peab see ikka juhtuma." Ta masseeris rääkides oma oimukohti. "Sa oskad nüüd oma hinge kontrollida. Sa teaksid, kui asju vaid enam segamini püüaksin ajada."

"See tuleb nii ootamatult," laususin, mõtted minu peas tormiliselt keerlemas.

"Seda on juba liiga kaua edasi venitatud. Veel ootamisest ei tule mingit kasu."

Näis, et Jake oli oma otsusele jõudnud. Teda vaadates püüdsin teha ka enda oma. Ning kuhu ma ka ei liikunud, teadsin ikka, et siin oli vaid üks õige vastus.

Aeglaselt, justkui allaandvalt, ma noogutasin. Jake jagas minuga ühe kurvapoolse pilgu, enne kui ligemale liikus. Istudes kuival murul minu vastas, sirutas ta aeglaselt käed, asetades ühe peopesa õrnalt minu põsele, samas kui teise käe sõrmedega lükkas minu näolt eemale üksikud juuksesalgud, mille tuul sinna toonud oli. Ta kallutas end lähemale ja meie huuled kohtusid õrnalt. Kumbki meist ei tõmbunud eemale pikaks hetkeks, kuid kumbki ei paistnud ka julgevat minna kaugemale. Alles viimasel hetkel taipasin, et see suudlus võib jääda meie viimaseks.

Ja kui see ongi nii, osutub see Jake'i jaoks palju valusamaks kui minu.

Me ei vahetanud rohkem sõnu, ei viivitanud kauem. Kui Jake tagasi tõmbus, asetas ta käe minu laubale ning niiviisi liikumatult jäime me veel üheks pikaks hetkeks. Jake'i hallikaspruunid silmad ei lahkunud kordagi minu omadelt ja ma ei vaadanud ka ise kõrvale. Ei läinud kaua, kuni tundsin midagi võõrast lähenemas enda hingele ning ma pidin end kokku võtma, et refleksid mind temast eemale ei tõukaks. See võttis väheke aega, ent ma hakkasin tajuma muutust, kuigi selle ulatust määrata oli raske.

Siis eemaldas ta oma käed, liikus minust natuke eemale, aga jäädes siiski minuga vastakuti. Aeglaselt avasin oma silmad, mille sulgemist ma tähelegi polnud pannud.

Ning kui ma teda vaatasin, tema ärevaid silmi, tema musta tooni tuulest sasitud juukseid, tema suurepärases vormis keha, mida võis aimata isegi selle süsimusta jaki alt, tundsin...

Tundsin, kuidas minu keha läbis ebameeldiv värin.

Käsi tugevamini enda ümber tuues sulgesin silmad taas ning võtsin tugeva sõõmu värsket õhku, püüdes pead selgeks saada. Kuulsin Jake'i lausumas minu nime, ent ma ei suutnud reageerida enne, kui tundsin tema kätt oma käsivarrel. Järsult silmad avades leidsin tema enda omad mind murelikult uurimas. Vaatamata kõigele ei suutnud ma aga muudmoodi, kui tema käsi õrnalt eemale lükata ja seejärel ise püsti komberdada, ainult selleks, et paar meetrit eemal seljaga vastu puud nõjatuda ja hingamist kontrolli alla saada. Pidin oma peas selgsele saama. Pidin...

"Selina."

Jake seisis juba minu vastas, seekord aga ettevaatlikum, et hoida väiksematki distantsi. Tundus, et tal oli raske käsi külgedel hoida, selle asemel et minu poole sirutada.

"Vaata mulle otsa, Selina," ütles ta vaikselt, ettevaatlikult. "Ütle, mida sa näed."

Tegin nagu ta käskis, tõstes pilgu aeglaselt, kuni meie silmad kohtusid. Esialgu ei öelnud ma midagi, kuid tajusin, kuidas minu käed rusikasse tõmbusid ja silmad tasapisi pisaratega täitusid.

"Sa tapsid nad," sosistasin, peaaegu hääletult. "Te tapsite need noorukid seal koolimajas. Sa tapsid oma eelmise tüdruku. Sa oled palju inimesi oma lõbust või näljast tapnud." Minu hääl värises iga sõnaga üha enam. "Ja sa tahtsid ka minust oma saaklooma teha."

Nägin selgelt, kuidas šokk, ehmatus ja pettumus üksteise järel Jake'i näkku ilmusid, koos paljude teiste emotsioonidega. Aga vastupidiselt varasemale ei suutnud ma enam hoolida. Ma olin hirmul.

Ent Jake noogutas leppivalt, isegi kui paistis, et ta pigem iga hetk kokku võib variseda. "Tähendab, see ongi kõik?" küsis ta toonitult, tema hääl vaid nii vali, et teda kuuleksin. "Sa ei taha mind rohkem näha?"

Mul võttis hetke, et meenutada, miks me üldse siia tulnud olime. Võttis veel pikema hetke, kuni suutsin end piisavalt kokku võtta, et vastata ilma värinata hääles.

"Ma ei suuda mõelda," ütlesin nõrgalt, vangutades pead. Ja see oli tõsi. Minu pea käis justkui ringi, ma ei teadnud enam üldse oma seisukohta. Aga mida ma teadsin, oli, et hirm mida olin tajunud peale meie esimest kohtumist, oli peale ussiauku sattumist uuesti välja ilmunud.

Jake silmitses mind, tõi kuuldavale nukra ohke ning astus aeglaselt sammu tagasi, nagu sooviks anda mulle ruumi hingata.

"Võib-olla peaksid koju minema ja puhkama," ütles ta.

Vaatasin puude poole, sinna, kus asus rada, mida mööda olime tulnud. Leidsin ehmatusega, et mõte minna mööda seda Jake'iga kahekesi, või olla koos temaga ühes autos, hirmutas mind veelgi enam. Jake vist taipas minu mõttekäiku kui ta minu pilku uuris, sest ta sirutas käe tasku poole, ulatades mulle seejärel oma Chevy võtme.

"Ma tulen oma autole hiljem järgi," lausus ta, püüdes varjata oma häälde siginevat mõru tooni. Tõenäoliselt ei meeldinud talle see variant eriti, ent see oli parim, mis ta minu heaks teha sai.

Väriseva käega võtsin võtme vastu. Suutsin heita veel vaid ühe kiire argliku pilgu Jake'i silmadesse, enne kui rutaka sammuga temast mööda ja metsaraja poole suundusin. Vaatasin üle õla ainult korra, nähes Jake'i põlvili maha langevat, käsi tugevalt rusikasse surudes. Siis varjutasid puud minu vaatevälja ning ma ei lasknud endal rohkem sellest mõelda enne, kui Chevrolet minu kodu ees teeservas seisis ja mina oma toas jõuetult voodisse langenud olin.