Surusin käed tugevamalt vastu rinda ja väristasin õlgu. Siin oli külm. Liiga külm...

Avasin silmad. Pilgutasin, vaatasin ringi. Minu pea kohal laius avar öine taevas, tuhanded säravad tähed heitmas natukest valgust minu ees seisvale tihedale metsale. Minu hambad plagisesid külmast, paljad jalatallad jahedast maapinnast juba valutamas. Ning ma olin väsinud.

Juba hetk hiljem andsid need reetlikud jalad järele. Langesin külmale välisterrassile põlvili ja põrnitsesin enda ette. Mul polnud aimugi, miks ma siin olin. Tundsin oma sõrmi kaevumas hõredasse riidesse, mis kattis mu paljast ihu. Alla vaadates märkasin, et kandsin öösärki.

Uks minu selja taga avanes. Hetk hiljem kükitas keegi minu kõrvale, soe käsi laskus ümber minu õlgade ning ma sulgesin silmad, kui uus värin minu keha läbis.

"Sa külmud ära," kõlas Rudy hääl tasaselt. "Mida sa keset ööd siin väljas teed?"

Proovisin meenutada, kuid kõik, mis minu silme ette kerkis, oli äsjane unenägu. Just kui too nägemus varasemalt toas. Nii reaalne, et see mind hirmutas. Taaskord oli seal jaaguar; ta kõndis minu ees mööda kitsast koridori, ta oli verine. Kui väga ma ka tahtsin või proovisin, ei saanud ma kohalt liikuda. Mind hoiti kinni, sunniti edasi minema. Ühel hetkel teadsin, et midagi oli valesti. Keegi seisis teel ees. Inimene. Isegi kui ma tema nägu ei näinud, teadsin, et ta oli inimene ja mitte savannalane. Jaaguar peatus, tuues kuuldavale ähvardava lõrina. Minu kõrvu kandusid hüüded ja karjatused. Suur kaslane sööstis kohalt, tollele inimesele kallale. Veri protsis joana, kui kiskja küünte ja hammastega mehe liha rebis, kes tema all abitult siples ja valust karjus, piineldes...

Võpatasin meenutuse peale. See kõik oli liiga reaalne ja ähvardas mind oksele ajada. Vere roostene lõhn tundus siiani minu sõõrmeteni kanduvat.

"Selina, kas midagi on lahti?" Rudy uuris mind murelikult. Raputasin vaid pead, tundes, et minu huuled on liiga külmunud, et rääkida. Sain Rudy abiga taas püsti. Liibusin sooja saamiseks vastu tema külge kuni jõudsime kööki. Seal aitas ta mind istuma. Ei kuskilt oli ta välja võtnud õhukese fliisteki ja ümber minu õlgade tõmmanud. Teki ja toa soojus pani mu keha kiiresti surisema.

"Tänan," sosistasin, siiani pisut šokis liiga tõepärasest unenäost ja õues ärkamisest.

"Kas sa ütleksid, mis juhtus?" Rudy võttis istet toolil minu kõrval. "Kas sa kõnnid unes?"

"Mulle tundub, et midagi on valesti."

Rudy kortsutas kulmu. "Mida sa silmas pead?"

"Jake'iga," vastasin pominal. "Ma nägin jälle... nagu ennegi. Nägin teda jaaguarina. Ta oli verine ja ründas, aga seekord kedagi teist."

Rudy näis minu pärast murelik, aga paistis asja üle mõtlevat. "See võis olla lihtsalt unenägu."

Raputasin pead. "Ei... Tähendab, ma teah, jah. Aga see ei tundunud nii. Ma tundsin, nagu oleksin päriselt seal olnud."

"Sa värised."

Mul polnud enam külm, kuid tõepoolest - olin jälle värisema hakanud. Hingasin sügavalt sisse, et end rahustada, ja põrnitsesin alla oma süles lebavatele kätele.

"Ja see, mis juhtus varem," laususin. "Ma ei maganud siis. See küll unenägu ei olnud."

Rudy kummardas oma kohalt lähemale, sirutades käe, et minu laupa katsuda.

"Ma olen terve," pomisesin tema kätt eemale lükates.

"Kui sa oleksid võimeline nägemusi saama, arvan, et keegi meist oleks seda juba tajunud." Nägin, et ka Rudy ei osanud öelda, mida see tähendada võiks. Tundsin seepeale väheke pettumust. Olin lootnud, et temal kui savannalasel võib vähemalt teooria olla.

"Nägemusi?"

"Nojah, nagu sensitiivid. Need on inimesed, kel on naturaalselt arenenud hingekontrollioskus kindlates valdkondades," seletas Rudy. "Aga võib-olla peaksid Jake'i endaga rääkima? On võimalik, et sul on temaga veel lõpetamata asjaajamisi."

"Mis asjaajamisi?" küsisin, segaduses. Peale meie viimast jutuajamist, kui olin Jake'ile öelnud, et vajan aega, polnud ma mingisuguseid otsuseid langetanud. Ma siiani ei osanud öelda, kuidas tulevik minna võiks. Ma ei arvanud, et meil midagi pooleli oleks.

Rudy kehitas õlgu. "Midagi, mida sa endale veel ei teadvusta, võib-olla. Kas siis igatsus, viha... või muud säärast."

Pidin selle üle järele mõtlema. Aga võis Jake'iga rääkimine tõesti aidata? Pigem tundus mulle praegu, kui mälestused neist "nägemustest" mul segelt silme ees seisid, et ma ei tahakski tema läheduses viibida. Ma ei olnud kindel, kas suudan tema juuresolekul külma närvi säilitada. Arvasin, et võin teda nähes kartma lüüa.

"Aga praegu ma arvan, et kõige targem oleks tagasi üles minna." Rudy tõusis oma kohalt. "Kui Nicole ka meie puudumist märkab, on peagi terve maja ärkvel."

* * *

Vaatamata Rudy abile eelmisel ööl, ei saa öelda, et hommikul end värske a puhanuna tundsin. Vastupidi - ehk isegi hullemini. Peale seda, kui tagasi üles läksime ja oma asemetele pikali heitsime, olin veel pikki minuteid ärkvel, kuigi ise rampväsinud. Ja hommikul, kui ärkasin, tundsin end kuidagi kange ja uimasena. Eriti just uimasena, ning kui ma vannituppa läksin, et end peeglist kontrollida, tuli Rudy minu juurde. Ta tõmbas ukse, mille pärani olin jätnud, natuke koomale ja istus vanniservale.

"Selina... ma pean sinu ees vabandama."

Vaatasin arusaamatult tema poole. Panin nüüd tähele, et see, mida mõni hetk tagasi olin pidanud hommikuväsimuseks, oli hoopiski tujutus. Rudy paistis kõhklev ega vaadanud mulle otse silma.

"Miks sa vabandama peaksid?" küsisin silmi hõõrudes. Pidin pingutama, et tasakaalu säilitada. Oli tunne, justkui oleks osa minu ajust välja lülitunud ja mind poole väiksema energiavaruga jätnud.

Rudy tõmbas sõrmedega läbi oma heledate juuste ning ohkas vaikelt. Ta nookas minu suunas. "See. Sa ei tunne end hästi, ma näen. Ma... noh, sa ei paistnud peale seda õueskäiku oma unenägudest lahti saavat."

Olin ikka veel natuke segaduses. "Tähendab, ma rääkisin unes? Või karjusin?" Kuigi ma natuke kahtlesin selles.

"Vähkresid ja vingusid, tegelikult." Rudy suu tõmbus viltu. Ta kratsis oma kukalt. "Tead, ma pole kogu selles hinge-värgis niisugune spets nagu sinu sõber Shane, või isegi Jake."

"Mida sa silmas pead?" Olin nüüd juba kahtlev.

Rudy suunurk kaardus naeratuseks, kõhklevaks ja rõõmutuks. "Vaata, ma proovisin sind aidata. Aga näib, et sellel olid kõrvalnähud."

Pöördusin peegli poole, kus oma väsinud ilmet veelkord lähemalt uurisin. Surusin haigutuse alla. "Sina tegid seda?"

"Palun vabandust." Rudy tõstis käed, nagu sooviks sõlmida rahu. "Ma absoluutselt ei salli teiste inimeste pähe tungimist, aga sul ei paistnud kõige paremini minevat."

Proovisin meenutada, ent ei mäletanud oma jätkuvast ööst unenäokillukestki. Kui ma tõepoolest nii rahutult vähernud olin, kas ma siis ei peaks vähemalt aimamagi, et seal midagi ebameeldivat nägin? Peale selle, et end uimasena tundsin, oli kõik korras.

"Ei, ma pole pahane." Proovisin talle mokaotsast isegi naeratada.

Niipalju siis savannalastest sõpradest. Surusin alla ohke, mõeldes, et ei osanudki enam oma elu enne kõige selle uue maailma ilmsiks tulemist ette kujutada. Lausa veider, et mõni kuu tagasi oleksin seda kõike täielikuks absurdsuseks pidanud.

Aga kui mulle antaks valik, kas ma muudaksin seda, mis on juba juhtunud? Ja kas siiski oleks kõige mõistlikum Nicole'i sellesse kaasata?

"See läheb varsti üle niikuinii, eks?" Vaatasin Rudy poole, kes õnneks noogutas.

"Selina, Rudy!" Nicole ilmus meid hüüdes uksele. "Meil on vaja veel terve päev ära planeerida. Kuidas oleks kinoga? Seekord midagi põnevamat, kui eilse õhtu film," vuristas tüdruk. "Ja Selina, su ema palus meid juba hommikusöögile. Mis te istute siin kahekesi peldikus, üldse?"

Rudy tõusis; kogu tema olek oli hetkega muutunud. "Hommikusöök kõlab hästi," teatas ta naeratades ja astus Nicole'ist mööda. Utsitasin ka Nicole'i ukse vahelt minema, et end vannitoas korda teha. Külma vett näkku pritsinud, sain väikese ergutuse, ja oma sõpradele viimaks kööki järgnedes andsin endast parima, et väsimust mitte välja näidata.

Kell oli natuke kolm läbi, kui astusime välja kinomaja ustest, minul käes tops Coca-Colaga, mida filmi ajal otsa ei suutnud juua, ning Rudy ja Nicole nokkisid kahekesi karbist viimaseid popkornijäänuseid. Me polnud veel kokku leppinud, kuhu suunduda järgmiseks, aga tõenäoliselt oli selleks Blue Mist'i lauluväljak. Vanasti olime ikka läinud sinna võllikiigele istuma ja lihtsalt aega veetma. Kui mingisuguseid pidustusi just käimas polnud, oli plats peaaegu alati tühi.

"Me võiksime kuskilt jäätiseputka leida," kostis Nicole, kui tühja paberkarbi viimaks minema viskas.

"Sa suudad veel midagi endale sisse ajada?" pärisin uskumatusest, ise nina krimpsutades. "Praegu ma tunnen, et tahaks lihtsalt kuhugi maha istuda." See koka ja popkorn peale hommikusööki oli tõesti minu jaoks liiast olnud.

 "Võib-olla siis hiljem," andis Nicole järele. "Nii et siis... lauluväljakule, jah?"

Meie taga oli keegi just uksest väljunud. Kuulsin, kuidas valjult kokat luristati.

"Selina? Sina siin?"

Ma ei jõudnud tuttavat häält näoga veel kokkugi viia, kui kellegi käed ootamatult minu ümber põimusid ja pigistasid nii, et kogu õhk mul kopsudest väljus. Tardusin ehmatusest paigale, ent pöördusin ümber niipea, kui haare vähekenegi lõdvenes. Sammu tagasi tuikunud, leidsin end vaatamas tumedatesse pruunidesse silmadesse.

"Dace," pahvatasin hingetult, kuid tundsin siis kohe piinlikkust oma reaktsiooni üle. Poiss minu ees paistis aga lõbustatud, niisiis tahtsin teemat kiiresti mujale viia.

"Mida te siin teete? Ma pole teid juba ammu näinud."

Codie astus samuti lähemale. Tema oligi see, kes oma kokat luristas. Tervituseks ta vaid viipas, jäädes muidu vaikides tahaplaanile, nagu ikka.

"Filmi vaatasime," märkis Dace välja ilmse, noogates kinomaja uste poole. "Olime vist erinevates saalides. Kahju, et meil polnud põhjust rohkem kohtuda, kui meie töö läbi sai."

Kuulsin Nicole'i tasast köhatust, mispeale meenutasin, et ei olnud siin üksi. Rudy ja Nicole seisid kõrvuti minust natuke tagapool, Nicole vaatamas uustulnukaid uurivalt, Rudy lihtsalt ootas kannatlikult. Tema oli Dace'i ka Codie'ga kohtunud Shane'i õppelaagris tol viimasel päeval, kui hüäänid ründasid.

"Eh, Nicole, need on Dace ja Codie," tutvustasin kiiruga. "Ühed minu sõbrad." Nii oleks vist kõige õigem öelda.

"Hei!" Dace tõstis entusiastlikult tervitava käe nii Nicole'i kui Rudy poole.

"Hei," kostis Nicole vastu, samas kui Rudy vaid noogutas.

Dace pöördus minu poole tagasi. "Kus siis Jake on?"

Olin juba peaaegu tõde rääkimas, kuid sain veel viimasel hetkel sõnasabast kinni ja mõtlesin ümber. "Me oleme vaid kolmekesi," laususin. "Pidime just lauluväljaku poole minema..."

"Kuidas oleks bowlinguga," ütles Dace ootamatult vahele. "Me kõik viiekesi. Võin teie eest maksta."

Vaatasin Codie poole, kellega plaani polnud arutatud; tema vaid luristas oma kokat ning paistis asjaga igati päri olevat. Ausalt öeldes ei teinud ta teist nägugi. Siis vaatasin oma sõprade poole.

"Võib kah, ma arvan," kostis Nicole esimesena, kui ta märkas, et neilt kahelt arvamust ootan. Rudy vaid kehitas õlgu. Tema oli nõus, kui meie olime.

Nii me sinna suundusimegi. Mulle meeldis Dace'i ja Codie seltskond, sest nendega ei hakanud igav. Me polnud poolel teelgi, kui Nicole juba nende kahe vahel kõndis, valjult kaasa rääkis ja naeris. Ega meiegi Rudyga, kes me nende kolme taga kõndisime, täiesti vait ei pidanud jääma. Kuid Rudy pole kunagi olnud kõige elavam suhtleja, ning kui meid nüüd gruppideks jagada, ütleksin, et jäin sel korral pigem Rudyga.

"Kuidas end tunned?" küsis ta vaikselt, nii et Nicole oma uute sõpradega täehele ei pannud.

"Paremini," vastasin, mis oli ka tõsi. Siiski oli mind jäänud kummitama mõte, kas ka kolmandat korda taolist liiga-reaalset kummalist unenägu olin näinud. Võib-olla ma lihtsalt ei mäletanud enam, tänu sellele, mida iganes Rudy teinud oli. Mitte, et oleksin tahtnud mäletada. Miski lihtsalt jäi mind närima. Olin kindel, et need ei saanud olla tavalised luupainajad.

"Kui sa nende unenägude pärast muretsed, siis ehk saab selle vastu midagi ette võtta," arvas Rudy. "Mul küll pole sellel teemal palju teadmisi, aga nagu aru sain, oli sul seal laagris paar taolist sõpra, kes võiks abiks olla."

"Küll ma hakkama saan." Naeratasin talle muretult, isegi kui ma tegelikkuses end rahulikuna ei tundnud. Otsustasin aga, et praegu pole tarvis sellele mõelda. Olime kohale jõudnud.

Dace maksis kõigi eest, nagu ta oli lubanud. Vahetasime jalanõud, leidsime endale mugavad istekohad ümber väikese laua ning peagi hakkas mäng ka pihta. Esimeseks läks Dace, tema järel seadis end sappa Nicole. Codie jäi oma venna viset uurima lähemalt, nii et laua taha jäime Rudyga kahekesi.

"Kas see siiski pole natuke ebaaus?" uurisin vaikselt, et minu hääl kellegi teiseni ei kostaks. "Tähendab, savannalane võidaks inimese ju igal juhul, eks?"

"Mitte tingimata," ütles Rudy, ja vaatas siis Dace'i poole, kes oma esimest palli valmistus viskama. "Siin läheb vaja õnne sama palju kui oskusi."

Kajana Rudy sõnadele nägin, kuidas pall lõi pikali vaid pooled kurikatest.

Kuid vist seegi oli hea tulemus. Minu esiene pall veeres otse renni.

"Keegi peaks sind kohtusse kaebama, et neid kaht tüüpi mulle varem ei tutvustanud," teatas Nicole minu kõrvale toolile sadades. Oime palle veeretanud juba omajagu aega. Pidin tunnistama, et see oli mõnus ajaviide. 

"Vabandust, mul ei tulnud pähegi." Naeratasin talle. "Niisiis et oled uued parimad sõbrad leidnud, jah?"

"Ah, ärge muretsege, teist kahest ei saa keegi kõrgemale." Nicole sirutas käe ümber minu kaela nii ootamatult, et pidin toolilt maha kukkuma. Tüdruku teisel küljel oli Rudy samasuguses olukorras. Mõnikord ma tõepoolest imestasin Nicole'i jõu üle.

"Hei, kas need seal on Jake'i sõbrad?"

Nicole vabastas mind oma haardest ja ma vaatasin suunas, kuhu tema pilk oli pööratud. Eemal leti juures seisis kamp poisse, üks neist rääkimas leti taga viibiva vanema mehega. Tuvastasin neis tõepoolest ära Jake'i jaaguaridest sõbrad ning tundsin, kuidas nende kohalolu mind rahutuks muutis.

"Kas nad tulevad ka bowlingut mängima?" küsisin vaikselt, tahtmata seda ise eriti uskuda. Minu pilk kammis nende seltskonda ja lugesin üle, et neid oli kuus. Jake'i ei näinud ma kusagil.

Rudy vaatas samuti nende poole, raputades aeglaselt pead. "Ma ei usu."

Eemalt raja poolt hüüdis Dace Nicole'i. "Sinu kord," teatas ta pallile osutades.

"Mida nad siis siin teevad?" pärisin, kui jälle kahekesi olime. Märkasin, et mees leti taga oli samuti kuidagi rahutu. Ta paistis oma kõnetajaga millegi üle vaidlevat; sõnad aga meieni aga ei kandunud.

"See saal kuulub savannalastele," ütles Rudy nagu muuseas. "Nad võivad siin mis tahes põhjusel olla."

"Savannalastele?" Olin ühtäkki ehmunud. Vaatasin Nicole'i poole, kes parasjagu oma viskekorral oli. "Aga..."

"Ka tavalised inimesed käivad siin," lisas Rudy kiirelt. "Ja nemad ei tea samuti asjast midagi. Ära Nicole'i pärast muretse."

Siiski tundsin end jaaguaride kohalolust häirituna. Kuigi ma proovisin sinna mitte vaadata, jäid minu silmad ikkagi otsima, kas äkki oli Jake mul lihtsalt märkamata jäänud. Samas ei olnud ma sugugi kindel, kas see oleks mulle pigem kergenduseks või just vastupidi.

Kui kamp leti juurest taganes, arvasin, et nad lahkuvad ja nii saan meie päeva muretult edasi nautida. Aga siiski. Üks neist vaatas ühtäkki siia, otse minu poole, ja pidin enam-vähem tarduma, kui nägin teda teistelegi midagi ütlevat ja meie poole viipavat. Selle sama poisi näole kerkis naeratus, mis minule pigem kõhedust tekitas, ja ta astus lähemale.

"Tervitused, Selina." Poiss jäi pidama laua kõrval, käed rinnal vaheliti. Olin nende jaaguaride läheduses viibnud ka varem, ilma, et oleksin pidanud kartma. Aga praegu ei suutnud ma kõrvale lükata meenutust, et just seesama jaaguar siin minu ees oli esimene, kes tol ööl seal vanas koolimajas ründas. Hirm tollest päevast sadas valinguna taas mulle kaela ja see võttis kogu minu tahtejõu, et kohal püsida ja mitte punuma pista.

"Mida te siit soovite?" küsis Rudy minu eest. Ta silmas ülejäänud kampa, kes samuti lähemale astus.

"Ega te juhtu teadma, kus Jake olla võiks?" Seda küsides oli jaaguari pilk ainult minul.

"Ei," vastasin sirgelt ja pöörasin pea ära. Lootsin, et ehk nad seepeale lahkuvad. Aga seda ei juhtunud.

"Ma kuulsin, et teil kahel pidavat mingi jama olema," lausus ta hoopiski. "Kummaline küll. Ma pole Jake'i iial varem nii pühendununa näind kui ta sinu puhul oli."

Teadmata, mida seepeale vastata, vahtisin lauapinda ning lootsin, et nad jätavad meid nüüd jälle omaette.

"Mulle tundub, et te häirite meie sõpru." Dace astus laua juurde. Ta vaatas jaaguarikampa puhta ükskõiksusega.

"Vabandage, me pidimegi minema hakkama." See oli keegi tagantpoolt. Poiss, kes paistis teistest vanem ning kellest ei õhanud taolist kõhedakstegevat aurat - kui nii saab öelda. Pilk, millega ta oma kambaliiget vaatas, näis pigem tüdinenud. "Brandon, lähme."

Aga Brandon ei liikunud paigast. "Te olite need ihukaitsjad, on mul õigus? Huvitav, mis tegi teid nii eriliseks, et Jake kogu töö peamiselt vaid teile kahele jättis." Märkasin temas midagi, mis mulle halva eelaimuse tõi. Brandonil näis olevat mingisugune plaan, ja tema kaaslased märkasid seda vist niisamuti.

"Meil oli eeliseid," vastas Dace nagu muuseas.

"Brandon." Too vanem kambaliige haaras Brandonil õlast, kuid too rapsas oma käe vabaks ja astus lähemale.

"Siiski. Ma tahaks midagi proovida."

Märkasin, kuidas Brandoni silmad lanbivalguse all muutusid. Neid läbis roheline helk ja ma taipasin, et asjad hakkavad käest ära kiskuma. Heitsin kiire pilgu Nicole'ile, kes siin toimuvat natuke emalt jälgis, ja ülejäänud bowlingusaali külastajatele. Peale meie oli siin veel mitmeid inimesi, nende hulgas ka üks pere koos lastega. Kindla peale oli siin ka tavalisi inimesi.

"Näita, mida sa oskad. Lihtsalt niisama, ajaviiteks."

"Hei, teie seal." Mees leti tagant oli lähemale tulnud ega paistnud just rõõmsas tujus. "Kui kakelda tahate, tehke seda väljas." Ta osutas pöidlaga ukse poole, mis asus hoopiski teisel pool sissepääsu ja mida ma varem märganudki polnud.

"Ma ei kavatse sinuga kakelda," ütles Dace rahulikuks jäädes. "Tulin siia, et mängida, mitte võidelda."

"Kuulge, milles asi?" Nicole oli ühtäkki minu kõrval. Tema hääl oli vaikne, millest järeldasin, et küsimus oli suunatud minule.

"Ei midagi," vastasin rutakalt, ajades end laua tagant püsti. "Kelle kord on praegu? Mängime äkki edasi?"

Aga Nicole ei järgnenud mulle. Ta võib-olla polnud pannud tähele Brandoni silmi, kuid pingeline õhustik oli piisav, et tüdrukut ärevaks muuta.

"Ära nüüd piparda. See käib kähku." Oli kõigile selge, et Brandon ei kavatse nii kergelt alla anda. Ja mida siis Dace'i sõnad peaksid aitama, kui teisedki jaaguarid teda eemale ei saanud.

"Brandon, lõpeta, tõsiselt ka. See pole õige koht," proovis keegi teine nende kambast, kuid ei raatsinud lähemale astuda. Panin sel hetkel tähele, et paljude pilgud terves saalis olid liikunud meile.

"Dace, ma aitan su välja." Codie, kes koos Nicole'iga lähemale oli tulnud, seisis nüüd Dace'i kõrval. Ta pöördus Brandoni poole. "Kui seda on tõesti vaja, et meid rahule jäetaks."

Seda oli kummaline vaadata, sest lühikese hetkega paistsid nii Dace kui ka Codie nii palju muutuvat olnud. Oma tavapärase lapseliku ja lõbusa oleku olid nad vahetanud tõsise ja isegi et täiskasvanuliku vastu. Oleksin arvanud, et nad kohe jaaguaridega midagi ette võtavad, kuid Dace oli suurepäraselt mõistlikkuse säilitanud ja ega Codie'gi paistnud parima meelega oma nõusolekut andvat. Samas teadsin väga hästi, et väljakutset nad ei karda.

"Codie?" Nicole vaatas ehmatusega, kuidas Dace'i vend Brandoni järel tagaukse poole sammus, Jake'i punt vaevu allasurutud ohetega neile järgnemas. "Mida nad teevad? On nad hulluks läinud?"

Dace vangutas pead. "Codie pärast ei tasu muretseda. Aga see panter mulle väga ei meeldinud."

"Panter?"

"Vastane on siiski ülekaalus. Ma lähen vaatan, et nad end kuhugi vahele ei segaks." Nende sõnadega suundus Dace pundile järele.

Nicole vaatas, kuidas temagi uksest välja kadus. "Mida see kõik praegu tähendas?"

"Nad on kohe tagasi, usu mind," kosis Rudy. "Parem on oma nina sinna mitte pista. Oota, Nicole..."

Nicole oli juba ukse poole minemas, enne kui jõudsin temast kinni haarata. Rudy ajas end laua tagant püsti ning koos kiirustasime talle järele.

"Nad on rumalad. Lihtsalt niisama lambist kaklema minna? Mis neil viga on?" pomises tüdruk omaette. Ta avas ukse.

"Oota, Nicole," hüüdsin, võttes kinni tema varrukast. "Ootame sees. Küll nad kohe tagasi tulevad. Ega nad ju üksteist maatasa ei kolgi. Lihtsalt katsuvad jõudu," üritasin teda veenda.

Aga Nicole läks ikkagi edasi. "Katsuvad jõudu, jah? Miks te sellega nii päri olete? See võib ju ohtlik olla!" Ja ta lipsas uksest välja.