Läbi tillukese vaheruumi, paariastmelisest trepist alla ja teisele poole vastutulevat ust jõudes sain kohe aru, miks tülitsejad siia saadeti. See oli väike siseõu, betoonist põranda ja igast küljest ümbritsevate kõrgete seintega, millel kokku vaid mõni üksik pime aken. Plats oli kujult nagu ruut ja ristkülik kõrvuti, ja kui ma viimaks välja sain, oli Nicole just parajasti jõudnud siseõue nurgale. Mis seal toimumas oli, seda ma veel ei teadnud, aga Nicole'i pilgu järgi arvestades ei saanud see olla midagi head.

"Nicole," hüüdsin, tibake paaniliselt, ja kiirustasin tema juurde. Rudy oli kohe mul sabas.

"Codie," sõnas tüdruk tuimalt. "Kas ta... kas ta just praegu..."

Nicole oli liialt segaduses, et isegi paanikasse sattuda. Sel hetkel vaatasin ka mina sinna, kuhu olid kogunenud teised enne meid, ja tundsin kahetsust, et olime lasknud Nicole'il järgneda. Kõige lähemal seisis Codie, pooleldi seljaga, hoidmas üht kätt oma suu juures. Kogu tema lõug ja pluusiesine olid verega kaetud, tema käsi katsid peenikesed kriimustused ja tema pilk oli suunatud eemal seina ääres seisvale pundile. Ma polnud iialgi näinud Codie't sellise ilmega, millega ta neid vaatas, ja see hirmutas mind enam kui natuke - külm, kivistunud, tundetu. Ja eemal, Jake'i sõprade kamba keskel maas lebas must panter, kael verine. Tema ebaühtlane ja pingutatud hingamine oli isegi meieni kuulda.

"Kas see koer muutus just praegu Codie'ks?" jätkas Nicole oma küsimust kõheldes. Ta vaatas minu poole, siis kiiresti Rudy otsa ja tagasi sündmuspaigale. Tüdruk pilgutas silmi, tema suu vajus lahti, siis sulges ta selle taas, peale mida ta üritas midagi rääkida, kuid sõnad läksid kaduma.

"Nicole..." alustasin, teadmatagi, mida nüüd teha või öelda. "Võib-olla... Äkki me peaks sisse tagasi minema? See ei pruugi praegu olla hea mõte..."

Aga Nicole oli oma kohale tardunud ega kavatsenudki liikuda. Vaatasin Rudy poole. Viimane seisis võitlusplatsist kõige kaugemal ja mul võttis hetke, et taibata, et Rudy ei tundnud end siin hästi. Küllap tema sebra-instinktid olid jälle töös.

Dace, kes oli Codie'le kõige lähemal, heitis pilgu Nicole'ile, ent ei öelnud sõnagi. Kas ta üldse teadis, et Nicole polnud selle maailma varjuküljega kursis? Siis astus poiss oma venna juurest eemale - jaaguaride poole. Kui ta musta jaaguari ette kükitas, ei teinud inimkujul kambaliikmed muud kui vaatasid pealt, kuidas Dace uriseva Brandoni haava lähemalt uuris.

"Paari päeva pärast peaks ta juba olema võimeline tagasi muunduma," lausus ta tõustes. Seejärel lisas vaiksemalt: "Asi oleks võinud minna hullemini."

Mind hämmastas, et ülejäänud jaaguarid kättemaksuks kahele hüäänile kallale ei karanud. Oli näha, et haavatud sõber oli neile tähtis, ja tõenäoliselt nad isegi olid vendade peale pahased. Aga siiski jäid nad paigale.

"Ma ajan auto tagavaraväljapääsu juurde," teatas üks poistest, kelles tundsin ära Aroni. Ta kadus läbi roostes ukse, mis seisis nende taga. Ülejäänud vaatasid, kuidas haavatud jaaguari siit minema saaks toimetada. Viimasel näisid jalad nii nõrgad olevat, et suutis vaevu seistagi, veel vähem kõndia. Kuulsin üht poissi pomisemas midagi õnnetuste kaelatoomisest.

Dace, kes läks tagasi oma venna juurde, võttis jaki seljast. "Tee end puhtaks," sõnas ta. Siis Codie viimaks reageeris. Ta võttis endagi jaki ära - mis oli täpipealt sama mis Dace'i oma, ainult verisem, ja pühkis sellega näolt nii palju verd kui sai. Dace ulatas vennale enda puhta jaki, mille Codie selga tõmbas. Seejärel astus Codie meist mööda ja kadus läbi ukse, millest tulnud olime.

"Praegu pole siin tüdrukutele just sobiv paik, kas te ei nõustu?" Dace tuli meie suunas, näolt kadunud viimnegi raas tõsidusest, millega ta toimunut jälginud oli. Poiss naeratas, nagu oleks kõik korras. Aga miski polnud korras. Taipasin, et nähtu minulegi sügavat mõju avaldas - rohkem, kui oleksin osanud oodata. Peale kogu seda jama Jake'iga olin lootnud savannalastega vähem tegemist teha. Vähemalt nenede loomalike külgedega. Veriste kiskjate nägemine viis mind tagantjärele pisuke endast välja, ning jaaguarid siinhulgas ei aidanud kohe sugugi.

Arvasin, et otsene tähelepanu Nicole'i reaalsusesse tagasi toob, et ta karjuma hakkab või midagi. Püüdma põgeneda, vähemaltki. Ent ta ei teinud teist nägugi - seisis sama tummalt nagu ennegi, kui Dace nüüd meie vahele astus ja käe kummagi meie seljale toetas, hakates meid tuldud teed tagasi juhtima. Minu jalad andsid järele ning sõnatult läksin kaasa.

"Vabandage Codie pärast, ta pole tavaliselt selline. Talle lihtsalt ei meeldi tülinorijad. Asi võis näida halb, aga Jake'i sõbra elu kallale poleks ta küll läinud, seda võin kinnitada."

"Aga... Aga need loomad. Codie..." püüdis Nicole selgust luua.

"Päris äge, mis." Minule üllatuseks naeratas Dace veelgi laiemalt. See ei paistnud antud olukorda sugugi sobivat. "Ma usun, et see tuli sulle ootamatult. Kuid pole vaja muretseda; sul on häid sõpru, kes saavad asju selgitada."

Nicole heitis mulle segaduses pilgu. Mina omakorda jõllitasin Dace'i, huuled kriipsuks kokku pigistatud. Hea sõber ma enda kohta küll ei ütleks, arvestades, kui palju ma Nicole'i ees vaikinud olen.

Dace patsutas meid mõlemaid üheaegselt õlale ja muigas. "Ära seda Selinale pahaks pane, okei? Aga praegu..."

Jäime seisma, ja teadvustasin endale alles nüüd, et olime tagasi bowlingusaalis. Dace pöördus Rudy poole, kes vaikides paar meetrit tagapool meile järgnenud oli.

"Saadaksid need tüdrukud koju? Ma ei usu, et keegi enam mängumeeleolus on."

* * *

Suur saal oli hämaralt valgustatud ning miski selles asjaolus tekitas minus võõravõitu ebakindlust. Igast suunast kandusid minuni valjud ja vihased hüüded, kuigi sõnu ma ei eristanud, ja verdtarretamapanevad loomalikud häälitsused. Haugatused, möirged, karjatused ja kiljatused, lakkamatu urin ja palju muud, millele ma isegi seletust anda ei osanud. 

See hirmutas mind. Ja esialgu ei mõelnudki ma muule. Kuid siis hakkas minuni jõudma kauge äratundmine.

Kusagil saali keskel juhtus midagi. Keegi mees vandus ja hüüatused muutusid ootamatult valjemaks. Võpatades vaatasin, mis on toimumas, kuigi tajusin, et see liigutus tundus kummaliselt võõras. Siiski poleks ma suutnud vaadata kõrvale mulle avalduvalt ehmatavalt pildilt: suurt kasvu tiiger oli tirimas end lahti teda hoidvatest kettidest. Järjestikuste naksatuste saatel keti lülid purunesid, kuigi tosin omakorda suurt kasvu meest looma ohjeldada püüdsid. Keegi tõmbas välja revolvri. Aga mitte enne, kui tiiger end viimasest ahelast vabastas ja otsustava sööstu sooritas. Ühtäkki oli tiiger oma keharaskusega maha surunud mehe, kes looma ees seisnud oli ja ennist - nagu ma nüüd taipasin - olukorda oma kontrolli all oli hoidnud. Isegi läbi segaduse ja möllu kuulsin iiveldamaajavat raginat, kui kaslane mehe kaela oma tugevate lõugade vahele haaras. Peagi kõlas ka lask ning loom vajus lõdvalt maha. Minu pilk oli aga kinnitunud liikumatule inimkehale tiigri all. Mehe pea oli praktiliselt otsast rebitud.

Tahtmine oksendada sundis viimaks kõrvale vaatama, ent seda tehes märkasin midagi, mis veelgi ehmatavama jõuga minu tähelepanu püüdis. Minust vaid paar meetrit eemal istus keegi kõval põrandal maas, seljaga vastu seina nõjatumas ja jälgis toimunut ilmetult. Tema tumedad riided olid kulunud ja kohati verised, aga mitte värskelt. Poisi süsimustad juuksed olid sassis, kuid ma nägin nende alt tema hallikaid silmi. Ta pööras aeglaselt pead ja meil tekkis silmside. Tasapisi ilmus Jake'i huulile irvitus, õel ja kõhedakstegev. Ta avas suu, kuid ma ei kuulnud sõnu. Lugesin need siiski tema huulilt: sina oled järgmine.

Ärkasin võpatades. Pilgutasin mitu korda silmi, enne kui ümbritsevast midagi välja lugesin. Olin oma toas, voodis. Kardina taga helendas tuhmilt aknaruut ja ruum oli mattunud varahommikusse hämarusse. Pidin kella poole silmi kissitama, et kolmveerand kuus sealt välja lugeda.

Voodi kõrval maas, täispuhutaval madratsil magas Nicole. Veidi maad eemal, õhukesel vahtkummist madratsil, lebas Rudy. 

Äsjasest unenäost veidi - ainult veidi - rahunenud, pöörasin külge, kuigi polnud kindel, kas suudaksin tagasi magama jääda. "Sina oled järgmine," kajas alles minu peas. Mida see üldse tähendas? Ent olnud asendit sättinud, jäi mulle silma väike läikiv ese minu kõrval, madratsinurgal. Liblikatega hõbekett. Sirutasin käe selle järele, et see voodi ja seina vahele ei kukuks. Samas püüdsin meenutada, miks see üldse minu voodis oli. Aga kui minu sõrmed vastu ketti puutusid, ehmatas mind selle ootamatu soojus. Hõbekett oli lausa kuum.

* * *

Pühapäeval me majast ei lahkunud, kuniks saabus aeg, mil Rudy ja Nicole koju pidid suunduma. Aga ega me seepärast tegevusetult istunud. Muidugi oli mul hea meel, et Nicole, kes siiski oli viimaks maa peale tagasi tulnud, karjuma ja paanitsema ja mind süüdistama ei asunud, kuigi vähemalt viimase olin ära teeninud küll. Siiski, küsimusi tuli rohkem, kui oleksin soovinud taluda. Mitte, et ma enam midagi varjata oleksin tahtnud - pigem rääkisime talle Rudyga kahepeale rohkem kui tarvilik, aga oli üllatavalt keeruline keskenduda kõigele, mil tegemist Jake'iga. Olin oma unenägu Rudyle maininud, ent tema ei osanud nõu anda. Poiss oli lausa katekooriliselt vastu veelkord minu teadvust puutuma, kui olin küsinud, kas neid nägemusi saaks kuidagi blokeerida.

Me ei rääkinud Nicole'ile Derekist, kuna leidsime, et ei tea, mida Derek ise sellest paljastusest arvaks. Muidugi olime mõlemad Nicole'i poolel, aga Rudy arvas, et peaksime dingole kõigepealt vähemalt mainima, kuidas lood on.

Kõige selle keskel käskisin endal rahuneda. Asjad läksid siiski palju paremini, kui oleksin võinud loota. Kuigi... võib-olla oli Nicole'il lihtsalt vaja aega kohaneda. Suur pauk võis veel ees olla.

"Niisiis sa oled sebra? Täitsa ehtne sebra?" uuris Nicole uudishimulikult, kui nad allkorruse eesruumis riidesse panid.

"Pooleldi sebra," parandas Rudy oma nina alla pomisedes.

"Mmhmm," venitas tüdruk mõtlikult. "Saad seda näidata?"

"Mida? Muundumist?" Rudy takerdus oma tossude paelte sidumisel, et Nicole'ile kiire pilk heita. Too noogutas innukalt. "See on... lihtsalt sebra." Ta kehitas õlgu. "Tead küll."

"Kas ma ütlesin midagi valesti?" päris Nicole, segaduses. "Ei, ma ei tea. Ma pole kunagi sebra näinud. Isegi loomaaias mitte. Veel vähem olen ma näinud neid sava... savannasi..."

"Savannalasi," parandasin vahele.

"Jah, neid savannalasi," lõpetas Nicole, kes Rudyt nüüd järeleandmatult oma pilguga puuris, samas kartes, kas ta äkki millestki valesti aru oli saanud.

Meie sõbranna kiire sõnadevoog pani Rudy igatahes muigama. "Tasem," kostis ta. "Ei, kõik on korras. Lihtsalt..."

"Jah?"

"Lihtsalt, ma pole mingisugune armas loomake, nagu mõned inimesed kipuvad arvama, vaid siiski inimene."

"Ma ju tean seda," ütles Nicole kulmu kortsutades.

Rudy noogutas. "Lihtsalt mainin. Kui minu venna inimesest sõbranna teada oli saanud, oli ta esimese asjana küsinud, kas sebradega ka ratsutada saab."

Nicole mõtles hetke. Siis ajas silmad pärani, teatades: "Selle peale ma ei tulnudki ja..."

"Ei. Ma pole ratsu."

Ja selle üle vaieldes nad minu juurest lahkusidki. Saatsin nad veel kuni kõnniteeni. Kord omapead jäänud, pöördusin tagasi oma tuppa. Leidsin ühtäkki, et ilma sõpradeta tundsin end ootamatult üksikuna. Istusin oma voodi serval, lihtsalt mõeldes. Mõtlesin Elissale ja Koryle. Ma polnud neid enam omajagu kaua näinud. Mõtlesin Shane'ile. Mida ta hetkel teeb? Mõtlesin isegi Jake'ile.

Silmasin hõbedast ketti, mis hommikul kirjutuslauale olin jätnud. Aeglaselt sirutasin käe selle järele. Silitasin pöidlaga väikeseid liblikaid. Kas oli üldse aus, et see minu käes on? Ma polnud Jake'i selle eest isegi tänanud.

Möödus mitu pikka hetke. Surusin alla vägisi peale kippuva haigutuse ja oleksin end äärepealt selili voodile heitnud, kui miski minu tähelepanu poleks köitnud. Nagu hommikulgi, paistis hõbe soojenevat. Olin keemiatunnist meelde jätnud, et hõbe on hea soojusjuht, aga midagi selle juures tundus liialt kummaline, et käega lüüa ja kõrvale vaadata.

Ning siis, endalegi täiesti ootamatult, ma võpatasin ja viskasin keti kõige kaugema nurga poole. Vahtisin sellele veel päranisilmi järele ja hetkeks mattus tuba vaikusesse. Hõbedased liblikad olid kukkunud põrandale, näides koguni haledad seal hunnikus maas. Nagu põlatud.

Raputasin pead, et selgelt mõelda. Midagi oli selle ketiga viltu. Ma ei tea, mis, või miks ma nii arvasin, aga normaalne see olla ei saanud. Võib-olla olin paranoiline. Koguni hull. Aga kui ma midagi savannalastelt õppinud olin, siis seda, et parem kuulda oma sisetunnet kui pärast kahetseda.

Sel ööl lebas Hõbedase Meloodia kett väljas, mustangi kindalaeka põhjas. Esimene öö peale reedet, mil ma ei näinud ebamaiselt reaalset und verisest jaaguarist või kõheda irvitusega Jake'ist.

______________

Ma ei ole selle peatükiga päris rahul, aga millegipäast mul lihtsalt mõtted ei jookse :/ Ma tean, mida ma tahan kirjutada, aga kui kirjutamise juurde asun, on pea tühi. Kogu see Nicole-saab-asjast-teada osa paistis nii mõttetult välja kukkunud...

Aga kui teile meeldis, on tore. Nagu ikka, vote'id ja kommentaarid on oodatud (: