Lamasin selili oma voodis, kukal toetatud vastu seina ja ise lugedes järjekordset kližeed armastusromaani. Olin jõudnud koju juba tund aega tagasi, täiesti tervelt ning sattumata ühegi inimröövli teele. Kord kodu tuttavate seinte vahel, ei tundnud ma enam hirmu, kuigi mõte röövitud koolikaaslastest tegi seest kõhedaks küll. Ent samas oli midagi muud, mis mind oma kohal nihelema pani.

Kergitasin pilgu raamatust, et lasta sel üle toa libiseda. Kõik oli vaikne ja liikumatu. Terve maja oli vaikusesse mattunud. Kumbagi minu vanematest polnud kodus ning tänav maja ees pole kunagi väga tihedas kasutuses, sest kuigi see viib sirgelt linnast välja, on see kõige pikem tee järgmisesse tsiviliseeritud alasse. Selles suunas minnes oli meil vaid paar naabrit ning juba võttiski samblane mets üle. Seetõttu oletasin, et iga väiksemgi heli, mis inimkõrvale kuuldav, peaks minuni jõudma.

Kuulsin vaid vaikust.

Lasin silmadel langeda tagasi ridadele raamatus, püüdes raputada maha tunnet, nagu keegi mind jälgiks. Viibiks siin samas ruumis koos minuga.

Uksekella helin pani mind võpatama. Aga teadsin juba, kes see oli. Panin raamatu käest ning ajasin end püsti, väljusin toast ja läksin alla. Eesruumi jõudes heitsin veel juuksesalgu silmilt kõrvale, enne kui ukse avasin.

"Hei, Selina." Shane naeratas oma säravat naeratust, vaadates siis üle minu pea minu taha. "Oled üksi?"

"Ema ja isa on tööl," vastasin. Kui tekkis hirm, et vaikus venima kipub, köhatasin ja kiikasin tagasi üles Shane'i poole. "Kas tuled sisse? Või lähed kohe..."

Shane kehitas õlgu. "Kealan peab mulle järele tulema. Ja nagu ma aru sain, ei juhtu see enne kella seitset."

"Nii hilja?" Kergitasin kulmu. "Kus su enda auto on?"

Ta maigutas suud, manades näole mõru naeratuse. "Kealani käes. Mitte, et ma oleksin tahtnud seda talle anda. Teatud põhjustel."

Kealan võtab kõike liiga vabalt ega armasta reegleid. Nii palju olin tema kohta teada saanud. Niisiis võisin aimata.

Heitsin kiire pilgu kellale koridori seinal. See oli peaaegu neli. "Kaua sul Toyotaga läheks?" küsisin, püüdes mõelda, kuidas see aeg sisustada. Kui koju olin jõudnud, oli ema helistanud ja öelnud, et Shane'ile ka midagi pakuksin, ehk teisisõnu - kokkama hakkaksin. Söögitegemine ei kuulunud minu lemmiktegevuste hulka, aga kui Shane nõustub, kavatsesin midagi proovida.

"Kõige enam tund. Nõbu pidi mulle vahepeal natuke nõu andma, aga sain autost eile juba piisavalt selge pildi kätte, et asi täna ära teha."

Noogutasin, otsustades, et ei hakkagi küsima, milles asi. Kui juba isa ei taibanud, mis sel romul viga, olen mina viimane siin maamunal, kes asjast aimu võiks saada. Astusin ukse vahelt natuke tagasi, meenutades, et Shane ikka veel väljas seisab. "Tuled siis sisse?"

Eile oli ta vaid kiirelt toast läbi astunud ja näinud ainult elutuba ning natuke köögist. Kui ta nüüd edasi tuli, vaatas ta uudistavalt ringi, nagu oleks meie lihtsas kodus isegi midagi põnevat ühe mitmekümnemeetrise mao jaoks.

"Kas sa soovid midagi?" küsisn, kui köögi poole astusin, Shane mulle järgnemas. Mul oli vaja midagi, millega vestlust üleval hoida. Shane'iga polnud tavaliselt probleemi, kui jutulõng käest läks. Tema oli üks neist haruldastest juhtudest, kui pole vaja sõnu, et meeldivalt aega veeta. Praegu leidsin end aga lausa pagemas vaikuse eest. Võib-olla oli asi selles, et olime kahekesi minu kodus, mitte kahekesi tema autos või kahekesi õppelaagri mõnes vaiksemas nurgas.

End köögilaua ees ringi keerates leidsin Shane'i mulle silma vaatamas.

"Midagi juua? Vett?" lisasin, pigem kohmetult, meenutades oma viimaseid sõnu. "Või midagi süüa?"

Shane'i huuled venisid kergeks naeratuseks ning ta astus pisut lähemale. Temagi jäi pidama laua kõrval, silmitsedes mind uurivalt. Nii lähedalt pidin temale otsa vaatamiseks pead tahapoole kallutama. "On see küsimus viisakusest?"

"Tegelikult ema ütles, et sulle midagi teek... tähendab, meile midagi teeksin. Ma pole peale kooli enam midagi söönud niikuinii."

"Paneksid minu pärast oma kokkamisoskused mängu?"

"Ega ma nüüd nii halb ka ole."

"Ma pole väitnudki, et oled." Ta naeratas. "Tegelikult see isegi huvitab mind."

"Mis? Minu kokkamisoskus?" Ausalt öeldes polnud mul aimugi, kuhu end lahterdada. Tavaliselt oli ema, või äärmisel juhul isa see, kes kodus söögi valmis tegi. Raputasin oma ootamatu avastuse peast ning vaatasin tagasi üles. "Ja kui palju oleks vaja valmistada, härra es..." takerdusin, kortsutasin kulmu, "nastik?"

Shane hakkas ühtäkki naerma, madalalt ja pehmelt. "Eskulaabi roninastik, tahtsid öelda?"

Kehitasin õlgu. "Pole minu süü, et nimi meeldejääv pole."

"Võid kasutada ka teist."

"Ja see on?"

"Asklepiose madu."

Vahtisin hetke Shane'ile otsa, aga viimaks ikkagi turtsatasin, jättes oma huulile totaka naeratuse, mida pea kõrvale pööramisega varjata püüdsin. "Olgu, olgu. Kokkamine... Tead mõnda lihtsat repsepti?"

See tõi Shane'ist järjekordse naerupahvaku välja. "Sa isegi ei tea, mida teha kavatsesid?"

"Ei, lihtsalt..." Mulle meenus, et tõenäoliselt pole keegi lähipäevil korralikku sisseostet tegemas käinud. Siis meenus mulle väike rebitud vihikuleht pooleks murtult mõne kooliõpiku vahel või sahtlipõhjas. "Tegelikult ma vist tean." Ruttasin juba trepi poole, kui mulle meenus peatuda ja üle õla hüüda: "Kui tahad, võid üles tulla. Otsimisega võib natuke aega minna."

Ma ei oodanud vastust. Trepist üles kapanud ning oma ukseni jõudnud, kuulsin Shane'i veidi aeglasemaid samme trepiastmetel. Peagi paotati piluks kinni vajunud ust ning Shane astus minu tuppa. Sel hetkel meenutasin, et enne teda, kui ema välja arvata, oli Jake viimane, kellega siin koos olin viibinud. Minu käsi peatus, koolikoti lukk sõrmede vahel.

Siin toas oli midagi teisiti, võrreldes mõne hetkega tagasi, kui üksi kodus olin olnud. Rahulikum. Vaiksem. Isegi jahedam. Viimase mõtte saatel tundsingi kananahka käsivartele tekkimas.

"Kõik korras, Selina?" Shane istus minu voodi servale, silmitsedes mind ja minu liikumatuid käsi kohati murelikult.

Raputasin need mõtted eemale ja noogutasin. "Jah, muidugi." Avasin koti luku ning lasin sõrmedega kiirelt üle iga raamatu, mida see hoidis. Matemaatika ja bioloogia õpik ning mõni vihik. Seal seda pole. Panin koti käest, asudes kirjutuslaua taha, et võtta ette sahtel.

Hetke olime vaikuses, aga tajusin oma kuklal Shane'i silmi. Leidsin, et pidin end isegi tagasi hoidma, mitte pöördumaks ümber ning vaatamaks vastu.

"Ma arvan, et leidsin," kostsin varsti, kui minu sõrmede vahele jäi väike kulunud pabaritükk. Tõmbasin selle sahtlist välja ning vaatasin lähemalt. Jah, see oli õige.

"Mis see on?" Shane sirutas käe lehekese poole, kui voodi juurde tema kõrvale tulin. Ta vaatas seda lühikese momendi, vaatas koostisosade nimesid ning võib-olla luges üle ka valmistamise õpetuse.

""Praetud tomatitega toit"?" Ta vaatas küsivalt lehelt üles, minu poole.

Kehitasin muiates õlgu. "See on märksõna. Ma ei tea selle nimetust." Ma isegi ei mäleta enam väga hästi, kust selle retsepti saanud olin. Tean vaid, et meil oli koolis ükskord mingisugune Hiina-teema ning see pidavat vist olema seal tavapärane toit. Olin selle väikese huvi pärast endale üles kirjutanud ning vaid korra varem päriselt valmistanud, sedagi koos emaga. Mul oli meeles, et lisaks kiirele valmistusviisile oli see tegelikult ka päris hea.

Shane hõõrus sõrmenukkidega otsaesist, kuid naeratas, ulatades paberi siis minule tagasi. "Olen täitsa nõus. Kas paned mind tainast segama või tomateid hakkima?"

Ma ei saanud parata, et kujutluspilt, mis minu silme ette kerkis - Shane põlle ja kokamütsiga - mind muigama pani. "Sa ei pea seda tegema."

"Ära arva, et jätan kõik sinu kaela. Pealegi on mul sinust... mis, vähemalt kolm korda suurem isu?" Shane naeratas laialt. Pidin endale tunnistama, et mulle meeldis teda naeratamas näha. Jake oli Shane'iga võrreldes palju poisilikuma väljanägemisega, aga need lohud tema põskedes paistsid lisavat Shane'i küpsele välimusele ka lapseaastaid.

"Hoiad sa selle isuga oma saja-meetrist roninastikust teisikut toidetud või?" pärisin naljatades, jättes viimasel hetkel välja liiginime esimese poole. Kui nüüd järele mõelda, siis peaks see hiiglalslik madu vist tõesti palju energiat kulutama.

Aga Shane raputas pead. "Ei, savannalase inimkeha ja loomakeha töötavad enamjaolt eraldi."

Kergitasin kulmu. "Kuidas siis..." Ja ma taipasin, ning vaatasin Shane'i suurte silmadega, kuigi mitte päris kindel, kuidas reageerima peaksin. "Ega see tähenda, et sa maona... tead küll..."

Ta sai aru, kuhu ma tüürisin, kuid vastupidiselt minu ootusele ta naeratas. "Kas mina võin ka elada nagu madu? Kitsed ja põdrad hiirte asemel?"

"See on rõve."

Ta naeris. "Aga jah, seda tuleb ette. Seda ei saa vältida."

Vahtisin teda, suu ammuli. See tõesti oli rõve ning ma proovisin mitte ette kujutada, kuidas see välja peaks nägema. Imestasin, kuidas Shane ise nii rahumeelselt sellest rääkida sai.

"Selina? Sa läksid näost valgeks."

Raputasin pead. Muidugi. Tore. "Tänan selle huvitava informatsiooni eest. Ma juba tunnen, kuidas söögiisu kasvab."

Oleksin sel hetkel voodilt tõusnud, kuid mind peatas Shane'i käsi, kui see minu õlale langes. Ise muiates, tõmbas ta mu vastu enda külge ning patsutas minu õlga sõbralikult. "Mõnda asja pead sellest maailmast veel õppima."

Selles ma ei kahelnud. Kuid olin ühtäkki liigselt teadlik Shane'i käsivarest ümber minu õlgade, et mõelda ühelegi loogilisele lausele temale vastamiseks. Kui taipasin, et olime niiviisi seisnud seal veniva hetke, mõlemad vaikides, nihutasin end veidi, valmis tõusma, ja vaatasin Shane'i poole. "Kas lähme? Ma pole kindel, et meil tomateidki on."

Mõni minut hiljem seisimegi kõrvuti köögileti taga, kõik vajalik sellele kuhjatud, meie valmis alustama. Kuna Shane oli nõudnud end appi, olin andnud tema tööks hakkida tomatid. Ja ausalt öeldes tundsin salaja tema läheduse üle isegi heameelt. Ma ei saanud eirata tõsiasja, et Shane mulle meeldis. Võisime olla Nicole'i ja Rudyga parimad sõbrad juba kes mäletab mis ajast, aga Shane'is oli midagi erilist. Olin seda tundnud juba siis, kui olime alles kohanud. Viis, kuidas temaga rääkides tekib tunne, et pole põhjust varjuda millegi eest, paistis minu jaoks nii ainukordne. See tekitas haruldase vabadusetunde, nii värskendava, et tahtsin seda kogeda aina uuesti ja uuesti. Ent siiani polnud ma lasknud endal mõtiskleda, kui kaugele see 'meeldimine' küündib.

Lõikelaud ja nuga juba ootasid, ning võtnud külmikust välja tomatid, meenus mulle enne alustamist need ka ära pesta. Kraanikausi ees seistes käärisin oma varrukad üles, mispeale tuli nähtavale hõbedaste liblikatega kett, mille peaaegu juba unustanud olin. Hakkasin väikeste helvestena üksteistele langevate liblikate alt peenikese keti kinnituskohta otsima, kuna see oli liiga väike, et lihtsalt üle käe libistada, kui Shane'i enda kõrvale tajusin ilmuvat.

"Hõbedane Meloodia?"

"Ah?" Natuke segaduses, vaatasin üles tema poole. Shane'i pilk oli kinnitunud ketile minu randmel.

"Hõbedased liblikad," lausus ta. "Hõbedane Meloodia. Kust sa selle said?"

Kulmukortsutusega heitsin pilgu tagasi ketile. Olin just kinnituse lahti saanud ning hoidsin liblikaid nüüd peos, ketiotsad rippumas minu sõrmede vahelt allapoole. "Keegi oli selle täna koolis minu kappi jätnud. Arvasin, et võib-olla oli keegi mingi vea teinud." Libistasin pöidlaga üle väikeste helmeste. "See paistab päris hõbe olevat." Mis suurendas minu hirmu, et selline ese võib kellegi jaoks suureks kaotuseks olla.

Shane sirutas käe, võttes keti õrnalt minu omast. Vaatasin sõnatult, kui ta selle oma näo juurde tõi ning paar korda nuhutas, et see siis tagasi alla tuua ning seda uurivalt sõrmitseda. "Jake," ütles ta otse, ilma kahtlusevarjuta.

"Ja sa võid seda öelda lihtsalt peale nuusutamist?" pärisin uskumatult. Sama üllatunud olin ma aga ka uue informatsioonikillu üle, kuigi ma ei olnud kindel, kas see üllatumine on põhjendatud. Kindel sain ju olla vaid enda tunnetes meie 'lahusolekust'. Ausalt öeldes aga polnud ma isegi enda puhul selles täielikult otsusele jõudnud. Miks peaks ta kinkima mulle hõbedast keti? Kuigi vähemalt seletaks see, kuidas kett üldse minu kappi sattus. Kohe kindlasti on tal omajagu teadmisi muukimisest ja sissemurdmisest.

Shane noogutas. "See on tema." Siis tõstis ta teise käe. Sõrmega õrnalt mööda ühte keti aasa liikudes, pöörates selle külge kinnitatud liblikakujutised teist pidi, teatas ta: "Siia on isegi nimetähed sisse graveeritud."

"Mida?" küsisin, keti tagasi enda kätte napsates. Ma polnud seda varem märganud ning otsisin nüüd ka ise väikeste helmeste vahelt. Ühe pikema aasa külge oli kinnitatud kuus väikest liblikat üksteise alla. Need ümber pöörates tulid välja tähed: S, E, L, I, N, A.

Silitasin sõrmega üle tähtede, vaadates neid sõnatult ühe pika hetke. "Ma ei pannudki enne tähele," laususin vaikselt, üles vaatamata.

"Tegelikult peaks selles olema kaks nime," kostis Shane mõtlikult. "See on Hõbedase Meloodia põhimõte."

Käisin sõrmedega üle ka teised liblikad, mida tundus seal olevat peaaegu lugematul hulgal, kuid ei leidnud midagi. "Siin on ainult minu nimi," ütlesin. Alles siis vaatasin tagasi üles Shane'ile otsa. "Mida Hõbedane Meloodia tähendab."

Tema huuled tuksatasid ning hetkeks jäi ta mõtesse, nagu püüdes otsusele tulla, kuidas midagi seletada. "See on osa ühest loost," lausus ta. "Umbes nagu Titanic. Või Romeo ja Juulia. Traagiline armastuslugu, mida iga savannalane peaks teadma. Vähemalt nimepidi, kui mitte lugu ennast."

"Millest see räägib?" küsisin uudishimulikult.

Shane haaras kraanikausi servalt kilekoti tomatitega, hakates neid vee all ükshaaval pesema. Kui ta rääkima asus, läksin mina tagasi köögileti juurde, kuigi minu mõtted olid nüüdseks söögitegemisest kaugel.

"See on tõestisündinud lugu, tegelikult. Noor tüdruk ja poiss, tema oli amuuri tiiger, temake valgepea-merikotkas. Kõvuni armunud, aga probleem seisnes selles, et kumbki oli suguvõsast, mis oma liigile pühendunud. See tähendab, et kogu suguvõsa koosneb vaid ühest liigist. Näiteks nagu..."

"Hüäänid," lõpetasin tema asemel.

"Jah. Nagu need hüäänid, kes Blue Mist'i sattusid." Ta peatus hetkeks. "Aga nagu ka sinu sõbra Rudy pere, kui mul on õigus."

Peale momendiks mõtisklemist noogutasin aeglaselt pead. Rudy peres olid vist tõesti kõik sebrad, kuigi ma polnud tegelikult asjaga väga kursis.

"Need kaks aga leidsid üksteist," jätkas Shane. "Ja nende perekonnad olid väga selgelt vereliini määrimise vastu. Aleah ja Desmond olid nende nimed." Shane keeras kraani kinni ja tuli minu kõrvale. Ta alustas tomatite hakkimisega. "Aleah oli unistaja tüüpi. Ta armastas loodust ning üle kõige meeldis talle liuelda kotkana päikesetõusus ja -loojangus, tema lemmikkohaks kaljudega rannik nende kodukoha lähedal. Desmond teadis tema armastusest selle paiga ja vaatepildi vastu. Et näidata oma tõelist armastust Aleah vastu, otsustas ta teha midagi, mida tüdruk saaks nautida sama lummatult kui kotkana püütud vaateid."

Olles kuulama jäänud, olin unustanud oma töö toiduvalmistamises. Kõigutasin sõrmede vahel soolatopsi, vaadates, kuidas valged kristallid ühele ja teisele poole langesid. "Mida ta siis tegi?" küsisin, soovides, et Shane jätkaks.

"Midagi, mida peetakse siiani üheks suurimaks saavutuseks hingega kujutamise kunstis," vastas ta. "Desmond lahkus oma kehast, usaldades oma haavatava hinge täielikult Aleah kätesse."

Nüüdseks ma juba teadsin, kui palju see tegelikult tähendas. Või vähemalt aimasin, sest see, mida Jake minuga teinud oli, kui mind minu kehast välja võttis, peaks olema täielikult lubamatu, nagu välja tuli.

Shane jätkas: "Kasutades vaid oma väikest hingelist olemust, korraldas Desmond vaatepildi, millega peale teda pole teadaolevalt veel keegi hakkama saanud. Ta tekitas kujutise tuhandetest väikestest hõbekarva liblikatest, kes ilmusid Aleah ette igal hommikul, siis, kui kaste oli veel maas ning tõusev päike liblikatiibadel sätendas. Ta ütles, et kuni liblikad igal hommikul tema ette ilmuvad, nii kaua võib Aleah kindel olla, et nende armastus püsib. Isegi, kui perekonnad neid lahus hoidsid. Aleah hakkas liblikaid nimetama Hõbedaseks Meloodiaks."

Kippusin unustama, kuidas me üldse selle teema peale sattusime. Minu tähelepanu oli koondunud selle loo juurde, mis isegi lühikeses kirjelduses tundus kaunis. Siis aga meenus mulle, et Shane oli maininud traagilisust.

"Kuidas see lugu lõppeb?" küsisin, kuid natuke kartes vastust.

"Tüdruku isa korraldab Desmondi mõrva. Aleah kuuleb poisi hukust aga alles peale seda, kui liblikad tema hommikutest kaovad."

Mul võttis hetke, et järelduseni jõuda. "Ta arvas, et Desmond teda enam ei armasta."

Shane noogutas. "Tüdruk oli sellest nii murtud, et tema õde ei pidanud enam vastu ja rääkis isa saladuse välja. Peale seda põgenes Aleah kodust. Kuna see lugu on tõepoolest tõesti sündinud, on lõpu üle vaieldud, aga Aleah parim sõber, kelle juurde ta väidetavalt põgenes, olevat lõppu näinud. Aleah olevat lennanud kaljurannikule ning sealt otse vette põrutanud. See sõber väitis, et viimasel hetkel, just enne kotka sukeldumist olid üle veepinna lennelnud tuhanded hõbedased liblikad ning kotka jälgedes veepinna alla laskunud."

Kergitasin kulmu. "Aga kuidas? Desmond oli ju..."

"Räägitakse, et see oli tema hing, mis oli lahkunud kehast hetk enne surma. Usutakse, et selline teguviis aheldab su igaveseks Maa külge, ilma kindla kuju ja näota. Need hinged ei saa end ilmutada nii hästi kui need, kelle keha veel elab. Siin on veel üks põhjus, miks kehast lahkumine on riskantne." Shane vaikis hetkeks. Panin alles nüüd tähele, et ta sai tomatite hakkimisega juba valmis. "Desmondi hukkamine toimus öösel. Tõenäoliselt oli ta oma keha jätnud, teadlik tagajärgedest."

"Aga miks?" pärisin, nii haaratud nende loosse, et ei teinud ühtki liigutust jahu või munade poole.

"Armastusest," kostis Shane. "Ta tahtis Aleah juurde jääda."

"Ta ei suutnud end enam näidata igal hommikul, kuid tegi seda hetk enne Aleah enesetappu," lisasin vaikselt, tundes selgelt kurbust, mida see lugu pidigi endas sisaldama. Võib-olla oli asi selles, et see kõik kunagi päriselt sündis, kui Shane tõtt rääkis.

Shane noogutas minu järelduse peale, siis jättis oma pilgu puhkama minul, seda üheks pikaks hetkeks, enne kui kohalt astus ja tomatimahlaga kaetud sõrmed rätikusse kuivatas.

"Kas ka alustad?" küsis ta ühtäkki, tuues mind tagasi sellesse ruumi. Minu silmad vilksatasid üles temale ning püüdsin meenutada, millest ta räägib.

"Oh, jah," pobisesin, end kiirelt ümber pöörates. Vaatasin letile enda ees, märgates, et olin unustanud võtta kausi. Sirutasin käe ülemise köögikapi poole, kus teadsin ema hoidvat suuremaid kausse. Need olid kõige kõrgemal riiulil. Kui minu pikkusest vaid napilt puudu jäi, et riiulini ulatuda, otsustasin end letile upitada ja sealt püüda. Enne kui arugi sain, oli Shane minu taga. Temal polnud kausi kättesaamisega probleemi.

"Ma olen natuke mures sinu pärast."

Shane polnud minu tagant liikunud. Keerasin end ringi. Olnud kausi ära pannud, jäi Shane'i käsi veel letile toetuma. Minu alaselg riivas vastu kappi. Ja kui Shane ka teise käega leti servast haaras, olin ma jäänud puuri köögikapi ja tema vahele. Nii lähedalt võisin peaagu tunda Shane'i keha soojust ja midagi selles muutis mind ärevaks. Püüdsin vaadata üles, temale otsa, aga millegipärast tundsin end järsku kui arglik loomake.

Shane kallutas mind vaatates pead, aga ta ei naeratanud enam. Pigem oli ta mõtlik. Või murelik. Alles see meenutas mulle, et ta just midagi öelnud oli.

"Ma mõtlen seda ketti," jätkas ta enne, kui ise midagi öelda jõudsin, noogates peaga minust paremale, kuhu liblikatega käeketi köögiletile olin jätnud. "See pole tegelikult minu koht arvamust avaldada, aga ma olen mures, kuna ma ei oska arvata Jake'i kavatsusi."

"Millest sa räägid?" See kõlas natuke karedalt. Tundus, nagu mu kurk kuivaks.

"Sa ütlesid, mis teie vahel juhtus. Kas ta pole peale seda püüdnud sinuga rääkida või midagi?" küsis ta natuke ebakindlalt, puurides minu silmadesse, mis tegi minu jaoks võimatuks kõrvale vaadata.

"Ei... ta ei ole," venitasin, püüdes pingsalt meenutada viimaseid päevi. Minu juhe kippus kokku jooksma. Ma kas reageerisin praegu millegi suhtes kõvasti üle või vajasin hädasti värsket õhku.

"Asi on selles," kostis Shane, madaldades häält, "et kuigi ta ütles, et vihkas sinule valetamist, ei saa välistada, et miski teda selleks uuesti ei sunni. Ma olen nüüdseks piisavalt palju tema läheduses olnud teadmaks, et teda vaevab midagi samalaadset nagu Kealanitki, kuigi Jake'i puhul on asi ehk natuke kergem. See pole esimene kord, kui ta on otsustanud oma eluviisi muuta."

Suutsin sel hetkel talle vaid otsa vaadata ja pilgutada.

"Tema instinktid on alati tema üle võitu saanud," ütles Shane vaikselt. "Ma püüan aidata tal treenida tema hinge, et inimmõistus tema loomalikud instinktid maha suruks, ja mul on vedanud, et ta nüüd ka päriselt on nõus vaeva nägema. Olen temaga rääkinud tema varasematest katsetest." Shane vaikis hetkeks, aga ta ei pööranud pilku minu silmadelt. "Mõnikord löövad need instinktid välja ootamatult ja võtavad kontrolli tagasi. Ja ma ei räägi ainult asjadest, mida ta on korda saatnud enne teie kahe kohtumist."

Mulle meenus, et Kealan pidavat mõnikord täiesti ootamatult ja täiesti käest ära minema, vaatamata Shane'i õpetustele. Et ta on mõnikord isegi tapnud.

Shane hingas aeglaselt sisse ning välja, vaatas korra maha ning siis tagasi minu silmadesse. Tema hääl oli nüüd jälle vaiksem. "Selina, on veel üks valdkond, kus savannalaste elu natuke erineb inimeste omast. Me ei... ei käi juba noorest east kohtingutel, et leida kümnete seast seda ühte." Tajusin, et Shane muutub natuke kohmetuks. Ta vaatas uuesti kõrvale. "Oled ehk kuulnud tänapäevaseid lugusid libahuntidest või teistest kujumuutjatest? See pole just täielikult juhuslik, et nad tihti hingesugulasi mainivad."

Need sõnad panid mu pea natuke selgemini tööle, olgugi et Shane'i sõnad mind täielikult segadusse viisid. Ajasin selja ühtäkki sirgu ja kortsutasin kulmu. "Hingesugulased? Kas sa teed nalja?"

"Võib-olla mitte päris hingesugulased, aga fakt on, et enamus kooselus savannalasi on jäänud partneriks oma esimese armastusega. Me... ei armu nii kergelt. Aga kui see juhtub, siis jookseb see sügavalt."

Tundsin, kuidas mu suu natuke paotus, aga ma ei osanud midagi öelda. Ma polnud midagi sellist savannalaste kohta veel kuulnud ega teadnud, mida arvata.

"Hõbedane Meloodia on saanud sügava kiindumuse, hoolivuse ja armastuse sümboliks," ütles Shane, kõlades nüüd tõsisena. "Kui see tõesti oligi põhjus, miks Jake selle keti sulle kinkis... siis ma loodan, et ta suudab oma mõistuse juures püsida vähemalt nii kaua, kui asi puudutab sind."

Arvan, et mul oli vaja aega selle kõige seedimiseks. Enne kui ise taipasin, pöörasin pea ära ja tahtsin eemale astuda. Shane'i käed jäid aga kindlatena mõlemale poole minu külgedel, hoides mind lõksus.

"Ma ei taha, et ta sulle haiget teeb."

Ma ei teadnud enam, mida üldse millestki arvata. Mida Jake'ist arvata, või sellest, et ta mulle selle keti kinkis. Või hoopiski sellest, miks elab Jake oma emaga nii tagasihoidlikus ja isegi natuke vanana näiva sisustusega majas, samas kui Jake sõidab kalli Chevroletiga, omab riiulitäit hindamatuid kalliskive ja suudab ühele tüdrukule kinkida läikiva Mustangi ning hõbedast käeketi.

Ilma hoiatuseta tõstis Shane ühe käe, et välja kasvanud tuka minu näolt eemale lükata. Kui tema sõrmedest tulev soojus minu südamerütmi mõjutas, pidin endale viimaks tunnistama seda, mida tegelikult juba aimasin. Minu käed vajusid külgedele rippu ning sulgesin silmad, kuna mõtlesin, et ei taha sellega praegu tegeleda. Vähemalt veel mitte. Vähemalt osa minust.

"Võib-olla on parem see teema praeguseks jätta," kuulsin Shane'i tasast häält ütlemas. Ta eemaldas käe, mis minu näo juurest oli märkamatult vajunud minu õlavarrele, ja ootamatult saabuva jahedusega mõistsin, et ta oli sammu tagasi võtnud. "Meil oli vist söögitegemine pooleli."