Siin osas tuleb sisse kohanimi Duskline City, ning ma ütlen kohe, et see nimi ja koha kirjeldus on mõlemad täiesti minu väljamõeldised. Kui midagi sarnast päriselt eksisteerib, on see lihtsalt kokkusattumus ega puutu kuidagi kokku sellega, mida mainitud siin :)

____________

Esimene asi, mida märkasin, kui hommikul välisukse avasin, oli tühi tänav meie maja ees. Jake'i Chevroletti polnud kusalgi näha. Heitsin pilgu läbi ukseava tagasi sisse, kus ukse kõrvale väikesele kolmejalgsele toolile, sellel seisva draakonipuu poti kõrvale olin tema autovõtme jätnud. Kui keegi seda just pihta polnud pannud, oli Jake ise sisse astunud ja võtme võtnud, sest kui ema oleks teda siin näinud, oleks ta sellest juttu teinud.

Viskasin pilgu maha, minu näol morn ilme, kõmpisin sissesõiduteel ootava Mustangini ning vajusin selle nahksele istmele, tundmata kooli mineku suhtes just suuremat entusiasmi. Terve eilse päeva olin mõelnud vaid Jake'ile, sellele, mida ta oli teinud ja kuidas ma kõige õnge olin langenud. Mõtlesin, mida edasi peaksin tegema. Täna hommikul ärgates leidsin end aga sellise kurnatusega, et suutsin vaevu voodistki tõusta, veel vähem pead ikka uuesti ja uuesti nende samade teemadega kurnata. Viga oli selles, et ma ei mäleta, millisele otsusele olin jõudnud, kui seda üldse teinud olin. Mul polnud aimugi, mida teha, kui Jake'iga koolis kokku puutun. Ütlen, et proovime midagi välja mõelda? Või ignoreerin teda ja jalutan otseteed minema?

Kui mootori käivitanud olin, krimpsutasin nina mõtte peale, et sellise autoga kooli pean ilmuma. Jake oli mind alati ise kohale viinud. Mida ta üldse mõtles, kui sellise mulle hankis?

Aga see oli ainus võimalus, kui ma kogu teed jalutada ei tahtnud. Hingasin sügavalt sisse ning tagurdasin välja, aeg-ajalt pigistades või lõdvendades oma haaret roolil, kui koolile lähemale hakkasin jõudma. Olin närviline, isegi kui pea kõigest peale auto juhtimise tühjana hoidsin. Mitte et oleksin pidanud end sundima. Ma lihtsalt ei suutnud mõelda. Ja oli raske öelda, kas närvilisust võis tekitada pigem peadne Jake'i nägemine või Mustangiga terve kooli ette ilmumine.

Sõit ei olnud sugugi pikk, või nii see mulle igatahes tundus. Seetõttu ehmusin, kui pilgu kellale heitsin ja nägin, et olen tavapärasest palju hiljem kohal. Harjumuspäraselt sõitsin läbi parkla koolile lähemale, taibates alles viimasel hetkel, et meie tavapärane, üks parimatest parkimiskohtadest kuulub hoopis Jake'ile. Praegugi seisis tema terashall Chevy seal, kõik ümberringsed platsid samuti täis.

See lõbu jääb sul nüüdseks ära, mõtlesin tusaselt. Pidin auto seisma jätma ning oma algajalikke oskuseid kasutama, et Mustang teiste autode vahel ümber keerata ja natuke maad tagasi sõita, kuna mäletasin tulles nägevat üht vaba kohta pisut eemal. Parimad parkimiskohad võetakse alati ära varakult, ja kui järele mõelda, pole ma kindel, kas läheksin sinnakanti ka siis, kui üks minu saabudes vaba juhtub olema. Ühelgi neist pole kirjas omaniku nime, ent kui kellelgi peaks olema oma, nagu ka Jake'il, ei tahtnud ma seetõttu endale jama tuua. Parem on juba kohe kõrvale jääda.

Haaranud kõrvalistmelt koti ja autost väljunud, lukustasin kiiruga uksed ja peaaegu koperdasin koolimaja poole tormates. Olin sel nädalal teada saanud, et kogu tunniplaani on muudetud, mistõttu mul kapi juures kauem läks kui vaja. Olin harjunud ära organiseerima, mitme tunni asjad igal päeval korraga kapist kaasa võtta, et ma igal vahetunnil siia tagasi tagasi ei peaks tulema. Olin kõik ära seadnud, arvestades söögivahetunde ja klasside asukohti, mistõttu praegu, eriti veel väsinud peaga, tundus kõik nii segamini. Ja kuigi tunni alguseni oli veel ligikaudu viis minutit aega, tundsin end tavapärasega võrreldes suure hilinejana.

Kui kapiukse kinni olin löönud, vallandus minu kurgust lühike karjatus. Täpselt minu ees seisis keegi, minust vähemalt peajagu pikem. Ent juba järgmiselt hetkel tundsin, kuidas piinlikkusest sügavalt punastasin. Derek astus sammu tagasi, mõlemad käed tõstetud, justkui märgiks, et ta ei taha halba, samas kui tema suul valitses muie.

"Derek," hingasin välja, tundes end juba rahunemas. "Mida... kas oli vaja midagi?" Olin kuidagi kohmetu temaga rääkides. Derek oli meie seltskonnas viibinud küll peamiselt terve eilse koolipäeva, kuid me polnud temaga omavahele jäänud. Meie vestlusedki piirdunud enamuselt paari sõnaga.

"Ei, lihtsalt..." Ta heitis kiire pilgu üle õla, enne kui tagasi minu poole vaatas ja pöidlaga enda taha osutas. "Nicole nägi, et kooli jõudsid. Ta tahtis sinuga millestki rääkida."

"Ja kus ta ise on?" Küünitasin ümber tema vaatama, koridor oli aga peaaegu tühi ja Nicole'i polnud näha. Pöördusin siis tagasi, et kapiust lukustada.

"Vaidleb emaga."

Kergitasin kulmu, ent ei öelnud sõnagi, kui keemia klassi poole suuna võtsin, sinna, kuhu Derek oli pöidlaga osutanud. Tema ise sammus minu kõrval, kuigi tema kohalolu peagi enam-vähem unustasin. Mõtlesin, kas olin niiviisi ehmunud vaid seetõttu, et arvasin oma ees sesvat Jake'i. Või oli see lihtsalt eemalviibivusest. Ma pole kerge pisiasjade peale ehmuma. Mõte Jake'ist omakorda viis mind tagasi eelmisesse päeva, hetkesse, kus ta oma vale tagasi oli võtnud. Mäletasin siiani selgesti, kuidas isegi tühine idee tema minevikust minus judinaid oli tekitanud. Kas ma tõesti kardaksin teda ka nüüd, kui ta minu ette ilmuks?

Liiga palju peamurdmist, meenutasin ühtäkki, krimpsutades nina, kui tajusin midagi oma peas häirivalt tukslemas.

Juba klassiukseni jõudes kandus minu kõrvu Nicole'i vali hääl. Ta istus oma laual, jalad paigutatud toolile, telefon kõrva ääres ja kulm sügavalt kortsus. Klassis olid mitme pilgud kinnitunud temale, nende endi ilme Nicole'i omast mitte just suuresti erinev. Tüdruk ei paistnud teistest aga hoolivat, jätkates oma üle klassi ja koridorini välja kajavat vestlust. Kui Derek meie lauast tagumise, Rudy kõrval laua taga istet võttis, teadsin, et olin siin klassis oma koha säilitanud ning vajusin Nicole'i jalgade kõrvale vabale toolile. Mind nähes naeratas ta laialt, rääkis telefoni tungivalt ja kiiruga "jajah" ning "mhm" ning "ma tean... ma tean", klõpsas mobiili kinni, libistas end laualt maha ja istus toolile nii, nagu inimesed nende leiutamise päevil.

Tahtsin just küsida, mis jutt tal minuga oli, kui Nicole ise vatrama hakkas.

"Tead mis, tüdruk? Kuna sa mind pikaks ajaks ja ilma mingisuguse kõlbuliku seletuseta jätsid, on sinu plaanid lähipäeviks juba korda pandud. Ma olen otsused teinud, ja enam sul pääsu pole. Täna..."

"Oota, oota nüüd," laususin, tõstes käe, et teda peatada. "Minu plaanid?"

"Jah." Nicole toksis oma telefonis ja nägin, et tal olid avatud märkmed. "Ära parem hakkagi vastuväiteid välja mõtlema. Minul on ka väljas käimiseks tüdrukut vaja. Kui tahad, võid Jake'i kaasa võtta, aga sina oled kindlalt kohal."

"Kus kohal?" küsisin aeglaselt, püüdes aimata tema mõtteid.

Nicole'i suu venis laiaks naeratuseks. "Täna, peale tunde, ootab meid Duskline City. Soovituslik mitte raha maha jätta, kuigi ükskõik mis on sinu kavatsused, tahan sind sinna, et oma arvamusi avaldaksid. Mul on juba ammu uusi riideid vaja."

"Duskline City?" pärisin üle, olemata täiesti kindel, mida öelda. Kindlasti poleks ma seda ise oma plaanide hulka kirjutanud, ent ma sain aru, mida Nicole tahtis, ja mul tõesti polnud endal plaane tänaseks tehtud. Duskline oli natuke suurem linn kui Blue Mist, ja kohe kindlasti oli see paremini varustatud. Kõrgete ehitiste alumised korrused hoidsid igasugu odavamaid ja kallimaid poode, suurtes kaubanduskeskustes olid 3D ja 5D kinod, linnal oli oma ülikool ja sadam linnaga samanimelise jõe kaldal, pluss palju muud, millest Blue Mist'is puudus oli. Aga sõit sinna kestaks peaaegu tund.

"Jah," vastas Nicole otsekoheselt. "Praegu on probleem ainult küüdis. Derek pidi meid viima, aga tuli välja, et keegi tema sõber oli autole siia järgi tulnud. Kuigi ma ei taipa, mis oleks tähtsam, kui meie sõit Duskline'i." Seda öeldes heitis tüdruk vidus silmadega pilgu Derekile, kelle suunurk vaid tuksatas. "Aga ära arva, et see sind päästab," jätkas Nicole. "Rääkisin just oma emaga..."

"Kes ütles, et oma autot ta sulle ei usalda," kostis Rudy, kes Nicole'i taga seljaga vastu seina toetus. "Ja sinu õde on oma autoga linnast väljas."

"Rudy!" hüüatas Nicole, pöörates end järsult ümber, et tema poole vaadata. Rudy vaid naeratas. "Miks sa alati tema kaitseks välja pead astuma?" Teeseldes mossitamist, ristas Nicole käed oma rinnal.

"Okei, okei..." Rudy ohkas, pöördudes minu poole, samas kui ta käega umbmääraselt akna poole osutas. "Märkasin, et tulid täna kooli oma uue sõiduvahendiga. Kui sa Jake'i just nõusse ei saa..."

"Ei, ei," kogelesin, kujutades end selle auto roolis Duskline'i poole sõitmas. Ent samas, Jake'i abis ei saanud ma ka eriti kindel olla.

"Tulid või?" iitsatas Nicole, silmad ühtäkki pärani, enne kui ta üles kargas, et kaela sirutades aknast välja vaadata. Olin Nicole'ile küll rääkinud, mis Jake mulle kinkinud oli, kuid ta polnud seda veel oma silmadega näinud. "Siis on kindel, kuidas me kohale saame."

"Tõesti? Nicole, sa ei saa..."

Vakatasin kohe, kui ta mulle oma karmi pilgu heitis, tundes, et on parem mitte vastu vaielda. Nähes oma võitu, laienes naeratus Nicole'i suul niivõrd, et seda peaaegu juba võimatuks pidasin.

"Niisiis, Duskline City," pobisesin omaette, raskelt tooli seljatoele vajudes. "Kes kõik tulevad?" Heitsin pilgu üle õla Dereki ja Rudy poole.

"Nemad mõlemad ja meie kaks. Ja Jake, kui ta tahab," vastas Nicole.

Jake. Kas oleks mõttetki temalt küsida? mõtlesin mornilt. Peaksin ma neile rääkima, et meie vahel ei pruugi enam kõik nii korras olla? Või oleks parem oodata, kuni asjad selginevad?

"Teeme siis nii, et võtad meid kell neli minu juures peale, eks? Rudy pidi vennaga koju saama ja siis otse minu juurde tulema."

Noogutasin, kuigi polnud mõtetes täielikult enam nendega. Vaatamata väsimusele mida see põhjustas, mõtisklesin, kas mind tõesti ei huvita enam miski, mida koos Jake'iga läbi elatud sai.

* * *

Peale söögivahetundi eraldusin vist täna esimest korda oma sõpradest, et kapi juurest läbi joosta ning siis matemaatika klassi tormata. Aga juba kaugelt nägin koridori teises otsas seljaga minu kapi vastu toetuvat kuju. Jake'i käed olid tema taga, pea kuklas, kui see samuti vastu kappi toetus, ning ta silmitses tühja pilguga lage. Ma polnud teda täna veel kordagi näinud ning tundsin nüüd, kuidas minu süda taguma hakkas, kui oma kapile aeglaselt lähenesin.

Jake märkas minu lähenemist, langetades oma hallikaspruunid silmad minule. Ma ei lugenud midagi välja tema ilmest, kuid nägin, kuidas ta mind uuris, justkui oodates, et iga hetk jalga laseksin.

Ta astus sammu eemale, kui lähemale jõudsin, et oma asjadele ligi pääseksin. Heitsin talle kiire tagasihoidliku pilgu, pöörates talle siis selja, öeldes vaikselt: "Hei."

"Hei," vastas Jake, kuigi tema hääl oli seda öeldes teistsugune. Nagu ta poleks päris kindel, kuidas seda öelda. Tundsin tema pilku oma kuklal, kuid ei vaadanud tema poole, et teada, et ta püüdis hinnata, kuidas ma seda situatsiooni võtan. Oli aga raske selgelt mõelda, kui ta seal samas viibis, ja minu liigutused muutusid aeglasemaks. Ma pigem seisin oma kapi ees kui kui sorteerisin asju.

Lõpuks kuulsin teda suukaudu välja hingamas, enne kui ta ütles: "Selina, oled sa minu peale vihane?" Tema toon oli õrn ja kohati ettevaatlik, mitte liiga vali. "Ja... sa ei karda, ega?"

Pigistasin huuled kriipsuks kokku, ikka tema poole vaatamata. Viimaks, kuigi kõhklevalt, raputasin pead. Ma polnud kindel, kas see oli vastus vaid ühele, või mõlemale tema küsimusele.

"Kas sa vaataksid siia," küsis ta. Ma ei liigutanud, pigistasin vaid raamatut oma käes. "Palun?" lisas ta seepeale.

Ja siis, aeglaselt, ma vaatasingi. Pöörasin end otse tema poole ja tõstsin pilgu, et talle silma vaadata. Sellel hetkel taipasin, et ma tõesti otseselt ei kartnud teda. Oli vaid raske vaadata mööda kõigest, mida ta teinud oli, mis nüüd vägisi minu meelele tahtis kippuda. Vaid tema silmad lubasid kinnitada, et ta ei teeks mulle haiget.

"Selina, ütle mulle ausalt," lausus Jake õrnalt, kuigi tema hääles oli terasema kõrva jaoks kosta ka valu, "millest sa mõtled?" Ta astus ettevaatliku sammu lähemale, uurides hoolikalt minu nägu.

Paotasin väheke suud, ent ei osanud vastata. Minu vaikimise peale paistis Jake muutuvat veelgi kõhklevamaks.

"Ainult sina saad öelda," sosistas ta, sirutades käe, et haarata minu omast ning meie sõrmed põimida. Ma ei tõmbunud tagasi. Pigem tundsin, et olen paigale naelutatud. "Kas seda saab veel jätkata?"

Kas seda saab veel jätkata. See oli küsimus, millele olin püüdnud üht- või teistpidi vastust leida terve eelmine õhtu. Aga ma ei leidnud, sest Jake polnud seal ja ma tundsin, et pean teda nägema, et teha otsus. Nüüd sundisin end mõtlema kõigele, mis on juhtunud alates päevast, mil kokku jäime, kuni päevani, mil see katkestati. Kuidas ta oli püüdnud mind kaitsta. Mida ta oli teinud Shane'i juures laagris, kui oli arvanud, et hüäänid olid mind kaasa viinud. Kuidas olin ta leidnud vigase ja verisena, ainult sellepärast, et ta minu eest karjale kätte oli tahtnud maksta, isegi kui see oleks tähendanud maksmist tema enda eluga...

Aga kuidas ma ka püüdsin mõelda selle küsimuse vastust kui 'jah, jah!', oli midagi minu sisimas sügavalt selle vastu, öeldes, et kõik need toredad mälestused on vaid võltsing. Nagu mõni hea raamat, millega võib kaduda reaalsustaju. Ja nii oli ka praegu. Pidin astuma reaalsusesse ja nina heast lõhnast puhtaks pühkima.

"Selina, kas..." alustas Jake, vaatas siis kõrvale ning tõmbas silmi sulgedes sügava hingetõmbe. "Kas sa armastad mind?" Nüüd oli tema hääl vaid täpselt nii vali, et suudaksin kuulda. Ta vaatas mulle silma, ja ma nägin tema enda omadest, et ta kartis kuulda minu vastust.

Ainult sel korral sain vastata kohe ja tõeselt.

"Ma ei tea."

Nende sõnadega tõmbasin oma käe tema pihust, keerates talle taas selja. Ma tõesti ei teadnud. Ma ei tundnud enam sama, mida varem, see oli kindel. Aga see, mida veel igatsesin, kas see oli ainult petlik järelmaik, seda ei osanud ma öelda. Sest kõik mis oli selle all, karjus Jake'ist eemale hoida.

"Lihtsalt... anna mulle aega," ütlesin ohkega, vajudes peaga vastu kapi serva. "Ma tõesti ei tea sulle vastata. Pean järele mõtlema."

Jake ei öelnud midagi, aga teadsin, et ta on veel seal.

"Kuid seniks... võib-olla oleks parem, kui... kui me teeksime pausi, või nii."

"Pausi," kordas Jake, tema hääl seekord toonitu. "Kuni sa oskad vastata?"

"Jah. Ma olen praegu lihtsalt segaduses ega tea..." Hingasin sügavalt sisse ja sulgesin silmad. "Senikaua oleks ehk parem, kui sa ei oleks kogu aeg minuga. Mul on lihtsam omapead otsustada, eks?"

"Muidugi, muidugi," kuulsin Jake'i ütlevat, ent see oli isegi sosina kohta väga vaikne. Sel hetkel kõlas üle maja ka tunnikell ning mulle meenus, miks ma siia üldse tulnud olin.

"Ma pean minema," ütlesin kiirustades, lappides viimaste tundide asju kotti. Olnud kapi lukustanud, pöördusin veel Jake'i poole vaatama. Ta seisis liikumatult, silmad kinnitunud minule ja ilme tühi, ent mulle paistis, et see oli vaid mask, mille hoidmisega ta vaeva näeb. Tema silmad reetsid ta, ning hetkeks tahtsin ma lihtsalt minna ja teda emmata.

Aga ma ei teinud seda. See teine pool minust ei lasknud. Tahtsin siis midagi öelda, ent ei 'head aega' või 'hüvasti' ega ka 'näeme' ei tundunud kõlavat õigena. Viimaks viskasin lihtsalt pilgu maha ja astusin mööda koridori tagasi, et jõuda matemaatikasse enne, kui õpetaja kohale ilmub. Oli aga raske sellest üldse hoolida, kui sa just enam-vähem katkestasid suhte oma poiss-sõbraga, olgu selle põhjused millised tahes.