Mu lihased olid kanged ja tegid valu, kui end nihutasin. Mu uimased meeled hakkasid tasapisi selginema, saades painavast ebamugavustundest energiat. Külm põrand mu all oli räpane. Tõstsin sellelt oma udused silmad, et ümberringi vaadata. Kus ma olin? Mäletasin, et olime Shane'iga metsas, kui keegi meid ründas. Ent mul polnud mingisugust mälestust olukorra lahenemisest.

Ehmatusega taipasin täpselt, kui halvasti meil oli vedanud, kui nägin rauast trelle kongiust kehastamas. Olin paigutatud ruumi, mis mahutanuks terve elevandi ja pisut enamgi. Põrand, sein ja lagi olid niiskest kivist tahutud, meenutades mulle koheselt maa-aluseid tunneleid. Mu mõlemal küljel seisid ridamisi sarnased kongid, trellidega üksteisest eraldatud, umbes viis või kuus kokku. Kongide ees kulgev kitsas koridor viis mõlemal pool seinasüvendisse paigutatud raske rauast ukseni. Selle paiga umbne ja niiske mulla järele lõhnav jahe õhustik tekitas tasaselt kerkivat klaustrofoobiatunnet.

Hirmul, pilgutasin uduse kihiga kaetud silmi kõrvalkongi poole paremal. Kõik teised olid tühjad, välja arvatud see, ja saanud nägemise selgemaks, tundsin õudu. Minust vaid mõne meetri kaugusel oli Shane, inimkujul, seina ääres kössis. Tema käed olid raudkettidega põranda külge aheldatud, tema selg küürakil vastu seina toetumas ja pea lõdvalt rinnale rippumas, nii et lühikesed juuksesalgud ta näo pooleldi varjasid. Ta ei liigutanud. Hetkeks käis mul peast läbi mõte, et võib-olla olin liiga hiljaks jäänud. Hirm ja viha päästsid häälepaelad valla.

"Shane!" Tahtsin tema poole roomata, kuid avastasin, et olin ka ise aheldatud. Roostes võrud ümbritsesid mu randmeid, tehes haiget, kui püüdsin neist vabaneda.

Shane ei reageerinud. Hüüdsin uuesti, hääl murdumas. Pisar ähvardas mööda põske alla veereda kui mõtlesin, et see kõik oli minu süü. Minu pärast olime siin lõksus.

Olin peaaegu juba veendunud, et olin siin olukorras nüüd üksi, see kohutav hirm mu mõtteid kummitamas, kui midagi kuulsin. Shane'i käsi liikus, kuid jäi pidama poolel teel näo juurde, ketist takistatud. Hüüdsin lootusrikkalt veelkord tema nime ning seejärel tõstis poiss pea. Pilk tema silmis oli uimane ja segaduses. Näis, nagu ta oleks vaid pooleldi teadvusel.

"Selina?" Isegi tema hääl kõlas kurnatult, tekitades minu hinges pitsitust. Mida nad temaga teinud olid? Mida pagana päralt üldse keegi saaks teha, et hiiglasliku mao, pool-inimese sellisesse seisundisse viia?

"Shane!" Mu hääl kõlas hüsteerilise naeruna. Ta oli siiski elus. Aga olukord oli rõõmustamiseks kaugelt liiga tõsine.

Ta püüdis jälle kätt tõsta, ent randme ümber kinnitatud rauast kett jäi lühikeseks. Mul polnud aimugi, kas savannalase jõust peaks piisama millegi sellise purustamiseks, ent ka tõmbamisest polnud kasu. Olime mõlemad lootusetult kinni.

"Mis juhtus?" küsisin, otsides tormiliselt vastust oma viimsetest mälestustest. Küllap oldi mind uinutatud. Shane alles võitles, kui mina kustusin. Olid nad tõesti temast jagu saanud?

Vaatasin, kuidas Shane silmi pilgutas ning pead ühele ja teisele poole kallutas, justkui võideldes, et ärkvel püsida. Mu hirm aina kasvas. Ma polnud teda kunagi nii kurnatud ja alistatuna näinud. Ja siis meenus mulle, et peale ärkamist - vaid minuteid tagasi - olid mu meeled aina ergumaks muutunud; uimasusest oli saanud vaid hajuv jälg. Shane peaks olema minust visam, aga vastupidiselt minule näis ta ebakindlalt teadvuse piiril kõõluvat.

Ta pingutas. "Nad ootasid meid. Nad pidid..." Tema pilk eksles, otsimas vastust samale küsimusele, mis surus end ka minu meeltesse. Kuidas?

"Vabandust, et meid sellesse tirisin," nuuksusin, vihates end, et see minu süü oli olnud. Oleks ma tulnud üksi, Shane'i oma ideedesse kaasamata... Kuid ma teadsin, oleks ma siia aheldatud üksi, ei oleks läinud kaua, kuni oleksin end täielikult kaotanud. Mul puuduks igasugune lootus, mille sabast kinni hoida.

See näis teda pisut ergutavat. Ta tõstis pea, lukustades meie pilgud. "Sa ei saanud Jake'i jätta. Ja pole mingit võimalust... et oleksin lasknud sul seda üksi teha. Ära mõtle sellele, mis oleks võinud olla... sest seda poleks juhtunud niikuinii." Ta naeratas mulle julgustavalt, ning kuidagi see isegi aitas. Teadsin, et paanitsemine ei vii kuhugi. Just seetõttu tundsin salajast heameelt, et olin koos temaga.

"Kas sa arvad, et Jake võib siin olla?" küsisin peale hetkelist vaikust. "Ja kõik need teised röövitud savannalased?" Kuid miks siis mina võetud olin?

Shane'il läks vastamisega aega. Ta nõjatus seljaga väsinult vastu seina, pilk laes. Ta ei olnud ikka veel päris tema ise. "Võimalik. Aga... See paneb mind mõtlema." Ta vaikis pika hetke. Arvasin vahepeal, et ta enam ei jaksa, kuid siis ta jätkas: "Need olid inimesed. Seal metsas. Hunt pidi näitama teed, aga ei osalenud võitluses."

"Inimesed?" pärisin üllatunult. "Sa tahad öelda, et need, kes meid tulistasid...?"

Ta noogutas. "Uinuti... Ja veel midagi, mis paistab hoidvat tagasi savannalase võimeid. Sa ei tunne selle mõju, eks?"

Vaatasin teda hämmeldunult. Muidugi. Muundudes oleks ta praeguseks tõenäoliselt juba oma ahelatest vaba. Nad mitte ainult ei uinutanud, vaid ka uimastasid meid. "Nad vist arvasid, et olen ka savannalane," ütlesin.

"Võib-olla," kostis Shane.

Meie vahele lasus vaikus. Minutid möödusid, kui me mõlemad püüdsime välja nuputada, mis edasi saab. Shane ei väljunudki oma pooleldi-teadvusel olekust, ning teda silmitsedes tekkis mulle alge ideest. See ei päästnud meid kongist või ahelaist ning mõte sellest ausalt öeldes isegi hirmutas mind pisut, kuid igasugune ots, kust edasi minna, oli parem kui niisama istuda ja halvimat karta.

"Sa ütlesid, et ei saa kasutada oma savannalase võimeid," alustasin, tema tähelepanu taas reaalsusse juhtides, "aga kuidas on hingekontrolliga? Seda oskavad ka inimesed. Kas sa suudaksid sellega hakkama saada?"

Ta mõtles kaua, enne kui aeglaselt pead raputas. "Ma ei jaksa piisavalt keskenduda."

Hammustasin huulde. "Sel juhul võin ma ise proovida."

Shane puuris mind oma silmadega. Kartsin, et mu plaan ei pruugi talle meeldida.

"Võin kehast lahkuda ning selle koha üle vaadata. Võib-olla saan siis mingisugust aimu, mis siin toimub või kuidas minema saada."

"See jätab su keha kaitsetuks."

"Kui keegi tuleb, võib ta arvata, et olen alles teadvusetu." Muidugi polnud mingit garantiid, et see mind kaitseks, kuid olin valmis riskima.

"Juhul, kui külastaja on inimene," ütles Shane. "Kui sind näeb savannalane, on talle kohe selge, milles asi."

"Seal pole paljut, mida ta mu peatamiseks teha saaks." Ei midagi peale mu tapmise. Me mõlemad teadsime seda, kuid ei öelnud tõtt välja. "Ning ma olen ettevaatlik. Keegi ei saa mind kätte. Olen nende jaoks liiga kiire." Üritasin naeratades olukorda helgemaks muuta, kuid kukkusin haledalt läbi. Kui kellelgi peaks õnnestuma mu hinge märgata ning kinni püüda, jääksin ilma igasugusest kontrollist oma saatuse üle. Võiksin kaotada kõik oma saladused ja isegi elu, ja kuigi vaba hinge püüda oli tõsiselt keeruline, mäletasin liigagi selgelt, kui kähku see kord Shane'il oli läinud.

"Ma olen ettevaatlik," kordasin mugavamalt vastu seina toetudes. Olin praegu meie ainus võimalus ja ta pidi seda teadma. Ta jälgis mind kogu see aja mil lõdvestusin ja oma meeltel ükshaaval tuhmuda lasin.

Kui kõikehõlmav pimedus ja vaikus mu endasse matsid, otsisin teed tagasi maailma poole, kust hetkeks lahkunud olin. Värvid, lõhnad, õhu tasane liikumine ja Shane'i ühtlane hingamine tabasid mind tugevamalt kui iial varem. Nüüd kehatu, tundsin end siin kõledas kongis äärmiselt paljastatuna, ent võtsin end kiirelt kokku. Shane'i pilk saatis mind, kui lae poole hõljusin, kuniks oma värviga ümbritsevasse sulandusin.

Pidin teada saama, kus me oleme. Veel enam, pidin leidma tee siit põgenemiseks. Ja võib-olla... ainult võib-olla on siin ka Jake. Temale mõeldes koondasin tähelepanu oma elutuna näivale kehale. Mul polnud aimugi, kas Hõbedane Meloodia seisis ikka veel mu randmel või olid meie röövijad selle võtnud. Käsi hoidvad ahelad olid mind takistanud varrukaid kergitamast ja kehasoojust omandav metall võis kergelt kandjale märkamatuks jääda.

Mõtteid koondades tõmbusin kongist - ning oma kehast - eemale. Ilma füüsilise jõuta polnud Hõbedasest Meloodiast Jake'i leidmisel kasu niikuinii. Tegin mõttes otsuse ja hõljusin läbi seina, mis viis mind kuute kongi hoidvast niiskest hämarast ruumist... järgmiseni. Siin polnud aga vangistuses kedagi. Edasi minnes tuli ette juba kolmas samasugune tuba. Sel korral oli kolm kongi hõivatud. Kaks poissi ja tüdruk, umbes minuvanused või nooremad. Poisid paistsid kas magavat või teadvusetud; lootsin kogu hingest, et mitte surnud. Tüdruku silmad olid lahti. Ta vaatas tühja pilguga enese ette maha. Üks sõna tuli mulle pähe - lootusetus. Laste välimust vaadates - räbaldunud määrdunud riided, nahal tumedad plekid, mis meenutasid kuivanud verd - tundsin ehmatavat viha ja põlastust nende vastu, kes iganes olid selle taga. Need lapsed pidid kahtlemata olema siin juba omajagu aega.

Mu tähelepanu köitis heli, mida ma enne märganud polnud. See paistis tulevat kusagilt kaugelt, kõrgemalt, ja oli kuuldav vaid tänu mu teravnenud meeltele. Tundes kahetsust, et ei saa siinseid vange praegu kuidagimoodi aidata, hõljusin lae poole. Läbinud veel ühe korrusejagu konge ja leides end viimaks korralikumas ning mitte enam nii koopana näivas kõrge laega koridoris, olid helid mitmekordselt valjenenud. Liikusin aeglaselt edasi. Ei läinud kaua, kuni teadsin, et helid, mida otsin, olid kõigest ühe seina kaugusel.

Läbisin selle õhukese vahemaa erilise ettevaatlikkusega, ning tardusin. Pooleldi seinas varju leides liikusin lae alla, et ruumile parem pilk heita.

Oma mõõtmetelt nägi see välja nagu hiiglaslik kogunemissaal. Mingisuguse haiglase inimese juhitud sõjavangide hoidla. Igalt poolt kostus lärmi, kurjustavat kisendamist ning valukarjeid, mitte kõik neist inimeste omad. Nägin igal pool loomi, peamiselt kiskjaid, piiratud ümber kamba inimeste poolt. Mõned püüdsid vastu hakata, teised olid alandlikud ega näidanud mingisugust võitlushimu. Oletasin pikemalt mõtlemata, et tegemist oli savannalastega.

Kuid mis siin ikkagi toimus? Ühele lähedalasuvale seltskonnale keskendudes nägin, kuidas kamp täiskasvanud mehi väärkohtlesid seina ääres põlvitavat heledapäist noorukit. Viimase juustes olid oimukoha juures verega määrdunud salgud ning mööda näo külge jooksis punane triip. Ta ei hakanud vastu, kuigi täpsemal uurimisel märkasin tema töntsakatest sõrmedest välja ulatuvaid kaardus küüniseid.

Neli püstolitega varustatud meest seisid poisi ümber, kuniks viies temaga ebasõbralikul toonil rääkis. "Ära sa proovigi midagi rumalat korda saata", ütles ta lähemale astudes. Ehmunud ning märgade silmadega, hoidis poiss käsi tugevalt rinna vastas ning langetas silmi kinni pigistades pea. Mees astus tema ette ja asetas käe tema pea peale, surudes sellise jõuga, et teine peaaegu ninali kukkus, tuues kuuldavale katkise nuuksatuse. Sel hetkel märkasin vereplekke ka eri paikades tema pluusil.

Kui mees peaaegu minut hiljem oma käe eemale tõstis, lausus ta põlglikult kuid võidurõõmsalt: "Temaga on korras. Viige ta puuri tagasi."

Käsu peale ning relvade sihiku all tõusis poiss värisevatel jalgadel püsti. Pilk maas, liikus ta oma eskordiga suure võlvkaarega ukse poole. Jäin neile segaduses ja tülgastust tundes järele vaatama. Mida iganes nad selle poisiga tegid, mul oli selle suhtes halb eelaimus. Paistis, nagu oleks mängus hingekontroll. Kuid pelgalt pealtvaatajana oli võimatu öelda, mida nad kõigi nende savannalaste pähe tungides saavutada lootsid.

Teadsin, et pidin edasi liikuma, kuid end avalduvast pildist eemale rebida oli pea võimatu. Seda kuni mu olemust läbis ootamatu vibratsioon; tõmme millegi kindla poole. Ärevusse minnes kartsin, et keegi oli mu avastanud, kuid taipasin kohe, et asi polnud selles. Siin oli midagi... miski, mis tahtis avastamist sama tugevalt kui mina seda kartsin. Aga tõmme oli nii meelihõlmav, et pidin sellele järgnema.

Kui olin pool teed ruumi vastasseina suunas liuelnud, hakkas üldise lärmi keskel eristuma paaniline kärkimine. Üks väärkohtlejaist, riietatud samadesse tumedatesse rõivastesse nagu nad kõik, vehkis püstolit vihase looma poole enda ees, samas kui vähemalt seitse seda kettidega kogu väest paigal püüdsid hoida. Nad kõik seismas eri suundades, oli kiskjal raske ühele või teisele poole liikuda, kuid see ei takistanud teda üritamast. Jaaguari silmis oli puhas kiskjalik viha. Hambad paljastatud, sisises ning vehkis ta küünistega kogu oma jõudu mängu pannes.

Ruum muutus ühtäkki vaiksemaks. Nii kiusajad kui kiusatud vaatasid jaaguari poole, viimaste silmis ehmatus, mõnel pool lootus, kuid eelkõige kaastunne. Ootus millegi jubeda ees. Mu süda vajus saapasäärde. Olin kui paigale naelutatud.

"Alla andes teed oma elu lihtsamaks!" karjus püstolit vehkiv mees, hoidudes hoolikalt jaaguari küüniste ulatusse sattumast.

Kass tõi kuuldavale sisiseva turtsatuse ja ajas selja küüru.

"See on naeruväärne!" hüüdis üks keti hoidjatest. "See siin on hull. Puhas metsik. Me peaksime ta lihtsalt maha laskma!"

Püstolit vehkiv mees raputas pead. "Näib, et me ei saa seda teha. Karjajuhil on selle kiisuga miskid erilised plaanid."

"Mis plaanid need olla võiks? Siin pole inimest, see on puhas loom!" vaidles eelmine vastu. Nad kõik olid närvilised. Olukord oli väljumas kontrolli alt.

Ei...

"Ära minult küsi!" kärkis püssiviibutaja vastu. "Peame sundima ta meile alluma, enne kui..."

Tema sõnad katkestati ootamatult. Kõik juhtus liiga kiiresti, kui jaaguar järsku tagajalgele tõusis ning käpa üle ühe kaelarihmast hargneva keti heitis. Suure kaslase raskus tiris ketti hoidva mehe pikali ning see pääses tema sõrmede vahelt. See andis jaaguarile just piisavalt liikumisvabadust, et end tahapoole väänata ja esimese ettetuleva keti lõugade vahele püüda. Igast suunast kõlas ahhetusi ning minagi olin vapustatud, kui valju raksatuse saatel järgmine mees selili maha langes. Jõudsin vaevu märgata jaaguari veriseid igemeid, kui ta hambaid paljastades ettepoole viskus. Tema jõud ületas viie mehe oma. Järgmisel momendil oli ta taas tagajalgel, püstolit kartmata langemas mehe kallale, kes seda rühma kahtlemata juhtis. Võimsad lõuad sihtisid eksimatult kaitsetut kaela. Judinaidtekitav lõrin kõlas valjult üle kogu kisa ja lärmi.

Jake...

Püssilask tõi saali vaikuse. Sellele järgnes veel üks. Ja veel üks.

Tundsin, justkui tõmbuks mu sisemus kokku. Grupijuht, kelle jaaguar jalust oli rabanud, lükkas looma lõdva keha endalt maha. Tema kaelast jooksis tugevalt verd ja mõned tõttasid talle appi. Kuid minu tähelepanu oli ainult jaaguaril, kelle küljel asuvad kuulihaavad karva punaseks värvisid. Ta hingeldas, silmad täitunud meeletu valuga. 

Kuid kogu selle verise ning räpase kasuka all, selle looma jaoks nii moondunud näo taga, ma teadsin, et see oli tema. Oleksin Jake'i iga kell ära tundnud ning teadsin, et mu sisetunne ei valeta. Ent kas ma olin saabunud liiga hilja?

Kahjutundega nägin, et ohvri vigastused polnud kaugeltki nii tõsised. Ta ajas end jalule ning sülitas Jake'i poole. "Sa räpane inimsööja..." Siis nookas ta taha kellegi teise poole. "Viime selle saatanasigitise siit minema." Ning viimaks taas jaaguari poole: "Sa valid surma süütu tööotsa ees, ah? Aga mis sa kostad siis, kui viime su surma ääreni ikka uuesti ja ikka uuesti, mis? Rumal elukas."

Võttis kogu mu tahtejõu, et mitte alla Jake'i kõrvale minna. Ma poleks saanud teda kuidagi aidata. Halvimal juhul oleksin vaid enda elu ohtu seadnud.

Grupi poole vantsis suurt kasvu pruunkaru. Ootasin, et tema järgmisena sihikule võetakse. Selle asemel olin sunnitud ehmunult pealt vaatama, kuidas jaaguari tagajalgele ahelad pandi. Pika nööriga seoti ta karu kaela ümber asetatud rõnga külge. Seejärel hakkas rühm liikuma. Jake võpatas, kui nöör ta pingule tiris. Tema keha jättis lohistamisel põrandale veretriibu, millele keegi tähelepanu ei pööranud.

Liikusin kogu see tee neil kannul. Mida kauem ma Jake'i vaatasin, seda teravamalt tundsin, nagu kuuluks osa tema valust ja hirmust minule. Pidin teada saama, kuhu ta viiakse. Kui jõuti järsu kivitrepini, ei paistnud keegi muretsevat, kuidas vigastatud jaaguar sealt alla saada. Trepp ei paistnud nende silmis olevat mingisugune takistus, niisiis üllatusin, kui karu kõhklevalt peatus ja tagasi Jake'i poole vaatas. Järgnev aga lõi mind tummaks. Karu haaras Jake'i ühe käpaga endale kainu, mis oli üllatavalt inimlik liigutus. Koos jaaguariga liikus ta taguots ees ettevaatlikult alla. Kuigi Jake sellise venitamise peale korduvalt võpatas ning silmad valust kinni pigistas, olin karule tänulik, et ta ei lasknud juhtuda halvimal. Mehed nende ümber näisid viivitamisest pisut ärritunud, ent korrus allapoole jõudnud, liikus kamp ikka veel vaikides edasi.

Lõpuks jõuti välja sarnasesse kongikambrisse nagu need, milles end Shane'iga leidsime. Jake aheldati taga seina ääres põranda külge. Kongi uks lukustati. Üsna pea olimegi üksi, kui kaks kongi eemal asuv poiss välja arvata, kes toimunut ühe silmaga jälginud oli. Jake tegi sügava hingetõmbe ja püüdis oma venitatud jäsemeid mugavamalt kehale lähemale tuua, enne kui alla andis ning väsinult põrandale lebama jäi. Tal polnud minu kohalolust aimugi, kui aeglaselt läbi trellukse liuglesin, põranda kohal, tema näost vaevu meetri kaugusel pidama jäädes.

Vaatasin teda pikalt. Isegi peale kõike mis oli juhtunud poleks ma iial arvanud, et leian ta taolisest kohast. Jake näis üle kurnatud ning võib-olla isegi selge mõistuse kokkuvarisemise äärel. Tahtsin temalt küsida, mis siin toimub. Mis koht see on ja mida siin savannalastega tehakse. Sisemiselt peaaegu nutu äärel, lasin endal tasapisi nähtavale tulla.

Jaaguari laud tõusid ning tumedad silmad kinnitusid minule. Ühtäkki oli kogu varasem hirm tema ees kadunud. Praegu ei huvitanud mind tema minevik. Mind ei huvitanud, kui tal oli ohtlikum tume pool. Valu tema silmis oli nii ehtne, et ma ei tahtnud muud, kui et seda jagada või sootuks ära võtta.

Kuid siis tõmbas jaaguar kõrvad taha ning paljastas kihvad, minu poole ähvardavalt sisisedes. Ehmatus sundis mind tagasi tõmbuma just siis, kui Jake küünistega rapsas. Vaadates teda minu suunas lõrisemas, valdasid mind segased tunded. Kinnitasin endale, et ta ei tea, et see olen mina, kuid arvasin, et ei suuda seda pilku enam pikka aega unustada. Näis, nagu oleks Jake tõepoolest osa oma inimlikkusest kaotanud. Oli pea võimatu uskuda, et selle kiskjaliku hoiaku taga oli poiss, keda olin nii sügavalt armastanud.

Siin polnud muud, mida praegu teha oleksin saanud. Tuli välja uurida, kus me asume ning kuidas põgeneda. Shane polnud enam ainus, kelle nimel kiirustama pidin.

__________

Liiga palju pikka teksti ja liiga vähe dialoogi... see paneb mind kirjutamisel end ebakindlalt tundma.  y.y