Kealan pidas lubatud ajast väga hästi kinni - ta oli Shane'i Aston Martiniga kohal vaevu viis minutit peale seitset. Selleks ajaks oli Shane Toyota-romuga juba ammu lõpetanud, selle korra isegi tööle pannud. Mootor tegi mitu valju pauku, enne kui valju põrina saatel undama jäi, nii et palusin Shane'il see seisma jätta. Juttu ajades olime kõrvale jätnud ka Jake'i, ja mulle tundus, nagu poleks mina olnud ainuke, kes vägisi temast rääkimisest kõrvale tahtis astuda. See tegi edasise vestluse igal juhul palju mugavamaks.

Ema ja isa olid sel ajal juba kodus. Aga õnneks mitte eesukse juures, kus mina Shane'i lahkumist vaatama jäin. Kealan astus autost välja, et Shane rooli taha lasta, ning vaatas siis teeserval seisva Toyota poole.

"Kas see jääb ikka veel siia?" päris ta. Küllap oli Shane talle Toyota parandamist maininud.

"Ma helistan kohe oma onupojale, ta tuleb millalgi läbi ja sõidab sellega ise minema," vastas Shane, kes nüüd juba oma autos istus, oodates, et ka Kealan peale tuleks.

Aga Kealan ei vaadanud tema poolegi. "Päris huvitav logudik. Ma viin selle ise kohale."

"Unusta ära. Tule nüüd."

"See nüüd sõidab, eks?" Ta avas juhipoolse ukse.

"Kealan." Shane kõlas juba tüdinenult.

"Mine sa ees. Ma sõidan järgi."

Ma pigem nägin kui kuulsin Shane'i ohkamas, kui ta järele andis. Ta viipas mulle viimast korda ning sulges auto ukse. Mõni hetk hiljem võttis ta kohalt.

Kealan, kes siiani minu poole polnud vaadanud, pööras end nüüd ringi ja naeratas laialt. Ta tõstis tervituseks käe. "Tšau, kuum tibi." Seejärel oli ta autos ning valju mootorimöirge saatel Shane'il kannul.

Seisin seal ukse ees veel mõne hetke, näost punane ja teadmata, mida Kealani kommentaarist arvata. Viimaks vangutasin pead ja pöördusin tagasi tuppa, tundes end kummaliselt üksinda nüüd, kus Shane oli lahkunud.

Kõige rohkem võis pool tundi olla möödunud, kui ema minu toa uksele ilmus, öeldes, et minu sõbrad tulid. Olin natuke segaduses; aeg oli hiline ja ma ei teadnud, kes minu sõpradest mind taolisel ajal otsida võiks. Kui eesruumi jõudsin, olin üllatunud, leides eest nii Rudy kui Nicole'i.

Nicole'i käed tõmbasid mind kohe enda embusse, nagu parimatel sõbrannadel kombeks. Kui eemale tõmbusime, ei saanud ma varjata oma näol valitsevat üllatust. "Mida te siin teete?" pärisin, vaadates kordamööda mõlemale otsa. "Ja Nicole, kas sa ei pidanud vanaema juurde minema?"

"Me tegime sinu mobiilile vähemalt kümme kõnet," hüüatas Nicole, mind nüüd põrnitsedes. "Kus sa end peitsid? Ning jah, aga ma lunisin oma ema kallal, kuni sellest kohustusest vabaks sain," sõnas ta laialt naeratades.

Mõtlesin ruttu oma telefonile, mis kuskil minu toas vedeleb. Tõenäoliselt ei kuulnud ma allkorruselt selle helinat. "Vabandust," kostsin siiralt. "Ma ei kontrollinud."

"Ah, pole midagi." Ta viipas käega, et see unustada. "Tähtis on see, et sa oled ikka veel mulle võlgu."

"Võlgu?"

"Mhmm," venitas ta. "Arvad, et Duskline'is käik kõik juba korvas?" Ühtäkki lendas tema käsi üle minu õlgade, tõmmates mind nii järsult, et äärepealt Nicole'ile otsa pidin kukkuma. "Meil on nii palju veel ees," ütles ta häält madaldades, lisades ka natuke kavalust oma tooni.

"Olgu?" vastasin ebakindlalt. Kiikasin üle õla Rudy poole, peaaegu abi otsivalt, kuid too vaid muigas.

"Kui shoppamine tehtud, mõtlesin, et järgmisena peaks tulema üks sõprade õhtu, mis? Aga minu maja on väike ja Rudy polnud kindel, kas tema poole saaks, niisiis..." Ta ei lõpetanud, vaid vaatas otse mulle silma, et asjale ise pihta saaksin.

"Te tahate siia ööbima jääda?" küsisin, heites veelkord pilgu üle mõlema oma sõbra. Peale riiete, millega nad tulid, polnud neil kaasas midagi.

"Meil on ees terve nädalavahetus! Miks mitte." Nicole'i nägu säras, kuigi tabasn sealt sügava lootuse, kui ta minu vastust ootas.

"Aga kas te siis midagi enamat kaasa poleks pidanud võtma?"

Nicole lasi minust lahti, silmitsedes mind veidra pilguga, samal ajal naeratades. "Sa ei võtnud ju telefoni vastu. Me pidime kõigepealt küsima, kas see üldse võimalik on."

Nüüd vaatasin mina teda veidralt. "Millega te tulite?"

"Jala."

"Jala?" pärisin üllatunult. "Te jalutasite kogu selle tee maha? Mis siis, kui ma üldse kodus poleks olnud?"

"Natuke jalutamist ei tee ju paha." Nicole kehitas õlgu.

Olin juba peaagu unustanud, kuidas tavaliste sõpradega inimse kombel aega veeta. Rudy võis küll savannalane olla, ent polnud raske teda selleks üheks korraks teisiti näha.

Kui nad juba seal olid, kutsusin mõlemad ka õhtusöögile. Või sellele, mis õhtusöögist veel järel oli. Vähemalt oli see veel soe. Selgitasin emale olukorda ning tema loomulikult lubas Nicole'il ja Rudyl jääda, kui me just hilisõhtuni lärmama ei jää. Mitte palju hiljem pakkisime end minu Mustangi, et kõigepealt Nicole'i juurest läbi käia ja seejärel Rudy kodu poole sõita. Sellele viimasele vaidles Rudy esialgu vastu, öeldes, et võime teda linnas oodata kuni tema jalgsi kiires tempos oma eraldatud majast asjad toob. Ta ei tahtvat, et ma kütust raiskaksin. Võib-olla oleksin järele andnud, teades väga hästi, et sebrana ei võtaks tal see tõepoolest kaua aega. Nicole aga seda ei teadnud.

Teel tagasi minu poole tegime peatuse ühe kauem lahti seisva ostukeskuse juures ning juba võisimegi end minu kodus sisse seada. Nicole ja Rudy olid varemgi seal ööbinud, kuigi nüüd tagasi mõeldes tundus see nii kaua aega tagasi. Enne kogu selle kujumuutjate maailma paljastumist.

Telekat minu toas ei olnud, kuid arvuti oli küll. Nicole pistis enda mälupulga, mille ta kaasa oli võtnud, arvuti taha ning sättisime end kolmekesi põrandale teki- ja patjakuhja otsa, meie ees kaks krõpsupakki ja nüüdseks juba läbi songitud tipikaste väikeses topsis. Film, mis mängis, oli mingisugune mitte-liiga-vana-ega-liiga-uus-õudukas, mille nime ma juba viis minutit peale filmi algust unustanud olin ja mille kõrval me kippusime rohkem rääkima kui tasaselt vaatama.

Vahepeal küsisin Nicole'ilt, et kus siis Derek jäi. See poiss oli küll tore tegelane, aga siiani minuga mitte veel nii lähedane, et teda vabalt oma koju oleksin soovinud. Sellegipoolest ei saanud ma jätta küsimata.

Nicole kehitas õlgu. "Ta rääkis juba koolis, et isa käskis tal mingi töö juures end aidata. Tõenäoliselt on ta kogu nädalavahetuse kinni. Ta ei kõlanud just õnnelikuna. Ja ta pole ühelegi minu sõnumile vastanud." Nende sõnadega haaraski ta oma mobiili järele. Ikka veel ei midagi.

"Teate, ma pean väljakäiku minema," teatas Nicole ühtäkki valjult, end püsti ajades. "Ja kui juba seda... kas me jätsime selle teise koka pudeli alla? Rudy siin on ühe juba tühjendanud."

Tühi kaheliitriline kokapudel lebas Rudy kõrval. Ta vaatas korraks selle poole, nagu oleks pudelit märganud alles nüüd, ja naeratas vabandavalt.

Kui uks Nicole'i taga kinni vajus, vaatasin tagasi Rudy suunas. "Kuidas ma küll enne tähele ei pannud, et sina ka nagu kõrbesse eksinu vedelikku sisse kaanid?"

Rudy naeris seepeale vaikselt ning kehitas õlgu. "Aga ma palusin ju joogi ise kinni maksta."

See oli tõsi. Kui meie ja Nicole ostsime kokku krõpsud ja tipi, oli Rudy kinni maksnud kaks kaheliitrist kokapudelit. Sellele mõeldes, või savannalastele üldiselt, meenus mulle midagi, mille üle varemgi olin mõtisklenud, kuid teadmata, kuidas või kas seda jutuks tuua. Praegu, kui Nicole ruumis polnud, libises see mul lihtsalt üle huulte.

"Rudy, kas sa ei arva, et... on natuke vale seda kõike Nicole'i eest varjata?"

Ta vaatas minu poole, pigem uurivalt kui pahaselt, nagu mõeldes, kas ikka õigesti minust aru sai.

"Tähendab, ma tean küll, miks sa kummalegi meist öelda ei tahtnud. Aga mis sa arvad, kuidas ta reageeriks, kui saaks teada, et teda ainukesena on millestki taolisest kõrvale jäetud?" Nicole ei olnud ehk tulihingeline uskuja igasugu absurdsusesse, ent ta polnud ka läbinisti skeptik. Ei võinud teada, mida ta kõigest arvata võiks, ent Nicole'i tundes võis ta vabalt sellest varjatud maailmast vaimustusse sattuda. Samuti teeksid natuke suuremad teadmised teda kindlasti ka tähelepanelikumaks, pakuksid talle kaitset.

Rudy mõtles hetke, sügades sõrmenukiga laupa. "Muidugi mulle ei meeldinud teile valetada," venitas ta viimaks. "See oli isegi raske vahel. Aga see on ikkagi suur asi, mida otsustada. Ma saan aru, mida sa silmas pead."

Tundsin kergendust, et ta pahane polnud. Ma ei olnud ka ise asjas veel väga kindel, olin sellele ainult mõni kord mõelnud. "Lihtsalt asi on selles, et sina oled selle maailmaga seotud, ka Jake, ja paljud teised minu sõbrad," laususin, pidades silmas kõiki, kellega Shane'i laagris või Jake'i 'kaitseprogrammis' tutvusin. "Ja mina, ning nüüd isegi minu vanemad on kõigest teadlikud. Nicole on praktiliselt ainus, kes välja jääb."

"Tõsi," kostis Rudy mõtlikult. "Aga samas, täitsa võimalik, et ta saab varem või hiljem teada niikuinii."

Minu kulm tõmbus selle peale kipra. "Kuidas?"

Rudy silmitses mind hetke, paistes ootavat, et ma ise ära tabaks. Kui ma vaikisin, kergitas ta kulmu. "Derek," lausus ta lihtsalt.

"Derek?" olin segaduses. Siis aga hakkas midagi kohale jõudma ning minu hääl muutus kahtlevaks. "Sa ei ütle, et tema on ka..."

"Sa ei teadnudki?" Rudy paistis üllatunud, ja jätkas kohe. "Ma arvasin, et Jake on sulle rääkinud. Derek on samuti savannalane."

"Ta... pole ju meiega enam mõnda aega koos viibinud," pomisesin oma sõnade otsa takerdudes. "Võib-olla Jake ei teadnud?"

"Iga savannalane tajub teise savannalase kohalolu juba eemalt," märkis Rudy pead vangutades. "Üldiselt saab määrata ka liigi. Oleks mul viimases Dereki puhul kahtlusi olnud, olen kindel, et Jake ta momendi pealt ära tuvastas. Derek on dingo."

Meenutasin, mida Nicole oli kord öelnud. Et Derekil on õlale tätoveeritud dingo. See siis seletab seda.

"Olgu," ütlesin, püüdes kõrvale lükata üllatust, et kõigest alles nüüd teada sain. "Aga kui ta peakski Nicole'ile rääkima? Mida Nicole siis meist arvaks?" Kartsin, et oleks hulganisti parem, kui Nicole seda meilt endilt kuuleks kui kelleltki teiselt. Ta võis usaldada ka Derekit, kuid nad siiski alles kohtusid. Kui ta peaks teada saama, et meie oleme valetanud... ma ei olnud kindel, mis siis saaks.

Rudy ei vaidlenud vastu. Samas ei lausunud ta ka midagi muud ning kõigest mõni hetk hiljem avanes uks, kui Nicole sisse tuli. Täiesti muretult ja teadmatuses langes ta tagasi meie vahele, temaga koos ka veel avamata kokapudel. "Vabandust, et aega läks. Sinu isa hakkas küsima, kuidas meil siin üleval läheb."

Nicole'i lõbusale naeratusele vaatamata heitsin kiire pilgu Rudy suunas. Tema vastas minule samamoodi - ebakindlalt. Me polnud ju jõudnud otsusele ning isegi kui me polnud rääkinud, et ette peaks midagi võtma kohe, ei olnud vist kummagi meelel seda ka kaugele edasi lükata, kui tõepoolest asja ära peaks tegema.

Nicole märkas meie pilke.

"Mh?" ühmas ta, vaadates nii minu kui Rudy otsa. "Kas midagi on valesti?"

"Ei, lihtsalt," kiirustasin, pöörasin end tagasi ekraani poole ja sättisin asendit tekihunniku otsas. "Lihtsalt mõtlesime, mida peale filmi lõppu teha."

"Ma ei usu, et mul veel und on," kostis tüdruk, vaadates oma mobiililt kella.

Mõne veniva minuti vältel ei lausunud keegi meist sõnagi. Filmile keskendumise asemel jäin aga mõtlema, et loomulikult ei olnud asjaga üleliia kiire. Vaid asjaolu, et Derek midagi avaldada võis, ei kõlanud ahvatlevalt. Märkasin, et ka Rudy oli mõtlikuks jäänud. Esialgu polnud ma üldsegi uskunud, et ta nii vabalt selle idee vastu võiks võtta. Mäletasin siiani liiga selgelt meie väikest äärepealt-tüli, kui Rudy saladuse teada olin saanud ja tema oli väitnud, et ei kavatsenudki midagi ise öelda. Seda sellepärast, et oma pere nimel pidi ta saladust kaitsma. Kas ta võttis vabamalt, sest mina juba niikuinii teadsin?

Kui film läbi, jäi asi siiski sinnapaika ja kolmekesi lobisesime kõigest, mis parasjagu pähe kargas. Koolikaaslastest, poliitikast, filmidest, taevast ja põrgust ning kõigest muust. Vahepeal leidis Nicole kapinurgale jäetud Hõbedase Meloodia käeketi, mille Rudy paistis koheselt ära tundvat, nagu ma tema pilgu järgi lugesin. Kuna nad mõlemad selle kohta küsisid, rääkisin nii palju, kui Nicole'i juures sain, jättes välja kõik Shane'ilt saadud lisainformatsiooni. Siiski mainisin, et selle võis olla jätnud Jake, mille peale isegi Nicole ei osanud öelda, kas asi on õige või mitte. Temalegi oli silma jäänud, et Jake minu peale natuke liiast laristab, ning nüüd ei olnud me isegi enam koos.

See oli alles hiljem, kui kesköö oli möödunud ja kõik olid oma magamisasemed korda seadnud, kui võtsin kee uuesti kätte, et see sahtlisse varjule panna. Mitte, et ma oleksin kartnud, et minu sõbrad selle näpata võiksid, aga hinnalist hõbedast eset on siiski parem kenasti hoida. Olin just sahtlit avamas, samal ajal silmitsedes väikeseid liblikaid, lummatud ehte peenest tööst, kui mind tabas üle keha leviv tuimus. Samal hetkel lõid minu jalad nõrgaks ning jõudsin vaevu kiljatada, enne kui põrandat tabasin. Seda viimast ma aga ei tundnud. Tegelikult ei tundnud ma üldse midagi peale kõikehaarava segaduse ja pimeduse minu silme ees. Pimeduses lõid särama kaks eredat rohekat täppi. Võttis mõmendi, enne kui eristasin pimeduses pea, millele läikivad silmad kuulusid.

Jaaguar, lõuad paotatud, näitamas hiiglaslikke kihve, mis koos nina ja suuümbrusega paksu verega kaetud olid, astus hiilival kuid kindlal sammul lähemale, silmad keskendunud sihtmärgile. Kuulsin madalat urinat, nii võõrast ja kõhedat, kõlamas summutatult justkui klaasi tagant. Siis ta ründas, need suured verised kihvad rapsamas minu poole.

"Selina!" hüüdis kellegi hääl minu kohalt. Esialgu ei saanud ma arugi, kellele see kuulus. Püüdsin oma uduste silmadega toimuvast aru saada, tajudes vaid vaevu, kuidas mind raputati.

"Selina? Mis juhtus?"

"J-Jake..." See tuli välja pigem iseenesest. Sõrmed, mis kramplikult millegi külge klammerdusid, lasid lahti ning kuulsin pehmet kõlksatust parketil.

"Jake?"

Minu pilk tabas Nicole'i, kes minu kohale kummardus, hirmunult püüdes mind äratada. Rudy oli kohe tema kõrval, silmis ärevus.

"On kõik korras?" päris Nicole edasi. Üritasin end kätele toetada ja püsti ajada, kuid taipasin, et värisesin üle kogu keha ja see tegi asja raskemaks. Mul polnud aimugi, mis just toimunud oli. Segadusetunne hõlmas mind veel siiani ja pidin pingutama, et mäletada, mida me üldse siin kolmekesi tegime.

"Ma... ma nägin..." alustasin, kontrollimata oma katkendlikku sõnadevoogu.

"Nägid mida?" küsis Rudy vahele, toetades mind teiselt küljelt.

"Jaaguari. Ta ründas mind," pomisesin vaikselt, hääl hingetu ja lähedal sosinale.

Minu silmad jäid ebakindlalt pidama hõbedastel liblikatel, mille põrandale olin pillanud. Laelambi heledas valguses tekkisid liblikatele väikesed valgust peegeldavad täpikesed. Millegipärast ei saanud ma silmi sellelt eemale ning kuulsin vaid pooleldi, kui segaduses Nicole päris: "Misasja?"

___________

Kes pole veel minu Facebooki gruppi näinud, siis leiate lingi parempoolselt küljelt (External Link - kaanepildi all). Igaüks võib liituda (: