Korraga oma senisest elemendist välja löödud, taipasin täie tõsidusega, kui rumal olin siia metsa otsinguretkele tulles olnud. Ilma ühegi ettevalmistuseta ja teadmata, mida edasi teha, kui midagi leian, või mis see üldse olla võiks, mida siit leida. Silmitsesin madu, kui see mu ees seisma jäi ja alt üles mulle otsa vaatas.

Hõbedasel Meloodial oli mulle tugev mõju, möönsin, kuid uhkus ei lasknud mul seda välja näidata. "Tulid mind ümber veenma?" küsisin, püüdes mitte kõlada liialt leppivalt. Mul polnud aimugi, kas Shane oli mind kogu see aeg jälitanud, kuid teatavasti ei lasknud häälepaelad tal rääkida enne, kui ta inimkuju võtnud, mistõttu rahuldasin end käsi trotslikult rinnal ristamisega.

Madu vaatas mind hetke nende pilkumatute tumedate silmadega. Mind häiris, et ei saanud tema pilku lugeda. Ootasin, et ta muutuks, ent selle asemel pööras ta veidi pead ning hakkas edasi roomama. Suunas, kuhu olin parasjagu teel olnud. 

Oli Shane ise alla andnud? Selline otsus tema poolt üllatas mind, ent taipasin koheselt, et see polegi väga võimatu. Võib-olla ta lihtsalt ei tahtnud lasta mul seda rumalust üksi korda saata. Või on tal mõni kavalam plaan. Igal juhul kiirustasin edasi, et koguka roomajaga sammu pidada.

Minutid veeresid mööda vaikuses. Arvestades olukorda ja seda, kuidas olin tema poolt lahkunud, tekitas sõnade puudus ebamugavust, mida ma varem Shane'iga polnud kogenud. Heitsin pilgu alla, selle ühe silma poole, mis pidevalt mind paistis jälgivat, kuigi ma ei saanud viimases kindel olla. Tahtsin üle kõige korraks maha istuda ja jalgu puhata. Mu kurk kuivas ja kõht oli tühi, kuid ei julgenud midagi öelda. Peale mitmendat korda peaaegu libastumist hammustasin keelde, et end vaikima sundida. Viimaks, hetke ajel tehtud otsusena haarasin teise käega parema käe randmest, Hõbedasest Meloodiast, ja jäin järsku pidama.

"Ma pean järele mõtlema," laususin, mu hääl kõlamas vaikses metsas nii võõralt. Shane peatus ning pööras selle ühe silma jälle minu poole. "Kett annab aeg-ajalt märku, kuhu liikuda. Aga ma pole praegu kindel..."

Tahtsin, et ta midagi ütleks. Osa minust isegi lootis, et ta muutub ja käsib mul sammud tagasi auto poole seada. Praegu poleks ma suutnud teha muud kui alla anda. Istusin ühe mädanenud kännu otsa, lootes mitte sipelgate otsa sattuda, ja puhkasin pehme maapinna poolt väsitatud jalgu. Kõige halvem oli, et ma polnud Shane'ile valetanud. Surusin hõbedasi liblikaid pihus, lootes neist midagi välja lugeda. Kõik, mida teadsin, oli umbmäärane kurss, millelt olin proovinud mitte kõrvale kalduda.

Kuulsin lehtede sahinat ja nägin silmanurgast madu liikumas, kuigi hoidsin pilgu ketil. Sestap olin üpriski üllatunud, kui midagi läbipaistvat mu näo ette ilmus.

Shane seisis mu ees, kahel jalal, hoides minu jaoks välja jahedat veepudelit. Vaatasin sellelt üles talle otsa, märkasin tema pisut muigvel pilku ja tundsin koheselt, kuidas veri näkku kerkis. Võtsin pudeli silmi maas hoides vastu.

"Tänan," pomisesin.

"Pole tänu väärt."

Ta kõlas palju sõbralikumalt kui oleksin oodanud peale oma rumalat käitumist. Mõistsin äkki, et olin seda igatsenud isegi rohkem kui õige olnuks - tema hoolitsust ja mõistvust. Lihtsalt tema häält, ka peale seda paari tundi lahusoldud aega. Ta laskus minu ette põlvele, nii et saime otse üksteisele silma vaadata.

"Kas ma peaksin üldse küsima, kus sa seda hoidsid?" Kõigutasin pudelit meie vahel, enne kui korgi tagasi peale keerasin. Oleksin pidanud vett säästma, ent suure januga olin jõudnud tühjendada sellest juba pool.

Shane naeratas ja võttis pudeli vastu. Märkasin sel hetkel, et tal oli lausa pisike seljakott ühe käe otsas rippumas. Ta pani pudeli sinna sisse. "Ütle mulle hoopis," lausus ta, "kas see on sinu jaoks tõesti nii tähtis ta leida?"

Shane polnud pahane, ent heitsin pilgu siiski taaskordselt maha. "Mul on tunne, et Jake ei suuda end sellest üksinda välja rabeleda. Ta võib olla tugev, aga sel korral ei saa ta üksi hakkama."

"Ja kett ütleb sulle seda kõike?"

Noogutasin. Ta juba teadis kogu lugu.

Tundsin tema puudutust oma käsivarrel. Siis oma lõua all kui ta kergitas mu pead, et talle otsa vaataksin. "Kui pikk maa veel?"

Minu silmad jäid kinni tema omadesse. Mu hääl muutus sosinaks. "Ma ei tea."

Ta vaikis pika hetke ning kogu selle aja jooksul ei pööranud kumbki meist pilku kõrvale. Mõne aja pärast võttis ta mu parema käe oma pihkude vahele. Ta koondas oma tähelepanu Hõbedasele Meloodiale, ent mina suutsin mõelda vaid tema käte soojusest. "Ütleb see sulle, kuhu edasi liikuda?"

"Ma tean umbmäärast suunda," kogelesin. Teadsin, et Shane'i lähedus ei oleks tohtinud mind niiviisi mõjutada, kuid ma ei saanud sinna parata. "Aga mulle tundub, et see ei tööta praegu."

"Sa oled pisut oma elemendist väljas."

Mu pilk hüples närviliselt tema näole. Shane jätkas rahulikult.

"Sa ei söönud hommikust ja oled väsinud. Näe," ta otsis midagi oma kotist ja ulatas mulle, "võta."

See oli väikesesse plastmassümbrisesse mahutatud kolmnurkne võileib, koos juustu, vorsti, salatilehtede ja mille kõigega veel. Mitte ise tehtud, vaid haaratud kaasa laagri köögist, valmistoitude kapist.

Võileiba vastu võttes tõmbus mu nägu naerule. "Sa oled ikka valmistunud. Kust sa üldse teadsid?"

"Ma jälgisin sind kehast lahkudes kui laagrist ära läksid. Aimasin, et võid abi vajada."

"Tänan."

"Veelkord, pole tänu väärt."

Ta ootas kannatlikult eemal vastu puud toetudes kuni mina sõin, ja siis veel natuke aega, kuni üritasin Hõbedaselt Meloodialt juhtnööre saada. Järgisin Shane'i õpetussõnu, avades oma hinge hõbeda telepaatilisele mõjule. Proovisin näha Jake'i asukohta, kasvõi veel üht ootamatult saabuvat nägemust. Ükskõik mida. Kui midagi ei juhtunud, arvasin, et teen miskit valesti. Ent kui nördinult silmad avasin, et neid sõnu Shane'ile edasi öelda, tundsin justkui tõmmet, nagu sakutataks mind nööripidi. Tõusin kännult püsti ja vaatasin ringi, nähes ümbritsevas metsas, kus ma kunagi varem viibinud polnud, tuttavaid märke. Justnagu oleks see rada, millel olen ka enne kõndinud. 

Andsin Shane'ile märku edasi liikumiseks. Ta astus lähemale ning naeratas. "Maagia."

Kergitasin küsivalt kulmu. 

Ta hoidis seljakotti kahe näpu otsas minu poole ja raputas seda kergelt, enne kui ühe sangaga üle õla heitis.

* * *

Salamisi loodetud paarist tunnist sai mitu ning ühel hetkel pidin tõdema kohutavat tõsiasja, et siin, keset pärapõrgut, puudus levi. Ma ei saanud helistada isegi koju, et emale teada anda, et ma täna tavapäraseks ajaks koju ei jõua.

"Ma arvestasin sellega," ütles Shane, kui talle oma muredest kurtsin. Olin taaskord tema ettenägelikkusest meeldivalt üllatunud. "Helistasin su emale ja ütlesin, et oled koos minuga ning et ma pole kindel, millal sa koju tagasi jõuad."

"See on üpriski ebamäärane," märkisin.

"Ta ei esitanud palju küsimusi."

Kõigele vaatamata ei saanud ma selles kahelda. Kuigi ema usaldas Shane'i, isegi teades, et ta on savannalane ja veel milline, ei tahtnud ta siia üleloomulikku maailma kunagi süveneda. Isa oli samasugune ning seetõttu tuli see meil kodus harva teemaks. Tundus, et nad püüavad kõike vältides maailma endiseks muuta. Nagu oleks see veel võimalik.

Peagi hakkas taevas märkamatult hämarduma ja ma ei täheldanud seda enne, kui päike oli juba silmapiiri taha vajunud. Teadsin korraga, et meil poleks isegi võimalust jõuda tagasi autoni enne pimedat.

Shane vaatas mind murelikult. Me polnud kuhugi välja jõudnud, kuid ometi teadsin ma, et oleme millegi poole teel. Puudutasin oma käel kobaras asetsevaid liblikaid. Hõbe oli juba mõnda aega olnud kummaliselt jahe, kuid nüüd tundus selle külmus lausa kõrvetavat, vaatamata asjaolule, et olin kätt soojas taskus hoidnud. See ei andnud mulle enam kätte suunda, ent hoiatas ka, et ma ei tohi alla anda.

Kui mu väsinud jalad juba mitmendat korda metsa ebatasase pinna taha takerdusid, pannes mind komistama, sundis Shane mu viimaks peatuma. Ta oli mu kukkumast püüdnud ja hoidis mind nüüd püsti, tema käed jäid pidama mu õlavartele.

"Sa ei suuda täna enam kaugemale minna," ütles ta välja need hirmutavad, kuid meelitavad sõnad, mis juba ammu õhus ootamas olid. Mu jalad tundusid surnud ja kõht oli tühi, kuigi Shane'il veel mõni batoonike kotis oli. Oleksin ammu tahtnud neile otsa peale teha, kuid pidin arvestama ka hilisemaga.

"Mis sa arvad, suudad sa ööd siin vastu pidada?"

Vaatasin talle küsivalt otsa. Pidas ta silmas metsa? "Siin?" pärisin kõhklevalt, vaadates meie ümber ringi. Pimedus mattis kaugemal asetsevad puud juba varjudesse, laskmata meil - või vähemalt mul - väga kaugele näha.

"Minule ei tuleks see probleemiks, kuid ma muretsen sinu pärast."

Ma ei teadnud, mida öelda. Muidugi võis üks madu midagi kartmata keset võõrast metsa magada. Aga mina? Ja kuidas ma seletaks hiljem vanematele, miks ma ööseks koju ei tulnud? Miks ma kaks päeva järjest koolist puudun? Tagasi minna oli pikka maa. Oleksin rõõmuga kuhugi pikali heitnud ja silmad mõneks ajaks sulgenud. Hõbedane Meloodia kõrvetas mu kätt oma jäise külmusega, laskmata end unustada.

Nähes mu nõutust, Shane'i ilme leebus. Ta puudutas mu põske, mida jahe õhk näpistas, ja korraga tahtsin ma vaid temale toetuda, temalt soojust ammutada ja puhata, kuniks ta mind hoiab. Seda oli vale soovida, kuid olin liiga väsinud, et see mulle korda läheks.

Sellegipoolest säilitasin oma koha. Surusin haigutuse alla. "Mida sina targemaks pead?"

Ta naeratas. "Ma ei pea seda targemaks." Ta lasi minust lahti ja ulatas mulle seljakoti, osutades, et paigal püsiksin. Mõne aja pärast oli ta kuhjanud kokku väikese hunniku oksi. Ta palus mul anda kotist välgumihkel ning lühikese ajaga oli ta üles seadnud pisikese lõkke. Minuteid istusime selle kõrval, jälgides, et tuli ei kustuks ning et see ka kaugemale ei leviks. Sõin ära veel paar batooni, jättes homseks alles vaid kaks. Teadsin, et kui me järgmisel päeval kiiresti millegini välja ei jõua, oli mul suur probleem, kuna Shane naljatles juba lubadusega mulle jänes püüda ja küpsetada. Ja tegelikult polnud mul isegi aimu, kas see üldse oli nali.

Kui lõke kahanes, jäädes püsima väikese leegina tuha ja süte keskel, tõusis Shane püsti, andis oma jaki mulle ja astus mõne sammu kaugemale. Hetkega oli temast jälle saanud madu, kes end hõõguva tule ümber suurde kerra keris. Seisin hetke selles soomustega ümbritsetud ringis, enne kui tasakesi, justkui kõheldes talle lähemale tõmbusin. Laotasin tema jaki maha, heites ise selle peale, surudes selja vastu Shane'i pehmeid soomuseid. Jaheda õhu keskel tundus ta ühe kõigusoojase kohta kummaliselt soe ning oma enda jopet tekina kasutades tegin kindlaks, et see mind temast eraldama ei jääks. 

See tundus ikka veel veidra ning vahest isegi vale ideena siia lageda taeva alla jääda, kuid võib-olla Shane tajus, kui mõttetuks oleks koju pöördumine kõik muutnud. Ma ei teadnud, kas ta uskus, et Meloodia mind kuidagi juhatab, ent tundsin omamoodi kergendust, et ta seda vähemalt kuidagi välja ei näidanud.

Tundsin läbi meie kokkupuutekoha, kui ta end liigutas. Kaks ringi ümber lõkke, sirutus mao pea tagasi minu juurde. Vaatasin hetke sellesse tumedasse suurde silma, millest oli peaaegu võimatu midagi välja lugeda, ent millest sellegipoolest õhkas intelligentsi. Õrnalt, justkui kartes mind vigastada, sättis ta oma kaela vastu mu kõhtu ning rinna ees jopeserva külge klammerduvaid käsi, nii et olin mõlemalt poolt temast ümbritsetud. Lasin otsaesisel samuti vastu peenemaid kaelasoomuseid puutuda, ning lühikese aja möödudes mässis meie mõlema kehasoojus mind endasse. 

Ka unne suikudes oli mul mõtteis selle olukorra kummalisus. Aga kokkuvõttes pidi see olema mu elu erilisim vabas looduses veedetud öö.

* * *

Ärkasin pisut peale päikesetõusu ning kuigi uni tahtis mind tagasi kaugematele maadele viia, sundisin end istukile tõusma.

Vaatasin Shane'i poole - ta oli täpselt samas asendis nagu eelmisel õhtul, kael samamoodi pisut looklevas asendis. Tema ümmargune silm vaatas liikumatult minu poole. Enne, kui jõudsin tema veidra vahtimise kohta midagi märkida, meenus mulle, miks maod kunagi ei pilguta - nende läbipaistvad laud olid igaveseks kinni kasvanud. Sirutasin käe, et seda tema ees lehvitada ja mingitki reaktsiooni püüda, kui tema kahe haruna laiali valguv keel välja lipsas, korraks väreledes muru kohal peatus ning siis jälle kadus.

"Kaua sa mind juba jälginud oled?" pärisin käsi enda ümber surudes. Hommikune õhk oli alles jahe.

Mao pea tõusis ning kahe luuga lõug moodustas midagi kõvera naeratuse sarnast. Togisin teda õrnalt vastu nina ja ajasin end püsti. Olin näljane, kuid eelkõige soovisin leida selle, mida vaja, et Jake tollest mistahes jamast välja tuua, et saaksime kõik oma eludega edasi liikuda.

Kui olin süütundega kogu oma viimase toiduvaru nahka pistnud, oli Shane juba tagasi inimene. Vaatamata Hõbedasele Meloodiale mu randmel oli öö olnud masendavalt rahulik. Vaid mingisugune pisike liigahtus mu aju kaugemas sopis teatas, mis suunas oleks kõige õigem liikuda. See oli nii väike, et kartsin Shane'ile öelda, et võib-olla olen selle lausa ise välja mõelnud. See oli siiski kõik, mis mul oli, ning pikemalt viivitamata asusime taas teele.

Shane polnud sellest hetkest alates, mil ta mulle järele tuli, kordagi midagi söönud, kuid pelgasin temalt ka küsida, miks ta endale lihtsalt midagi ei püüa. Tõenäoliselt poleks ta siis saanud inimese kuju enam mõnda aega kasutada, kuid temast oleks niigi abi olnud.

Jalutasime pikki minuteid vaikuses, kuni hõbedane kett mu randmel hetke vältel jäiselt külmaks lahvatas. Jäin võpatades seisma ja haarasin sellest kinni. Shane heitis mulle mureliku pilgu, ja see oli viimane, mida nägin enne pimedusse kukkumist...

See pidi kestma vaid sekundeid, sest kui silmad taas avasin, seisin Shane'i käte vahel. Ta vaatas mulle silma, otsides mu pilku, huuled moodustamas sõnu, millest ma aru ei saanud.

Seletamatul kombel teadsin vaid üht: olime millegi lähedal.

"On kõik korras?" Shane tõmbas sõrmedega läbi mu juuste, üle mu peanaha, ning see tõi mind hetkesse tagasi. Vaatasin tema silmi.

"Me peame minema edasi... kohe." Astusin vastumeelselt temast eemale, pöörasin selja ning pistsin jooksu. Miski oli lähedal. Ja miski oli kontrolli minu üle endale haaranud. Pea täitunud mõtetega, et midagi on siin samas, midagi, mida me otsime, jooksin pimesi, kuid ometi teed teades läbi võõra metsa. Shane oli kohe mul kannul ega esitanud küsimusi.

Jooksime, mis tundus juba peaaegu kilomeeter ning tundsin, kuidas rinnus tasapisi pistma hakkab. Siiski ei kaalunud ma peatumist. Kuid ühe pikema sammuga oli Shane ühtäkki mu kõrval. Ta sirutas käed minu ümber, sundides mind niiviisi järsult seisma jääma, ja surus mu enda vastu. Mingisuguse võõra instinkti ajel tahtsin end vabaks rabeleda. "Mida sa teed, Shane? See on kohe seal samas!"

"Me ei jookse millegi poole." Tajusin Shane'i hääles ärevust ning see mõjus kui külm vesi krae vahele. Lõpetasin rabelemise. "Me jookseme kellegi poole."

Jõudsin end vaevu tema raudses haardes ümber pöörata, et talle otsa vaadata, kui Shane järsult tagasi astus ja mao keha võttis. Teadsin sel hetkel, et midagi halba on juhtumas.

Mu kõrvad tabasid käppade müdina lehtedel ja okstel ning vaatasin ette; sinna, kuhu olime jooksmas olnud. Puude vahele, mõnikümmend meetrit eemal, ilmus suur mustakarvaline hunt. Mitte selline noor, ilusa ja pehme mitmetoonilise kasukaga nagu Elissa, vaid kõrge turja, pikkade sägrus karvade ja kitsa kehaga, justkui oleks ta kaua näljas olnud.

Kaalusin hetkeks, et see võib olla kõigest tavaline hunt, kuid pilk looma silmis ütles teisiti. Ta seisis tardunult, pea madalal, turi kui kõrguv kolmnurk. Shane hoidis pead kõrgel ning nihkus järsu ja ähvardava liigutusega paar meetrit hundi poole, ent teine ei liikunud paigast. Oli selge, et ta ei saaks üksinda hiiglasliku mao vastu, ent hundi vankumatus tekitas minus hirmu.

Shane tajus seda samuti ning tekitas minu ümber kaitsva aasa. Teadsin, et ta ei kaldu vägivalla poole, kui teda esimesena ei rünnata. Ta lootis, et võõras taganeb, aga seda ei juhtunud.

Terav valu tabas mu reie tagaosa ning ma karjatasin. Mu jalast turritas välja pisike punane nool. Shane'i pea nõksatas hääle peale minu poole, et söösta mind kaitsma. Tahtsin noolt välja tõmmata, kuid vaid pelgalt sekunditega muutus pilt mu silme ees uduseks ja liikus veidralt, nagu aeglases arvutis ette mängitud video. Kaotasin tasakaalu ja langesin põlvili, saamata aru, mis oli toimunud. 

Pilgu tõstes nägin, kuidas Shane ähvardavalt millegi poole salvas, olgugi, et ta polnud mürgine. Samasugused nooled katsid osati ka tema soomuselist nahka. Viimane, mida veel eristada suutsin, oli Shane'i püüe mind kaitsta mind oma kehaga kattes.