"Aga kui sa kardad kiskjaid, siis kuidas saab olla, et sa kunagi Jake'i eest minema pole jooksnud? Või teiste savannalaste, kes meil koolis käivad."

Rudy pilk oli löödud kõrvale, õpilaste valmistatud ajalooteemalistele plakatitele koridori seinal. Paistis, et Nicole ei märganud ta nördimust; tema ootas uudishimulikult vastust.

"Shh," sisistas poiss tasaselt läbi hammaste. "Me oleme praegu koolis."

Nicole keeras kaela, heites kiire ettevaatliku pilgu kogu meie ümbrusele. Ta kummardus Rudyle lähemale ja sosistas: "Lihtsalt, mind huvitab. Sa olid täitsa valge, kui sealt bowlingusaalist tulime..."

Rudy nügis Nicole'i õlaga, mille peale too vakatas. Ohkega hakkas Rudy siiski rääkima. "Nad pole... noh, siin koolis käivad savannalased on üldiselt rohkem inimesed. Ise savannalasena ma haistan seda."

"Ta mõtleb, et kõik nende seast ei ole ohutud, ja kõik ei ole ka ohtlikud," astusin Rudyle abiks. Poiss rääkis nii tasasel toonil, et kartsin, et Nicole võib-olla temast päris aru polnud saanud. Minu sõnu kuuldes noogutas sõbranna mõtlikult, ent tema uudishimujanu polnud kustutatud.

"Halvad ja head savannalased," kordas ta omaette. "Okei. Aga Jake? Te mainisite midagi, et ta on, või oli, teistsugune?"

"Jake polnud minu jaoks kunagi potensiaalne oht," pomises Rudy, mitte pahaselt, aga siiski tujutult. Aimasin, et asi võis olla tema instinktides. Ta häbenes oma hirmu kiskjate ees, ja nüüd oli Nicole otsustanud raamatu täpselt selle peatüki juures avada. Nicole silmitses Rudyt küsivalt.

Köhatasin. Olukord vajas kiiresti silumist.

"Jake'il olid oma eelistused. Ta ei tahtnud... sebrasid." Tasandasin viimase sõna juures hääle vaevu sosinakski. "Pealegi, ta jättis selle kõige maha juba ammu. Ning ta oli nagunii rohkem omasugustega kakleja või nii."

See viimane oli pigem minu enda peast tulnud. Me polnud Nicole'ile veel öelnud, et Jake'i minevik hõlmab inimeste tapmist ja nende söömist. Olime vaevu üldse viidanud, et ta kelleltki elu oleks võtnud, kuigi Nicole paistis seda aimavat. Mida iganes ta avastusest ka mõtles, ei öelnud ta seda välja, aga võisin arvata, et see tekitas temas tugevat vastumeelsust. Võib-olla ta mõistis, et teemat pole vaja üles võtta. Olin Jake'i ju maha jätnud. Kuidas ka oli, olin tänulik, et ta vaikis.

Ebameeldivast teemast päästis mind asjaolu, et olime jõudnud teisel korrusel stendini. Siin seisid kõikide klasside tunniplaanid. Võib-olla pisut tahtikult sööstsin paar kiiremat sammu sõpradest ette, et paberid pilguga läbi kammida.

Põhjus aga, miks ma siia tulin, polnud sugugi nii rahustav. Vastupidi - olin otsustanud Jake'i üles leida ja temaga rääkida. Pidin Hõbedase Meloodia keti talle tagastama. Ma lihtsalt ei näinud muud võimalust; olin peaaegu kindel, et just kett oli põhjuseks minu unenägudele.

Otsitu leidmine ei olnud raske. Jake'i järgmine tund oli keemia, mille klass asus siin samas teisel korrusel. Ent kui uksest sisse piilusin, ei näinud ma teda kusagil.

"Teda polnud ka reedel," märkis Nicole. "Äkki on ta haige?"

"Ma kahtlen," pistis Rudy.

Aga mul oli vaja temaga rääkida. Astusin esimese Jake'i klassikaaslase juurde, kes ukse juures konutas. Klassi kuldne poiss Kyle.

"Hei, Kyle," tervitasin lähemale astudes. Poiss pööras end siia, mõõtis mind pealaest jalatallani ning naeratas.

"Kas Jake on täna koolis?" asusin kohe asja kallale, et mitte valet muljet jätta. Mõtlesin samal ajal, et varem polnud mul suuremat julgust meie kooli vanemate klasside õpilaste poole pöörduda. Savannalaste kõrval paistis see probleem nüüd kahvatuvat.

Kyle raputas õrnalt pead. "Ei, pole näinud."

Osa minust tundis kergendust. Teine osa - paraku väiksem - tahtis lihtsalt kellegi peale karjuda.

"Olgu. Aga kus ta olla võiks, võib-olla on sul aimu?"

Kyle vaid kehitas õlgu. Paistis, et ma siiski ei pakkunud talle nii suurt huvi kui esialgu oli tundunud.

Nagu Nicole ütles, Jake polnud koolis ka reedel. Ta oli toonud keti, ent polnud viibinud tundides. Aga kus ta siis oli? Igatahes ei meeldinud olukord mulle sugugi, sest ketist soovisin lahti saada juba täna. Oleks ta koolis, oleks kõik nii palju lihtsam.

Koolipäeva lõpus, kui jalutasin kodu poole - sest Mustangi olin taas maja ette jätnud - valisin mobiilis tema numbri. Kutsus ja kutsus, kuni piiksatus märkis, et kõne jäi vastamata. Pistsin mobiili tagasi taskusse, natuke pahasena, kuid samas ka ärevuses. Kui Jake ei ilmu kooli ka homme, ja päev peale seda? Kui ta ei vasta kõnedele? Võisin ju veel proovida, muidugi. Võib-olla helistab ta mulle tagasi just pregu. Ent miski sellest ei ole garanteeritud. Mida ma siis teen? Viskan hõbedast keti kuhugi poe ette prügikasti? Muidugi mitte!

Kodutänavale jõudes hakkas Mustangi erk punane värvus sissesõiduteel kaugelt silma. Vaadates seda, ja mõeldes pingsalt lahenduse leidmisele minu probleemile, tekkis mul idee. Ning see kõlas juba palju paremini, kui Jake'iga läbirääkimine.

Ligikaudu pool tundi hiljem keerasin peamaanteelt välja, Samara külasse. Ja veel paar minutit hiljem seisis Mustang parkimisplatsil laagri suure hoone kõrval. Väljusin autost ja suundusin mööda maja külge laagriplatsi poole, ning üllatusin, leides selle peaaegu mahajäetuna. Midagi karvast ja pika sabaga piilus kaugemalt puu otsast okste vahelt minu poole. Kaks väikest blondi tüdrukut valgetes kleitides istusid puude all puidust pinkidel ja vestlesid lõbusalt. Maja poolt kostus vaid vaikus.

Paremalt kõlas vaikne paugatus, nagu ukse sulgumine, ja ma pöördusin hetkel, kui Shane oma väikese "eramaja" astmetest alla sammus. Ta naeratas laialt, suundudes otse minu poole. "Selina? Ma ei osanud sind praegu siia oodata."

Ma ei saanud teisiti kui vastu naeratada. Shane jäi seisma minu ette, nii et temale otsa vaatamiseks pidin pead väheke taha kallutama. Nüüd, kus teda harvem näen, võiksin arvata, et ta iga päev paari ühiku võrra pikem on. Tegelikult, mine sa tea.

"Mis sind siia toob?" küsis ta.

Käsi, mida hoidsin jaki taskus, hakkas iseenesest sõrmitsema väikeseid helmeid hõbedasel ketil.

"Mul on natuke neid... hingealaseid teadmisi vaja, vist." Naeratasin tagasihoidlikult. Et Shane mind siinkohal aidata saab oli kõigest teooria.

"Jah? Ma aitan sind meeleldi, kuni see minu võimuses on." Kuulsin meie tagant, parkimisplatsi poolt kuidas auto sisse keeras. Meie positsioonilt polnud aga näha, kes see oli. Shane vaatas madalate lehtes puude poole, kust hääl tulnud oli. "Vabandust, ma ootasin parasjagu kedagi teist. Kui sul on kiire..."

"Ei, ei, ma võin oodata," kinnitasin. Mulle koitis, et Dax saaks olla sama suureks, vahest isegi suuremaks abiks keti mõistatuse lahendamisel. Kui see kiirgab mingisuguseidki laineid, mida lugeda, on Daxton esimene, kes need kinni püüab.

Sel hetkel kõlas minu selja tagant kõrge lapsehäälne hüüatus ning nii minu kui Shane'i pilk pöördus tulija poole.

"Shane!"

See oli väike, umbes nelja aastane tüdruk, kelle pikad kuldsed kiharad lokitangidega parajalt lainetesse aetud; kelle jalad joostes roosades toonides lillelise kleidi alt välkusid. Shane kükitas madalamale ning tüdruk tormas otse tema käte vahele, poissi tugevalt kallistades ja samal ajal õnnelikult kuulutades: "Askepis, askepis!"

Vaatasin neid esialgu üllatunult, ent siis ilmus nähtavale ka Anabel - Shane'i ema - ja mulle meenus, et Shane polnud oma peres ainus laps. See tüdruk pidi olema tema õde.

Shane naeris. "Lihtsalt ütle eskulaap. See on lihtsam."

Tüdruk venitas suu naeratuses kõrvuni, aga ei läinud uuele katsele. Shane tõusis, õel käest kinni hoides, ja osutas minu poole. "Näed, see siin on Selina."

"Tere!" ütles tüdruk entusiastlikult, mille peale ma naeratades samaga vastasin.

"Minu õde, Lesley," selgitas Shane.

Anabel jõudis meieni aeglasemalt. Tervitasime, kuna tutvustamist polnud enam vaja, ja seisime seal mõne hetke, jälgides tähelepanu keskpunktiks saanud Lesley't. Unustasin end vaatama seda õnnelikku perekonda - sest raske oli neid kirjeldada teisiti, kui Lesley aina Shane'i küljes ritsus, rõõmust kiljates ja teisigi naerma ajades - ja tundsin kadedust, et minul ei õde ega venda pole.

Shane oli Jake'i täielik vastand. Mis oli see, mis mind Jake'i poole tõmmanud oli? Või: mis ma arvasin, et see oli? Kui neid kahte võrrelda, oli Jake pigem "paha poisi" imagoga. Tolle nurga alt vaadates oli Shane nagu... nagu perfektne.

Pilgutasin, tuues end antud hetkesse tagasi. Ma teadsin, kuhu see viib.

Shane meeldis mulle. Rohkemgi, kui natuke. Aga praegu polnud selleks õige aeg - nii vähemalt ütlesin ma iseendale; nii ma arvasin. Samas meenutasin Shane'i oma sõnu, kui ta viimati meil käis - et savannalased ei armu sugugi nii kergesti. See mõte oli kergendav ja rusuv üheaegselt, paraku.

"Shane, näita askepist," anus Lesley oma venna kätt tirides, kui viimane nende emaga paar sõna vahetada üritas.

Tüdrukut ei saanud eirata ning ta vaatas alla. "Eskulaapi. Kui sa selle välja hääldad, siis ma luban," pakkus ta.

"Palun näita eskulaapi," venitas Lesley, hääldades nii selgelt ja nii laia suuga kui suutis. Aimasin, et see tähendas Shane'i muundumist. Minu mäletamist mööda polnud tema õel noid vajalikke savannalase geene, mis temagi muutuma oleks pannud, jättes Shane'i ülejäänud pere inimesteks.

Poiss lasi õe käest lahti ning astus pika sammu tagasi. Tegin ise sama. Lesley aga kippus just lähemale. Ning siis Shane muunduski. Jälgisin tähelepanelikult, kuidas ta otse meie silme ees selle kiire protsessi läbi viis. Vaid hetkega venis tema kogu meetrite pikkuseks. Oleks ta välja sirutunud, ulatuks tema saba kindlasti vähemalt laagriplatsi keskpunkti. Praegu aga oli ta tervenisti siin samas, aasade ja lookadena meie ees, pea maapinnast ligikaudu kahe meetri kõrgusel.

Pidin tunnistama, et see oli siiani pisut judinaid tekitav. Ent Lesley ei paistnud minuga ühel meelel olevat; juba ta keksis nastiku kaela juurde, klammerdudes tema külge justkui oleks Shane tüdruku uus isiklik kaisuloom. See oli omamoodi isegi naljakas. Lesley ronis edasi mao selga, ja kui Shane end kergitas, tuues tüdruku kõrgemale, kilkas viimane nii, et terve laager kajas.

Judinaid tekitav, jah. Aga ma ei kartnud teda. See oli rohkem nagu aukartus; tundsin end tema kõrval nii väikse, nõrga ja haavatavana.

"Sina pole vist kunagi madude eest hirmu tundnud," sõnas Anabel minu juurde astudes. Nähes seda rahulolevat naeratust naise näol lõi hetkeks minu vasak ajupool aktiivselt tööle. Oli kummaline tõdeda, et ema võib olla nii rahulik, kui tema väike, mõne-aastane tütar täielikult ja kaitsetult hiiglasliku roomaja "kätes" on. Mulle meenus too esimene kord, kui Jake mind oma koju sõidutas ja tema ema mind seal nägi. Ta oli kartnud, et tema enda poeg võib kellelegi, minule, viga teha.

Aga muidugi polnud siin põhjust muretseda. Shane ei olnud Jake.

"Õnneks mitte," vastasin vaikselt, ühteaegu nii Anabelile kui oma enda mõtetele, tundes heameelt, et see tõesti nii oli. Vastasel juhul oleks ma vist juba tol õhtul linnas, kui Shane mulle appi tormas, hoopiski hüäänikarja kätte sattunud.

"Emme, kas me jääme nüüd siia?" Lesley oli vahepeal mao pea kätte saanud, käed soomuste ja kilbiste piiril ülmber Shane'i kaela klammerdunud, ja poleks ta kõigest väike tüdruk hiiglasliku mao küljes, oleks võinud seda väntsutamiseks pidada. Shane jättis endast meelega hädisema mulje.

"Ma pean homme tööle minema, kullake," vastas Anabel tüdrukule.

"Aga mina? Kas mina võin Shane'iga jääda?"

Isegi mina poleks suutnud nendele lootusrikastele silmadele ei öelda. Anabel naeris ja vaatas Shane'i poole. "Sellest pead tema endaga rääkima."

"Shane?" tõstsin minagi häält. Madu pööras ühe suure tumeda silma minu poole.

"Kas Daxton on siin? Ma tahaks temaga rääkida."

Shane noogutas õrnalt, Lesley alles tema kaela küljes, ning osutas ninaga suure maja ülemiste korruste suunas.

"Ma siis tulen hiljem sinu juurest läbi, jah?"

Madu noogutas uuesti. Lipsasin seepeale majataguse ukse juurde, mis otse kööki viis, ja märkasin, et siingi valitses kummaline tühjus. Isegi leti tagant, kokkade ruumist ei kõlanud midagi. Kortsutasin kulmu, ent liikusin edasi. Poiste toad olid kolmandal korrusel. Kogu tee trepist üles ja mööda viimase korruse koridori hoidsin kõrvad kikkis. Tõepoolest. Kõik paistsid justkui olnud kuhugi läinud.

Jõudnud õige ukseni, jäin hetkeks kahtlema, kas Daxtongi kuhugi kadunud ei või olla. Ent Shane oli väitnud, et ta on siin. Koputasin, esimesel korral kõhklevalt; siis juba lisades liigutusse enesekindlust. Ma ei kuulnud samme, aga mõne sekundi pärast uks avanes ning mulle vaatas otsa kortsus T-särgis ja igatpidi turris süsimustade juustega noor poiss. Dax'i pilk oli tuim. Olin ta tõenäoliselt äratanud - seda kinnitas ka segamini linadega voodi.

Hetkeks muutis see asjaolu mind kohmetuks. Kuid vähemalt ei seisnud ta seal poolpaljalt. "Vabandust, ma..." alustasin.

Aga Dax ainult kehitas ükskõikselt õlgu ja astus sammu tagasi, hoides ukse lahti, et mind sisse lasta. Ma ei jäänud kauaks lävele viivitama. Tulin edasi ja heitsin kiire pilgu tervele toale. See oli perfektselt korras, kui voodi välja arvata, ja tool, millele oli kuhjatud hunnik ajalehti.

Daxton märkas seda ja kahmas hunniku enda kätte, viibates mulle, et istet võtaksin. Ta viis lehed kapi nurgale ning vajus ise oma segamini linade vahele, tõmmates uniselt käega üle näo.

"Vabandust, et lihtsalt niiviisi sisse marssisin," proovisin uuesti. 

Dax ei paistnud pahandavat; ta vaatas akna poole, mis tumehallide kardinate taga tuhmi ruuduna helendas. "Päev hakkab juba mööduma..." sõnas ta vaikselt, seejärel pööras pilgu minule. "Kaslased magavad suurema osa päevast. Kasutasin samuti juhust."

Ta lausus seda, nagu oleksin ise küsinud. Ma ei osanud nendele sõnadele vastata, niisiis meenutasin endale, miks tegelikult tulnud olin. Pistsin käe taskusse keti järele.

"Igatahes, ma tulin abi paluma." Sirutasin käe ketiga Dax'i poole; ta võttis selle vastu ning uuris ehet lähemalt. "Jake andis... sokutas selle mulle," laususin. "Ma ei saa maha raputada tunnet, et sellega on midagi kummalist lahti."

"Hõbedane Meloodia. Päris hõbe, kõrge protsendiga," pomises poiss. Ta pööras liblikaid ümber ning uuris ühte lähemalt. "Käsitöö. Tõenäoliselt savannalase valmistatud. Tal pidi selle andmisega tõsiseid tagamõtteid olema."

"Seda mainis ka Shane," ütlesin vaikselt, aga köhatasin siis kurgu puhtaks ning lisasin pisut valjemalt: "Alates reedest, kui ma selle sain, olen näinud kummalisi unenägusid. Või, noh, need ei tundunud nagu unenäod, need olid reaalsemad. Ja alati seotud Jake'iga." Vaikides taipasin, et kõlasin väheke tobedalt - olin taas tulnud oma asjadest Jake'iga Daxtonile kurtma. Ja seekord ka unenägudest!

Dax silmitses mind mõne hetke vaikides, mis minus ebamugavustunnet paratamatult tõstis. Ta lukustas keti oma pihku ning ühel hetkel pööras ka pilgu alla, sulgedes silmad. Niiviisi, täielikus vaikuses, möödus enam kui minut. Ootamisega minu närvilisus aina kasvas, osaliselt kartuses, et seal polegi midagi. Võib-olla need ongi ainult unenäod, põhjustatud sisemistest konfliktidest ja stressist, mida ma endale otseselt ei teadvusta. Daxton peaks mind liialt paranoiliseks.

"Ma arvan, et sind närib miski. See võib algatada stressi."

Vahtisin teda juhmilt, tundes end ühtäkki veelgi tobedamalt.

"Ma ei usu, et Jake sinu piinamist plaanib. Sinu enda hing takerdus hõbeda külge." Rääkimise ajal tõstis ta peopesa üles ja sirutas minu poole, tehes sellega õhus mu ees ringe, justkui midagi tunnetades. "Hõbedat seostatakse mõnikord selgeltnägemise, telepaatia, intuitsiooni ja unenägudega."

Oota nüüd. "Mida sa öelda tahad?"

"Kuna see on hõbe, võib olla mitte nii juhuslik, et teda unes näed. Ütlesid, et unenäod olid väga reaalsed?"

"Pigem nagu õudusunenäod. Aga jah." Kratsisin mõeldes kukalt. "Tavaliselt nägin ma teda jaaguarina, verisena või kedagi ründamas. Ja mulle alati tundus, nagu oleksin ka päriselt seal samas, tema kõrval seisnud. Tegelikult, esimesel korral ma üldsegi minestasin. Siis nägin, et ta ründas mind."

Daxton noogutas mõtlikult. "Te pole siiani veel ära leppinud, ma oletan?"

Raputasin pead ega kommenteerinud teemat lähemalt.

"Sel juhul on asi lihtne. Sinu hing ühendus selle ketiga, ja on võimalik, et seeläbi ka Jake'iga. Need unenäod võivad tähendada mida tahes, alustades võimalusega, et telepaatilisel teel tõepoolest tema mälestusi või hetke situatsioone tajud, lõpetades sinu puhta kujutlusvõimega." Ta ulatas keti mulle tagasi. "Esimesel juhul ei rünnanud ta sind. Tõenäoliselt nägid olukorda läbi kellegi teise silmade."

Hoidsin ehet õrnalt sõrmede vahel, pigem kõhklevalt. "Ma olen temaga ühenduses?" kordasin pominal, saamata tegelikult aru, mida see tähendama peaks. "Kas... kas tema siis tajub ka mind?"

"Ei. See pole tõenäoline."

Dax'i vastus rahustas mind, kuid ainult osaliselt. See kõik pidi olema minu elav kujutlusvõime ja paranoia. Sest kui oli vastupidi, ei tahtnud ma oletadagi, mis Jake'il parasjagu käsil oli olnud, kui neid "nägemusi" nägin.

"Kas sellest on võimalik kuidagi lahti saada?" pärisin, taas lootusrikas.

Dax kehitas õlgu. "Ma pakun, et peaksid Meloodiast vabanema. Sinu hing seob end ehtega seni, kuni seda läheduses hoiad."

Ehk siis olin taas alguses. Pidin rääkima Jake'iga; muud võimalust polnud. Ohkasin tasaselt ja pistsin keti taskusse. Ma ei teadnud, kas Dax lootis tagasi voodilinade vahele pugeda niipea, kui uksest välja olen astunud. Oli raske öelda, kas see tuim nägu väljendas väsimust või oligi lihtsalt see - tuim. Olin juba tõusmas, kui mulle meenus üks teine asi.

"Muide, ma panin tulles tähele, et laager on kuidagi vaikne," märkisin, heites pilgu akna poole, justkui selleks, et oma väidet kontrollida, justkui poleks aknad kaetud tumeda ja valgust blokeeriva riidega.

"Jah, seda ta on." Dax tõi käe üles, libistas oma peenikesed sõrmed läbi sagris juuste. Siis haigutas laialt ning vajus selili segamini tekihummiku otsa.

"Kus kõik siis on?" tahtsin teada.

Daxton kehitas õlgu. "Kodus. Pidudel. Troopilistel maadel. Sellest nädalast algas vaheaeg."

"Vaheaeg? Praegu?"

"See siin pole tavaline kool. See on sulle vist juba selgeks saanud." Poiss silmitses ainiti lage. Ta viivitas hetke, siis jätkas: "Laager on alati lahti, aga õppetöö praegu ei käi, ja seda kaks nädalat. Kellel on oma kodu, need lahkusid juba reedel või laupäeval. Teised elavad siin."

Ühtäkki tundsin end halvasti, et olin teema üles toonud. Dax'il ei olnud oma pere ega kodu, kuhu nädalalõppudel või isegi tähtsatel pühadel minna. See ometigi pidi talle mingisugust mõju avaldama, nähes, kuidas laager vaheaja saabudes tühjeneb. Teades, kuidas vanemad oma lastele järele tulevad; nähes neid õnnelikena...

"Kuigi tavaliselt meil veab, sest Shane korraldab tihti vaheaegadel ekskursioone," lausus Dax, kõlades nüüd - mulle tundus - palju kõlavamalt, nagu vabanenud mõne koorma alt. Ta sirutas käe üles, lae poole, nimetissõrm tõstetud. Ma ei saanud esialgu aru, mida ta teeb, kuni märkasin lae ruutude ja nurgeliste joontega mustrit. Dax hoidis üht silma kinni, joonistades samu mustreid õhku enda kohal. "Mitte nende kahe nädala jooksul, siiski. Millalgi hiljem."

Kuniks ma mõtlesin, mida vastata, piilus Dax ühe silmaga oma musta tuka alt minu poole. "Kuulsin, kuidas Elissa ja Kory Shane'ile peale käisid, et ta seekord sindki kaasa paluks. Parem vaata ette - ma kardan, et Shane ei pea enam kauem vastu."

Ja võib-olla, ainult võib-olla märkasin Daxtoni suurnurgas õrneimat naeratust. Vaid hetkeks; siis oli tema pilk tagasi lael, käsi lõdvalt linadele vajunud ning ilme samamoodi tuim nagu tol hetkel, kui uksest sisse olin astunud.

Vabandasin, et oma isiklikke muresid just temale kurtma olin tulnud. Olin talle palju tänu võlgu. Dax ei öelnud seepeale midagi, kehitas vaid jälle õlgu. Leidsin siis, et on vist õige aeg lahkuda. Pigistades liblikate kimpu oma pihus, jaki taskus, sulgesin ukse enda järel. Pidin leidma Jake'i, ning tundsin, et on veel vaid üks koht, kust võisin teda leida. Kuna see mõte tekitas minus vastumeelsust, mõtlesin hoopiski Shane'ile. Ma ei tahtnud laagrist veel lahkuda.

Kui nägin mao pruunikaid soomuseid köögi klaasukse tagant, kiirenes mu samm ilma minu teadliku käsuta.