Jake pidas mind vaenlaseks.

Minu sõrmeotsad puudutasid külmi trelle ja ma pidin pingutama, et keelt hammaste taga hoida. Piilusin vargsi seinapoolse kongi suunas, kus istus teine aheldatu. Me pilgud kohtusid. Ta ei paistnud pooltki nii halvas seisus kui Jake ja näis liialt muretu - lausa uudishimulik. Mulle meenusid tolle noore valvuri mainitud 'taltsad' ja mu enda nähtu siin hirmsas urkas. Taipasin, et pidin olema ettevaatlik isegi praegu.

Pistsin võtme kongiukse suurde tabalukku. Märkasin, et mu käed värisesid. Kui Härra Muretu peaks niisamuti olema üks neist 'taltsatest', pidin tegema kõik mis minu võimuses, et näida sellena, kelleks olin maskeerunud. See plaan polnud aga kuigi vettpidav. Kongi sisenedes valjenes ka Jake'i vihast nõretav urin. Mu jalg peatus iseenesest, mu lihased täitusid kõhklusega. Ta keeldus üles vaatamast. Heitsin pilgu vasakule - minu ühe-mehe-publik oli omandanud kõhedalt lõbustatud pilgu. 

Neelatasin ja astusin Jake'ile lähemale.

Lahusoldud ajal oli kõik tundunud normaalne. Nii normaalne, et selle absurdsus mind praegu lämmatada tahtis. Mida ma mõelnud olin? Mida ma praegu mõtlesin? Kuid kas ma olin või olen segane, ei omanud hetkesituatsioonis mingisugust tähtsust. Mida lähemal ma talle seisin, mida paremini ma hoomasin Jake'i viha ja valu, Jake'i hirmu, seda rohkem tahtsin ma lihtsalt põlvili langeda ja teda enda vastas hoida. Nagu saaksin mina teda kaitsta.

Mu lähenedes tõusis loomalik lõrin verdtarretava crescendoni - ja vaibus siis ootamatult. Tundsin alles nüüd oma südame pöörast tagumist, mis võis tuleneda Jake'i taasnägemisest samahästi kui tema hoiatavast urisemisest, mille ees minagi kõigutamatuks ei suutnud jääda. Jake surus käed rusikasse. Kogu tema keha tõmbus pingesse ning pea vajus madalale ette. Hetkeks ei teadnud ma, kas ta kavatses vaatamata ahelatele rünnata või valmistus hoopis rünnakut vastu võtma.

Langesin põlvili. Kuidas saingi ma järgnevat uudishimulike silme eest varjata?

Sosistasin: "Jake."

Sel sõnal näis olevat maagiat. Poiss minu ees jäi liikumatuks. Isegi hinge paistis ta kinni hoidvat. Sosistasin tema nime uuesti ning ühtäkki näis ta pinges keha justkui kokku vajuvat. Ta tõstis pea. Me pilgud kohtusid. Harjumatult pikkade kokkukleepunud juuksesalkude taga olid tema hallikaspruunid silmad endiselt elavad.

"Selina," kostis ta poolsosinal. Ma naeratasin... ja siis hakkas tema naerma. Välja köhitud, kohati kergendatud, kohati meeltesegaduses häälitsus, mis kestis vaid hetke. Ta uuris mu nägu justkui uskumata, et see olen tõepoolest mina.

"Mida sa siin teed?" Ta ei proovinudki häält tasasena hoida. "Miks sa peaksid..." Tema sõnad hajusid. Mu sinist riietust uurides tekkis poisi näole umbusklik pilk. Ühtäkki avanesid Jake'i silmad ehmatuses. Siis pigistas ta need kinni ning tõmbus järsult eemale, lüües oma kukla vastu kivist seina.

Vaatasin kohkunult ringi, kuid ruumis polnud midagi muutunud. "Jake?" Asetasin käe tema õlale ja tundsin ehmatusega, kuidas ta värises. Jake'i pea langes ette, ta jalad kõverdusid vastu rinda ja käed tõmbasid ahelad pingule. Endaga aus olles tunnistasin, et ta nägi hale välja - nagu pikalt piinatud vang, kes viimaks murdus. Haarasin ta õlgadest ning püüdsin teda sundida mulle otsa vaatama. "Mis lah-"

Vakatasin, kui ta rääkima hakkas: "Ma ei oleks lasknud... Ma ei lase... Olen teinud elus piisavalt halba. Ma ei taha nende inimkoletiste tarvis seda jätkata. Selina... kui sa... Enne tapa mind, kui sa..."

"Jake!" Mu äkiline raputus sundis teda üles vaatama. Jake oli tõepoolest hirmunud. Ma polnud teda kunagi varem sellisena näinud.

Hingasin sügavalt sisse. "Ma pole üks neist. Kannan neid riided vaid selleks, et sinuni jõuda. Shane ei tundnud end piisavalt hästi, et kohe koos minuga põgeneda. Sa pead suutma seista. Kas sa suudad?"

Jake oli mu rutakast avaldusest hetkeks üleküllatud. Tema pilk selgines aga kiiremini kui ma ootasin. "Shane on siin?"

Noogutasin. "Nad said meid mõlemaid kätte. Nad arvasid vist, et olen samuti savannalane. Tundub, et mis iganes narkootikume nad siin jagavad, minu peal need ei mõjunud."

Jake'i pilku segunes kahetsus. Ta uratas. "See pole hea." Tema ilme selgines veelgi; olin tema ootamatust erksusest üllatunud. "Shane'ist pole meile praegu kasu. Kui halvasti läheb, on lood nüüd vaid hullemad." Ta viipas limasele pudrumoodustisele meie kõrval määrdunud taldrikul, täiesti puutumata. "Nad mürgitavad meid nende rahustitega pidevalt, kuni me ei saa enam vastu hakata või sureme. Ma ei näe, kuidas kellelgi võiks siit põgenemine õnnestuda. Isegi kui sa saad mind aidata, ei usu ma, et Shane kuigi kaua vastu peaks."

"Me mõtleme midagi välja," ütlesin kindlameelsalt. "Aitan su siit välja. Ja siis kutsume abi."

Kui olin Jake'i käed ahelaist vabastanud, aitasin tal püsti tõusta. Ta tuikus koheselt ühele jalale ja haaras valugrimassi tehes oma küljest. Mulle meenus, et teda tulistati mitte just kaua aega tagasi ja kuigi ta võis kiiresti paraneda, ei käinud need asjad ka nii kähku. Kuigi minu najal, väljusime siiski edukalt kongist. Lootus siit minema saada oli end minus vaikselt sisse seadmas. Teadmine aga, et võime iga hetk vahele jääda, tümitas mu närve. Näis, et me saatus sai nüüd oleneda vaid õnnest. Suurest õnnest.

"Uurisin seda kohta pisut hingeolekus. Suurem osa valvureist oli selle suure saali läheduses. Siit otse minnes peaksime varsti tunnelitest välja jõudma. Nägin üht välisust. Kui meil veab, jõuame märkamatult sinna."

Enne kui kambrist väljuda jõudsime, kostus äärmisest kongist vilistamist. Mu süda tegi hüppe, kui teist kinnipeetut vaatasin. Ta naaldus ettepoole, huulil õrn naeratus. Ma vaevu nägin silmi tema kübara laia serva alt. "Te kaks olete liiga kahtlased, et siit niiviisi minema saada. Te pole vast suurem asi võitlejad ka. Kui mind lahti teete, preili, suurendan kindlasti teie pääsemisvõimalusi."

Kaalusin neid sõnu. Kas me saime seda meest usaldada? Vaatasin Jake'i poole. Ta silmitses kinnipeetavat teravalt, kuid ei öelnud midagi.

"Kui mind siia jätate, võin valvuritele rääkida, mida nägin ja kuulsin." Ta laiutas käsi. "Vabandust, aga sa pead tegema, mis võimalik, et oma elu kaitsta."

"Aga see," ütlesin, osutades mehe poolsöödud pudrumassile. "Kui sa selle aine mõju all oled..."

"Ketamiin? Need tüübid siin pole esimesed, kes seda savannalaste nõrkust ära kasutavad. Olen selle vastu immuunne. Ootan juba mõnda aega sobivat hetke jalga laskmiseks. Me võime üksteist aidata."

Me ei saanud siia kauemaks ootama jääda. Samuti ei saanud me lasta sel vangil meile valvureid järele saata. Meil polnud valikut. Keerasin tema kongiukse lahti. Kui ka noormehe käed vabastanud olin, tõusis ta ohates püsti, raputades mõnuga oma kangeid jalgu. Näis, et uimastid polnudki talle mõju avaldanud.

Poiss oli pikka kasvu. Umbes sama pikk kui Shane. Kuid ta tundus olevat mõni aasta vanem. Oma kübara serva kergitades tänas ta mind.

Jake tuli seisma mu kõrvale, jälgides meie uut kaaslast tähelepanelikult ja varjamatult. Näis peaaegu, nagu prooviks ta mind kaitsta, nagu võiks see poiss mulle kallale söösta.

"Teie plaan siit niisama lihtsalt välja jalutada, vabandage väga, on kehv ja ei aitaks uruhiirtki. Siinne turvasüsteem võib jätta mulje, nagu võiks igaüks hea tahtmise peale põgeneda, kuid jätkem meelde, et seni pole keegi seda suutnud. Nad mängivad suurt mängu ja liiga palju on kaalul."

"On sul siis parem plaan?" küsisin, vaadates, kuidas ta vastu niisket kiviseina toetudes oma saapatalla kallal nokkis. Ühtäkki tõmbas ta sealt välja laia kandilise tera. Ta suundus taas kongi tagaseina juurde ja asetas selle risti ketile, mis oli tema käsi maapinna küljes hoidnud. Ühe tugeva jalahoobiga lõi ta keti pooleks. Ta korjas keti üles ja tuli tagasi, osutades sellega minule.

"Nüüd oleme mõlemad sinu kamandada."

* * *

Meie teekond oli närvesööv, kuid uus plaan oli kindlasti palju parem kui meie varasem kavatsus siit Jake'iga lihtsalt välja longata, nagu oleksime pelgalt traumapunktis, mitte selles röövliurkas. Tänu mu maskeeringule olin endiselt valvuri rollis. Jake ja Kübarapoiss - peakatte oli ta praeguseks seljale kinnitanud, et vähem tähelepanu tõmmata - kõndisid ees. Õigupoolest talutati lonkavat Jake'i kettipidi, kuna tema pidavat olema 'metsik', samas kui meie uus kaaslane - selgelt elujõulisem ja terve - pidi kuuletuma igale mu sõnale.

Nähtavasti seda siin tehtigi. Sunniti savannalasi inimestele kuuletuma.

Uus poiss oli veel ka üle kinnitanud, et liiga riskantne oleks Shane'i kohe päästma tormata. Me pidime tema aitamiseks midagi muud välja mõtlema. Tundsin end selle pärast ülimalt süüdi. Kartsin üle kõige, et ta saab minu pärast haiget. Kuid praegu polnud meil muud valikut peale oma nahkade päästmise.

Hämaras tunnelis oli niiske ja vaikne. Silmitsesin kübaraga poisi kukalt. Ma ei uskunud, et ta võiks vaenlasega mestis olla, ent sellegipoolest otsustasin olla ettevaatlik. Ta paistis siin toimuvast teadvat rohkem kui mina või Jake. Samuti oli ta olukorda arvestades liiga muretus olekus. Võiks justkui arvata, et sellised situatsioonid polnud tema jaoks haruldased.

"Kuule... sina," hüüdsin poolsosinal. Poiss heitis mulle üle õla silmanurgast pilgu. "Enne peeti mind kinni, kuna mul puudus mingisugune number," ütlesin, meenutades, et see võib meile jälle saatuslikuks saada. Seni polnud me veel kedagi näinud, kuid ei tasunud loota, et selline õnn kestma jääb.

"Et oma töötajatega järge pidada," seletas poiss. Ta rääkis nii valjusti kui vaja, et vaid meie kolm seda vestlust kuuleksime, isegi kui kedagi teist ei olnud läheduses. "See kehtib ka ID- ja pangakaarti põhimõttel. Selle alusel teatakse, mille eest ja kui palju on kellelegi vaja palka maksta."

"Kuidas sa seda kõike tead?"

"Ütleme, et ma ei sattunud siia algteadmisteta."

Jake tõstis käe, andes meile märku, et peaksime vestluse lõpetama. Ta kuulatas. "Keegi tuleb."

Uus poiss noogutas. "Väga tubli, metsakiisu," ütles ta heakskiitvalt, mille peale Jake pisut ärritunult turtsatas, ja vaatas üle õla minu poole. "Su koodimuret annab lahendada. Praegu lihtsalt mängi kaasa."

Mõni hetk hiljem tuli meile käänu tagant vastu vanem meesterahvas, habeme, kiilaks aetud pea ja väsinud ilmega. Hoidsin pilgu otse ees, sundides end näiliselt täiesti rahulikuks, samas kui pulss mu kõrvus nii tugevalt vasardas, et see oli peaaegu ainus heli, mida kuulsin. Kuid siis jäi mees seisma ja kõnetas otse mind, pannes mu südame lausa närviliselt hüplema. Ta küsis, kas vajan abi, silmitsedes kordamööda mind ja mu 'vange'. Mehe kulm tõmbus kipra. Ma ei saanud enam teisiti kui talle otsa vaadata, kuigi kartsin, et mu ilme võib mu reeta. Märkasin mehe vööl püstolit, proovides seda mitte jõllitada.

Kui rääkima hakkasin, tuli kindlameelsus mu hääles mulle üllatusena.

"Ei, kõik on kontrolli all." Kergitasin oma kaaslasi vaadates lõuga, näidates üleolevust. "Veidi veel ja meil õnnestub ta kindlasti murda."

Mees jälgis väsinud ja kasimata välimusega Jake'i kerge põlastusega. Samas oli ta ise selgelt rahulik ja usaldav. Ei mingit kahtlust.

"Tore, tore," pomises ta end minekule seades, kuid just siis astus kübarapoiss sammu lähemale.

"Tõepoolest," lausus ta. Järgmisel hetkel virutas ta valvurile küünarnukiga. Löögi tugevus paiskas mehe vastu seina, kus ta häältki tegemata põrandale kokku vajus.

"Oled sattunud väga vale koha peale, kui see sind heidutab," teatas poiss mu pilku märgates ning kummardus valvurit läbi otsima. Võtmekimp, mille ta pistis omale taskusse. Numbrikood mehe rinnal, mille ta andis mulle. Ja püstol. Poiss tõusis ning keerutas relva nagu filmikangelane ühe käe sõrmedel, näol kelmikas naeratus. Kuigi püstoli omamine võis anda meile suurema võimaluse pääsemiseks, ei saanud ma parata, et tundsin end pisut ebamugavalt.

See tunne vaid kasvas, kui relv minule ulatati. Vaatasin seda kui midagi räpast ja mürgist, mida ma kuidagi puutuda ei tahtnud.

Poiss kallutas pead minu suunas. "Sina oled boss. Ei saa lasta koletisi relvadega ringi käia."

"Sa peaksid niikuinii minu kamandada olema," vaidlesin vastu. "Miks ei võiks sa siis ka relvastatud olla?"

"Kui ma olen suitsiidne?"

Pigistasin huuled kokku. Vaielda oli mõttetu. Pidime siit kiiruga minema saama. Võtsin selle ebakindla käega vastu ning hakkasin otsima kohta, kuhu relv kinnitada. Selle peale võttis ta relva oma kätte tagasi, asetades selle ise läbi pandla mu vööl. Jake oli vahepeal rahutuks muutunud. Märkasin, et ta ei lasknud meie põgenemiskaaslast silmist ka siis, kui too jälle minust eemale astus.

Peale veel treppe ja käänusid jõudsime lõpuks maja sellisesse ossa, mis nägi vähem välja nagu maa-alune koobas ja rohkem kui mõni kaua renoveerimata seisnud tööstusehitis. Kitsas vahekäik, mis pool korrust kõrgemale viis, juhatas meid pisikese aknaga ukseni, mille tagant oli kosta inimeste hääli. Tõmbusime ukse kõrval seina ligi ning kuulatasime.

"Otsustav hetk," lausus kübarapoiss läbi mattklaasist akna liikumist silmitsedes. "Näete valget kuma? Vaid kaks seina eraldavad meid vabadusest."

Jake sirutas selga ning sõrmitses ahelaid oma käte ümber. Need polnud päriselt üksteisega ühenduses, kuigi ta näitemänguks oma käsi koos hoidis. Praegu polnud aega ahelaid eemaldada, aga kui kübarapoiss keti otstest lahti lasknuks, oleks Jake siiski põhimõtteliselt vaba.

"Viis või kuus, kõik inimesed," sõnas poiss. "Plaan on esialgu sama, mis seni. See peaks võitma meile vähemalt mõne sekundi, kui mitte rohkem, et siit uksest läbi saada ja leida parim koht välja murdmiseks."

"Murdmiseks?" küsisin, püüdes ta kiire mõttevooluga sammu pidada.

"Uks, aken, kasvõi sein. Kui lihtsat ja loogilist teed kohe näha pole ja meie kate alt veab, jätke murdmine minu hooleks."

Enne, kui veel midagi pärida jõudsin, vajutas ta lingi alla, õrnalt ning hääletult. Uks oli lukus. Hoidsin hinge kinni, kartes, et teisel pool keegi seda märkas, kuid tundus, et mitte. Või ei tuldud lihtsalt lähemalt uurima. Kübarapoiss võttis välja võtmekimbu ning otsis välja võtmeaugu suurusega sobiva võtme. Esimene ei sobinud; nobedate näppudega võttis ta ette järgmise ja võti keeras ukse lukust lahti. Taaskord tundsin, kuidas mu pulss tõusis.

Astusime reas järgmisesse ruumi - poiss, kelle nime ma endiselt ei teadnud kõige ees, seejärel Jake, keda ta kettipidi talutas ja viimaks mina.

Meist vasakul laua taga istuv korralikes kontoririietes naine pilgutas meid nähes üllatunult silmi. Üks vanem meesterahvas pööras oma tähelepanu meile. Keegi teine jäi oma asjatoimetuste juures seisma, kui me rahulikult edasi astusime. Pealtnäha rahulikult. Minu jaoks tundus pinge tappev.

"Hei!" hüüdis viimaks too vanem mees ja astus sammu meie suunas. "Mida te siin teete? Keegi pole mulle teatanud..."

Ma ei jõudnud reageeridagi, kui nii Jake kui ka teine poiss koos tegutsema asusid, liikudes nii kiiresti, et ma vaevu sain aru, mis toimus.

Kübaraga poiss sööstis ette, lüües rusikaga täna juba teist korda endast vanema mehe oimetuks. Jake, kuigi halvemas seisus, võttis sihikule ruumi parempoolse osa. Üks valvuritest püüdis talle omal jõul peale karata, kuid taipas liiga hilja oma viga, kui Jake ebainimlikud kihvad paljastas ja tema peale urises. Hetkeks liiga kohkunud, tõukas Jake meest kogu jõuga, saates ta pika lennuga vastu metallist kappi. Pisut heidutatud, otsustasid kolm nooremat meest siiski Jake'i ümber piirata. Jake haaras endiselt tema randmete küljest rippuvate kettide otstest, tegi kannal kiire pöörde ning virutas lähimale raske raudketiga vastu külge, millepeale too oiates maha langes. Kiirelt saatis ta ketid lendu ka ülejäänud kahe valvuri suunas, tabades ühte õlga ja teist kaela.

Kõik jäid paigale ning katsid pea kätega, kui ootamatu vali paugatus tõi kaasa tolmu-, kipsi ja kivisodi saju, mis hetkeks terve ruumi enda alla mattis. Kissitasin silmi sinna, kus kübaraga poiss enne seisnud oli. Ta hoidis laua servast tasakaalu säilitamiseks kinni, kui miski valge tema selja taga välkus. Tuulepuhang ajas tolmu kiiresti laiali ja kui ma paremini nägin, oli ta kõigest inimene, naeratades võidukalt seinas haigutavale augule.

Jake haaras mu käest ning juba olimegi väljas, viimaks värskes õhus, joostes nii kuidas jalad jaksasid. Uus poiss vilistas ning naeris, samm pikk ning säilitades oma koha kõige ees. Jake hingeldas läbi kokkusurutud hammaste. Selline pingutus oli talle selgelt valus, ent sellegipoolest olin mina see, kes pidi nendega sammu pidamiseks kõige enam vaeva nägema.

"Pidage vastu! Ma tean, kuhu minna!" hüüti meile eestpoolt. Kuigi meie uus kaaslane minus palju kahtlusi oli tekitanud, olin ma nüüd väga tänulik, et ta otsejoones meid maha ei kavatsenud jätta ja meie arvelt põgeneda.

Kuulsin tagantpoolt kauguses koerte haukumist.

Sekundid tundusid venivat ning ees polnud näha muud, kui tühja metsa. Kartsin, et iga hetk nüüd jõuavad nad meile järele. Hüüded ning haukumine kõlasid aina lähemalt. Ja siis - meie tee lõikas jõgi.

Just kui ma olin valmis uskuma, et meiega on kõik, kargas kübarapoiss otse vette. Ta sumpas heitumata teise kalda poole ning ma taipasin kergendusega, et see oli madal ja kerge vooluga. Tormasin Jake'i järel sisse. Vesi ulatus mulle reiteni ning väikese hilinemisega jõudis mulle kohale, kui näpistavalt külm see oli. Uus poiss aga ei astunudki teisel kaldal veest välja. Ta viipas käega, et kalda ääres madalamas vees mööda jõge edasi liiguksime, jälgede peitmiseks. Jake lasi mind endast mööda ning ma ei protesteerinud, kui ta mul käest hoidis, et ma kividel ei libiseks.

Mõne aja pärast silmasin läbi puulatvade oma üllatuseks majakatust. Ja siis veel ühte, kaugemal, jõe teisel pool. Me kiirustasime edasi, sõnagi lausumata, kuni jõe kõrvale ilmus sissesõidetud ning rohtukasvanud teerada. Järgnesime kübaraga poisile mööda teed sügavamale metsa kuni nähtavale ilmus vana talumaja. Külm oli vahepeal levinud mu jalgelt üle terve mu keha ning edasi jooksmine ja värinate allasurumine muutus üha enam ja enam raskemaks.

"Siia," viipas poiss meid peamajast pisut eemal seisva küüni poole. See oli lukus, kuid kuidagi õnnestus tal see lahti murda. Rasket ust lahti hoides lasi ta minu ja Jake'i sisse, tulles siis ise meie järel. Vana uks vajus kääksatusega kinni.

Küün oli suures osas tühi. Seina ääres oli näha vanu talutööriistu. Puidust aediku servas seisis tühi seamoll. Siin-seal oli heinahunnikuid. Kõrge kolmnurkse katuse all oli ka piirdeta rõdu, kuhu viis järsk puidust redel.

"Sinna," juhatas poiss, suundudes ise kõige ees üles.

Ma polnud kunagi varem lakas olnud. Üles jõudnud, liikusin kaugemale katuse serva alla ning vajusin heinahunniku otsa istuma. Mu jalad olid märjad ja valutasid. Me võisime sellest urkast pääsenud olla, kuid tundus, et suurim katsumus oli alles ees. Väljas oli hämar, mis tähendas, et pidime öö siin veetma. Lisaks lootusele, et meid ei leita, tuli mul seista silmitsi külma öö ja väheste riietega. Siis veel pidime kuidagi ka Shane'i tagasi saama. Seda kõike tundus liiga palju.

Piidlesin oma märgi pükse. Olukorrast hoolimata oli mõte püksteta kahe poisiga lakas magamisest sama ebameeldiv, kui teadmine eesolevast külmast ööst.

Jake sättis end samuti heinale. Ta kippus rohkem ühele küljele toetuma ja hingeldas väheke, kuid paistis, et ta näitas välja vähemat, kui seal tegelikkuses oli. 

Ta silmitses hetke mind ja pööras pilgu siis meie kaaslasele. "Paistab, et meil on võimalik siin märkamata jääda. Kuid kas poleks arukam majja minna?"

Teine raputas pead. "Täna me siit enam ei lahku, kui just nemad siia ei tule. Parem olla ettevaatlik. Ja hoidke volüüm miinimumil."

Meie vahele laskus vaikus, mis kestis mõne minuti. Hoidsin sooja saamiseks endal ümbert kinni, kuid soojem mul sellest ei hakanud. Teised ei liigutanud ning ma ei tahtnud ka esimene olla, kes tegutsema asub. Ma isegi polnud kindel, mida teha.

"Paistab, et nad pole meie jälge leidnud," katkestas uus poiss vaikuse. Ta sättis end põrandale istuma, asudes enda märgi ja kulunud khakisid jalast tõmbama, ükskõikne meie kohalolu suhtes. "Ma jään ärkvele ning pean valvet. Teile kulub uni vast rohkem ära." Jalas vaid bokserid, jäi ta endale laka serva lähedusse heina sisse aset tegema.

Vaatasin Jake'i poole. Ta tõusis ja vaatas ringi, leides nõgusa koha laka teises otsas kaldus katuse serva all. Astusin vargsi tema juurde, kui ta end parasjagu pikali pani. Püüdes end kätega soojendada - tulutult -, kananahk ihul ja värisedes, andsid mu jalad alla ning ma jäin tema ette põlvili. Oma enesetundest hoolimata püüdsin muretut nägu teha.

"Kuidas sa end tunned? Sa pole kuigi palju rääkinud."

"Mina?" Jake'i kulm tõmbus kipra. Ta nihkus lähemale, et mu kätt puudutada. "Sa lõdised. Peaksid märjad riided ära võtma."

Hetsin pilgu maha. Teadsin, et minust oli rumal praegu selle pisiasja pärast muretseda.

"Näed..." Jake tõukas end istukile ning võttis jaki seljast, kummardudes lähemale, et see mulle ümber õlgade panna. Tundsin tema tuttavat mulla ja muru lõhna, isegi nüüd, kus ta kes teab kui kaua vangistatud oli olnud. Kui poiss tagasi tõmbus, täitusid mu kopsud jälle siinse tolmuse õhuga ja tahtmatult ma köhatasin.

Jake tõusis ning astus mu kõrvale. "Jää siia, see peaks sulle pisut varju pakkuma ning tõmba heina endale peale. Nii on soojem. Ja see." Ta tõmbas ka oma särgi üle pea ning ulatas mulle. "Lisatekiks." Märkasin hämaruses hägusalt arme ja haavu tema nahal, kuid peale tagasihoidlikku julgustavat naeratust eemaldus ta minust.

Ta heitis end veidi eemal heinale, silmitsedes paremat aset, mille ta mulle oli loovutanud ning seejärel mind. Kui end viimaks kohale seadnud olin, märjad püksid eemaldanud ja ka heina peale tõmmanud, proovisin uinuda. Tõmbusin kerra, endiselt värisedes.

Jake'i jakk ning ümbritsev hein pakkusid tõepoolest rohkem kui jahe õhtuõhk ja märjad riided, ent sellegipoolest ei suutnud ma magama jääda. Mu sõrmed ja varbad külmetasid, hein torkis nahka ja ajas sügelema. Kõige tipuks ei aidanud napilt eluga pääsemine ja Shane'i maha jätmine mõtete keerisel kuidagi vaibuda.

Tõstsin pea. Märkasin alles nüüd, et Jake oli tagasi võtnud oma jaaguari keha. Loomulikult, savannalastel oli sedavõrra lihtsam. Jahedad temperatuurid polnud neile suurem asi. Enne kui jõudsin järele mõelda, tõmbasin Jake'i jaki ümber piha ning surusin endiselt sooja särgi vastu rinda. Tasakesi ja värisedes ületasin meid eraldava vahemaa. Jaaguar avas silmad, kui taas tema ette põlvitasin.

"Ikka on külm," sõnasin lihtsalt ning laskmata tal midagi peale hakata, lisasin: "Tee ruumi."

Mulle tundus, et ta oli kergelt üllatunud, ent püsis oma kohal kui end ta külje vastas sisse seadsin. Jaaguari karv oli pehme ja nii võrratult soe. Pisut kartes talle sellises olukorras otsa vaadata, eriti peale kõike, mis oli juhtunud, surusin näo vastu sooja kasukat tema kaelal. Läks mõni minut, kuid viimaks tundsin tedagi lõdvestuvat ja end tõhusamini vastu mind suruvat. Järsku hein me ümber ei torkinud enam pooltki nii vihaselt ja ka tormised mõtted hakkasid vaibuma. Üle pika aja tundus, et sain enam-vähem korralikult puhata.

- -- --- ---- ----- ------ ------- -------- ------- ------ ----- ---- --- -- -

Mul on nii nii nii kahju, et seda kaua ära olin T_T See peatükk seisis mul poolikuna vist pea aasta, kuigi ma ikka ja jälle püüdsin siia midad juurde nikerdada. Teie entusiastlikud kommentaarid aitasid mul selle viimaks üles saada, nii et tänan! Ma ei ole Wattpadi ega kirjutamist maha jätnud ning kohe kindlasti pole ma jätnud Selinat, Jake'i, Shane'i ja kõiki teisi nii sellest kui ka oma teistest juttudest. Mul on lihtsalt elus teatavaid muutusi tulnud, kuid enamasti süüdistan oma ärevushäireid. Ma ei tea, millal tuleb järgmine peatükk, aga ma annan endast parima! :)