"Nii et sa siis oled saanud vastused, mille järele tulid?"

Leidsin end taaskord sõrmitsemas ketti oma taskus, nagu ei suudaks ma end sellest kuidagi eemal hoida. Aeglaselt tõstsin pilgu. Shane, kes istus valge nahast diivani teises otsas, kehaga minu poole pööratud, silmitses mu kätt. Nagu ta aimaks, mis seal on. Automaatselt tõmbasin käe taskust välja ning tõin kokku teisega oma süles. Siiski ei saanud ma sõrmi paigal hoitud.

"Daxton oli väga abivalmis," laususin noogutusega, mõeldes tagasi meie vestlusele. 

Uje naeratus kerkis Shane'i suule ning tema pilk riivas vaid vaevu minu silmi. "Ja mina lootsin, et tulid mind vaatama."

"Seda ka," ütlesin vaikselt, kuid saanud aru, mida selle all mõtlesin, köhatasin kiirelt kurgu puhtaks ja vahetasin teemat. "Tegelikult, ma tahtsin sinult niikuinii midagi küsida. Jake - kas ta käib ikka veel sinu juures nõustamisel?" Olin arvanud, et ta lõpetas selle hetkel, kui lahku läksime. Ja nüüd polnud ma temast enam tükk aega midagi kuulnud.

Shane ajas selja sirgu, ilme muutumas mõtlikuks, kui temagi end teisele teemale üle sättis. "Ta käis," vastas ta, tõmmates käega läbi juuste, mis jättis need kuidagi naljakalt ja armsalt turri. "Kuni reedeni. Ta ilmus sel päeval küll välja, aga lahkus üpriski ruttu." Nägin tema silmist, kuidas ta mainitud päeva meenutas. "Ta sai minu peale vihaseks."

"Vihaseks?" pärisin üllatunult, vaadates Shane'i suuril silmil. "Sinu peale? Miks?" Muidugi, Jake oli juba algusest peale Shane'i pelganud, aga arvasin, et selles oli süüdi vaid asjaolu, et Shane on madu. Mingisugusel põhjusel Jake'ile maod ei meeldi, ja ta pole mulle rääkinud rohkemat, kui vaid et tal on olnud 'halbu kogemusi'. Pealegi ei suutnud ma ette kujutada, kuidas saaks keegi üldse Shane'i suguse inimese vastu viha tunda. Temast lausa õhkas positiivsust.

"Ta oli sel korral tujust ära, aga ei öelnud mulle põhjust." Shane vaatas mõtlikult enda ette. "Ma küsisin temalt keti kohta, mis ta sulle andis, aga ta selgelt polnud nõus sellel teemal vestlema."

"Mida ta ütles?" küsisin ette kiirustades, mõistatades, mille üle võis Jake küll tusane olla.

"Ei midagi. Jätsime teema mõneks minutiks kõrvale." Ta vaikis momendiks. "Seda kuni hetkeni, mil ütlesin talle, et ta sind ohtu ei seaks. Jake ärritus ja marssis minema." Shane kehitas õlgu. "Peale seda pole ta kohale ilmunud."

Mõtlesin mõne sekundi Shane'i sõnade üle. Siis vidutasin tema poole silmi. "Ega sa temaga ülekohtune olnud? Tead, ta ei..."

Ma ei jõudnud lõpetada, sest olin liialt üllatunud, kui Shane käed üle meid eraldava vahemaa sirutas ja minu käed enda pihkudesse haaras, neid õrnalt pigistades. "Ma ei olnud temaga karm, ma luban. Ausalt, ma olen teie mõlema pärast mures."

Tõstsin aeglaselt pilgu meie kätelt, vaadates Shane'i küsivalt.

"Ja tema on sinu pärast mures, selgelt," jätkas poiss. "Aga tal on raskusi, mis puudutavad hoopiski teisi valdkondi. Ta peab oma asjad ise korda ajama. Ning ausalt öeldes ma soovitaksin olla teil eraldi, kuni ta valmis on."

Pigistasin huuled kriipsuks kokku. Ma ei saanud Shane'i peale pahane olla, aga puhas mõte, et keegi meie suhet juhib, oli praeguseks hetkeks ärritav. Muidugi olid need ainult sõbralikud nõuanded, aga pilku kõrvale heites tõmbasin oma käed tema omadest tagasi. Jahe õhk, mis tabas neid Shane'i soojadest kätest eraldumisel, ei olnud üllataval kombel sugugi rahustav.

"Selina?" Shane'i üks kulm oli küsivalt kerkinud.

Ohkasin kuuldavalt ja sulgesin hetkeks silmad. "Kõik on korras. Lihtsalt... räägime võib-olla millestki muust? Näiteks kuulsin ma, et teil pidi laagris mingisugune väljasõit ees olema." Lasksin pisukese naeratuse oma huulile.

"Tõepoolest." Ka Shane näis teema pöörde üle kergendust tundvat. "Õpilased käisid peale ekskursiooniga Vahemere äärde, aga sa ei kujuta ette pikka sõitu bussitäie noorte savannalastega, rääkimata lennukist," naeris ta, ja ma ei saanud takistada ka ennast, kui kujutluspilt minu vaimusilma ette kerkis.

"See on ka üpris kauge sihtpunkt," märkisin.

Shane kehitas õlgu. "Selles pole probleemi. Oleme isegi Kamtšatkal käinud." Jõudsin vaevu üllatunud nägu teha, kui Shane jätkas: "Sel korral aga plaanisin siiski samale kontinendile jääda. Mõttes oli matk Catskillsi mägedes."

Noogutasin, püüdes mõelda piltidele, mida sellest paigast näinud olin, ja tundsin kadedust. Siis aga meenutasin üht teist sõnumit, mida Dax oli puudutanud. Naeratus kerkis aeglaselt tagasi minu huulile, kui ääri-vääri alustasin: "Tead, Dax mainis ka midagi, mida Elissa ja Kory olid sinult palunud..." Ma ei lõpetanud, jäädes ootama, kuidas Shane sellele reageerib.

Shane vaatas enda ette, tõstis käe, sügas kukalt ja pomises: "Just kui ma arvasin, et ta jätab sellised asjad vaid enda teada." See polnud aga pahaga öeldud, sest ka Shane naeratas, nagu mina. Ta tõstis pilgu. "Tegelikult polnud ma kindel, kuidas sinult küsida. Võimalik, et see reis jääb sinu kooliaja sisse."

"Hei, küsida võib ju siiski," naersin pead kallutades. "Samas, praegu on ju teil vaheaeg, nagu ma kuulsin. Miks te nüüd ei läinud?"

Naeratus Shane'i näol kadus hetkega ning asemele tuli murelikkus, segatud osakese nukrusega. Nihkusin diivanil lähemale, muutudes ka ise tema ilmet nähes murelikumaks. "Mis lahti?" küsisin.

"Ei midagi, lihtsalt..." Ta sulges silmad ning toetas sõrmed ninajuurele kuniks ta mõtles. "Viimasel ajal on mõningad sündmused vahele tulnud, mis ei tee reisimist hetkel parimaks ideeks."

"Mida sa silma pead?"

Ta ohkas, eemaldas käe oma näolt ja toetas külje vastu diivani seljatuge. "Ülemaailmselt on viimastel nädalatel tulnud üllatavalt palju teateid lasteröövidest. Ja mitte lihtsalt laste." Ta tõmbas sõrmega hajameelselt üle diivani nahkse pinna, enne kui meie pilkudel kohtuda lasi. "Savannalaste."

"Keegi röövib savannalaste lapsi?" pärisin, segaduses. "Miks peaks keegi seda tegema?"

Shane vaid kehitas õlgu. "Paljud minu tuttavad tegelevad hetkel selle väljauurimisega. Seda on juhtunud enam küll Euroopas, aga ma ei taha riskida."

Shane'i pilk liikus aknale, ja ma järgisin tema liigutust. Väljas nägin, kuidas Lesley Anabeliga köögi poolt lähenes, enne kui väikese tüdruku pilku püüdis lähemale hiilinud uudishimulik leemur ja nad kahekesi mängeldes sügavamale laagriplatsi poole jooksid, üksteist taga ajades. Anabel oli vaeva näinud, et Lesley viimaks sööma meelitada. Shane sai lõpuks rahulikult hingata ja mina sain temaga rääkida, kui ta oma inimkuju tagasi võttis. Ta kutsus mind oma väikesesse majja, samasse tuppa, kus viimane kord olin viibinud hingena ja kus Shane mind lõksu oli püüdnud. Tuba polnud sellest ajast kuigi palju muutunud.

"Ma võib-olla peaksin minema hakkama," laususin kahjutundega. Oli veel midagi, mida täna tegema pidin, ja kui väga ma seda ka kartsin, teadsin, et tahtsin tagasi kodus olla enne pimedat.

Tõusin diivanilt ning Shane järgnes. "Sa võid iga kell siia tulla, tead. Mul on alati hea meel sind näha." Ta naeratas, vaadates pealt, kui jalanõusid jalga panin.

Minul ka, mõtlesin. Kuid vastamise asemel vaid noogutasin.

"Ja kui matka tähtpäev on paika pandud, ma kindlasti annan sulle teada."

"Vaata, et sa ei unusta," naersin, ja peaaegu ehmusin, kui end sirgu ajades peaaegu Shane'ile otsa kõndisin. Ma polnud märganud teda lähemale tulemas. Enne, kui veel midagi öelda jõudsin, olid tema käed minu ümber ja mina surutud vastu tema rinda. Kui ta viimaks mul piisavalt taganeda lasi, et üllatunult talle otsa võisin vaadata, kummardus ta madalamale, kuni tema huuled peaaegu vastu minu kõrva puutusid.

"Ma tunnen, et oled natuke närvis," sõnas ta vaikselt. "Arvasin, et pisut armastust kulub sulle ära."

Armastust sõbra mõttes, ütlesin endale mõttes rutakalt, tundes oma nägu kuumaks tõmbuvat. Ma ei üllatunud enam, et ta minu emotsioone tajus, aga mõtisklesin, kas ta arvas ära, et olen närvis oma järgmise sammu pärast peale laagrist lahkumist. Hingasin kiirelt ja sügavalt sisse, püüdes oma punastamist varjata enne, kui Shane märkab. Siiski minu hääl takerdus, kui rääkima hakkasin. "Tänan, aga... kõik on korras. Tõesti."

Shane pigistas veelkord minu õlgu, enne kui tagasi tõmbus. Tema silmis mängles naeratus, kahtlemata lõbustatud minu kohmetusest.

Olnud üksteisele head-aega öelnud, kiirustasin Mustangi ning toetasin pea mõneks pikaks sekundiks roolile. Mu süda tagus meeletult. Püüdsin endale selgeks teha, et ma ei tohi Shane'ile valet muljet jätta, kui ta veel midagi sellist tegema peaks. Kuid ausalt öeldas - minu jaoks võis olla juba liiga hilja.

* * *

Peale lühikest sõitu läbi metsa pöörasin auto väikesele lagendikule ning jätsin selle sinna seisma. Minu südamerütm oli küll vahepeal aeglustunud, aga see ei omanud enam tähtsust, sest vaadates eespool seisvat maja tundsin taaskord, nagu oleks mu sees väike haamer.

Hirmudest hoolimata astusin Mustangist välja ja suundusin kindlal sammul eesukse poole. Teisel pool sissesõiduteed, Mustangi vastas, seisis juba kaks sõiduautot: helehall Audi ja terasevärvi Chevrolet, mis tähendas, et Jake pidi olema kodus.

Jõudnud ukseni, hingasin korra sügavalt sisse. Minu käsi värises, kui selle koputamiseks tõstsin. Oodates leidsin mu sõrmed taaskord taskupõhjas lebava keti ja ma kinnitasin endale, et kõik on korras. Jake poleks Hõbedast Meloodiat mulle andnud, kui ta tahaks mulle halba.

Uks avanes ja ma otseses mõttes hoidsin hinge kinni. Nähes aga, et minu ees seisab tema ema, hingasin paratamatust kergendustundest sügavalt välja.

"Tere," laususin tagasihoidlikult, püüdes naeratada. "Kas ma saaksin Jake'iga rääkida?"

Claudia paistis mind nähes selgelt üllatunud. Ta viivitas hetke, millegipärast kõheldes, ja andis mulle seejärel vabandava pilgu. "Jake pole siin."

"Pole siin?" Kergitasin kulmu. Kuigi osa minust tundis kergendust, sattusin ka kergesse pabinasse. See oli viimane koht kust olin lootnud teda leida. Ma ei kavatsenud ketti enda kätte jätta. Võib-olla aga võisin selle tema emale anda? Ta võiks minu sõnumi Jake'ile edasi öelda.

Samal hetkel aga mõistsin, et teema võib olla liiga isiklik. Kuigi see on lihtsam tee välja, tundsin end halvasti, et ei saa asju temaga näost näkku arutada.

"Kus ta siis on?" küsisin. "Tema auto on ju siin."

Claudia näris oma järgmist vasust läbi mõeldes huult ja ma taipasin, et kõik pole päris korras.

"Proua..." alustasin murelikult, kuid ta katkestas mind.

"Palun öelge Claudia." Ta ohkas. "Kui teil on aega..." Ta astus tagasi, hoides ukse minu jaoks lahti. "Kas või korraks, et teed juua?"

Märkasin, et ta pakkus mulle võimalust midagi seletada. Midagi oli kohe kindlasti lahti, ja ma tahtsin teada, mis see on. Samuti nägin, et see võis tähendada vastuseid ka mõnele teisele küsimusele, mis aja jooksul minu peas vormunud olid.

Tänasin teda ja astusin sisse.

_______________

Lühike, ma tean, aga ma tahtsin näha, kas saan tehtud kaks postitust ühe päevaga. Pealegi arvan ma, et kokkuvõttes sobib see koht paremini peatüki lõpuks (: