Tõesti vabandan, et aega on läinud :/ Mul oli vaja üks sündmus siin jutus korralikult läbi mõelda, enne kui edasi sain teha. Mitmel viimasel päeval olen selle peatüki kirjutamist ka jätkanud, aga nii palju segavaid tegureid tuli vahele, eesotsas kooliga.

Loodan, et järgmist osa te enam nii kaua ootama ei pea :)

Siin kahjuks ei juhtu paljut, aga igal pool ei saagi põnevust olla...

____________

Nicole'i tagasihoidlik maja ilmus minu vaatevälja samal hetkel, kui number viiskümmend üheksa armatuurlaua kellal kaheks nulliks vilksatas. Hammustasin huulde, kuid mitte kellaaja tõttu. Minu peast jooksis hoopiski läbi mõte, et veel üks tiir autoga ümber naabruskonna aitaks mul end kokku võtta ja kogu asja edasi lükata - paar minutit. Peale viimast vestlust Jake'iga polnud rahutunne enam hetkekski minusse tagasi pugenud ja vastumeelselt pidin endale tunnistama, et kartsin. Kartsin seda, mis nüüd edasi saab ja arvasin, et tund aega kodus omaette olemist närvilisuse minus ainult väljapaistvamaks oli teinud. Mida ma peaksin teistele ütlma, kui nad mind niiviisi näevad? Ma polnud oma sõpradele isegi veel viidanud, et Jake'i ja minu vahel midagi lahti võib olla, kuigi nad tema kohalolu puudumise üle küsimusi esitasid. Tavaliselt on Jake iga vahetund justkui minu külge klammerdatud olnud; nüüd polnud teda isegi lõunalauas, kuigi koolis ta viibis.

Plaan majast mööda sõita ei läinud läbi. Juba moment pärast õigele tänavale keeramist hüppas erksas helesinises õlapaeltega pluusis tüduk teeservale, lehvitades terve väljasirutatud käega läheneva Mustangi poole, näol samal ajal lai naeratus. Jätsin auto seisma Nicole'i kõrval, nähes alles nüüd poisse, kes end üliväikese veranda käsipuu nõjalt lahti lükkasid. Mul oli kohati väga hea meel, et Rudy Derekiga nii hästi läbi sai. Varem oli jäänud mulje, nagu peaks ta kogu oma aja kahe tüdruku seltsis veetma.

Nicole'i säravad silmad olid ikka veel kleebitud auto punasele kerele, kui ta ukse avas, venitades pikalt ja elavalt: "Äge..."

"Nii et oleme neljakesi?" Rudy pani vist esimesena tähele Jake'i puudumist, ent peale küsimist ei näidanud ta asjaolu vastu enam suuremat huvi, ronis vaid tagaistmele, Derek tema järel.

"Ei. Ta ei saanud," valetasin lihtsalt, imestades, kui kergelt see mul antud olukorras välja tuli. Asi polnud selles, et nad tõest teada ei tohtinud saada. Mul lihtsalt polnud tuju seletada. Duskline'i minek oli siiski enda lõdvaks laskmiseks ja lõbutsemiseks.

"Hm, kahju," ühmas Nicole kõrvalistuja kohale maandudes, ukse siis pauguga kinni lüües. Venitades turvavöö kinnitamisega hakkasid tema sõrmed nahkseid istmeid ja armatuurlauda kompama, justkui lummatud, ja unustades Jake'i hoopiski.

Ma ei osanud arvatagi, kus teine üldse olla võiks. Millega tegeleb ta vabal ajal, nüüd kus ta minuga ei ole ning ka Shane'i juurde loengutele minekuks vara? Kas ta enam sinna lähebki? Ma ei tajunud rohkem seda katet, mis mind temast ainult head arvama oli pannud. Sain olla endaga aus. Jake ei olnud 'hea'. Jake'i minevik polnud puhas, tema kätel oli verd ja ma ei saanud sugugi kindel olla, et ta kahetseb. Ei saanud ka kindel olla, et ta selle kõige juurde tagasi ei pöördu. Kõige targem oleks proovida temaga võimalikult vähe kokku puutuda, temaga enam iialgi mitte rääkida - seda ütles kaine mõistus.

"Noh, kas lähme juba?"

Pilgutasin reaalsuse ees silmi, heites siis kiire pilgu Nicole'ile, kes mind uurivalt vaatles. Raputasin need mõtted kiiresti peast ja juhtisin auto tagasi teele, et alustada sõitu Duskline'i, mainimata teistele midagi oma hetkelisest mõttessevajumisest.

* * *

"Ja sa arvad, et see on kena?" küsisin, silmitsedes alla pluusile, mida kandsin, enne kui pilgu peeglisse pöörasin ja selle ees pool tiiru tegin. Nicole ei hoidnud oma käsi eemal. Ta kohendas suviselt õhukese erkpunase pluusi laia kaelust, sättis varrukaid ja pööras mind enda ees nagu heaks arvas, minu vastuhakku eirates. Siis katsus ta oma säravates kollakates ja oranžides toonides ilusalli minu kaela ümber keerata, ikka üht- ja teistmoodi.

"Muidugi!" Ta kortsutas kulmu, enne kui laialt ja kõiketeadvalt naeratas. "Ole vabam. Enesekindlam. Tead, sind vaadates võiks arvata, nagu sul iga hetk elutähtsad probleemid ette jooksevad. See ei lähe kohe üldse."

"Ma püüan," mõmisesin, langetades pilgu nagu väike laps teades oma süüd. "Aga jah, pluus tundub ilus..."

"Ah et midagi siiski on." Nicole oli vaid hetkega minu tagant minu ette ilmunud, käed puusas. Tema silmad olid ühtäkki nii läbitungivad, et tuli tahtmine peitu pugeda. Heidutavad mõtted varasemast polnud siiski mind täielikult jätnud.

"Ei, ei," vaidlesin vastu, vehkides kätega ning astudes Nicole'ist sammu kõrvale, kuigi tegelikult vaid seetõttu, et kartsin silmsidet. Tundsin end rumalasti, sest teadsin, et minu käitumine oli läbinähtav.

"Lihtsalt koolis on vaja paljus järgi jõuda ja..."

Tüdruk rapsas proovikabiini kardina poole, tõmmates kinni väikese prao, mis ta sinna varem jätnud oli, ning surus mind õlgadest, kuni väikesele taburetile istuma prantsatasin, peaaegu kaotades tasakaalu koos sellega. Nicole asetas käed jälle puusa. "Ja...?"

Vaatasin üles, otse talle silma, püüdes meeleheitlikult leida viisi sellest välja. Nagu oleks mul häbi.

Endale aru andmatagi ma ohkasin, toetasin pea vastu seina oma taga. "Ja Jake'is. Me... meie vahel pole kõik enam nii... hästi."

"Tõsiselt räägid?" Nicole'i terav pilk oli hetkega vahetunud pehmema vastu, niisamuti ka tema toon, ja ootamatult oli ta hoopiski laskunud põlvile minu ette, et paremini minule silma vaadata. "Mida sa mõtled, et pole nii hästi?"

"See on pikk lugu," kratsisin kukalt, taibates, et ma tõesti vajasin kedagi, kellele rääkida. "Tuli välja, et ta polnud minuga nii aus, kui olin arvanud. Ja nüüd on tagajärjed segased."

Tüdruk silmitses mind hetke vaikides, mõeldes vist kuuldu üle. Viimaks tõusis tema käsi minu õlale, ja mul oli hea meel, et vaatamata meie erinevatele iseloomudele, oli Nicole alati seal, kui abi ja sõpra tarvis. "Sa ei kõla sugugi rõõmsalt. Asi on siis väga tõsine?"

"Ma ei tea," leidsin end ohkamas, kui käe pea toeks tõstsin. "Ma pole kindel."

"Kas ta valetas sulle? Tegi sulle haiget?"

"Ei, ta pole mulle haiget teinud. Ja ka päris ei valetanud. Pigem jättis rääkimata midagi tähtsat." Ja kasutas mind ära. Sundis mind temasse armuma minu enese teadmata.

"Tahad sellest rääkida?"

Hetke kõheldes, raputasin pead. "See on pikk lugu," põhjendasin. "Võib-olla kord hiljem." Nende sõnadega tõusin toolilt, vaadates tagasi oma peegelpildile. "Ma ei taha Jake'ist hetkel mõelda."

Nicole vaikis esialgu, ent paists mõistvat - mille üle ma väga tänulik olin, kuigi ma seda välja ei öelnud. Asi oli ka selles, et ma ei saanud Nicole'ile savannalastest vihjata. Kui talle midagi enamat rääkida tahtsin, pidin põhjalikult läbi mõtlema, mida sisse ja mida välja jätta.

"Räägi mulle hoopis Derekist," laususin, otsustanud kurva tooni jätta koos kurbade mõtetega. "Läheb teil hästi?"

"Mhm," venitas ta, ent silmitsedes mind siiani murelikult. "Me peaksime rohkem kõik koos väljas käima. Nägid, kuidas isegi Rudy temaga kohe klappis? Derekis lihtsalt on midagi, mis inimestele meeldib. Ta on nunnu, kas sa ei arva? Aga mitte ainult seda..."

"Oled äkki leidnud oma hingesugulase?" naljatasin.

Naeratus levis ka Nicole'i huulile. Ühtäkki aga rapsas ta minu juustest, asus neid siluma ja keerama, kuni lohvaka krunni kätte sai. Ta õngitses oma kotis ja leidis suure klambri, millega minu juuksed üles seadis, tõmbudes siis rahuloleva pilguga eemale.

"Palju parem, kas sa ei arva?"

Pöörasin end veel peegli ees, uudistades tema kätetööd koguni huviga. Ma ei hoidnud juukseid tavaliselt koos, ei klambri ega patsiga. "Ma arvan."

"Selle peab üle tegema," kostis ta mõtlikult. "Ent uus välimus sobib sulle. Oled alati nii ühesugune."

"Pole tõsi!" tahtsin vastu vaielda, aga Nicole alustas taas rääkimist, haarates nüüd järgmise hilbu järele, mis kabiini kaasa olime toonud.

"Pane see selga," lausus ta, sinistes toonides eseme mulle kätte loopides ja kabiinist väljudes, kardina enda järel uuesti kinni tõmmates. Kuni uut puusi endale selga tõmbasin, jätkas Nicole meie varem poolelijäänud vestlust.

"Derekiga on hea rääkida," ütles ta. "Ta kuulab ära kõik, mis tahes jama sul suust välja tuleb. Ning ta ostab mulle šokolaadimuffini iga kord, kui neid sööklas on. Armas, mis? Me pole veel selle... suhtega väga kaugele läinud, aga arvan, et ta flirdib minuga."

"Hoian oma pöidlaid sinu jaoks." Selle kinnituseks pistsin ka käe kardinaprao vahelt läbi, et ta oma silmadega näeks.

"Tore kuulda. Seda läheb meil tõenäoliselt vaja."

Kortsutain kulmu, tajudes väikest muudatust tema toonis, kui ta neid sõnu lausus. "Mida sa selle all mõtled?"

"Ah, see on nõme lugu. Derek rääkis, et tema isa oli ta meie kooli toonud vaid lühikeseks perioodiks. Võib-olla isegi ainult mõneks nädalaks. Ta ütles, et tema isa alati kamandab, hoolimata Dereki enda tahtmisest."

"Aga Derek tahab jääda?"

"Mm-hmm," venitas Nicole, ja ma võisin ette kujutada, kuidas ta seal seisis, käed vaheiti ja huuled mossitavalt torus. "Täielik türann, kui minu arvamust küsida. Pidavat sel aastal juba kuuendat korda elupaika vahetama, ainult paarinädlaste vahedega."

"On neil siis mingi põhjus selleks?"

"Ma ei tea, ma ei küsinud." Tüdruk ohkas väsinult. "Igatahes, kui ta tõesti läheb, kavatsen hoida ühendust ja iga tema uue aadressi kätte saada. Mina ei kavatse asja nii lihtsalt jätta."

"Ta siis tõesti meeldib sulle, mis?"

"Võib nii öelda, jah."

Naeratasin laialt, kuigi ta seda ei näinud. Nicole'i polnud küll raske õnnest särama panna, ent olles tema sõbranna nii pikka aega, tajusin, millal see õnn jooksis sügavamalt ja tähtsamaid radu pidi.

Mõne hetke viibisime vaikuses. Leidsin, et sinine pluus, mida parasjagu proovisin, ei sobinud mulle kaugeltki nii hästi, kui enne proovimist ette kujutada võis. Nimelt oli see suur. Ja lai kaelus tõi nähtavale natuke rohkem, kui oleks vaja.

Kassasse astudes rippus minu käsivarrel vaid too erkpunane särk, samas kui Nicole lausa mitu paari retuuse ja kaks värvilist kleiti oli leidnud. Teadsin väga hästi, kuidas Nicole'i ema sellisesse laristamisse suhtub, ent hoidsin suu kinni. Temale selle meeldetuletamisest poleks kasu, seda teadsin ma veelgi paremini.

Kui õue astusime, tõmbasin mobiili taskust välja. Olime juba ligikaudu tund aega tagasi linna saabunud. "Kas helistan poistele?"

Nicole raputas pead. "Pole vaja. Küllap leidsid mõne tehnikapoe või tätokate salongi." Juba kõmpis ta mööda kõnniteed edasi. Väikesed poed suurte klaasakende taga ja pakitud üksteise kõrvale nagu kilud karbis olid mõlemal pool tänavat. Päike oli palavalt paistnud kogu meie siinviibitud aja, ilma ühegi pilveta, mis seda ähvardada võiks, ning ma pidin tihti igatsevalt varjude poole vaatama. Ka poed aitasid, kuigi need tihti umbsed tundusid.

"Rudy ei poolda tätoveeringuid," sõnasin. "Ta ei tõstaks jalgagi taolisesse kohta."

Nicole vaid kehitas õlgu. "Mõtlesin pigem Derekit. Tal on selline tuules seisev... arvan, et võiks öelda ülla näoga koer õla peal. Ma ükskord märkasin ja siis ta näitas mulle, ütles, et see on dingo. Ning see ei pidavat olema tema ainus tätokas, ega ka viimane."

"Ma poleks arvanudki, et temal tätokasõltuvus võib olla." Nii palju kui mina Derekit teadsin, oli ta kaugel sellist tüüpi isiksusest. Mitte et kehamaalingud iseloomu otsustavad, aga siiski. Ühest võib-olla piisaks, aga kui ta oma keha neid täis kavatseb teha...

"Ta mainis, et plaanib ka ühe kõrva augustada, et rõngast kanda."

Nicole vaid naeratas minu küsiva ilme peale.

Sel hetkel helises ka minu mobiil. Olin juba kotis kohmitsemas, kui mulle meenus, et selle tasku olin pistnud. Tõmbasin telefoni kiiruga välja, lasknud kutsuda piisavalt kaua. Nägin nime ekraanil vaid vilksamisi. Shane.

"Jah?" küsisin, koperdades Nicole'ile tagant sisse, kui ta ootamatult seisma jäi. See oli aksessuaaride lett, nagu ma märkasin. Samal ajal kuulsin Shane'i naeru teisel pool toru.

"Murrad veel jala, kui ette ei vaata."

"Aa... ah?" Sattusin hetkelisse segadusse.

"Paremal," kostis Shane.

Kortsutasin kulmu, hakates juba küsima, kui pilgu teisele poole tänavat heitsin. Pilgutasin üllatusest silmi, nähes teda seal majade vahelt algava kõrvaltänava teeserval kolmekorruselise kortermaja trepil seismas. Ta tõstis lehvitamiseks käe, kui meie pilgud kohtusid, huulil muie.

"Shane, mida... mida sa siin teed?" Ma kohe kindlasti polnud osanud oodata, et teda siin kohtan. "Sa vist tõesti jälitad mind. Mitte ainult Blue Mist'is ei satu me üksteise peale. Isegi siin!"

Shane jällegi naeris ning ma nägin teda lähemale tulevat, ühinemas inimestega, kes valgusfoori rohelist tuld ootasid.

"Tegelikult ma elan siin. Või elasin, enne kui vanaisa mulle õppelaagri pärandas. Aga üles kasvasin ma Duskline'is."

"Tõesti?" Seda ma ei teadnudki.

"Käisin oma perel külas."

Autod tänaval jäid seisma ning rahvamass täitis sebra. Juba Shane astuski mööda kõnniteed meie poole, klõpsates telefoni kinni, kui kuuldeulatusse jõudis.

"Aga seda ma ei arvanud, et sind siin näen."

"Olen sõpradega ostlemas." Leidsin end tagasihoidlikult naeratamas. Peaaegu häbelikult. Ma polnud Shane'i näinud peale koju tagasi kolimist, ja kuigi see polnud ka nii pikk aeg, tundsin siiski heameelt, et see juhtus nüüd. Ta kandis lihtsat kreemjat nööpidega särki ja teksaseid, nagu tavaliselt, ning tema helepruunid juuksed peaaegu särasid kuuma päikese all. Niisamuti säras ka tema naeratus. Vaatasin kiirelt üle õla, nägemaks, et ka Nicole oli märganud Shane'i kohalolu. Ta tervitas poissi vaikelt, naeratades, silmas siis hetkeks mind ning pöördus tagasi aksessuaaride poole, mis tema pilku köitnud olid, nagu soovides jätta meile privaatsust.

"Nii et... on siis laagris nüüdseks kõik hästi? Peale kogu seda suurt jama, ma mõtlen." See oli ainus teema, mis minu tühjaks jooksnud peasse tekkis, kartes vaikuse sigimist.

"Muidugi, kõik on rahunenud. Vaid nooremad olidki sellest rohkem ehmunud, aga peale Daxtoni ei saanud ükski õpilane viga."

Noogutasin. "Käisin teda vaatamas."

"Daxton rääkis," kostis Shane.

Mõtlesin, kas ta ka rääkis, miks ma seal käisin, ent Shane ei maininud antud teemal rohkem sõnagi. Ta ütles: "Elissa ja Kory igatsevad sind ka. Vahest tuled neid mõnikord vaatama?"

"Seda kindlasti!" Tegelikult mõtlesin juba ammu nendega lähiajal jälle kokku saada.

"Ja Selina? Kas sinu ema nimi on Tiffany?"

"Jah. Miks sa küsid?"

"Sest ma juhtusin sinust oma emale mainima." Tema naeratus siin kohal oli ujedavõitu. "Ta oli Blue Mist'i kooli seitsmenda lennu lõpetaja. Ta ütles, et Tiffany Olson oli tema klassikaaslane ja sõbranna."

"Tõesti?" pärisin üllatunult. "Meie emad? See on huvitav kokkusattumus. Ehk siis minu ema oli sõbranna maoga. Ja ta ise ei teadnudki." Siin teemal tasandasin häält, kuigi inimesed tänaval jalutasid mööda, nagu meid polekski.

Shane aga raputas pead. "Minu vanemad on mõlemad inimesed. Nagu ka minu õde. Oma savannalase geenid pärisin isapoolseslt suguvõsalt, kõige lähem neist vanaisa."

Meenutasin ühtäkki, et ma tegelikult ei teadnud Shane'i perekonnast midagi. Ainult oma vanaisa oligi ta mulle varasemalt maininud. Ma isegi ei teadnud, et tal õde on.

"Kas peaksin mainima oma emale, et tema sõbranna leidsime?"

"Seda võid teha küll." Shane vaikis, kui Nicole minu kõrvale astus, telefon näppude vahel.

"Vabandust, et segan. Poistel tuli pähe, et võiks kinno minna. Tahavad, et peatänava lõpus nad peale võtaksime."

Niiviisi jäigi meie seekordne kohtumine. Jätsime Shane'iga veel nägemist, enne kui tagasi minu Mustangi poole ruttasime, sest, nagu välja tuli, poistel pidavat olema kiire järgmisele seanssile jõudmisega. Mul polnud aimugi, mis filmile.

Üldsegi - selle asemel, et mõelda kinole või isegi Jake'ile, mõtlesin järgmisele korrale, mil Shane'i õppelaagrisse juhtun.

_________

Kui keegi vaidleb vastu - et siiski olen Shane'i pere varem maininud - andke teada :)

Ning kes pole veel näinud - postitasin kogumiku "Hõbedane meloodia". Kui teid huvitab, mis olid Jake'i mõtted tol saatuslikul ööl seal vanas koolimajas ja kui ta Selinat taga ajas, siis lugege :)