"Aahh..." Mul oli tunne, nagu võiks mu luud iga hetk murduda. Shane silmitses mind ärevalt.

"Selina," ütles ta tasaselt, ent ei käskinud mul lõpetada. Püüdsin talle naeratada, huuled kriipsuks kokku surutud ning, hinge kinni hoides, katsetasin uuesti. Vanad roostes ahelad mu randmete ümber olid varem tundunud lõdvad, andes mulle lootust, et siit on võimalik pääseda. Kuigi tegelikkus polnudki nii lihtne, ei andnud ma enam alla.

Ahela terav serv soonis mu kätte. Valu eirates tõmbasin aina tugevamini. Tundsin, kuidas metall mu põletava naha kohal libises. Mu käsi oli peenes rõngas kokku surutud olemisest surnud. Siis mu keha jõnksatas ning pinge kadus. Shane'ile laialt naeratades tõstsin oma vabanenud käe. Kus nahk polnud maha hõõrdunud ning veri seda määrinud, oli see sügavalt roosakas.

Shane hingas sügavalt välja, ent tema pilk oli endiselt murelik. Talle ei meeldinud mu plaan üksi tegutseda, ent meil polnud muud valikut. Tema enda käed olid liiga suured, et isegi kaaluda teha sama mida mina. Tal puudus ka energia edasi liikumiseks. See oli tobe, kuid hetkel tundsin end süüdlasena, et olin kõigest nõrk ja jõuetu inimene. Mul polnud aimugi, kas siit kongist pääsedes üldse ellugi jään. Aga mida muud ma teha sain?

Läks aega, enne kui teinegi käsi vabastada õnnestus. See oli rõõmustav hetk, ent kergendustunne polnud siiski nii suur kui oodatud. Edasine oli hoopis keerulisem.

Saanud end viimaks sirutada, asusin aega raiskamata kongi seinu uurima. Trellid asusid liiga lähestikku, et end nende vahelt läbi suruda. Uks oli suur ja lai, varustatud raske tabalukuga. Tõstsin seda käest kätte, raputasin ning lõin vastu trelle, ent tulutult. Tundsin taas, kuidas lootus kaduma hakkas.

"Oled sa kunagi muukinud?" küsis Shane. Ta pea rippus väsinult, ent silmad puurisid mind näo ette langenud tuka alt erksalt. "See koht on üks vana urgas," jätkas ta. "Mitte väga hoolikas turvasüsteem... On sul midagi peent?"

Tabal oli piisavalt suur lukuauk, et oma väikese sõrme ots sinna sisse pista. Vaatasin tühjas kongis ringi, mu mõte jooksmas tormiliselt.

"Oot!" hüüatasin, ning pistsin sõrmed teksade väiksesse esitaskusse. Olin sinna millalgi pannud ühe juuksenalli, et see koolis kotipõhja lootusetult ära ei kaoks. Aga siiski polnud ma varem ühtki lukku muukinud. Vaatasin abiotsivalt Shane'i poole.

"Võta klambri sirge pool," lausus ta. Tegin nagu ta palus, väänates vaevaga jäiga nalli sakilise poole eest. "Pista see lukuauku... Kas tunned ühel pool väikseid kühme?"

Noogutasin.

"Püüa neid üles lükata. Mõni võib raskem olla..." Ta heitis pilgu kongiruumi mõlemasse otsa, kus seisid suured uksed. "Proovi rahulikult."

Hingasin sügavalt sisse, haistes omaenda närvilisust. Kiirustamine ei tee head, aga kui peaksin kellelegi niiviisi vahele jääma, võime kõik kaotada. Lukuaugus nalliga kombates, sugugi teadmata, kas teen seda õigesti, vajutasin vedrulaadselt liikuvatele kühmudele. See ei tundunud sugugi nii lihtne, nagu oli Shane'i suust kõlanud. Peale minuteid närveldamist ning lootusetult jändamist andis lukk aga ootamatult järele.

"See avanes," teatasin, hetkeks joovastuses mõttest, et võime siit tõepoolest põgeneda. Asusin lukku ukse küljest eemaldama.

"Oota," hoiatas Shane. "Kui kellelegi kohe alguses otsa jooksed..." Ta nookas seina ääres lebavatele ahelatele. "Peaksid enne ümbrust kontrollima."

Tema jutus oli iva. Võtsin nalli ja jätsin luku paigale. Kaugelt vaadates polnud arugi saada, et selle avanud olin. Tagasi ahelate ette maha istudes, käed selja taga, lahkusin veel korra hingena kehast, et kindlaks teha, ega läheduses mõnda ohtu ei ole. Siinsed tunnelid olid praegu inimtühjad.

Kord tagasi, asusin viivitamatult tegutsema. Eemaldasin taba ning astusin kongist välja, tundes vabadust ja hirmu. Vaatasime Shane'iga mõne sekundi üksteisele otsa. Oleksin niiväga tahtnud minna ja temagi lahti päästa, ent teadsin, et ta ei lubaks. Ma ei saanud teda niiviisi aidata.

Siis ma lahkusin, soovides nii väga, et näen teda veel tervena. Muidugi näen, pahandasin endaga, et olin võinud midagi vastupidist üldse arvata. Me näeme veel, ja siis lähme tagasi Blue Misti, kõik koos.

Rasked uksed, mis kongiruume eraldasid, ei olnud lukustatud ja see tegi mu teekonna hulga lihtsamaks. Möödudes aheldatud lastest ja noorukitest, mõnikord ka varases eas täiskasvanutest ning loomadest tõusis mul klomp kurku. Nad jälgisid, kui mööda kõndisin, tegemata teist nägugi. Kas nad oletasid, et olin vaenlane, sest ma olin inimene? Igal juhul leidsin, et parem on hoida sirget ja lõdvestunud hoiakut kui joosta või hiilida. Pidin vaid lootma, et nad mulle pahaaimamatult jama kaela ei too. Tahtsin neid kõiki aidata.

Oma kehavälise reisiga olin juba varem kindlaks teinud Jake'i kongi asukoha ning leidnud lühima tee sinna jõudmiseks. Tema oli siin olnud meist kauem. Ta võis teada, mis toimub ja võib-olla isegi, kuidas oleks võimalik põgeneda, kui ma teda aitan.

Jah, ainus tee tema leidmiseks nüüd oli mu mälu. Hõbedane Meloodia oli kadunud, tõenäoliselt minult võetud kui teadvusetu olin.

Jõudsin edukalt kongikambritsoonist välja. Mu ees seisis külm ja kõle käik otse edasi, kuigi mitte enam nii heidutav kui seni käidud rada. Liikusin kiiresti ja vaikselt. Mu suurim mure praegu oli jõuda sellelt sirgelt teelt enne, kui keegi eest- või tagantpoolt mind märkab. Oma sisemise kella kohaselt hakkas mul aega nappima; mul polnud ülevaadet, kuhu valvurid nüüd juba liikunud olid. 

Tee oli pikem kui hingena liueldes tundus. Ühtäkki tardusin paigale, hinge kinni hoides. Eestpoolt oli kosta jutupominat ning hääled tulid minu suunas.

Tagasi pöörduda, et kongikambri ukseniši peituda oli naeruväärne; ma ei jõuaks nii kaugele. Pidin ruttu otsuse tegema ja niisiis võtsin julguse ning lootuse kokku - lükkasin lahti esimese ettetuleva kitsa ukse ja astusin tundmatusse.

Sulgesin ukse hääletult ning vajusin seljaga selle vastu, uurides ruumi enda ees. Mul oli vedanud, olin siin üksi. See oli väike hubane tuba, puulaudadest põranda ning vaipadega kaetud kivist seintega. Vasakpoolses seinas asus lai kamin hõõguvate sütega, ruumi keskel tumedast puidust laud, mille kortsus linal võis märgata peenikest toidupuru. Aknaid polnud, nagu võiski arvata.

Seal veidi ringi käinud, tegin veel ühe rõõmustava avastuse. Madal täkkeid täis puidust kapp sisaldas mitut paari riideid, mis sarnanesid väga mõne siinse valvuri - või kes iganes nad olid - rõivastusega. See aitaks mul kindlasti madalamat profiili hoida, peaks keegi mind nägema. Mõni hetk hiljem olingi öösinistes dressipükstes, parasjagu nööpides kinni sama värvi lohvaka dressipluusilaadse jaki kuldseid nööpe.

Ühtäkki löödi uks lahti ja ma võpatasin, vaadates kartlikult ukseavas seisva meesterahva poole.

Või... pigem poisi. Ta võis olla kõige enam kahekümnene, kui sedagi. 

Ta ohkas raskelt ning väsinult ja märkas mind pisut hilja. Arvasin juba, et nüüd on minuga kõik, kuid mu suureks üllatuseks ei teinud poiss teist nägugi. Ukse tagantkätt pauguga kinni löönud, vajus ta peagi veelgi valjema ohkega kauge seina ääres vanale kulunud diivanile. Nööpisin oma pluusi näiliselt rahulikuna lõpuni kinni, kuigi mu sees möllas keeristorm. Hakkasin tagasi ukse poole minema, kui ta mind kõnetas.

"Hei." Kuulsin diivani vedrusid liikumas, kui ta end istukile upitas. Mu süda tegi närvilise hüppe, aga sundisin näo emotsioonituks, kui poisile otsa vaatama pöördusin. Ta kallutas pead ja naeratas. "Ma pole sind siin varem näinud. Tüdrukuid tuleb harva ette."

Ma ei öelnud midagi. Ma polnud kindel, kas ta mu kohmakat peaaegu-olematut õlakehitustki märkas.

Poisi nägu selgines ootamatult ja ta kallutas end pisut minu poole. "Muide, on sul praegu kiire? Teise korruse lõunatiivas olevat mingi taltsa kapibaara kongi trellid eelmise asuka poolt kahjustatud. Ma pidin üle vaatama, ega olukord liiga hull ole ja vajadusel eluka ümber tõstma. Aga nad ei anna ühtegi puhkust, kas tead?" Ta krimpsutas nägu ning tõstis oma peopesad, et neid - punaseid ja tahmaseid kes teab millest - mulle näidata. "Ja mis see kapibaara üldse olema peaks?"

Hoidsin end tagasi silmi pööritamast. Poiss nägi tõepoolest kurnatud välja, kuid ma ei suutnud talle kaasa tunda.

"See ei tohiks kaua võtta. Pealegi taltsad on taltsad. Käsi neil ühel jalal hüpates ballaadi vilistada ja seda nad ka teevad." Enne, kui vastusele mõeldagi jõudsin, viskas ta mulle midagi. Püüdsin selle õhust kinni. See oli rõngas kahe võtmega. "Või oli sul juba üks?"

Raputasin pead.

Ta naeratas. "Nii et sa teed seda? Tänan."

Tahtsin siit vaid minema saada. Kuid enne lahkumist küsisin: "Sa ei tea, milline kong? Avab see siis kõiki uksi?"

"Terve see ja ülemine korrus vist, ma arvan." Ta kehitas õlgu. "Mitte just parimad turvameetmed, aga mis see minusse puutub? Kui paari kuu palga kätte olen saanud, kavatsen siit urkast kaduda..."

Olin tagasi koridoris enne, kui ta lõpetada jõudis.

Teine korrus. Ma ei suutnud oma õnne uskuda. Kui see tõsi on, ei ole mul vaja juuksenalliga rohkem jännata.

Ei läinud enam kaua, kui olin teisel korrusel. Vaid veidi veel. Tuli jõuda õige nišini, leida õige kamber ning ühes neist puuridest oligi Jake.

Ent selle poisi sõnad kummitasid siiani mu mõtete äärealadel, hajutades mu hädavajalikku tähelepanu. Miski, mida ta oli öelnud... "Taltsa kapibaara" ja "taltsad on taltsad". Millele ta viitas? Meenutasin, mida olin hingena näinud toimumas selles saalis siit mitte kaugel. Ja see karu, kes taltsana kuuletudes Jake'i tema kongi vedas, kuidas ta vigase jaaguari vastu siiski kaastunnet välja näitas, teda trepil kandes. Kohe kindlasti oli tegu hingekontrolliga, ent mil määral?

Taaskord kuulsin kellegi samme, vist kuskilt oma selja tagant, kuid ma ei saanud kindel olla. Heli oli kauge ja sumbus siis hoopiski. Ainult natuke veel, mõtlesin, silmates eespool ärapööramiskohta. Siis suruti midagi külma vastu mu kukalt ja ma tardusin paigale.

"Su pluusil ei ole numbrit. Metsa ja muda lõhna järgi pole sa siit pärit. Kes sa oled?"

Hääl oli ähmaselt tuttav, kuid ma ei suutnud selle tuvastamisele mõelda. See oli kõik. Minuga on lõpp, mõtlesin. Jake'i ja Shane'iga on lõpp. Neelatasin raskelt ja pöördusin aeglaselt ringi. Revolvri toru oli suunatud mu silme vahele, ent päästikule asetatud sõrm tõsteti niipea, kui mu kinnipidaja minu nägu nägi. Tema tooni sigines uskumatus ja ma olin sunnitud langetatud pilgu tõstma. "Selina, mida...?"

See oli Derek. Derek, kes vaid ühe nädala meie klassis käis. Kes midagi ütlemata linnast kadus, mu sõbranna kõnedele ja sõnumitele vastamata. Vahtisime teineteisele sekundi või paar otsa. Siis langetas ta relva.

"Miks sa siin oled?" küsis ta häält tasandades, oma varasema tooni kõrval drastiliselt leebudes. "Sa ei tohiks siin olla."

Siis jõudis mulle kohale. Tema pidi samuti olema kinni püütud. Ta kas oli leidnud viisi sisse sulandumiseks ja oli põgenemas või allutatud siinsete inimeste kontrollile. Igal juhul tundsin suurt kergendust teda nähes. Kahekesi oli meil rohkem lootust.

"Ma olin Shane'iga," laususin. Olin kindel, et olime kasvõi koolis Dereki juuresolekul Shane'i maininud. "Nad vajavad ainult savannalasi, eks? Nad vist ajasid mind teiega segamini kui meid uimastasid." Tõin kuuldavale naerupahvaku, mis kõlas kohati hüsteeriliselt. "Ma... mul õnnestus kongist välja saada. Jake on kuskil sellel korrusel, ma pean ta leidma. Sa pead mind aitama," rääkisin kiirustades. Ma ei pannudki tähele, kuidas Derek mind jälgis. Tema silmad olid pingsast mõtlemisest pisut pilus, suu kriipsuna kokku pigistatud ning sõrmed närviliselt revolvri käepidemel trummeldamas. Alles siis heitsin talle korraliku pilgu, kui koridori kaugemast otsast, Dereki selja tagant raskeid samme kuulsin. Palju raskeid jooksusamme. Tundsin, kuidas näost kaameks tõmbusin. 

"Me peame edasi liikuma," sosistasin, Derekil käsivarrest haarates, et me siin seistes tähelepanu ei tõmbaks. Aga ta ei liikunud paigast.

Vaatasin üles poisi näkku ning miski seal tekitas minus kõhedust. Olin teda selle ühe nädala jooksul tundnud kui energilist, elavat ja alati positiivset poissi. Sellega võrreldes oli praegu elu tema silmades justkui kustunud; need olid kui kaks tumedas varjus klaaskuuli, mis mind ilmetult jälgisid.

Hulk valvureid jooksis otse meie suunas, nende endi revolvrid tõstetud, sihtimas meid. Miks? Kuidas nad teadsid? Derek pidi neid kuulma, kuid ta jäi oma kohale heidutamatult. Astusin sammu tagasi, teadmata, mis toimus. Mis tal arus oli?

Mehed aeglustasid meieni jõudes sammu. Nad jäid pidama kummalgi pool Derekit, relvad suunatud... minule. Heitsin uskumatu pilgu poisile, keda olin pidanud sõbraks. Tema ilme oli endiselt tuim, huuled kokku pigistatud. 

"Ledford...?" küsis üks mind relvaga sihtivatest meestest, justkui oodates käsku. See oli Dereki perekonnanimi, Derek Ledford.

Me kõik võpatasime, kui Derek seekord oma suu avas. Ma polnud eales, ealeski kuulnud teda niiviisi rääkimas ja see ajas mulle hirmu nahka. "Lõpetage see relvadega vehkimine, te kamp nõdrameelseid!" kärgatas ta enda ümber vaadates. Need mehed, kellest enamus olid Derekist vähemalt dekaadi jagu vanemad, paistsid sama ehmunud kui ma ise. Võib-olla ainult mitte niiväga üllatunud. "Ta on inimene," lisas poiss tasemalt.

Relvad langetati ettevaatlikult. Derek pani endagi oma tagasi vööle. Siiski oli keegi, kes julges küsida: "Olete te kindel...?"

Hääl vaibus kohe, kui Derek oma järsu pilgu küsija poole suunas. Tema ähvardav ilme oli piisav, et igaühe süda hirmunult hüplema panna. "Jah, ma olen kindel, juhmard!" nähvas ta. Siis pööras poiss pilgu minule ja mul tekkis tahtmine nurka kerra tõmbuda. Temas oli tunda halastamatut ja enesekindlat juhti. See polnud enam ähmaseltki see sama Derek, keda koolis teadsin. Oli see kõik olnud vaid näitemäng? Või oli ta praegu kellegi kontrolli all?

Silmi minult pööramata küsis ta meestelt: "Mida see tähendab? Kust teid küll kokku korjatakse, et te isegi inimest savannalasest eristada ei suuda?"

Mehed olid sõnatud. Keegi püüdis midagi öelda, kuid Derek vaigistas nad. "Me ei tohi inimesi sellesse segada. Kui õiguskaitseorganid millelegi jälile peaksid saama, on meil väärkoheldud inimestega palju raskem tegeleda kui loomadega."

"Kas me peaksime ta siis kõrvaldama?" küsis keegi vaiksel, peaaegu väriseval häälel.

Minu suureks kergenduseks raputas Derek pead. "Ma räägin sellest oma isaga. Uurige välja, kes tõid siia maopoisi ja tuvastamata tüdruku. Seniks lukustage ta ühte kongi ja tehke kindlaks, et ta end jälle välja ei vääna."

Kui nad lähemale tulid, et minust kinni haarata, heitsin poisile meeleheitliku pilgu. Ma siiani ei suutnud uskuda, et ta seda teeb. See, kuidas need mehed teda kõnetasid ja et ta mainis oma isa ei jätnud sugugi muljet, nagu oleks ta hing kellegi kontrolli all. 

Miks?

"Derek! Palun..." hüüdsin ma anuvalt. Minust polnud nendele meestele vastast, kui nad mind mööda koridori minema talutama asusid. Poiss vaatas mulle järele, pilgus midagi lähedast kahetsusele, kuid siiski mitte päris see.

"Tunnete te üksteist?" küsis üks, kes oli jäänud paigale Dereki kõrvale. Derek viivitas.

"Koolikaaslane," lausus ta vaid, tema toon esimest korda peale esimest pauku päriselt leebumas, aga see jäi siiski monotoonseks ja külmaks. "Ei midagi muud."

Ta vaatas mind veel ühe momendi, pööras seejärel selja ning eemaldus. 

* * *

Mind aheldati ühte teise korruse kongi samamoodi nagu olin olnud all: tagumise seina ääres istuli, käed selja taga lühikeste raudkettidega maa küljes kinni. Olin endiselt segaduses ja asjade käigust pahviks löödud, ent peamine oli, et olin elus ja terve. 

Kaks nooremat poissi olid minu lukustamise enda peale võtnud. Mu ahelad põgenemiskindlaks kuulutanud, väljusid nad kongist. Üks neist, pisut trullakam, jäi aga avatud kongiuksel seisma. "Kas me ei peaks need riided talt ära võtma?" küsis ta sõbralt. "Ta võib püüda kedagi veenda end välja aitama..."

Teine poiss haaras oma sõbra küünarnukist kui too tagasi minu poole tahtis astuda ja raputas pead. "Mul on suva, mis nende loomadega siin tehakse, aga ma ei lase kellelgi end süüdistada inimtüdruku käperdamises."

Nad vahetasid pilgu. Siis kong lukustati ning peagi olin ma jälle üksi. Isegi kõik kõrvalkongid olid tühjad. 

Nad olid rumalad. Ketid olid küll lühikesed, kuid andsid piisavalt järele, et kõva pingutamise peale sõrmed jaki taskusse pista. Rõnga küljes, mis mulle anti, oli olnud kaks võtit, üks teisest hulga väiksem. Kui mul õigus oli, pidi see avama ahelad mu käte ümber. Mul oli endiselt lootust.

Ootasin pikki minuteid midagi tegemata, võib-olla veerandtunni, võib-olla rohkem, enne kui järjekordse kehavälise teekonna ette võtsin. Ma pidin kindel olema, et ma kellegagi jälle kokku ei põrka. Jake'i kong ei olnud siit kaugel. Mul läheks kõige enam viis minutit, vähemgi, et sinna jõuda. Siiski läks veel umbes pool tundi, enne kui plats oli piisavalt puhas et julgeksin tegutsema hakata.

Selja taga vähese liikumisruumiga oma randmetelt võtmega raudu eemaldada oli keerulisem kui olin arvanud. Kuid niipea, kui olin vaba, kargasin püsti ja sööstsin kongi ukseni. Selle luku avamine võttis vaid paar sekundit, kuna enam ei tulnud mul juukseklambriga jännata, ja siis olin sealt juba läinud. 

Kiirustades, kuid seekord ekstra ettevaatlikult läbisin tee, mis mind Jake'ist veel eraldas. Olin märganud, et neil valvuritel oli tõepoolest olnud rinnal pisike silt kolmekohalise numbriga. Kuigi ma ei aimanud selle otstarvet, teadsin nüüd, et keegi minu numbri puudumist märgata ei tohtinud.

Hingasin värinal sügavalt sisse. Mind pani muretsema mälestus Jake'i tulistamisest. Kas ma lootsin, et mul on suurem võimalus siit temaga minema jalutada kui Shane'iga? Küllap vist. Shane ise oli öelnud: Jake on kiire paranema. Peame lootma, et teda pole tagasi narkoosi alla pandud. Niiviisi on sul temast - isegi kuulihaavadega - rohkem abi kui minust. Shane oli arvanud, et ta ei suudaks ise püsti seista ega jalutada ka siis, kui ta oleks vaba ja kongi uks avatud.

Puurid, millest nüüd möödusin, olid enamasti hõivatud. Mind saatsid mitmed väsinud, uimased, alandlikud ja vihased silmapaarid, ja kuigi mu süda kappas meeletult iga läbitud ruumiga, tundsin, nagu oleks ma seest õõnes. See oli nagu kõndida mingis filmis, salaküttide ja inimkaubitsejate laagris. Isegi savannalaste olemasolu ei tundunud selle vaatepildi kõrval kuigi sürreaalne.

Jake asus selle pika kongide koridori lõpuosas, kus 'asukaid' jällegi hõrenema hakkas. Ma peaaegu peatusin ukse ees, kus teadsin tema teisel pool asuvat. Mu pulss oli laes, ma soovisin kogu hingest, et temaga oleks kõik korras. Ühtäkki meenus mulle, mille pärast me üksteisest lahkusime. Mille pärast mina lahkusin temast. Jake oli samuti tapja.

Miks see siis nii kauge ja tähtsusetuna tundus, nagu oleks jällegi kellegil teisel kontroll mu mõistuse üle?

Sisenesin kambrisse. Vaid kaks kongi siin olid hõivatud. Kõige kaugemast nurgast kerkis üks pea, et mind ilmetul pilgul uurida - kuidagi oli noormehele alles jäetud laiaäärne sombreerot meenutav õlevärvi peakate. Ma aga vaevu panin teda tähele. Seal, parempoolse rea keskmises kongis istus mulle nii tuttav kogu, mitte enam jaaguari näol. Taldrik mingisuguse pudru moodi massiga lebas tema ees puutumata. Jake oli nüüd samamoodi seina äärde põrandale aheldatud. Tema juuksed olid pikemad, varjamas peaaegu poole tema näost kui ta seal küürus kössitas, pea langetatud. Ma ei näinud tema silmi ja tema ei näinud mind ka. Kuid kui ma kongi ukse ees seisma jäin, teadsin, et ta oli teadvusel. Poisi keha tõmbus pingesse.

Minuni kandus madal hoiatav urin.

_________

On keegi varem püüdnud tabalukku muukida? Kirjeldasin jutus küll, aga kui tegelikult ka ise nalliga proovisin, ei saanud ma hakkama :d

Loodan, et meeldib piisavalt, et te selle pika ootamise pärast mu peale pahased ole :)