Ärkasin, kui tundsin õrna liikumist oma juuste juures. Ma ei avanud silmi, maitstes siiani juba unustustesse vajuva unenäo viimaseid riismeid. Oli raske meenutada, millest pildid rääkisid, ent isegi poolunes jõudis minuni kauge teadmine, et need olid tähtsad. Hoidsin killukestest kinni kuniks veel sain, võideldes, et neid tagasi tõmmata.

Surve minu peanahal. Õrn hellitav puudutus libisemas läbi mu juuste, paitamas nahka. See tõi mind hetkega reaalsesse momenti. Avasin aeglaselt silmad. Pilk sättis fookusesse näo minu oma vastas - aknast kiirgavas hommikuvalguses blondina näivad juuksed, pehmed tuttavad näojooned, tumedad silmad, kulm murelikult kortsus. Shane toetas lõuga käsivarrele diivani serval, jättes niiviisi meie nägude vahele vaevu kakskümmend sentimeetrit. Märkasin, et ta oli põlvili põrandal, poollösutavas asendis, mis andis aimu, et ta oli mind sedasi jälginud juba mõnda aega. Shane'i käsi, mis õrnade liigutustega minu juukseid paitas, ei peatunud me pilkude kohtumisel.

Esimese reaktsioonina tundsin ärritusesegust ehmatust, et ta minu magamise ajal endale sellist lähedust oli lubanud. Vähemalt arvasin, et peaksin nii tundma. Ma ei suutnud pahameelt kuidagi välja näidata. Kohmetusin hoopiski, kui ta sõrmed mu põsel pidama jättis ja pea pisut küljele kallutas. Tema silmad ei lahkunud minult hetkekski. Shane'i liikumatult, justkui paigale naelutatult vastu vaadates tundsin end taas rahunevat.

"Kuidas end tunned?" Ta tõmbas käe tagasi, asetades selle õrnalt tekikühmule, mille all peitus mu õlg. Kummalisel kombel tundsin tema soojust isegi läbi paksu vatikihi.

"Hästi," ütlesin unise häälega. Nihutasin end pisut tagasi. Mitte, et ma Shane'i ei usaldaks; tundsin end nii ligida vaatluse all vaid pisut kummaliselt. "Kaua sa siin juba olnud oled?"

Ta tõmbus tagasi ning sirutas selga. Vastamist sujuvalt vältides lausus ta: "Ma mõtlesin. Kui siia saabudes oma ideed seletasid, polnud ma kindel, mida arvata. Aga paistab, et sa ei liialdanud. Nägid halba und?"

Minu unenäo mainimine tõi hooga kaasa tähtsad detailid, millest vaid mõni hetk tagasi nii meeleheitlikult kinni püüdsin haarata. Lükkasin teki pealt ja ajasin end diivanil istukile. "Jake..."

Shane kortsutas kulmu. "Ma olen mures sinu pärast."

Pilgutasin. "Mida?"

"Oled viimaste nädalatega kaugelt liiga palju läbi elanud. Kui oma plaanides ka nüüd ärgates kindlaks jääd, on see paratamatult murettekitav."

Võtnud hetke, et meenutada eilset ööd - või varahommikut -, tundsin Shane'i arvamust kuuldes pettumust. Olin tulnud siia, et temalt abi paluda.

Kui olin öösel laagrisse jõudnud ja Shane'ile teatanud, et Jake võib olla röövitud, olime kahekesi peaaegu tunni selle võimalikkust arutanud. Olin rääkinud talle unenäost, mis mind antud järelduseni oli viinud - selge sisuta lugu, mõistupildid, ajalehed. Kõik need viitamas savannalaste röövimistele, millest olin kuulnud nii Shane'ilt endalt kui näinud savannalaste ajaleheartiklis. Minu unne mattunud fantaasia oli küll enamus kujutatavaid juhtumeid ise kokku monteerinud, ent mõtte andsid need edasi ideaalselt. Arvan, et Hõbedane Meloodia oli kuidagi proovinud mu sellele teele juhatada. Need unenäod Jake'ist, kus ta oli käitunud agressiivselt ja hirmutavalt, ma võisin olla neist valesti aru saanud. See polnud mina, keda ta rünnata püüdis. Rääkisin seda kõike ka Shane'ile. Mainisin samuti, et kett toob uue unenäo iga kord, kui seda magades läheduses hoian. Shane oli pakkunud, et kui mul tõepoolest õigus on - kui kett minuga tõesti 'suhtleb' - saan teatud küsimustele keskendudes võib-olla ka soovitud informatsiooni. Olin loomulikult nõus proovima.

Väsimus hiilis tasapisi tagasi ning kuna olin juba vanematele kirja jätnud ja Shane seda soovitas, veetsin ülejäänud öö tema juures. Kuigi ta pakkus mulle oma voodit, nõudsin, et ta laseks mul magada diivanil. Olin saabunud kutsumata külalisena ega soovinud rohkem tüli tekitada.

Enne uinumist olin Shane'ile öelnud, et soovin Jake'i leida, olgu ta röövitud või mitte. Ta ei olnud minu sooviga otsima asuda otseselt päri, kuid olin lootnud, et suudan ta hommikul panna meelt muutma.

"Räägi," kostis Shane, tuues mind mõtisklusest tagasi. "Mida sa unes nägid? Olid magades rahutu."

"Ma nägin suunda," ütlesin. "Seal oli Jake, ma arvan. Metsas, siit mitte väga kaugel. Peaksime vist seda teed järgima." Vaatasin Shane'ile otse silma. "Kui mööda maanteed Blue Misti suunas sõita, arvan, et leiaksin isegi õige koha, kust alustada." 

Poiss silmitses mind pika hetke vaikides. Ta tõi kuuldavale pinnapealse ohke ning raputas siis pead. "Sul võib olla õigus, kuid võib ka mitte olla. Igal juhul ei pea ma sinu otsust õigeks."

Jõllitasin teda, esialgu teadmata, mida öelda. Puudutasin alateadlikult ketti, mis mul ka magades käe ümber oli jäänud. "Mida sa öelda tahad?" pärisin viimaks. "Shane, see käekett räägib minuga, ma vannun. Sina ise õpetasid mulle, et hingekontrollikunst avab lõputuid võimalusi. See võib kõlada hullult, aga... ma tean nüüd, et kusagil selle ühenduse teises otsas on Jake. Ja ta on sattunud hätta."

Shane tõusis ning istus diivaniservale, minu kõrvale. "Ma ei arva, et see on hull," lausus ta siiralt ning mõõduka hääletooniga. Sain sel hetkel aru, kuidas mu enda oma oli iga sõnaga kõrgemale tõusnud. "Tegelikult on ühendus kahe isiku vahel vägagi võimalik. Ma rääkisin Daxtoniga, kui meie juurest lahkunud olid. Ta ütles, et su hing on end hõbedaga sidunud."

"Ma vajan sinu abi," sõnasin. Kuna Shane oli minust parajalt pikem, pidin talle otsa vaatamiseks pead kergitama. "Magama minnes lootsin, et kett näitab, kus ta on. Ma nägin unes teed läbi metsa. See ei saa olla kokkusattumus, ega?"

Ta vaatas mind vaikides, kuid märkasin tema pilgus vastumeelsust. Enne kui ta midagi öelda jõudis, jätkasin.

"Need savannalaste röövijuhtumid, mis viimasel ajal toimunud on - kui Jake'i kadumine on nendega seotud ja me ta selle abil leiame," tõstsin käe ning puudutasin sõrmedega ketti oma randmel, "siis võime me aidata ka teisi. Me võime selle lõpetada." Proovisin paratamatult ette kujutada, kuidas keegi Jake'i kaubikusse püüaks tõmmata, võib-olla isegi uinutada. Minu kujutlusvõime ei saanud sellega hakkama, ent sellegipoolest ei laitnud ma mõtet maha.

Shane'i järsku surmtõsine toon ehmatas mind.

"Sa oleksid valmis üksipäini röövijatele vastu astuma? Ma olen sellele mõelnud ning arvan, et kui kõik need röövid ülemaailmselt, või vähemasti meie kontinendil kuidagigi omavahel seotud on, pole nende taga vaid üks-kaks amatööri. Vabandust, Selina, aga ma ei aita sul end ohtu seada."

Vahtisin juhmilt poissi enda vastas. Tundsin sisimas näpistust; reetmist. Tahtmata seda välja näidata, pöörasin pilgu enese ette. Rääkima hakates kõlasid mu sõnad pingutatult. "Ma pean ta leidma. Isegi kui ta poleks röövitud, pean keti talle..."

"Kui ta lahkus ise, oli tal selleks põhjuseid." Tundsin endal Shane'i pilku. "Sa võisid teda usaldada, kui olid tema mõju all, aga tõeline Jake on valmis enamaks oma mistahes vajaduste rahuldamiseks. Kui keegi teine pole teda minema viinud, on tema kadumise taga ta enda eesmärgid. Sel juhul oleks targem talle ruumi anda."

Ma sain aru, mida Shane silmas peab. Ta soovib mind kaitsta. Ütlesin endale, et ta ei tee seda meelega; ta ei hoia mind teadlikult Jake'ist eemal - kas sel olekski põhjust? Minu ja Jake'i vahele polnud enam peaaegu midagi alles jäänud. Pidin vaid tagastama Hõbedase Meloodia. Ent kui Jake on ohus, isegi kui ma peaks teda vihkama, ei suutnud ma leppida teda hädas hülgamisega.

Põrnitsesin Shane'i kätt, sest ei tahtnud talle silma vaadata. "Ma lootsin, et oled ehk nõus minuga kaasa tulema."

"Võin sinu arvamustest teistele rääkida. Tean mitmeid mõjukaid savannalasi, kes soovivad röövijateni jõuda."

Raputasin pead. "Mul on Hõbedane Meloodia. Nad ei teaks, kuhu minna."

Shane vaikis pikalt. Lükkasin mõne aja pärast teki jalgadelt ning valmistusin tõusma. "Tänan igal juhul." See oli kõik, mida öelda suutsin. Taipasin, et olin liiga palju lootust temale panustanud. Olin alati Shane'i nii palju usaldanud, et ei osanud tema keeldumist kaaludagi. Sain nüüd aru, et olin olnud rumal. Tõenäoliselt poleks tal üldsegi aega, et minu unenägude põhjal õnnemängu mängida.

"Selina." Shane oli paari sammuga minu kõrval ning peatas mu. "Ma ei taha su vastu karm olla. Ma vaid ei soovi, et end ohtu seaksid." Ta puudutas mu õlavart; liigutus, mis näis otsivat andestust. "Lase kellelegi teisel asjaga tegeleda. Jake on tugev, ta suudab enda eest seista."

Ja mina olen vaid nõrk inimene. Põrnitsesin maha. Hetk hiljem astusin tagasi, nii et Shane'i käsi minult maha libises. Heitsin pilgu kirjutuslauale kaugema seina ääres ja seadsin sammud sinna. Shane silmitses mind teraselt, kui laualt tema mobiili haarasin. Ta ei takistanud mind, kuid oli kahtlustav.

"Mida sa teed?" uuris ta.

"Otsin Kealani numbrit."

Niipea, kui mainitud nimi numbrite hulgas ekraanile ilmus, oli mobiil mu sõrmede vahelt kadunud. Shane klõpsas selle kinni ning pistis taskusse. Asetasin käed vaheliti ja kissitasin tema suunas silmi.

"Mitte tema," lausus poiss tasaselt. "Ära kunagi võta Kealaniga ise ühendust, luba mulle."

Ma ei öelnud midagi. Seisime niisiis terve minuti vaikides, üksteisega sõnatult tõtt vaadates. Ma ei tahtnud Shane'i peale pahane olla - osaliselt sain temast ka aru. Kuid olin liialt üles köetud, et sellest poolest hoolida. Vaatasin esimesena kõrvale. "Peaksin minema," laususin. "Kool."

Ma küll ei teadnud, mis kell on, ent tõenäoliselt olin esimesed tunnid juba maha maganud. Arvestades lisaks minu praegust olekut ei tuleks kooli minemisest ilmselt midagi välja. Tõmbasin välisukse juures saapad jalga ja haarasin jope. Shane jälgis mind eemalt, pilgus kahetsus.

Kui ukse avasin, astus ta lähemale. Ma ei vaadanud tema poole.

"Palun ära tee midagi rumalat."

Hingasin sügavalt välja. "Ära minu pärast muretse."

Sulgesin ukse ning lahkusin. See oli esimene kord, kui sattusime Shane'iga taolistele erimeelsustele ja kõigest koolimata tundsin end süüdlaslikult.

* * *

Muidugi olin ohtudele ka ise mõelnud. Võib-olla just seetõttu olin lootnud oma kaaslaseks madu.

Silmitsesin lõputuna näivat metsa läbi kõrvalakna. Hoidsin paremat kätt koos Hõbedase Meloodiaga selle randme ümber tugevasti vastu rinda, kett omakorda teise peopesaga kaetud. See osa maanteest ning tee äärde jäävast metsast oli ülejäänust eristamatu, ent ometi tundsin just siin mingisugust tõmmet. See pidi olema õige paik.

Paarkümmend meetrit tagurdanud, nägin metsavahele pööravat rohtu kasvanud rada, millest ennist mööda olin sõitnud. Keerasin auto sinna, lootuses, et seda ammu kasutamata teed keegi minu äraolekul tarvitusele võtta ei otsusta. Puud enamjaolt varjasid Mustangi, ent kartsin auto pärast sellegipoolest. See blokeeris kitsa tee.

Väljusin, lukustasin Mustangi ning hindasin ümbrust. Järgides sisetunnet, suundusin jalgsi tagasi paika, kus olin tajunud tõmmet, ning asusin otsima teed sügavamale puude vahele. Osa minust kahtles kogu selles käigus. Mida ma õigupoolest lootsin? Jõuda mingisuguse peidetud ehitiseni? Kui sügavale ma selleks minema peaksin? Oli alles keskpäev, pimedani oli veel küllalt aega. Praegu muretsesin kõige enam metsas eksimise pärast.

Tundsin väsimust juba esimese poole tunni möödumisel. Maapind oli kohati konarlik ning murdunud oksi ja maast välja turritavaid juuri sedavõrd täis, et aeglustas mind tublisti. Pidin mitmel korral seisma jääma ning Hõbedast Meloodiat kõvasti pihku suruma, katses meenutada unenägu ja teada saada, kas olen õigel kursil. Mõnikord paistis see aitavat. Vähemalt tundus mulle, et puudes mu ümber on kummalist tuttavlikkust. Otsustasin järgneda vaistule.

Umbes sama palju aega hiljem meenus mulle tõsiasi, et olin tulnud peaaegu täiesti tühjade kätega. Kurk hakkas aegamisi kuivama ning teadvustasin valusalt tehtud viga. Sisetunne aga ütles, et olen õigel suunal ning seetõttu kartsin tagasi pöörduda. Lohutasin end mõttega, et see piirkond oli mul suure kaardi pealt pisutki tuttav. Kui ka peaksin olema eksinud, tarvitseks mul vaid kurss sirge hoida ning varem või hiljem peaksin teise maanteeni välja jõudma. Ainult et mul polnud aimugi, kui pika teekonna kaugusel see asus. Tunni? Päeva?

Olin tänulik, et olin vähemasti valinud õiged jalanõud. Pidin vaid lootma, et ei satu ootamatu vihma kätte. Minutid möödusid ning väsimus kasvas aina enam. Kuna ma polnud ammu ka midagi söönud, andis seegi nüüd tunda, ning pragasin end taaskord oma mõtlematuse pärast.

Sisustasin aega, püüdes välja mõelda, mida teha siis, kui miskit ka tõepoolest leidma peaksin. Tõenäoliselt ei oleks arukas koheselt peale lennata. Mobiilist oleks kindlasti abi, mis mul õnneks kaasas oli. Täpsema plaani pidin aga välja mõtlema kui kord nii kaugele jõuan, et seda vaja läheb.

Kuulsin kaugusest mingisugust heli. Pidasin seda esialgu eimillekski. Aga siis, taibates et see tuleb ligemale, peatusin järsult. Kikitasin kõrvu ja adusin, et see läheneb tagant. Olin ühtäkki ärevuses. Tabasin oksade murdumise heli. Nagu lohistataks midagi suurt mööda maad. Otsisin silmadega meeleheitlikult liikumist, mida märkasin juba moment hiljem.

Mööda maad tuli minu suunas hiiglaslik tumedasoomuseline madu.