Hakkasin üha enam tundma ebamugavust selle erkpunase auto roolis. Oli raske öelda, miks täpselt see nii oli. Muidugi omajagu häiris mind tähelepanu, mida Mustang mulle püüdis, ent siiski ei saanud ma kõike selle kaela ajada.

Täna hommikul oli mul juhuslikult õnnestunud vähekenegi kooli eesuksele lähemale parkida, mis oli tore, kuid alles päeva lõpus tundsin kahetsust. Aga see oli pigem põhjendamatu kahetsus, arvestades, et põhjuseks vaid keegi spetsiifiline isik, kes just siis, kui Mustangi juurde astusin, parasjagu oma kalli terasevärvi Chevy vastu toetus. Kui ma seal kohmitsedes uksed avasin, istmele vajusin ning siis kitsas parklas autodevoolu ajal välja tagurdada üritasin, olid tema silmad ainiti minul, kogu see aja. Tundsin kihelust oma kuklal isegi alles siis, kui tänavale keerasin ja ümber nurga sõitsin, kooli kaugele seljataha jättes. Oli võimatu arvata, mida Jake mõtles, ent tema terav pilk oli muutnud mind närviliseks, eriti veel siin, tema kingitud auto roolis. Mul oli isegi peast läbi käinud, et võib-olla oleks parem mõne päeva jalgsi kooli minna. Või siis Mustang hoopiski tagastada. See oli kindlasti olnud kallis ning ma tundsin end selle roolis kui ärakasutajat.

Kodutänavale pöörates jäi mulle esimese asjana silma väike hall sõiduauto, mis pargitud meie maja ette ja peaaegu ka kõnniteele. See oli 2001 aasta Toyota Corolla, kuigi nägi kuidagi palju vanem välja. Rooste söövitas seda kui parasiit - selle levimine on iga aasta silmaga nähtav. Eesmine numbrimärk oli peaaegu täielikult kulunud ja ka auto sisemus ei paistnud kõige uudsem. Nähtavasti olid minu vanemad selle parandusest tagasi toonud. See oli päris ammu, kui toda autot viimati näinud olin, ning mis iganes sellega seal 'paranduses' ka ei tehtud, ei arvanud ma, et seda niipea üldse enam näen.

Kokkuvõttes - auto nägi kohutav välja. Aga mitte et minu ema selle eest hoolitsenud poleks, või vähemlt proovinud. Kui ta selle ostis, oli see juba kasutatud. Ema oli otsustanud sõdukiga väheke vaeva näha, aga aeg ja raha tulid probleemiks. Ning minu kujutlusvõime ei küündi nii kaugele, et välja mõelda, kust selle esimene omanik sellega läbi sõitis, et 2001 aastal välja tulnud auto juba kaks aastat hiljem kui romu välja nägi. Vähemalt oli isa jõudnud esiklaasi ära vahetada ning mootorit väheke putitada.

Parkisin Mustangi sissesõiduteele ning suundusin majja. Ema vali hääl kõlas juba eesruumis minuni. Jalanõud ära võtnud, läksin kööki, kus kõnealune parasjagu oligi, mobiil kõrva ääres ning nähtavasti ülimalt põneva vestluse keskel. Ta kiikus oma kandadel, ühe käega köögiletile toetudes. Ema katkestas vestluse vaid nii kauaks, et minu saabudes kiire tervitus anda.

Tahtsin küsida, kas midagi oli juhtunud - arvestades tema ülevat meeleolu ja Toyota-romu meie maja ees, mis ei olnud just kaks kõrvuti asetsevat pusletükki -, aga ma ei tahtnud teda tema jutuajamises segada. Niisiis läksin üles oma tuppa, et kooliasjad voodi kõrvale maha jätta. Tagasi alla tulles leidsin isa elutoast, otsimas midagi kõrgest seinakapist, mis peamiselt iluasju hoidis. Ta oli ühe suure sahtli peaaegu tervenisti välja tõmmanud ning lappas seal lebavaid pabereid.

"Oh, hei, Selina. Arvasingi, et kuulsin kedagi tulemas." Isa heitis mulle kiire naeratava pilgu, enne kui oma otsinguid jätkas.

"Mis toimub?" küsisin uudistavalt. "Mida ema Toyota maja ees teeb?"

"Seda oli raske mitte märgata, mis?" naeris isa. Siis paistis ta olevat midagi leidnud ning tõmbas välja pataka tolmuseid paberilehti, mida ta omakorda sorteerima hakkas. "Igatahes on lood nii, et... tead seda tema klassikaaslast, keda eile mainisid? Noh, nüüd on need kaks juba rääkinud vähemalt kolmkümmend minutit. Ning ausalt öeldes pole otsa ega äärt vist niipea näha."

Minu ema ja Shane'i ema - sellele oli lausa kummaline mõelda. Aga Shane oli suurepärane isiksus ning kui ta päris selle oma emalt, polegi seda ehk nii raske uskuda. Isa sõnu kuuldes tekkis naeratus minu suunurkadesse. Mul oli ema üle hea meel.

"Aga Toyota," jätkas isa, "selle - usu või mitte - kavatseb ta oma taasleitud sõbrannale maha müüa. Nad tulid selle idee peale juba eile õhtul, tegelikult. Kui sa nime Tyson mainisid, otsis sinu ema kohe selle naise numbri välja."

Olin eelmisel päeval pigem varakult oma tuppa läinud, kodused tööd ära teinud ja teki alla pugenud. Jalad olid mul veel hommikulgi valutanud kogu sellest pikast jalutuskäigust Duskline'i shoppingu-tänavatel. Ent nende kahe naise nii kiiresti saavutatud kokkulepe ei tekitanud minus taolist ärevust nagu kokkuleppe sisu ise.

"Selle romu?" pärisin, väljendades puhast uskumatust. "Miks peaks keegi tahtma seda osta? Ja see on meie pere, tähendab, teie ainus auto. Ja kas see üldse sõidabki?" Kergitasin kulmu, sest millegipärast olin ma selle viimase küsimuse jaatavas vastuses vägagi kahtlev. Isegi minu isa polnud teadnud, mis Toyotaga lahti oli. Seepärast oligi auto pikka aega 'paranduses' viibinud.

"Toyota oli neil kuidagi jutuks tulnud. Aga, nojah, nad olid ka eile vähemalt ühe tunni jagu liine kütnud. Igatahes lasime auto täna hommikul koju tuua." Ta lehvitas paberilehti, mis tema kätte jäänud olid, kui pool portsust sahtlisse tagasi oli asetatud. "Toyota dokumendid. See sõbranna pidavat läbi tulema ja seda lähemalt vaatama. Nagu ma aru sain, pidavat tema vennapoeg auto enda kätte saama, et sellega tõsine elustamine läbi viia."

Shane'i ema vennapoeg. Ehk siis Shane'i nõbu, mõtlesin omaette.

"Oota, ta tuleb siia?"

Isa noogutas. "Ning sinu sõber vist ka - Shane, või mis tema nimi oligi."

"Shane tuleb siia?"

Just sel hetkel astus ema köögist elutuppa. Ta kattis mobiili käega, kui eemalt minu nime hüüdis. "Selina, pane end parem riidesse."

Vaatasin teda küsivalt. "Miks?"

Ema huulile kippus naeratus, mida ta nähtavasti varjata püüdis. "Shane küsis, kas tuled koos meiega restorani õhtust sööma."

Ema ei oodanud vastust, vaid noogutas mulle, pööras selja ning jätkas oma vestlusega mobiilis, tema esimesteks sõnadeks: "Jah, ta tuleb."

Silmitsesin kohta, kus ema just seisnud oli, kui isa oma sõnadega mind tagasi maa peale tõi. "Juba uus poiss silmapiiril?" Ta küsis seda tooniga, nagu ei teaks ta, kuidas sellisel teemal oma tütrega rääkida, ent samas püüdes säilitada lõbusust oma hääles.

Vastamise asemel pöördusin meie vanale teemale tagasi. Ma ei tahtnud poistest sellises kontekstis praegu mõelda. "Aga kui te Toyota maha müüte, siis teil polegi ju enam autot." Isa tegeles suure osa oma ajast tööga, mistõttu tuli ja lahkus ta kodust tavaliselt firmale kuuluva autoga, mida juhtis üks tema töökaaslane, isa sõber. Ja ema oli viimasel ajal kasutanud kas bussi või oma enda jalgu.

Isa kehitas õlgu, pöörates oma tähelepanu Toyota dokumentidele. "Sinul on ju Mustang."

Minu kulm tõmbus kipra. "Aga... see on muskelauto, mis kohe kindlasti pole sobilik kohalikku poodi sisseoste tegemiseks," sõnasin kahtlevalt. "Vähemalt mitte meie pere jaoks."

Isa peaaegu turtsatas, vangutades muiates pead. "Proovi seda oma emale öelda."

Tema jutus oli iva.

* * *

Anabel - Shane'i ema - oli tõepoolest nii mõndagi oma pojale edasi andnud.

Olime vaid mõne minuti tagasi ühte Blue Mist'i tagasihoidlikku restoani jõudnud, kuid juba oli mulle pilt tema elust päris selge. Isal oli olnud õigus. Need kaks ei suutnud vist kunagi rääkimist lõpetada. Ent nad polnud üksteist näinud sellest ajast peale, kui kool sai lõpetatud, niisiis küllap jätkus teemasid veel paariks kuuks. Vähemalt ei pärinud Shane seda kiiret suud, kus üks sõna ikka teise otsa kippus koperdama.

Anabelil olid samaugused helepruunis toonis juuksed nagu Shane'il. Need olid kaunites lainetavates lokkides ja suure klambriga tema pea taha kinnitatud, nii et üksikud salgud näo külgedel vabadena õlgadele langesid. Ka näojooned olid neil kahel väga sarnased, ning silmadki pruunid, kuigi Anabelil mõne tooni võrra tumedamad. Ta kandis erkpunast kootud jakki mustal särgil ning pikka musta seelikut. Naeratus ei paistnud kordagi tema näolt lahkuvat.

"Mul on hea meel, et sa tulid." Shane kõigutas veeklaasi oma käes, naeratades mulle tagasihoidlikult. Istusime laua taga kõrvuti, meie emad kahekesi meie vastas, kuid ei paistnud meie omavahelisele vestlusele tähelepanu pööravat.

"Naistejutud pole sinu teema?"

Ta vangutas naerdes pead. "Minu ema võib igal teemal rääkida. Usu mind. Aga jah, sõbrannade vahele ma astuda ei raatsi. Vähemalt nende vahele mitte."

"Miks sa siis tulid?" uurisin, lõigates tükki oma liiga suurest Hawaii pitsast. Seda tellides polnud ma arvestanud, kui palju olen suuteline ära sööma.

"Minu ema pole autode puhul spetsialist. Ning minu nõbul polnud aega läbi tulla."

"Ja sina oled spetsialist?"

"Mitte väga," lausus ta. "Ma tean vaid üht-teist."

"Ja ise sõidad sportautoga." Pistsin tüki pitsat suhu.

"Ning see peaks tähendama, et autodest kõike tean?" Shane muigas mind vaadates.

Kehitasin õlgu. "Ma ei tea. Mõtlesin, et midagi kallist ostes pead sellest ka piisavalt teadma."

Shane'i naeratus vaid venis. "Ma pole rikas," kostis ta. "Minu sõiduvahend oli pigem nagu kingitus. Õppelaagrist käivad läbi suured rahad, aga kõik selle paiga nimel. Mis see mulle endale sisse toob, pole väärt mainimistki." Aga ta ei kõlanud seda öeldes kurvameelselt. Minu pilku märgates ta jätkas. "Tegelen laagriga, sest ma tahan neid lapsi ja noorukeid aidata. Praegu on see minu jaoks teine kodu."

Silmitsesin teda hetke vaikides. "Sa oled neile eeskujuks," sõnasin siis, enne kui järgmise tüki oma pitsast võtsin.

"Mul on hea meel kuulda, et nii arvad." Ka tema hääl oli veidike vaibunud, nagu oleks tema mõtted mujal. Shane vaatas mind kohati uurivalt. Üks tema suunurk kerkis. Vaatasin vastu, ning pidin juba küsima, mis lahti, kui ta käe tõstis ja pöidlaga üle minu põse tõmbas.

"Pitsa," selgitas ta.

Arusaamine tabas mind väikese ehmatusega. Tundsin verd oma näkku valgumas ning minu käsi tõusis iseenesest, et üle suu pühkida. Oma punastamist aga ei saanud ma varjata isegi kõrvale vaatamisega. Kuulsin Shane'i tasast naeru, mis ei leevendanud minu piinlikkustunnet sugugi.

"Kuulsite?"

"Ah?" pärisin, kui nii minu kui Shane'i pea korraga meie emade poole teises laua otsas nõksatas. Tundsin, et see oli hea hetk tähelepanu endalt eemale saamiseks.

"Kuna Toyota vedamine maksab, mõtlesime, et miks mitte ei võiks Shane proovida seda tööle utsitada." Anabel vaatas üle laua oma poja poole. Ka mina vaatasin nüüd Shane'i.

"Ära mängi loodusjõududega," ütlesin, üritades kõlada nii tõsisena kui suutsin. "Peab olema jumal, et seda romu liikuma saada."

"Ega asi nii hull ka olla saa," naeris Shane, noogutades siis oma emale. "Proovida ma võin."

"Ja mina arvasin, et sina pole auto-spetsi poolegi," pomisesin, mille peale Shane vaid muiates õlgu kehitas.

Enne restorani tulekut olid nad auto üldiselt üle vaadanud, ent käivitamisest polnud juttugi olnud. Nüüd aga paistis, et mind ootas ees veel omajagu tunde Shane'i ja Toyota-romu seltsis.

Torkasin kahvli ja noa pitsasse ning lõikasin endale sealt suure tüki. Ka Shane oli tellinud Hawaii pitsa, aga temal paistis sellega ühele poole saamine peaaegu võimatult vähe aega võtvat. Ja mina polnud isegi näinud teda õgimas.

Vaikus sigines meie vahele - kui meie emade lakkamatu lobisemine välja arvata. Vaatasin üles Shane'i poole, siis alla lauale, suurele pitsale oma taldrikul, ning torutasin huuli.

"Shane?"

"Hm?"

"Tahad poolt endale?" Viipasin oma taldrikule.

Kuulsin teda vaid tasaselt naermas, ent ta lükkas enda peaaegu tühja taldriku minu omale lähemale, ja mina tõstsin pool enda omast temale üle. Imestasin küll tema suure isu üle, kuid tõenäoliselt tuli see tema pikast kasvust. Või hiiglaslikuks maoks olemisest.

__________

Ärge olge pahased, et Jake osadest kaduma kipub :o

Lihtsalt oodake ja vaadake, mis saab :)