Küljega vastu Toyota juhipoolse istme tuge, jalad uksest välja - nii olin seal istunud juba viimase poole tunni. Esialgu olin püüdnud jälgida Shane'i tegutsemist, aga minu vähesemad teadmised auto kapoti all oleva kohta said paraku võitu ning jäin kohale vaid selleks, et Shane'ile seltsiks olla. Meie emad ja minu isa olid sees, tegemas ja rääkimas kes teab mida. Küllap midagi, mille juures viibimise asemel pigem üles oma tuppa läheksin. Ning kuna tuli valida üksinduse ja Shane'i vahel, oli mul sobiv põhjendus temaga jäämiseks olemas.

"Aga kuidas see on?" küsisin, sättides end veidi mugavamasse asendisse ning toetades pea vastu istme peatuge, nii et minu vaatevälja ainult sinine taevas laevakujulise pilvetupsuga ning osa Toyota kulunud ukseraamist jäi. "Savannalsena, ma mõtlen. Veel mõni kuu tagasi oleks mul selliste võimete mainimisel ainult väljamõeldud superkangelased pähe karganud. Miks maailmas siis neid ei ole? Kas te ei mõtle kunagi näiteks... keepi selga tõmmata... ja mõnda naeruväärset nime välja mõelda ja..."

Shane hakkas minu mõttevoolu peale vaid naerma, ning ma ei saanud sinna midagi parata, et see ka mind nakatas.

"Okei, sind ma tõesti liibuvas vormis, aluspüksid pükste peal ja keep seljas ette ei kujuta."

"Loed koomikseid?" Shane tõstis pilgu muiates minule.

"Ei."

"Ei?"

Torutasin huuli. "Võib-olla kunagi. Ammu."

Shane ei vastanud. Ta naeris. Vaikselt, aga siiski kuuldavalt. See oli pehme meeldiv heli, mille kohta teadsin, et ta ei viska minu üle nalja, ent siiski heitsin käed puusa ja manasin häälde ennastkaitsva tooni. "Ja mis neil siis viga? Savannalased siis ei unistagi kangelaseks olemisest?"

"Mitte selles pole asi." Ta astus sammu mootorist eemale, käsi õlisesse riidekaltsu pühkides. Selle kõrvale pannud, sirutas ta veepudeli järele Toyota katuseäärel. "Et olla kangelane, ei pea elama varjatud dopeltelu. Ainult inimeste fantaasiates esineb ühe piirkonna kohta nii palju suuri õnnetusi, kuhu kangelast vaja ja kuhu see kangelane alati ka õigeks ajaks jõuab."

"Nii et ei mingeid unistusi selles valdkonnas?" Alateadlikult kasutasin ära hetke, mil Shane minu poole ei vaadanud, ja lasin pilgul üle tema pika saleda keha libiseda. Vaatasin, kuidas ta kaua ja suurte sõõmudega järjekordset pudelit tühjendas ning mõtlesin, kui hea meel mul tegelikult oli, et Shane'i kohanud olen. Temast lausa õhkas meeldivat aurat, mis võis minus soojuse esile tuua ka kõige külmematel aegadel.

Shane keeras korki tagasi pudelile, kui mind jõllitams tabas. Õrn naeratus kerkis tema suunurkadesse, ent ta maininud midagi, isegi kui olin kiire pilku kõrvale heitma. "Kui olukord ette tuleb, ning oled ainuke, kes midagi teha saab, küllap siis ka teeksid," lausus ta lihtsalt, meie vestlust jätkates. "Kedagi superkangelase ametil ma aga kohanud pole. Aga millest selline teema?"

Kehitasin õlgu, sest tegelikult polnudki teemal tähtsust. See tundus lihtsalt nii ammu, kui esimest korda savannalastest teada sain ning siiani tundsin sisimas suurt uudishimu selle varjatud maailma vastu. Võib-olla aga tahtsin lihtsalt kuulda Shane'i häält, et mitte tunda end üksikuna, sest - nagu mulle kohale oli jõudnud - just nii olin ma hakanud end tundma. Meenutasin, et vanasti, kui mul olid vaid minu vanemad ja Nicole ning Rudy, ei olnud mul vajadustki enama järele. Mingil märkamatul hetkel oli see vist muutunud.

"Ma ei usugi väga, et keegi hiiglasliku mao juuresolekul end turvaliselt oleks võimeline tundma," lisas Shane.

Naeratasin selle mõtte peale, püüdes ette kujutada kaost, mida ühe savannalasest mao välja ilmumine kaasa tooks. Shane samal ajal kõndis ümber Toyota nina, avas kõrvalistuja poolse ukse ning vajus istmele. Pilk, millega ta mind vaatas, nii sõbralik, soe ja lahke, saatis õrna meeldiva värina mööda minu selga üles. Siis aga vaatas ta kõrvale ning tema ilme paistis tibake muutuvat.

"Tegelikult tahtsin sinult midagi küsida, kui võib."

"Muidugi." Sellepärast ei peaks ta üldse luba küsima.

"Olen märganud, et Jake on kuidagi muutunud. Võib-olla tead, mis lahti?"

Pilgutasin korra, minu mõtted hetkeliselt laiali aetud. Ma ei oodanud praegu sellele teemale minna. "Jake? Ta käib siis siiani sinu nõustamistel."

"Tegelikult paistab ta seda isegi väga tõsiselt võtvat. Aga pole raske märgata, et midagi on valesti. Ta vaevu vaatab kellelegi otsa või vahetab sõnagi."

Mul võttis hetke, et tema sõnade üle mõelda. Kui Jake'i käitumise põhjus on see, mis ma arvan, tuli see mulle suure üllatusena.

"Jake, ta..." alustasin kohmetult, köhatasin ning heitsin pilgu kätele oma süles. Minu hääl muutus kõhklevaks ja toonituks. "Mina ja Jake... me ei kohtu enam. Vähemalt praegu mitte."

"Kas midagi halba juhtus?" Shane kõlas üllatunult, kuid ma tabasin ka muret tema häälest.

"Ma ei tea," ohkasin. Rääkides jälgisin oma pöidlaid, mida üksteise vastu hõõrusin. "Tähendab, mäletad, mida Daxton meile rääkis? Et Jake midagi varjab. Igatahes sain ta nüüd rääkima ning... ma palusin aega, et asjade üle järele mõelda."

Mõneks hetkeks lasus autosse vaikus, nii et ma lausa mõtlema hakkasin, et üksinda siin viibin. Tõstsin aeglaselt pea, leides Shane'i minu poole vaatamas, justkui tahaks ta mind kuidagi lohutada. Küllap nägingi praegu väga segaduses ja otsusevõimetu välja, isegi hale, sest kuigi suur osa minu kainest mõistusest kippus arvama, et Jake on tähtsusetu, tundsin end just nii.

"Selina, ma muretsen sinu pärast," lausus Shane viimaks. "Ma küll ei tea, milles asi täpsemalt, ja sa ei pea mulle ka ütlema kui ei taha, aga kui ta on sulle valetanud, pead kindlalt teadma, et ta seda enam ei tee."

"Ei, ma tean, et ta kahetseb," vastasin koheselt, ent tundsin end siiski ebakindlalt. Ma polnudki väga mõelnud sellele, kas ta minu eest ka tulevikus midagi varjata võiks. Pidin kõigepealt välja mõtlema, kas teda üldse enam armastangi.

Tundsin midagi oma käe vastas. Vaatasin alla, leides Shane'i käe, peaopesa ülespool, vastu minu käeselga toetumas. Tõenäoliselt olid õlised sõrmed need, mille pärast ta tagasihoidlikumaks jäi. "Ära saa valesti aru, aga ise savannalasena arvan, et peaksin seda ütlema. Jake on jaaguar, kelle loomalik pool on avaldunud enam kui kasulikuks osutub. Sa võid teda usaldada, aga palun ole ettevaatlik."

Vastasin ainult noogutusega. Mul polnud suuremat tuju sellele teemale jääda.

* * *

Reede hommikul läksingi kooli ilma Mustangita. Aga ainult seetõttu, et sisse magasin ning kuidagi selle lühikese aja jooksul auto võtmeid leida ei suutnud. Alles poolel teel meenus mulle, et need minu enda koolikotis lebasid, aga ei hakanud enam tagasi minema. Hiljaks oleksin jäänud niikuinii.

Shane oma emaga olid meie juures veel omajagu aega veetnud, aga Toyotat ikka käima ei saadud. Shane ütles, et tuleb järgmisel päeval - ehk täna - uuesti läbi ja lõpetab sellega. Peale meie juurest lahkumist pidi ta õhtul veel ka Jake'iga kokku saama, ning ma lootsin väga, et Shane meie eilset teemat temaga jutuks ei võtnud.

Kiiruga oma kapis tuhnima hakates ei pannud ma esialgu tähelegi väikest eset oma õpikuvirna otsas. Midagi, mida mina sinna jätnud ei olnud. Kui käega sellele pihta lõin, kukkus see õpikutelt maha ning metallist aluse servale, peaaegu kapist välja. Hetkeks peatusin oma tegemiste juures ning vaatasin seda hõbedast pundart kulmukortsutusega. Võtsin selle õrnalt kätte, et lähemalt vaadata. See oli hõbedane kett, millest enam kui pool koosnes paljudest samasugusest ketist aasade külge kinnitatud poole kuni ühe sentimeetripikkustest hõbeliblikatest. Väga hoolikalt ning huvitavalt kokku pandud ehe, väikesi liblikaid nii palju, et ma aasadesüsteemi kohe ei märganudki. See peaaegu meenutas tihedat viinamarjakimpu. Sain aru, et see oli käekett. Aga mida see siin tegi?

Seda sõrmede vahel keerates tegid liblikat vaikset kõlksuvat heli, kui need üksteise vastu põrkusid. Vaatasin ka tagasi kappi ning tõstsin isegi õpikuid, aga midagi muud seal ei olnud. Ei mingisugust kirjagi.

Minu mõtted viis eemale koolikella helin ja mulle meenus, et olin hilinemas. Panin keti kappi tagasi ning haarasin kiiruga õpikud, otsustads, et uurin hiljem edasi.

'Hiljem' juhtus olema alles koolipäeva lõpus. Hõbedased liblikad, mis üleöö minu kappi olid ilmunud, ununesid paraku täielikult, nii et ma isegi Nicole'le sõnagi ei maininud. Tema oleks kindlasti nautinud unistamist, et mulle uus salajane austaja on tekkinud. Aga täna oli koolis muudki, millest rääkida. Ja see ei olnud enam sugugi nii süütu teema.

"Tõsiselt jube," kostis Nicole õlgu väristades, kui koolimaja uste vahelt välja astusime. Õues oli palju rahvast, suur osa õpilasi rääkimas omavahel tasasel häälel ja meeleolu paistis kuidagi sünge. Tundus, nagu oleksime mõrvaplatsil.

"Politsei kuulas mind just üle. Kas nad tõesti arvavad, et keegi õpilastest on süüdi?"

"Ma arvan, et nad pigem otsivad kedagi, kes võis midagi pealt näha," ütlesin. "Ka mind kuulati üle."

Praegugi seisis politseiauto parkla servas. Tõenäoliselt poleks meie kooli nii tõsiselt ette võetud. Kõnealused kaks õde käisid küll Blue Mistis, aga täna varahommikul leitud asitõend oli see, mis politsei tähelepanu püüdis. Nimelt oli kaks kümnenda klassi tüdrukut, keda ma ise väga hästi ei tundnud, juba eelmisel päeval kadunuks jäänud, aga vanemad olid arvanud, et teismeliste puhul võib seda ette tulla. Küllap nad olid ka varem midagi taolist teinud. See oli koolipersonali avastus, et üks turvakaameratest kooli territooriumil oli salvestanud ehmtava vaatepildi - must kaubik peatumas teeservas, täpselt kodu poole jalutavate tüdrukute kõrval. Uksed avati, tüdukut tõmmati jõuga sisse ning sõiduk oli läinud. Kedagi teist piisavalt hästi kaamerale ei jäänud ning ka kaubiku numbrid olid varjatud. Nüüd küsis politsei igaühelt, kas nad olid sel päeval neid tüdrukuid näinud või äkki sarnast musta kaubikut märganud.

"Parem laseme kohe jalga," lausus Nicole sammule kiirust lisades, ning mul polnud selle vastu midagi. Mõte, et läheduses inimröövijad tegutseda võisid, ajas minulegi judinad peale. "Ma täitsa saadaksin sind, aga pean sirgelt koju minema. Ema viib meid vanaemale nädalavahetuseks külla." Seda öeldes pööritas Nicole silmi. Olin ka ise koos Nicole'iga seal käinud ja teadsin piisavalt hästi, milline noriv korraarmastaja see naine on. Isegi kassi silitada on patt, kui sa pärast käsi pesta ei kavatse.

"Pole midagi, ma saan hakkama."

Nicole vaid noogutas vastuseks, kuigi vaatas mind alles vabandavalt. Siis pöördus ta ajuba tänavale, sest otsetee läbi vanainimeste aedade oli kõige kiirem.

Minu pilk rändas aeglaselt parkimisplatsile, tühjale kohale kohe koolimaja ukse vastas. Mulle meenus, et polnud Jake'i terve selle päeva jooksul märganud, kuid ka tema autot polnud juba hommikul siin seisnud.

Tahtmatult meenus mulle ka see, kui turvaliselt olin end tundnud selles terasevärvi Chevroletis. Jake viis mind alati kooli ja koju, kartuses, et hüäänid minuni jõuavad. Ja nüüd, kui ma jälle seda turvatunnet vajaksin, pole kohal kedagi.

Tirisin pilgu parklalt eemale ja võtsin kindla suuna kodu poole. Jahe metall kõditas nahka minu randmel, kui kätt liigutasin, et kotisanga kohendada. Väikesed liblikad ilmusid varruka alt nähtavale ning ma tõstsin ka teise käe, et üht liblikatest sõrmeotsal paremini silmitseda. Oli näha nii mõningaid jälgi nende valmistamisest, liblikad olid lihtsad ning ilma suuremate kaunistuste või mustriteta, aga siiski tundus väike metallist putukas isegi armsana. Olin algul kõhelnud, mida sellega peale hakata. Mõtlesin, et võib-olla kuulus see kellelegi teisele, kuidas iganes see siis ka minu kappi ei ilmunud. Aga nüüd, kus see minu randmel seisis, tekitas see minus isegi seletamatut rahutunnet, justkui kiirgaks sellest ehtest energiat. Teed kodu poole jätkates oli inimröövijuhtum kooli territooriumil minu mõtetes tahapoole vajunud. Varjutatud raske kattega. Ja ühtäkki tundsingi end palju kindlamalt.